Bertrant Russell "Valik esseid"

Seda raamatut soovitan ma kindlasti lugeda.

Et Inimene on loodud põhjusjõudude poolt, mis tegutsesid sihti tunnetamata, et tema päritolu, ta kasvamine, ta lootused ja hirmud, ta armud ja uskumused on kõik vaid aatomite juhuslike kokkusattumiste tulemus, et ei tulisus, kangelaslikus ega mistahes mõtte- või tuneerksus või anda talle hauatagust elu, et kõikide ajastute pingutused, kõik andumus ja innustus ja kogu inimvaimu südapäevane sära on määratud kaduma ühes päikesesüsteemi üldise hukuga ja et kogu inimsaavutuste tempel mattub kunagi paratamatult puruneva kõiksuse rusude alla- kõik see on, kui mitte täiesti väljaspool vaidlust, siis ometi peaaegu kindel, nõnda et ükski filosoofia, mis seda eitab, ei või loota püsivusele. Ainult nende tõsiasjade tellinguilt ja ainult vankumatu lootusetuse kõvale alusele on nüüdsest võimalik ehitada hinge eluaset.

Raev on mõtete, mitte ihade alistumine, stoiline vabadus aga, milles seisnebki tarkus, saabub siis, kui alistuvad mitte mõtted, vaid ihad. Ihade alistumisest sünnib loobumuse-voorus; mõtete vabadusest sünnib terve kunsti ja filosoofia maailm ning ilmutus ilust, mille abiga me viimaks vallutame tagasi poole tõrksat maailma. Ilmutuseni ilust aga võib jõuda ainult aheldamata sisevaatlus ja himukate soovide koormast rõhumata mõtlemine, järelikult saabub vabadus ainult neile, kes enam ei palu elult ühtegi neist isiklikest hüvedest, mida moonutab aeg.

Loobumuses aga on veel üks hea alge: isegi tõeliselt heade asjade järele, kui need on kättesaamatud, ei tohiks tunda ärritavat iha. Igale inimesele tuleb varem või hiljem kätte suure lahtiütlemise aeg. Noorte jaoks pole miski kättesaamatu: ihaldada midagi kogu oma kirgliku tahtmise jõuga ja seda mitte saavutada tundub neile uskumatu. Ometi kas surma, haiguse, vaesuse või kohusetunde sunni läbi tuleb kõigil meist, viimsel kui ühel, õppida, et maailm ei ole loodud meie pärast ja et kuitahes ilusad meie poolt igatsevad asjad ka ei ole, siiski võib saatus need keelata. Vaprus ongi antud selleks, et kui meid tabab ebaõnn, siis me taluksime kaeblemata oma lootuse kokkuvarisemist ja juhiksime oma mõttes kõrvale asjatult kahetsuselt.

Seal sureb Mina, seal hukatakse himu ja taltsutamata ihade ahnus, sest ainult nii võib hing saada vabaks saatuse võimu alt. Koopast aga viib tee läbi Lahtiütlemise Värava jälle välja tarkuse päevavalgusse, mille säras hiilgavad palveränduri südant rõõmustades uus kaemus, uus rõõm ja uus helgus.

Surma vaatepildis, talumatu valu poolt põhjustatud kannatuses ja kadunud mineviku kättesaamatuses sisaldab pühalikkust, vastupandumatut suursugusust ja tunnet, kui määratu, sügav ja ammendatult salapärane on olemine, mis otsekui mingi kummalise valuvande läbi köidab kannataja vaevaköidikutega maailma külge. Säärastel kaemushetkedel kaob kogu meie ajalike ihade himukus, kogu heitlus ja rabelemine väikeste eesmärkide poole, kogu mure nende tühiste pisiasjade pärast, millest pinnapealse pilgu jaoks seisnebki igapäevane elu; me näeme ümber selle tillukese parve, mida valgustab inimliku seltsimehetunde hubisev tuli, tumedat ookeani, mille veerevail laineil me üürikes aega lendleme; öö varjust haarab meie pelgupaika kõle tuuleiil; kogu vaenulike jõudude keskel elava inimsoo üksildus koondub ainsasse hinge, kellel tuleb võidelda üksi, appi võttes kogu endas leiduvat vaprust, terve kõiksuse survega, mis ei pane millekski tema lootusi ja hirme.

