Bertrand Russell "Valik esseid"

"Et inimene on loodud põhjusjõudude poolt, mis tegutsesid sihti tunnetamata, et tema päritolu, ta kasvamine, ta lootused ja hirmud, ta armud ja uskumused on kõik vaid aatomite juhuslike kokkusattumiste tulemus, et ei tulisus kangelaslikkus ega mistahes mõtte- või tundeerksus või anda talle hauatagust elu, et kõikide ajastute pingutused, kõik andumus ja innustus ja kogu inimvaimu südapäevane sära on määratud kaduma ühes päikesesüsteemi üldise hukuga ja et kogu inimsaavutuste tempel mattub kunagi paratamatult puruneva kõiksuse rusude alla- kõik see on, kui mitte täiesti väljaspool vaidlust, siis ometi peaaegu kindel, nõnda et ükski filosoofia, mis seda eitab, ei või loota püsivusele. Ainult nende tõsiasjade tellinguilt ja ainult vankumatu lootusetuse kõvale alusele on nüüdsest võimalik ehitada hinge eluaset. 

Raev on mõtte, mida ihade alistumine, stoiline vabadus aga, milles seisnebki tarkus, saabub siis, kui alistuvad mitte mõtted, vaid ihad. Ihade alistumisest sünnib loobumuse-voorus; mõtete vabadusest sünnib terve kunsti ja filosoofia maailm ning ilmutus ilust, mille abiga me viimaks vallutame tagasi poole tõrksat maailma. Ilmutuseni ilust aga võib jõuda ainult aheldamata sisevaatlus ja himukate soovide koormast rõhumata mõtlemine, järelikult saabub vabadus ainult neile, kes enam ei palu elult ühtegi neist isiklikest hüvedest, mida moonutab aeg. 

Loobumuses aga on veel üks hea alge: isegi tõeliselt heade asjade järele, kui need on kättesaamatud, ei tohiks tunda ärritavat iha. Igale inimesele tuleb varem või hiljem kätte suure lahtiütlemise aeg. Noorte jaoks pole miski kättesaamatu: ihaldada midagi kogu oma kirgliku tahtmise jõuga ja seda mitte saavutada tundub neile uskumatu. Ometi kas surma, haiguse, vaesuse või kohusetunde sunni läbi tuleb kõigil meist, viimsel kui ühel, õppida, et maailm ei ole loodud meie pärast ja et kuitahes ilusad meie poolt igatsetavad asjad ka ei ole, siiski võib saatus need keelata. 

Seal sureb Mina, seal hukatakse himu ja taltsutamata ihade ahnus, sest ainult nii võib saada vabaks saatuse võimu alt. Koopast aga viib tee läbi Lahtiütlemise Värava jälle välja tarkuse päevavalgusse, mille säras hiilgavad palveränduri südant rõõmustades uus kaemus, uus rõõm ja uus helgus. 

Niipea kui me oleme õppinud nõdras mässus kibestumata alluma saatuse välispidisele võimule ja mõistnud, et inimesteväline maailm ei vääri kultustamist, saab ometi kord võimalikuks teadmatu kõiksuse muutumine ja ümberkujundamine, selle ümbervalamine kujutluse sulatusahjus nii, et vana savist iidoli asemele astub uus kuju heledast kullast. 

Säärastel kaemushetkedel kaob kogu meie ajalike ihade himukus, kogu heitlus ja rabelemine väikeste eesmärkide poole, kgu mure nende tühiste pisiasjade pärast, millest pinnapealse pilgu jaoks seisabki koos igapäevane elu; me näeme ümber selle tillukese parve, mida valgustab inimliku seltsimehetunde hubisev tuli, tumedat ookeani, mille veerevail laineil me üürikest aega lendleme; öö varjust haarab meie pelgupaika kõle tuuleiil; kogu vaenulike jõudude keskel elava inimsoo üksildus koondub ainsasse hinge, kellel tuleb võidelda üksi, appi võttes kogu endas leiduvat vaprust, terve kõiksuse survega, mis ei pane millekski tema lootusi ja hirme. Võita see pimedusejõududega peetav võitlus tähendab tõelist pühitsemist kangelaste uhkesse kilda, tõelist initsiatsiooni inimolemise võimsasse ilusse. Sellest hinge hirmsast kokkupõrkest välisilmaga sünnivad mõtteväljendus, tarkus ja ligimesearmastus, nende sünniga aga algab uus elu. Võtta hinge varjatuimasse pühapaika need vastupandamatud jõud, mille käes me näime kui nukud- surm ja muutumine, mineviku pöördumatus ja inimese jõuetus kõiksuse ees, mis pidmedana kihutab tühisuse juurest tühisuse juurde- neid tunnetada ja teada tähendab nad alistada. 

