Hesse "Stepihunt"

Niisiis: "Enamik inimesi ei taha enne ujuda, kui nad seda oskavad." Eks ole vaimukas? Loomulikult ei taha nad ujuda! Nad on ju sündinud maa, ja mitte vee jaoks! Ja loomulikult ei taha nad mõtelda; nad on loodud elamiseks, ja mitte mõtlemiseks! Jah, ja kes mõtleb, kes teeb mõtlemisest peaasja, see võib selles osas kaugele jõuda, aga ta vahetab siiski maa vee vastu ja kunagi ta ikka upub!

Aga üha enam ja enam selgus mulle, et meie väikest kodanlikku maailma oma õhutühjast ruumist, oma võõrsusest ja stepihundilikkusest tõepoolest imetles ja armastas kui tugevat ja kindlat, kui talle kauget ja kättesaamatut, kui kodu ja rahupaika, kuhu teda ei viinud ükski tee.

Ta elab veel, ta ronib kusagil oma väsinud jalgel võõraste majade treppidest üles-alla, vahib kusagil läikima poonitud parkettpõrandaid ja puhtalt hoitud araukaariaid, istub päevad läbi raamatukogudes ja ööd kõrtsides või lamab üüritud kanapeel, kuulab akna taga elavaid inimesi ja maailma ning teab oma kuulmatust sinna, aga ei tapa end, sest ta usuriismed ütlevad talle, et ta peab selle kannatuse, selle kurja kannatuse oma südames lõpuni maitsma, ja just selle kannatuse kätte peab ta ka surema.

Nendele sõnadele pidin ma märkmete lugemisel sageli mtlema. Haller kuulub inimeste hulka, kes on sattunud kahe ajastu vahele, kes on välja langenud igasugusest turvalisusest ja süütusest, inimeste hulka, kelle saatuseks on kõiki inimelu küsitavusi teravdatud kujul omaenda piina ja põrguna läbi elada.

Kes on maitsta saanud teistsuguseid, kurje päevi, podagrapäevi, või siis terava silmamunade taha haakunud, igat nägemis-ja kuulmisrõõmu piinaks moonduva kuratliku peavalu päevi, või neid hingavaakumise päevi, neid seesmise tühjuse ja meeleheite hulle päevi, mil inimeste maailma ja niinimetatud kultuur oma võltsis ja labases laadakarrahiilguses meile keset laastatud ja aktsiaseltside poolt kurnatud maad nagu oksendamisvahend igal sammul vastu irvitab, omaenese haiges minas kontsentreerudes ning väljakannatamatuse haripunkti jõudes,- kes neid põrgupäevi maitsta on saanud, see on selliste normaal-ja poolpäevadega nagu tänane vägagi rahul, tänulikult istub ta sooja ahju ääres, tänulikult teeb ta hommikulehte lugedes kindlaks, et ka täna pole ühtki sõda valla puhkenud, pole ühtki uut diktatuuri kehtestatud, pole avastatud ühtki eriti suurt sigadust poliitikas või majanduses, tänuliult timmib ta oma roostetanud lüüra keeled mõõdukaks, parajalt rõõmsaks, peaaegu rahulolevaks tänupsalmiks, millega ta oma vagusa, leebe, veidi broomiga uimastatud rahulolu-pooljumala igavust suurendab, ja selle rahuloleva igavuse, selle üpris tänuväärse valutuse paksleiges õhus on mõlemad nii tuimalt noogutav pooljumal kui ka veidi hallipäine, sumedad psalmi laulev pool-inimene sarnased nagu kaksikud.

Sest seda vihkan, jälestan ja nean ma siiski kõigest kõige kirglikumalt, seda kodanluse rahulolu, tervist, mugavlemist, seda turgutatud optimismi, seda keskpärase, normaalse, läbilõikelise tulusat ja tõhusat kultiveerimist.

