Theo Fischer "Wu Wei"

Raske pole see mitte ainult meie kõigi õnnetu harjumuse tõttu mõttega kõikjal viibida, mitte ainult silmapildu vahendituse pärast, vaid eelkõige seepärast, et meie argipäev ei näi sugugi piisavalt rõõmus, et seda hea meelega täpselt vaaelda ja et seda intensiivselt elada tahaks. Mõistagi tabame harva neid tunde, millest meelsasti kinni hoiaksime ja mida palju intensiivsemalt elada tahaksime, kuna need valmistavad meile rõõmu või lõbu.

Oleme oma vaimus alati ära, mõtterännakuil mineviku või tuleviku sündmuste radadel, eelrõõm või- kartus võimalikest sündmustest pilku teritamas, või hellitavate lootuste kütkeis. Aga me ei võta tõe pähe hetkeseisu milles just elame.

Aga meie mõistuse lakkamatu lobisemishimu on tõsine takistus eluks absoluutses olevikus. Seejuures on täiesti mõttetu püüda selle tungi talitsejaks saada, tahtes kõiki oma mõtteid maha suruda. Selline teguviis on äärmiselt pingutav ja pealekauba täiesti kasutu. Me vahetaksime ainuüksi märke. Mõtlemise väljalülitamise protsess on samuti kõigest mõtteprotsess. Kes püüab sel viisil siin ja praegu elada, veab end ninapidi ja raiskab asjatult energiat.

Üldsegi ei peeta Tao ringkondades mikski millegi poole püüdlemist: mitte omada eesmärki, auahnust, motiivi. Inimlik pingutus alati mingil viisil teisest või iseendast käesolevas situatsioonis parem olla, on lihtsalt naeruväärne. Järelemõeldes on iga inimene tegelikult märkimisväärselt rohkem kui see, milleks ta veel millalgi võib saada.

Esimene samm Tao teostumise teel oleks ehtsalt ja kestvalt vaimus olevikus viibida, juhtumisi tähelepanelikult jälgida, tajuda neid ilma analüüsimata. Lasta sündmustel minna oma teed, ilma neile vastupanu osutamata, neid ainult vaadelda, see on tegutsemine mittetegutsemises, wu wei. Kui olete õppinud oma päevi niiviisi mööda saatma, muutub Teie elu selliseks nagu see on lapsepõlve kõige kaunimal ajal: muretu, konfliktivaba, eilset unustav, homsest mitte midagi teadev, ainult tänases viibiv, täis õnne ja rahulikkust.

Kõigist köidikutest pääsemisega on aga seotus üks teine probleem: küsimus isiklikust kindlustundest. Niikaua, kui olete seotud mingisuguse institutsiooni, ideoloogi või organisatsiooniga, saate Te sellest kujutlusest kindlust. Te tunnete end olevat integreeritud ühiskonda ja kohanemine selle korra ja mängureeglitega annab Teile kindlustunde. Te leiate toetust partnerluses, elukutses, oma igapäevastes kinnistunud harjumustes. Kõik see pakub näilist kindlust, mida inimene paistab vajavat. On see ju ainus asi, mis inimsoo äärmise sisemise rõhutuse tõttu viletsust pisut suhkurdab.

On hädatarviklik, et Te loobuksite oma motiividest ja taotlustest, soovist kellekski saada, kes Te veel pole. Selle asemel peate õppima mitte midagi tegema, jälgima, tähelepanelik olema.

Me kogeme sündmusi lakkamatult minevikus, kuna oleme muutunud võimetuks nägema ja vaatlema olevikus.

Koolipõlvest alates on inimest intellekti kultiveerides eksiteele viidud, kontsenteerides teda täielikult teadmise omandamisele, saavutamata midagi mõtlemise vallas. Ignoreeritakse seda, et on veel midagi muud.

Igaüks võib elada olevikus, siin ja praegu elada. Aga selle juurde kuulub tähelepanu, tajumine. Alati, kui oskate vaadata oma elu, kontrollimata mõõttes, mida Te just praegu kogete, kui Te jälgite, siis olete automaatselt olevikus, elate hetkes ja ükski maailma vim ei saa teid sealt välja rebida- paremal juhul Teie ise, kui põgenete jälle mälestustesse ja illusioonidesse.

