Lauri Teder "Mullikile"

see klomp mu kohvitassi sees
on igatsus
ei ole
see on halvaks läinud piim
näed
mis poeesiat sa mul põhjustad

vahel näen tänaval uimas koaalasid
kes karjuvad marudalt rahvuslikke laule
kõik on hästi
mõtlen
veenid veini täis
Tartus ongi kõik nii lihtne

viienda semestri alguses
paistis Orion ühel ööl selgelt
aknalaua ja ruloo vahelt
tüdruk
tõmbas me teki
oma tunne
armastus on ärkvelolijate asi
rabe ja ainus
ning väljas oli Tartu
minu luulu
minu Tartu
on Karlova ja Annelinn
halvad naljad köögis-verandal
kõnts ja sõprus taarajärjekorras
mingi veider sisemine kord neis-meis
minu Tartu
on unine kookon
toomepoealses punases lossis
ühikatoa steriilsus
ja need kotikilest
korallid Emajões
katavad vana silla varemed
ning kui jõgi neid ära ei vii
näevad nee ära ka praeguse silla varemed
minu Tartu
on kiindumuste kohtumispaigad
ja mõnikümmend jalutust
mõnikümmend pahviks löödud sõnatust
ja üha rohkem luuletuste sõnakust
minu Tartu
minu uni
ma ei armasta seda linna
sest armastus on ärkvelolijate asi
ja kui ma kunagi ärkan
siis
oo Tartu

ühel päeval tuleb surm
just sel
tavalisel päeval
kui astun tuppa
asfaltine
tolmune
harjund
tuleb
meeles pidada
kõiki elude lugusid
mis elu lõpus
jäid pooleli
sest minu oma
jääb ka


raha sai otsa
linn on ahne
ja ma ei
meeldi talle
enam
lähen koju peitu
keedan näljakaitseks varutud
riisi

ma kujutan vist liiga palju ette
kes teab
näen sind suudlemas
bensiinijaamast saadud kohvitopsi
öösel kui kinni on poes ja silmapaarid
me oleme läbi käinud kõik Tartu baarid
ning jõudnud siia foori taha
sinu kofeiinine hingeõhk hoiab mind ärkvel
pehme hääl uinutab
ning ma ju tean
et ma kujutan ka ennast ette
ei taha kunagi olla fotoel
veenduda
et mina pole mina
homonkulus ju pildile ei jää
kuid lõpuks
paneb muretsema fantaasiate lõputu peegeldus
ning hirm kadumise ees
ei tahaks sinuga kontakti kaotada
kallis tegelikkus
tahaks olla vahepeal ka maa peal

Mulle väga meeldis see raamat. Tunnen, et see äratas mind korraks ülesse (kardan jälle uinuda). Samas mõtlen, kuhu kadusin mina. Mis on nüüdseks minust saanud? Maailm on ju imeline, seda ma tean, aga ikka vaikin. Loen ja mõtlen. Vahel ütlen. Aga ei kirjuta.

Hinne: 4/5