Inimese elu on väljastpoolt vaadatuna midagi väga pisikest võrreldes Looduse jõududega. Ori on mõistetud kummardama aega ja saatust ja surma seetõttu, et need kõik on suuremad kui see, mida ta leiab iseendast, ja seetõttu, et kõik tema mõtted tegelevad asjadega, mina need jõud neelavad. Kuid olgugi need suured, mtelda neist suuri mõtteid ja tunnetada nende kiretut hiilgust tähendab olla nendest suurem. Ja säärane mõtlemine teeb meist vabad inimesed: me ei painuta end enam paratamatuse ees hommikumaise allaheitlikkusega, vaid neelame selle endasse ja muudame selle osaks iseendast. Jätta rabelemine isikliku õnne poole, kihutada minema kõigi ajalike soovide himukus, põleda kiresti igaveste asjade järele- see on vabadus, see on vaba inimese kultus. Ja see vabanemine teostub mõtiskluses saatuse üle, sest teadvus, mis ei jäta mida puhastada aja puhastustulele, alistab ka saatuse enese. 

Üksteise järel kaob meie silmist marssivaid seltsimehi, keda viib minema kõikvõimsa surma sõnatu käsk. Väga üürike on see aeg, mille jooksul me saame neid aidata ja mille jooksul otsustatakse nende õnne või viletsuse üle. Kallakem siis nende rajale päikesevalgust, salvigem osavõtlikkusega kergemaks nende mured, jagagem nendega iialväsimatu kiindumuse puhast rõõmu, toetagem vankuvat vaprust ja sisendagem usku meeleheitetundidel. Ärgem vaagigem ihnsa kaaluga nende väärt ja väärituid tegusid, mõtelgem nende nõrkusele- muredele, rakustele ja võibolla ka oskamatusele näha, millest tuleneb nende elu viletsus; meenutagem, et nad on meie kaaskannatajad samas pimeduses, näitlejad samas tragöödias milles meiegi. 

"Aga igast tulevikust saab kunagi minevik: kui me praegu näeme minevikku tõeselt, siis pidi ta alles tulevik olles olema sama, mida me näeme siis, kui sellest saab minevik. Seega ei ole tunnetatab kvaliteedierinevus mineviku ja tuleviku vahel sisuline erinevus, vaid ainult erinevus suhtes meiega- erapooletu vaatluse jaoks ei ole seda olemas. Ja vaatluse erapooletus intellektuaalses vallas kujutab endast seda sama omakasupüüdmatuse-voorust, mis tegude vallas avaldub õiglasena ja isekuse puudumisena. Kes iganes tahab näha maailma tõeliselt ja tõusta mõtetes kõrgemale praktiliste soovide türanniast, peab õppima jagu saama hoiaku erinevusest mineviku ja tuleviku suhtes ning haarama ühesuguse pilguga aja voolu tervikuna."

"Tänased veendumused võivad täna olla meile tõe eest, kui need meid selles voolus edasi kannavad, homme aga on nad valed ja vajavad väljavahetamist uue vastu, mis sobiksid uue olukorraga."

"Mingil moel, ilma lähema selgituseta, poetub vähele väide, et tulevik, ehkki me seda ette ei näe, on parem kui minevik või olevik: lugeja on nagu laps, kes ootab kommi, sest tal on kästus teha suu lahti ja panna silmad kinni."