Kõikjal, kus ta viibib, on ta kohale jõudnud, ta on sihil, nimelt iseenda juures. Ta ei oota midagi. Mis juhtub, see juhtub, ja selle võtab ta vastu. Nii nagu kirsipuu kevadel õitseb ja südasuvel vilja kannab, mitte varakevadest suveni oodates, kuni lõpuks kirsid valmis on, vaid lihtsalt olles, eksisteerides. Nii elab ka Tao-inimene ühest päevast teiseni. Ta ei taha millekski eriliseks saada, sest ta on seda. Pole midagi, millest ta võiks saada paremaks, temas pole auahnust, vajadust au ja kuulsuse järele. Talle piisab tema enda elamise küllusest. Talle pole tähtis, kuidas see elu teiste silmis paistab, elab ta ju lõpuks enda, mitte teda ümbritsevate inimese jaoks.

Ta pole küll soovidest vaba, kuid ta ei ripu enam nende küljes. Ta on võimeline materiaalsest omamisest rõõmu tundma, aga ta omab, mitte ei omand ei oma teda. Ta ei kontrolli alati, kas tal on õige vaimne hoiak, ta võib endale lubada olla hooletu, elada täiesti lõdvalt, ilma igasuguse krambita. Ükski inimene, ükski organisatsioon ei saa talle ette kirjutada, milline peab olema tema siseelu, tema iseloom, või kuidas suhtuda kaasinimestesse.

Ta on võimeline elu ilusamaid külgi samal silmapilgul nautima, mil need end talle pakuvad, ta ei püüa rõõmu, selle hetkedest kinni hoida. Ta ei ripu neil küljes ega lase mööda seda, mis parajasti edasi juhtub.

Just, kuna järgib nii vabalt ja sõltumatult päevatööd enda, mitte resultaadi pärast, õnnestuvad tal asjad enamasti suurepäraselt.

Ta pole naudinguhimuline, aga on täis elurõõmu. Kui ta naudib, siis elab ta täielikult naudingule. Kui ta on nautinud, on see tema jaoks läbi, ta ei ripu mõtete ega soovidega möödunud lõbu küljes.

Ta ei püüdle kasu ega rikkuse poole, sest ta teab, et selline püüdlemine võib ta aheldada. Head asjad tulevad talle elus ise juurde, ja just seepärast, et ta ei püüa neid vägisti kätte võidelda.

Kui Te juba mõnda aega Tao vaimus elate, seega võimalikult tihti olevikus viibite, hakkab intuitsioon Teid nii või teisiti palju rohkem mõjutama kui siiani. Teie tegutsemine muutub spontaansemaks ja selle asemel, et kohelda igapäevaelu väljakutseid mõttelise analüüsiga, õpite Te usaldama oma intuitsiooni.

Nüüdisaegsetelt inimestel on röövitud kõik loomulikud käitumismustrid, ja isegi, kui ta jalutuskäikudel tihti vaba looduse üles otsib, on ta kaotanud sellega ulatuslikuma suhte. See annab kahtlemata tõuke alternatiivseks eluks maal ehk tagasipöördumiseks varasemate aegade elamisharjumuste juurde.

Selleks pole vaja mässu, mis väljendub ebaharilikus riietuses või kummalises eputamises. Siis olete kindlapeale teistsugune kui Teie kaasinimesed, kuid see teisitiolemine tuleb seestpoolt, on ehtne, mitte teeseldud nagu puhtalt välisele orienteeritud elufilosoofia. Siis võite minna maale ja omaenda aedvilu kasvatada, taimetoitlaseks hakata ja rahuliikumisega liituda- või ka mitte. Kus Te siis olete, mida teete, ei mängi tegelikult enam peamist rolli. Niipea kui hakkate tundma tundeid Iseendast lähtudes, päev-päevalt olevikus elama, olete eneseteostuse rajal; rada ise; Teie ardipäev on siis see teostumine.

Elu mõtet näeme alalises tunnustuse, edu ja võimu jahtimises, ka siis, kui on tegemist mõjuvõimuga oma laste või partneri üle.

