Me oleme hõivatud elatisega, töö leidmisega, raha teenimisega; me oleme hõivatud oma perekonna- või ühiskondlike suhetega ning me oleme hõivatud ideede ja uskumustega. Niisiis, kui te uurite oma elukutset, siis sügavamal tasandil põhineb see kadedusel, see pole ainult elatise hankimine. Ühiskond on nii üles ehitatud, et see on pideva konflikti, pideva millekski saamise protsess, mille aluseks on ahnus, kadedus- kadedus endast kõrgemalseisvate vastu; ametnik tahab saada juhatajaks, mis näitab, et ta ei muretse ainult elatise, peatoiduse hankimise, vaid positsiooni ja prestiiži pälvimise pärast.
Olles teadlikud, et me oleme tühjad, sisemiselt vaesed, püüame kas välisel tasandil koguda asju või arendada sisemisi rikkusi. Jõupingutust on vaja ainult siis, kui on tegemist põgenemisega sisemise tühjuse eest tehutsemise, kontemplatsiooni, omandamise, saavutuse, võimu ja muu säärase kaudu.
Meie mõtlemise olemus iseenesest on vastuolu, sest me mõtleme alati mineviku või tuleviku kontekstis; seetõttu ei suuda me mitte kunagi olevikku täielikult tunnetada, täielikult teadvustada.
Nagu ma ütlesin, ei ole õnn seotud eilsega, õnn ei ole aja saadus, õnn on kogu aeg olevikus, ajatus seisundis. Ma ei tea, kuivõrd te olete märganud, et kui te olete ekstaasis, tunnete loovat rõõmu, säravate pilvede rivi tumedate pilvede raamistuses, siis sel hetkel aeg puudub: on vaid vahetu olevik.
Me püüame oma sisemist tühjust täita teadmiste, rituaalise, keelepeksuga, seltskondlike kohtumistega- loendamatute põgenemisviisidega, mistõttu põgenemine muutub ülimalt tähtsaks, mitte selle mõistmiseks, mis on. Selle, mis on, mõistmine nõuab tähelepanu; oma sisemise tühjuse ja valu teadvustamine vajab eriti suurt tähelepane, mitte põgenemist, ent enamik meist eelistab põgeneda, sest see on palju meeldivad, palju meelepärasem.
Pinnapealne, teadlik meel on hõivatud oma igapäevaste tegevustega, elatise teenimisega, teiste petmisega, teiste ekspluateerimisega, probleemide eest põgenemisega- kõigi meie elu igapäevaste tegevustega.
Hinne: 5/5
No comments:
Post a Comment