Noh, ja mulle meeldib ka kontrast, mis valitseb minu elu, minu üksildase, kõleda, vintsutatud ja läbinisti korratu elu ning selle kodanlikult perekondliku miljöö vahel. Mulle meeldib trepil sisse hingata seda vaikuse, puhtuse, kombelisuse ja varguse lõhna, mis mind mu kodanlusevihkamisele vaatamata ometi mingil moel liigutab, ja meeldib siis astuda üle oma toaläve, kus see kõik puudub, kus raamatuvirnade vahel vedelevad sigariotsad ja seisavad veinipudelid, kus kõik on lohakil, korratu ja ebakodune ning kõik- raamatud, käsikirjad, mõtted - on märgitud ja läbi imbunud üksildase õnnetusest, inimolemise problemaatikast, mõttetuks muutunud elu uue mõtestamise igatsusest.

Ah, raske on leida seda jumalajälge keset meie elu, keset seda nii väga rahulolevat, väga kodanlikku, väga vaimuvaest aega, nähes seda arhitektuuri, seda askeldamist, seda poliitikat, neid inimesi! Miks ei peakski ma olema Stepihunt ja sakkus emeriit selles maailmas, milel sihid mulle midagi ei paku, mille rõõmud mulle midagi ei ütle! Ma ei suuda teatris ega kinos kaua vastu pidada, ma olen vaevalt võimeline ajalehte, harva moodsat raamatut lugema, ma ei suuda mõista, mis lõbu ja rõõm see on, mida inimesed otsivad tuubil täis rongidest ja hotellidest, tungil täis lämmatava, pealetükkiva muusikaga kohvikutest, elegantsete luksuslinnade baaridest ja varieteedest, maailmanäitustelt, korsodelt, harivatelt loengutelt, suurtelt spordiväljakultelt, - ühtegi neist rõõmudest, mis oleksid mulle ju kättesaadavad ja mille pärast tuhanded teised trügivad ja vaeva näevad, ei suuda mina mõista ega jagada. Ja vastupidi- see, mis sünnib minuga mu harvadel rõõmuhetkedel, mis on minu jaoks õndsus, elamus, ekstaas ja ülevus, seda tunneb, otsib ja armastab maailm parimal juhul ainult luuletustes, elus peab ta seda hullumeelsuseks. Tõepoolest, kui õigus on maailmal, kui õigus on sel kohvikumuusikal, neil massimeelelahutustel, neil ameerikalikel, nii piskuga leppivatel inimestel, siis pole õigus minul, siis olen ma hullumeelne, siis olen ma tõesti Stepihunt, nagu ma end sageli nimetan, võõrasse ja arusaamatusse maailma eksinud loom, kes ei leia siit kodu, õhku ega toitu.

Oo, oleks mul nüüd olnud sõber mõnes katusekambris, kes mõtiskleb küünlavalgel ja kelle kõrval lebab viiul! Kuidas ma küll oleksin hiilinud tema juurde selles öövaikuses, oleksin käänulisest kojatrepist hääletult üles roninud ja teda üllatanud, ning me oleksime vestluse ja muusikaga pühitsenud paari ebamaist öötundi! Kunagi, möödunud aastail, olin ma tihti seda tunnet maitsnud, aga ka see oli minust aja jooksul taganenud ja lahkunud, siinse ja sealse vahel olid närtsinud aastad.


Üksindus on sõltumatus. Ma olin seda ise soovinud ja pikkade aastate jooksul kätte võitnud. Ta oli külm, seda küll, aga ka vaikne, imeväärselt vaikne ja suur nagu too külm ja vaikne ruum, kus tiirlevad tähed.

Möödudes eefeust, murust, väikesest kuusest, jõudsin ma majaukseni, leidsin võtmeaugu ja lüliti, hiilisin klaasustest, poleeritud kappidest ja potililledest mda ning olingi oma toas, oma väikeses tinglikus kodus, kus mind ootasid tugitool ja ahi, tindipott ja maalikast, Novalis ja Dostojevski, nii nagu teisi, õigeid inimesi ootavad kodus ees ema, naine, lapsed, teenijatüdrukud, koerad, kassid.