Võtta hinge varjatuimasse pühapaika need vastupandumatud jõud, mille käes me näime kui nukud- surm ja muutumine, mineviku pöördumatus ja inimese jõetus kõiksuse ees, mis pimedana kihutab tühisuse juurest tühisuse juurde- neid tunnetada ja teada tähendab nad alistada.

Inimese elu on väljastpoolt vaadatuna midagi väga pisikest võrreldes Looduse jõududega. Ori on mõistetud kummardama aega ja saatust ja surma seetõttu, et need kõik on suuremad kui see, mida ta leiab iseendast, ja seetõttu, et kõik tea mõtted tegelevad asjadega, mida need jõud neelavad. Kuid olgugi need suured, mtelda neist suuri mtteid ja tunnetada nende kiretut hiilgust tähendab olla nendest suurem. Ja säärane mõtlemine teeb meist vabad inimesed: me ei painuta end enam paratamatuse ees hommikumaise allaheitlikusega, vaid neelame selle endasse ja muudame selle osaks iseendast. Jätta rabelemine isikliku õnne poole, kihutada minema kõigi ajalike soovide himukus, põleda kiresti igaveste asjade järele- see on vabadus, see on vaba inimese kultus. Ja see vabanemine teostub mõtiskluses saatuse üle, sest teadvus, mis ei jäta midagi puhastada aja puhastustulele, alistab ka saatuse enese.

Olles ühendatud kaasainimestega kõigist sidemetest kõige tugevamaga- ühise lõpu sidemega-, vaba inimene avastab, et uus nägemisviis käib temaga alati kaasas ja kallab armastuse valgust igale argisele ettevõtmisele. Inimese elu on pikk marss läbi ö, milles teda ümbritsevad nähtamatud vaenajad ja piinavad väsimus ja valu- sihtpunkti suunas, milleni jõudmisele võivad loota mõned üksikud ja kus mitte keegi ei saa viibida kaua. Üksteise järel kaob meie silmist marssivaid seltsimehi, keda viib minema kõikvõimsa surma sõnatu käsk. Väga üürike on see aeg, mille jooksul me saame neid aidata ja mille jooksul otsustatakse nende õnne või viletsuse üle.

Tänased veendumused võivad täna olla meile tõe eest, kui need meid selles voolus edasi kannavad, homme aga on nad valed ja vajavad väljavahetamist uue vastu, mis sobiksid uue olukrraga. Kogu meie mtllemine koosneb käepärastest fiktsioonidest, voolu kujuteldavatest tardkildudest- tõelikkus aga voolab edasi hoolimata kõigist meie fiktsioonidest ja ehkki seda saab läbi elada, ei saa seda käsitada mõtlemise abil. Mingil moel, ilma lähema selgituseta, poetub vähele väide, et tulevik, ehkki me seda ette ei näe, on parem kui minevik või olevik: lugeja on nagu laps, kes ootab kommi, sest tal on kästud teha suu lahti ja pana silmad kinni.

Ühesõnaga, arvatakse, et õnn on võrdeline sissetulekuga. Mõõned inimesed panevad sellise mõtlemise, küll mitte alati päris siiralt, usu või kõlbluse nimel kahtluse alla, ometi on neil hea meel, kui nende endi sissetulek sääraste jutluste osava sõnastuse läbi suureneb.

Palju inimesed lakkaksid ihaldamast sõda, kui neil oleks võimalus panna oma elu kaalule mägedes ronides: üks tugevamaid ja tarmukamaid rahutöö tegijaid, keda mul on olnud õnn tunda, veetis oma suve tavaliselt ronides Alpide kõige eluohtlikematel tippudel. Kui igal tööinimesel oleks aastas üks kuu, mille vältel ta võiks, kui ta sooviks, õppida juhtima lennukit või jahtida Saharas safiire või kasutada mingit muud võimalust harrastada mõnda ohtlikku ja meeliköitvat tegevust, mis nõuaks kiireid isiklikke otsustusi, siis jääksid rahvahulkade sõjalembust esindama üksnes naised ja sõjainvaliidid.

Kummatigi ma arvan, et eelduses, et tö kogus ei ole üleliigne, on isegi kõige tuimem töö enamiku inimeste jaoks väiksem piin kui jõudeolek.

Kõigepealt sisustab see päeva jooksul suure hulga aega nii, et puudub vajadus mõelda, millega tegeleda. Enamik inimesi, kellele antakse vabadus sisustada oma aega omal valikul, ei oska välja mõelda mitte midagi, mis oleks piisavalt meeldiv, et seda teha.

