Ma ütlesin endale, et isegi kui ma teaksin kõike, mida teadus nii visalt teada tahab, siis küsimusele, milles on minu elu mõte, ma sel teel ikkagi vastust ei leia. Humanitaarteadustega tegeledes aga tõdesin, et sellest hoolimata- või just sellepärast, et need teadused otseselt püüavad minu küsimusele vastata, pole neil anda teist vastust, kui mul endal: "Mis mõte on minu elul?"- "Ei mingit." Või: "Mis minu elust välja tuleb?"- "Ei midagi." Või jälle: "Miks on kõik olemasolev olemas ja miks olen mina olemas?"- "Seepärast, et te olete olemas."
"Üht teadmistevaldkonda küsitledes sain ma lõputu hulga täpseid vastuseid küsimustele, mida ma polnud esitanud: sain teada taevatähtede keemilise koostise, Päikese liikumistee Heraklese tähtkuju suhtes, liikide ja inimese tekkeloo, eetri lõpmata väikeste, kaalutute osakeste kuju, kuid minu küsimusele "Mis on minu elu mte?" oli sellel teadmistevaldkonnal üksainus vastus: "Sa oled see, mida sa nimetad oma eluks; oled aineosakeste ajutine, juhuslik kooslus. Nende osakeste vastastikune toime ning nende muutused kutsuvadki sinus esile selle, mida sa nimetad oma eluks. Mõni aeg püsib see osakeste hulk koos, siis lakkab nende vastastikune toime ja lõpeb see, mida sa nimetad eluks, lõpevad ka kõik sinu küsimused. Sa oled mingite osakeste juhuslikult liitunud kämp. See kämp käärib. Ja seda käärimist nimetab kämp oma eluks. Kämp laguneb- käärimine lakkab ja kik küsimused lakkavad olemast." Nõnda vastavad täppisteadused, ning oma põhimõtteid rangelt järgides ei saagi nad midagi muud öelda.
"Me läheneme tõele ainult sedavõrd, kuivõrd me ütleme lahti elust ja valmistume surema," lausub Sokrates. "Miks siis meie, kes me armastame tõde, püüdleme surma poole? Et vabaneda ihust ja kõigest halvast, mis tuleb ihulikust elust. Ja kui see nii on, miks ei peas me siis rõõmustama, kui meile surm tuleb?"
"Tühisuste tühisus," ütleb Saalomon, "tühisuse tühisus, kõik on tühine! Mis kasu on inimesel kõigest oma vaevast, millega ta ennast vaevab päikese all. Rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb, aga maa püsib igavesti! Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel- ei ole midagi uut siin päikese all! Või on midagi, mille kohta võiks ütelda: "Vaata, see on uus". Kindlasti see oli juba olemas muistseil aegadel, mis on olnud enne meid! Ei ole ainult mälestust endisist asjust ja nõnda ei ole ka mälestust tulevasist asjust neil, kes saavad olema veelgi hiljem!"
Siis ma mõtlesin südames: See, mis juhtub albile, juhtub ka minule! Aga milleks siis mina nii targaks olen saanud?... Ja ma mõtlesin südames, et ka see on tühi töö! Sest niihästi targast kui albist ei jää igavest mälestust, kuna tulevasil päevil on kõik juba ammu unustatud. Jah, eks sure tark nagu alpki!
Sest elavad teavad, et nad üeavad surema, aga surnud ei tea enam midagi ja neil pole enam palka, sest mälestus neist ununeb! Niihästi nende armastus kui viha, samuti nende armukadeduski, on ammu kadunud ja neil ei ole iialgi enam osa kõigest sellest, mis päikese all sünnib!
Kõik siin maailmas- rumalus ja tarkus, rikkus ja vaesus, rõõm ja mure- kõik on tühi tö ja vaimunärimine. Inimene sureb ja temast ei jää midagi järele. Ja see on rumal", ütleb Saalomon.
"Mine söö rõõmuga oma leiba ja joo rahuliku südamega oam viina... Naudi elu naisega, keda sa armastad, kõigil om tühise elu päevil, mis sulle on antud päikese all, sest see on su osa elus ja vaevas, mida sa näed päikese all! Tee oma jõudu mööda kõike, mida su käsi suudab korda saata, sest surmavallas, kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust!"
Mõistuspärasest teadmisest järeldub, et elu on halbus, ning inimesed teavad seda- nende võimuses on elust loobuda, nemad aga on elanud ja elavad edasi, ja mina ise elasin ka, ehkki ma juba ammu teadsin, et elu on mõttetus ja halbus.
Nägin, et meie ringkonnas möödub kogu elu jõude, aega surnuks lüües, lõbutsedes ja elu üle nurisedes, lihtinimesi aga nägin kogu eluaja rasket tööd tegemas, ja nad olid eluga rahul.
Kits, jänes, hunt peavad toitu hankima, sigima, oma peret toitma, ja kui nad seda teevad, olen ma kindel, et nad on õnnelikud ja elavad mõistlikult. Mida peaks aga inimene tegema? Ta peaks end elatama nagu loomadki, ainult selle vahega, et üksinda tegutsedes ta hukkub, - ta peab tegutsema mitte enda, vaid kõikide huvides. Ja kui ta seda teeb, siis olen ma kindel, et ta on õnnelik ja elab mõistlikult. Ent mida olin mina kogu oma kolmekümneaastase teadliku elu kestel teinud? Ma mitte ainult ei aidanud teistel elatuda, vaid ei elatunud iseennastki ära. Olin elanud parasiidina ja küsides endalt, misjaoks ma elan, saanud vastuse: eimillgegi jaoks. Kui inimelu mõte on elatise hankimises, kuidas võinuksin siis mina, kes ma kolmkümmend aastat olin hoidunud endale elatist hankimast ning muudkui enda ja kaasinimeste elu rikkunud, saada teistsugust vastust, kui et mu elu on mõttetu ja halb?!... Ta ju oligi mõttetu ja halb.
Hinne: 5/5
No comments:
Post a Comment