Hommik oli tema jaoks halb päevaaeg, mida ta kartis ja mis talle iialgi head ei teinud. Ühelgi hommikul oma elus pole ta olnud päris rõõmus, kunagi pole ta lõunaeelsel ajal midagi head teinud, hea mõõtte peale tulnud, endale ega teistele rõõmu valmistanud. Alles pärastlõuna jooksul soojenes ja elavnes ta pikapeale ning alles õhtu eel muutus ta oma headel päevadel viljakaks, aktiivseks ja mõnikord tavaliseks rõõmus. Sellega oli seotud ka tema üksinduse ja sõltumatuse vajadus. Kunagi pole ükski inimene tundnud, sügavamast, kirglikumat vajadust sõltumatuse järele kui tema. Oma nooruses, kui ta oli veel vaene ja vaevaga endale leiba teenis, eelistas ta pigem nälgida ja räbaldunud riietes käia, et aga selle hinnaga tükikest sõltumatust päästa. Ta pole end iialgi raha või heaolu eest naistele ega võimumeestele müünud ning on sajal korral tagasi lükanud ja ära planud kõik selle, mis oleks kogu ilma silmis tulnud talle kasuks ja õnneks, et säilitada sel teel oma vabadust. Ta ei kujutanud endale ette midagi vihkamisväärsemat ega õudsemat kui see, et tal pea olema mingi amet, et ta peaks päeva-ja aastaplaanist kinni pidama, teistele kuuletuma. Bürood, kantseleid, ametiruumi vihkas ta kui surma, ja kõige õudsem, mida ta unes võis näga, oli vangipõlv kuskil kasarmus. Kõigis neist tingimusist oskas ta kõrvale hoida, tihtipeale suurte ohvritega. See oli tema tugevus ja voorus, siin oli ta paindumatu ja äraostmatu, siin oli tema iseloom kindel ja sirgjooneline. Kuid see voorus oli kõige tihedamas seoses tema kannatuste ja saatusega. Tal läks nii, nagu läheb kõigil: see, mida ta oma olemuse sisimast tungist aetuna ülima kangekaelsusega otsis ja taotles, saigi talle osaks, aga rohkem, kui ühele inimesele hea on. Alguses oli see tema unistus ja õnn, siis kibe saatus. Võimumees langeb võimu, rahamees raha, allahetilik teenerlikkuse, lõbuhimuline lõbu ohvriks. Ja nii langes Stepihunt oma sõltumatuse ohvriks. Ta saavutas oma sihi, muutus ikka sõltumatuks, vabalt ja üksi otsustas ta, mida teha või tegemata jätta. Sest iga tugev inimene saavutab eksimatult selle, mida tõeline tung tal otsida käsib. Kuid saavutatud vabaduses märkas Harry äkki, et tema vabadus on surm, et ta on üksi, et maailm on ta võõrastavalt omapead jätnud, et tal pole inimestest sooja ega külma, jah, iseendastki mitte, et ta ühtekuulumatuse ja üksilduse ikka hõredamaks ja hõredamaks muutuvas õhus aegamisi lämbub. Üksiolemine ja sõltumatus polnud talle enam sooviks ega sihik, nüüd oli see tema saatus, tema surmaotsus; võlusoov oli lausutud ja seda ei saanud enam tagasi võtta; see ei aidanud enam, kui ta käed täis igatsust ja head tahet välja sirutas ning sidemeteks ja koosolekus valmis oli: nüüd jäeti ta üksi. Seejuures polnud ta põrmugi vihatud või inimestele vastumeelne. Vastupidi, tal oli rohkest sõpru, ta meeldis paljudele. Aga see oli siiski vaid sümpaatia ja sõbralikkus, mida ta leidis; teda kutsusti külla, talle tehti kingitusi, kirjutati kenasid kirju, kuid keegi ei astunud talle päris lähedele, kusagil ei tekkinud sidet, keegi polnud nõus või suuteline tema elu jagama. Nüüd ümbritses teda üksildase õhkkond, vaikne atmosfäär, elavast elust kaugenemine, võimetus suhteid sõlmida, mille vastu ei saanud ükski tahe ega mingi igatsus. See oli tema elu tähtsamaid tunnusjooni.