Võime jõudeaega intelligentselt sisustada on tsivilisatsiooni uusimaid saavutusi ning praeguseks on selleni jõudnud alles vähesed.

Seetõttu on töö esmalt ja peamiselt vajalik kui kaitsevahend igavuse eest, sest see igavus, mida inimene tunneb vajalikku ehkki ebahuvitavat tööd tehes, ei ole võrreldavgi igavusega, mida ta tunneb siis, kui tal ei ole oma ajaga mitte midagi peale hakata. Töö nimetatud väärtusega seostub veel teine- nimelt muudab töö puhkepäevad, kui need kätte jõuavad, palju magusamaks.

Kui aga töö on huvitav, siis suudab see pakkuda märksa kõrgemaklassilist rahuldust kui üksnes tüdimuse kergendamine.

Üks õnnetu-olemise põhjusi intellektuaalide seas on praegusel ajal see, et nii paljud neist- eriti need, kelle oskused on kirjanduslikku laadi- ei leia võimalust oma ande sõltumatuks rakendamiseks, vaid peavad üürima end välja rikastele korporatsioonidele, mida juhivad filistrid, kes nõuavad, et nad toodaksid seda, mida nad ise peavad hukutavaks jampsiks.

Küll aga arvan ma, et kui on võimalik teha tööd, mis rahuldab inimese ülesehitavaid tunge ilma teda nälga jätmata, oleks tema enda õnne seisukohast kõige mõistlikum eelistada valiku tegemisel sellist tööd mõnele teisele, mille eest küll palju makstakse, kuid mis ei näi talle iseenesest tegemist väärt.

Tööevangeeliumi mõjul on põhjapoolsed rahvad jäänud ilma võludest, mis lõunas, ehkki hapraina, veel säilinud. Tööevangeelium õpetab, et tähtis on lõppsaadus, mitte selle valmistamiskäigu elegantsus. Me ehitame iluta maju, einestame neist üksnes selleks, et söönuks saada, ja muretseme armastuse osav
tuta lapsi, kellele sunnime peale hariduse, mis hävitab spontaansuse ja võlu. Kus aga rõõmu pakub protsess ise seal  tuleb ka elegantsus ning ka tootmistegevus ise omandab esteetilise väärtuse. Kui aga inimesed samastavad end masinatega ja hindavad ainult oma tö tulemust, mitte tööd ennast, siis elegantsus kaob ja asemele tuleb midagi niisugust, mis tundub mehhaniseerinud inimesele loomulikum, kuid on tegelikult toorem.

On see häda inimeste mehhaniseerides vältimatu? Minu arvates mitte. Me oleme ennast liialt allutanud töö ülevõimule ja liiga vähe kasutanud masinaid kehalise ja vaimse töö pärisorjusest vabanemise vahendeina. Kui me tahaksime, siis võiks meil kõigil olla rohkem jõudeaega. Kui me tahaksime, siis võiksime harida oma lapsi nii et nad oleksid võimelised leidma oma tungidele kunstipärase väljenduse, selle asemel et teha neist sobivad ühikud rivistu tarvis.

Kumatigi oli lumetormi, udu ja sõja puhul tegu veel teisegi asjaoluga- nimelt faktiga, et kõik tundsid ennast võrdsetena. Reeglina on igaüks meist hõivatud omaenda muredest; teised võivad meid sealjuures talostada. tüüdata või siis jääda hoopiski meie poolt tähele panemata. On aga kordi, kus üks ühine tundeelamus mõjutab tervet inimhulka. Kui nii juhtub- isegi kui vahel tundeelamus ise ei ole meeldiv-, tekitab see fakt, et see on ühine, iseäraliku õnnetunde, mida ei ole võimalik saavutada ühelgi muul teel.

Kui te suudate korraks ennast ettekujutluses samastada tähe või udukoguga, siis mõistate, kui imeliselt rahustav see on.

Igaühte, kes kavatseb kirjutada raamatut või siduda end mistahes kujul jutlustamise või propagandaga, tuleks kohustada tund aega enne hommikusööki maad kaevama või tegema mõnda muud kehalist tööd vabas õhus. Pärast seda oleks hommikusöök niisugune rõõm, et kogu ülejäänud päeva jooksul ei sudaks ta sugugi enam melda, et kõik on tühisus.

