Benjamin Hoff "Notsu ja Te"

Ehk teiste sõnadega: tänase inimese raskused, ohtlikud veendumused, üksilduse, hingelise tühjuse ning isikliku jõetuse tunnetamine tulenevad kõik pettekujutlustest ning sellest, et ollakse irdunud loodusest. Taoistid ennustasid kunagi, et hullud ajad saabuvad. Aga nad õpetasid ka, mida saab selle vastu teha. Meilgi on aeg vaadata, mida nimelt.

Õnnelik inimene rahuldub ka sellega, mis pealtnäha tundub kasutu. Ta võib leida endale tegemist metsades ja mägedes. Ta võib elada hurtsikus ning suhelda lihtsameelsetega. Ta ei vaheta oma kulunud ihukatteid keisri rõivaste ega koormat oma turjal neljahobusekaariku vastu. Ta jätab kalliskivid mägedesse ja pärlid merre. Kuhu ta ka ei läheks ja mida ta ka ei teeks, ikka on ta õnnelik, sest teab, millal on õige aeg lõpetada. Ta ei kummardu noppima ühepäevaõit ega kõnni ohtlikke radu. Ka kümme tuhat aaret on talle paljas tolm. Ta kõnnib lauldes üle roheliste nõlvade.

Tänu lihtsusele on tal Tao ja tänu Taole ka kõik muu. Ta näeb "pimeduses" valgust, läbi "pilvede" selgust, "aeglustades" kiirust, "sisutuses" sisu. Tema meelest väärib oma kätega toitu valmistav kokk samasugust lugupidamist kui kuulus laulja või kõrge ametnik. Tal pole võita ega kaotada raha, saavutada soosindut või kuulda kriitikat.