Inimesel on võimalus anduda täiesti vaimsele, jumaliku poole pürgimisele, pühakuideaalile. Teiselt poolt on tal ka võimalus anduda täiel määral instinktielule, järele anda meeleliste kihudele ning suunata kõik oma püüdlused hetkenaudingu saavutamisele.

Enamik intellektuaale, suurem jagu kunstiinimesi kuulub samasse tüüpi. Üksnes tugevaimad neist läbivad kodanluseplaneedi atmosfääri ja jõuavad kosmosesse, kõik teised resigneeruvad või teevad kompromisse, põlgavad kodanlust ja kuuluvad ometi tema ridadesse ning tugevdavad ja ülistavad teda, kuna nad peavad teda lõppude lõpuks siiski jaatama, et edasi elada.

Huumor jääb alati mingil määral kodanlikuks, kuigi ehtne kodanlane on võimetu teda mõistma.

Sest paistab, et kõigil inimestel on kaasasündinud ja lausa loomusunniline vajadus pidada oma mina mingiks ühtsuseks. See väärkujutlus võib ükskõik kui sageli ükskõik kui raske hoobi saada, ikka paraneb ta uuesti.

See, mida inimesed kunagi "inimese" mõiste all mõtlevad, on alati üksnes mööduv kodanlik kokkulepe.

Seda teed on käinud Buddha, on käinud iga suur inimene, üks teades, teine teadmata, niipalju kui parajasti julgust juhtus olema. Iga sünd tähendab eraldumist kõiksusest, tähendab piiratust, Jumalast lahutatust, piinarikast uueks saamist. Tagasipöördumine kõiksusse, piinarikka individuatsiooni lõppemine, jumalaks saamine tähendab hinge sellist avardamist, et ta suudaks uuesti kõiksust hõlmata.


Religioon, isamaa, perekond, riik olid minu silmis väärtuse kaotanud ja mul ei olnud nendega enam tegu; teaduse, tsunftide, kunstide ülespuhutust ma jälestasin; minu vaated, minu maitse, kogu minu mõtlemine, millega ma olin kunagi saavutanud andeka ja armastusväärse inimese aupaiste, olid nüüd laokile jäänud ja metsistunud ning ei äratanud inimestes usaldus. Kui ma võitsingi midagi nähtamatut ja kaalumatut kõigi oma valusate muutumiste läbi, siis olin ma selle eest kallilt maksnud, ja kord-korralt oli mu elu muutunud ikka kalgimaks, komplitseeritumaks, üksildasemaks, ohustatumaks. Tõepoolest, mul polnud põhjust tahta jätkaa seda teed aina hõredamasse õhku, mis meenutas suitsu Nietzsche sügiselaulust.


Siin pole jutt sellisest inimesest, nagu teda tunneb kool, poliitiline ökonoomia või statistika, inimesest, nagu neid miljonite viisi tänaval ringi jookseb, keda ei tasu rohkem tähele panna kui liiva mere ääres või lainemurru pritsmeid: mõni miljon rohkem või vähem ei oma tähtsust, nad on materjal, muud midagi. Ei, me räägime siin imesest kõrgemas mõttes, inimeseks saamise pika tee sihist, kuninglikust inimesest, surematust. Geenius pole mitte nii harv nähtus, nagu meile tihti näib, ja ka mitte nii sagedane, nagu arvavad kirjandus- ja maailmajalood või eriti ajalehed.