Meie vanema jäädes muutuvad ikka pikemas ja pikemaks need lõigud meie elus, mis ei ole seotud meie harjumuspärase suhtlusringiga. Enamus meie sõpradest ei tea pikkadest ajavahemikest meie elus mitte midagi, ja nii muutub kasvav osa läbielatust meile isiklike suhetega seostumatuks. Selle vältimatu tagajärg on, et vanemaks jäädes hakkavad inimesed tundma ennast ikka üksildamasena, ja kui nad kohtavad mõnda ammust sõpra, siis leiab see tunne äkitselt kergendust.

Meile ei meeldi mõte, et keegi naudib laisalt elu, olgu see nauding kuitahes rafineeritud. Me tunneme, et igaüks peaks midagi tegema ühise suure eesmärgi heaks (olgu see milline tahes), seda enam, et sellele töötab vastu nii palju jalbu inimesi, keda tuleks takistada. Seega puudub meil vaimne vabadu, et omandada mingeid muid teadmisi peale nende, mis peavad meid vabastama võitluses selle nimel, mis iganes võib tunduda meile tähtis.

Nüüdiasja linnarahvastiku lõbustused hakkavad ikka rohkem muutuma passiivseks ja kollektiivseks ning koosnema teiste inimeste oskustöö osavõtmatust pealtvaatamisest. Kaheldamatult on ka sellised lõbustused paremad kui mitte midagi, kui siiki mitte nii head, kui rahvastikul, kelle töötga mitteseotud intelligentsete huvide ring oleks hariduse mõjul laiem. Parem majanduskorraldus, mis võimaldab inimkonnal masinate tootlikkusest kasu saada, peaks viima jõudeaja väga suurele kasvule, palju judeaega aga on enamasti tüliks, välja arvatud neile, kellel on arvestamisväärseid intelligentseid harrastusi ja huvisid. Et vabastatud rahvastik oleks õnnelik, peab see olema haritud rahvasti, ning see haridus peaks silmas pidama vaimseid naudinguid samapalju kui tehnilistest teadmistest saadavat otsest kasu.

Liiga varmalt on senini eeldatud, et kui inimene on teadmiste abil saavutanud teatavad võimed, siis hakkab ta neid kasutama ühiskonnale vajaliku lviisil.

Meie vaevleme mitte ainult nende hädade käes, mis meid tõepoolst tabavad, vaid ka kõikide nende käes, mille ees meie mõitus leiab olevat põhjust hirmu tunda.

Meie intellikent on seega meile tõesti võimalikuks teinud palju rohkem erisuguseid naudinguid, kui on loomadel, küll aga oleme me selle eelise eest pidanud tasuma sellega, et oleme palju altimad igavusele.

Püüd ühiskondliku edu poole kas prestiiži või võimu või ka mõlema vormis on konkurentsiühiskonnas kõige olulisem takistus õnnele. Ma ei eita, et edukus on üks õnne koositsosi- mõne inimese jaoks vägagi oluline koostisosa. Enamiku puhul aga ei piisa rahuloluks ainult sellest. Te võite olla rikas ja imetletud, kuid kui teil ei ole sõpru, huvisid ega millelegi muule kui kasusaamisele suunatud spontaanseid naudinguid, siis tunnete ennast armetuna. Elamine ühiskondliku edu nimel on üks teoorida järgi elamise viise ning igasugune teooria järgi elamine on uiv ja närvetav.

Inimene on loom, ja tema õnn sõltub füüsisest rohkem kui talle meeldiks. See on küll nukker lõppjäreldus, kuid ma ei saa end ka sundida sellest loobuma. Ma olen veendunud, et õnnetu ärimees muutub õnnelikumaks pigem sellest, et käib iga päev maha kuus miii, kui misahes filosoofiamuudatusest.

Leidub väga palju inimesi, kellel on olemas kõik materiaalsed tindimused, et olla õnnelik, s.t tervis ja küllaldane sissetulek, ja kes on sellegipoolest põhjani õnnetud.

Me kujutleme ennast loodusest rohkem erinevaks, kui oleme. Loomad elavad tunge järgides ja on õnnelikud seni, kuni välistingimused on soodsad. Kui teil on kass, siis ta naudib elu, kui tal on süüa ja soe ja teinekord ka võimalus öö katuste peal mööda saata.

5/5