"Ameerika esseist Susan Sontag arutleb sarnaselt. Ühiskond, mis muudab normatiivseks püüdluse mitte kunagi tunda puudust, nurjumist, viletsust, valu, hirmsaid tõbesid ning milles surma ennast ei peeta millekski loomulikuks ja vältimatuks, vaid julmaks ja teenimatuks õnnetuseks, tekitab sõja ja katastroofide suhtes määratu uudishimu- mida osaliselt rahuldatakse pildistamisega."
Cinis aequat omnia. Jah, tuhk võrdustab kõik. Kui aga inimese elu on mõistetud pöördamatule hävingule, siis peavad hävima ka kõik inimloomingu viljad, olgu nad materiaalsed või vaimsed, ja pole tähtsust, kui kaua meie ise või meie saavutused kestavad.
Kui universumi ja inimkonna käekäigul pole igaviku vaatepunktist mingit tähendust, siis pole tal üldse tähendust.
Hea kerge lugemine ühte pimedasse sügisöösse. Tulvil mõnusat ühiskonnakriitikat ja äratundmisrõõmu. Samas lõpeb väga konkreetselt- kõik on kaduv ja kas on tarvis nende hoomamatute maailmas toimuvate nähtustega oma pead vaevata?
3/5
No comments:
Post a Comment