Inimene, kes on võimeline mõistma Buddhat, inimene, kellel on aimu inimeseks olemise taevaist ja kuristikut, ei peaks elama maailmas, kus valitsevad common sense, demokraatia ja kodanlik kasvatus. Ainult argusest elab ta seal, ja kui selle mõõtmed teda rõhuma hakkavad, kui kitsas kodanlasetuba tema jaoks liiga kitsaks jääb, siis ajab ta kõik "hundi" kaela ja ei tule selle pealegi, et hunt on mõnikord tema parim osa.

Seal, selles sopases saviaugus, jutlustaja totralt piinlike sõnade saatel, matuserahva totralt piinlike nägude foonil, kõigi nende plekk- ja marmortahvlite, ristide, vltside traat- ja klaaslillede troostitu vaatepildi taustal ei lõpetanud mitte ainult too tundmatu, seal ei lõpeta homme või ülehomme mitte ainult mina, auku aetuna saatjate tähtsuse ja tehtuse taustal, soppa maetuna, ei, selline lõpp on kõigel, kõigil meie püüdlustel, kogu meie kultuuril, meie usul, meie elurõõmul ja elujanul, mis on nii haige ja millele seal samuti varsti mulda peale aetakse. Meie kultuurimaailm on surnuaed, siis on Jeesus Kristus ja Sokrates, Mozart ja Haydn, Dante ja Goethe üksnes veel tuhmid nimed roostetavatel plekktahvlitel, mida ümbritsevad tähtsalt ja tehtult leinajad, kes annaksid palju, kui nad võiksid veel nendesse tahvleisse uskuda, mis on neile kunagi pühad olnud, kes annaksid palju, kui nad võiksid selle kadunud maailma kohta üheainsagi sausa, tõsimeelse leinaja lohutamatusesõna öelda, ja kellele ei jää ometi midagi muud üle kui näokõverdamine ja piinlik seismine haua ääres.

Samal ajal mõtlesin ma, et nii nagu mina end praegu riidesse panen ja välja lähen, professorit külastan ja temaga enam-vähem võltse viisakusi vahetan, seda kõike tegelikult tahtmata, nii elab ja toimib enamik inimesi päevast päeva, tunnist tundi, sunnitult ja tegelikult seda kõike tahtmata, teeb külaskäike, vestleb, istub ära oma ameti-ja bürootunnid, seda kõike sunnitult, mehaaniliselt, vastu tahtmist; kõike seda võiksid masinad sama hästi teha või ka tegemata jätta; ja just too igavesti jätkuv mehhaanika takistab inimesi minu kombel oma elu kritiseerimast, selle totrust ja tühisust, selle koledalt irvitavat küsitavust, selle lootusetut kurbust ja kõledust tundmast ja tajumast. Jah, ja inimesed teevad õigesti, lõpmata õigesti, sellisel viisil elades, mängides oma mängukesi ja ajades taga oma tähtsaid asjakesi, selle asemel et kaitsta end selle murettekitava mehhaanika eest ja vahtida meelt heites tühjusse nagu minusugune teelt hälbinud inimene.

Vaata ometi mõnd looma, kassi, koera, lindu või isegi mõnd ilusat suurt looma loomaaias, puumat või kaelkirjakut! Sa peaksid ju nägema, et nad on kõik õiged, et ükski loom ei tunne enda pärast piinlikkust või ei tea, mida peale hakata või kuidas käituda. Nad ei püüa meelitada, nad ei püüa imponeerida. Ei mingit teatrit. Nad on sellised nagu nad on, nagu kivid või lilled või tähed taevas. Kas mõistad?