Te olete elu Taos täiuslikult teostanud hetkel, kui suudate endast mitte midagi arvata, seega lihtsalt olete siin, ainult eksisteerite, elust rõõmu tundes, ja loobute kõigest õpitust ning päritud arusaamadest elust ja oma eksistentsist. See tähendab, et loote endas samasuguse situatsiooni, nagu see oli enne lapsena õppimisprotsessi alustamist, enne kui saitse mitmesuguste mõjude ja suundade all vähehaaval etekujutuse tegelikkusest, mis määrab veel täna Teie olemist. See kõlab groteskselt ja peaaegu uskumatult, kuid mitte miski, mis meile endast ja ümbritsevast maailmast selgeks on tehtud, ei vasta absoluutselt tõele. Elame oma elu keset mõõtkavade suhtelisust, mille istutab meisse mõtlemine. Ja see määrab ühtlasi meie piirid. Need samuti enda püstitatud, ümbritsevad meid nagu nähtamatu linnupuur, kuid on liikuv, nii et meil on sellegipoolest petlik vaimse vabaduse tunne. Niipea aga, kui inimene on võimeline loobuma oma eelarvamustest, kogeb ta enda suhtes asju-  see äratundmine tärkab täiesti iseenesest-, mis võimaldavad tal tulevikus suhtuda iseendasse teisiti ja vahendavad talle tema tõelisi jõude. Tao inimene ei lase end petta välisest näilikkusest, ta tahab kogeda asju nii nagu nad tegelikult on. Ja asjad pole enamasti sellised, nagu välisilme end näitab. Tavaliselt tajume meid igal ajal mõjutavaid ja ümbritsevaid argipäeva olusid, vähesed kõrgpunktid välja arvatud, väga hallidena. Hirm tuleviku ees, prestiiži ja mõjukuse kaotuse ning kahjustuse ees, näiva kindlusehitise kokkuvarisemise ees on meie pidev alateadlik saatja. See määrab ka meie tegutsemise.

Üritame lakkamatult säilitada oma positsiooni elus ja inimlikes suhetes või siis saavutada oma positsiooni elus ja inimlikes suhetes või siis saavutada senisest enamat, ükskik, kas see puudutab enda isiklikke omadusi või ärilisi ettevõtmisi.

Te kogete, milline erinevus seisneb elu vahel, mis täielikus sisemises vabaduses end Tao voolamisse usaldab, ja Teie praeguse nii ebarahuldava, krampitõmbunud eksistentsi vahel.

Sisemine sõltumatus määrab Teie argipäeva kvaliteedi.

Kui täidate selles vaimus oma ülesandeid, ei pea Te muretsema oma eksistentsi alalhoiu pärast. Igat laadi tö on Teie jaoks täielik rahuldus. Te tegelete selega iseenda pärast, mitte, et sellega lõpule jõuda. See on Tao väga olemuslik tunnus: mitte midagi teha teadlikult ettevalmistatud põhjusel. Me elame ilma auahne eesmärgita, ilma motiivideta, põhjendamata oma tegevusi. Lihtsalt tegutseme ja see on kõik. Nii mõistame ka oma tööd. Me teeme seda. Hästi ja hoolikalt, kiirustamata ja ka ülevaltpoolt tulevat survet arvestamata. Kes seisab konveierlindi taga ja teeb kohutavalt monotoonset ja vaumitapvat tööd ning kelle sissetulek on seejuures sõltub valmistatava tükiarvust, võib- kui ta on Tao inimene- täita oma ülesande  töökaaslastele ja kaaskannatajatele omase seesmise palavikuta.

Auahnus on Tao-inimesele võõras. Ta ei võta osa võimu ja rikastumise võidujooksust. Talle on küllalt olla tema ise, ja mida ta elus vajab, see voolab tema juurde ka ilma, et ta teiste ülespoole ronimise protsessioonist osa võtaks.

Niipea, kui olete õppinud siin ja praegu, võite lõpetada võitluse. Igaveseks. Kes võitleb, raiskab jõudu, sest samavõrd, kui palju ma end eesmärgi saavutamiseks pingutan, kaugeneb eesmärk ja esile astuvad vastasjõud, mis avalduvad mõju samal määral, kui palju oma jõupanust suurendan. Kes on selle ära tundnud, ning tunneb paremat vahendit eesmärgi saavutamiseks, jätab selle kasutu rähklemise. Uskuge mind, kõik asjad, mida Te soovite, langevad Teile iseenesest sülle, kui lõpetate nende nimel võitluse

See käib ka üldinimlike omaduste kohta, et see, mis on meile vaevaga kättesaadav, kaotab meie jaoks väärtuse, oma materiaalse ja ideelise tähtsuse. Seepärast on Tao-inimesel vähe soove, mis väljuvad igapäevavajaduste piiridest.

Peagi kogete ise seda sõltumatust materiaalsetest asjadest. Kaasinimeste lõppematu jaht õnne, edu ja rikkuse järele paneb meid heatahtlikult naeratama. Võiksime lõpetada selle mõttetu pingutamise, olles mõistnud, et selles ei peitu elu mõte.