Kuigi ma ei näinud teist väljapääsu, kuigi mind ründasid ümberringi jälkus, piin ja meeleheide, kuigi polnud enam midagi, mis oleks mind ahvatlenud, andnud mulle rõõmu või lootust, äratas minus ikkagi õudust hukkamise toiming, viimane silmapilt, külmalt vastuhaigutava haava lõikamine omaenda ihusse.

Ma avaldasin paaril korral arvamust, et iga rahvas ja ka iga üksikinimene peaks selle asemel, et end võltside poliitiliste "süüküsimustega" unele äiutada, iseennast uurima, kuivõrd ta oma vigade, hooletuste ja halbade harjumustega on samuti süüdi sõjas ja kõiges muus maailmaviletsuses; see on ainus tee, et järgmist sõda võib-olla ära hoida.

Tund aega järele mõtelda, viivuks endasse süveneda ja endalt küsida, mis määral maailmas valitsevas segaduses ja kurjuses osaletakse ja süüdi ollakse, - just seda ei taha keegi! Nii lähebki kõik vana rada ja päev päeva järel valmistavad tuhanded inimesed innukalt järgmist sõda ette!

"Sul oli oa pilt elust, oma usk, oma taotlus, sa olid valmis tegudeks, kannatusteks ja ohvriteks- ja siis märkasid sa ajapikku, et maailm ei nõua sult mingeid egusid ega ohvreid või muud selletaolist, et elu pole üldse kangelaslaul sangarirollideks ja muuks, vaid kodanlik elutuba, kus ollakse täiesti rahul söömise ja joomisega, kohvi ja sukakudumisega, tarokimängu ja raadiomuusikaga.

Ma mõistan seda vägagi hästi, nagu ka sinu jälestust poliitika suhtes, su kurbust parteide ja ajakirjandue lobisemise ja vastutustundetu mehkeldamise pärast, su ahastust sõja, nii olnud kui ka tulevase sõja pärast, selle pärast, kuidas tänapäeval mõeldakse, loetakse, ehitatakse, muusikat tehakse, pidu peetakse, haridust saadakse. Sul on õigus, Stepihunt, tuhat korda õigus, ja ometi pead sa alla jääma. Sa oled liiga nõudlik ja näljane selle lihtsa, mugava, nii vähesega rahuloleva maailma jaoks, ta sülgab su välja, tema jaoks on sul üks dimensioon üleliia. Kes tahab tänapäeval elada ja oma elust rõõmu tunda, see ei tohi olla selline inimene nagu sina või mina. Kes nõuab plärina asemel muusikat, lõbu asemel rõõmu, raha asemel hinge, sekeldamise asemel tõelist tööd, eputamise asemel tõelist kirge, sellele pole see kena maailm koduks..."

Juhid valmistavad pingeliselt ja edukalt järgmist sõda ette, meie teised tantsime samal ajal fokstrotti, teenime raha ja sööme šokolaadi- sellisel ajal peab ju maailm üpris vähenõudlik olema!"

Ja kas sa arvad, et kõik tõesti ehtsad ja täisväärtuslikud inimesed on saanud kuulsaks ja järelpõlvedele tuntuks?

Ma mõtlen, et kõik meie, meiesugused nõudlikud ja igatsevad inimesed, liigse dimensiooniga inimesed, ei saaks üldse elada, kui peale selle maailma õhu poleks hingamiseks veel teist õhku, kui peale aja ei eksisteeriks ka igavik, ja see on tõelisuse riik. Sinna kuuluvad Mozarti muusika ja sinu suurte luuletajate looming, sinna kuuluvad pühakud, kes tegid imesid, surid märtisurma ja andsid inimestele ülevat eeskuju. Aga igavikku kuulub ka iga ehtsa teo peegeldus, iga tõelise tunde jõud, ka siis, kui keegi neid ei tea ega näe ega kirjuta üles ega talleta tulevastele põlvedele. Igavikus pole järelpõlvi, on üksnes kaaspõlv.

Hinne: 5/5