Tegu on mõtte õis ning rõõm ja kannatused selle viljad, seega kogub inimene omaenda põlluharimise magusat ja kibedat saaki.
Inimene loob end ise või lõhub end ise, mõttearsenaliga sepistab ta relvad, millega hävitab end; samas kujundab ta vahendid, millega ta ehitab endale taevalikud rõõmu-, jõu ja rahupaleed. Õigete valikute ja igete mõtete rakenamisega ronib inimene Jumaliku Täiuslikkuse poole; mõtete kuritarvitamise ja väära rakendamisega laskub ta aga loomast madalamale tasandile. Nende kahe äärmuse vahel on igasuguseid loomutasandeid ning inimene on nende looja ja valitseja.
Samamoodi nagu aednik harib maatükki, hoides seda umbrohust puhtana ja kasvatades endale vajalikke lilli ning vilju, saab ka inimene oma meelteaia eest hoolt kanda, rookides sealt välja kõik valed, kasutud ja ebapuhtad mõtted ning harides täiuslikkuse poole õigete, kasulike ja puhaste mõtete õisi ja vilju. Sellist protsessi järgides avastab inimene varem või hiljem, et ta on oma hinde aednik, elu juhtija. Ühtlasi paljastab ta oma sisimas mõtteseadused ja mõistab ühe täpsemalt, kuidas mõtteväed ja meele-elemendid vormivad tema loomust, olusid ja saatust.
Inimene kui arenev olend on seal, kus ta on selles, et ta saaks omandada tarkuse, et ta on võimeline edasi arenema; ning sedamööda, kuidas ta omandab igalt olukorralt vaimse õppetunni, mis sellel talle on pakkuda, möödub see olukord ning annab maad järgmisele.
Igale inimesele, kes on mõnda aega harjutanud enesekontrolli ja enesepuhastamist, on teada, et ümbritsevad olud arenevad välja mõtetest; sest ta on märganud, et muutused teda ümbritsevates oludes on seotud tema muutunud vaimse seisundiga. See on niivõrd tõsi, et kui inimene püüab kõigest hingest parandada oma lomuse vajakajäämisi ning saavutab kiireid ja märgatavaid tulemusi, läbib ta kiiresti terve rea elumuutusi.
Iga külvatud või meeltesse langeda lastud mõtteseeme, millel lubatakse mõtetes juurduda, toob kaasa oma, sellest kasvab varem või hiljem välja tegu, ning see kannab oma võimaluste ja olude vilju. Head mõtted kannavad häid vilju, halvad mõtted halbu vilju.
Järgides oma sisemisi soove, pürgimusi ja mõtteid, millel inimene laseb oma elus domineerida (järgides ebapuhaste kujutluspiltide meelepetteid või sammudes kindlalt tugevate ja kõrgete pürgimuste teed), jõuab ta lõpuks oma elu välistes ludes nende täidemineku ja teostumiseni.
Olud ei tee inimest- need ilmutavad inimest iseendale. Peale paheliste kalduvuste pole ühtki sellist olukorda, mis võiks viia pahedeni ning sellega kaasnevate kannatusteni, või tõusta voorusteni ja puhta õnneni, ilma et vooruslikke pürgimusi poleks jätkuvalt viljeletud; ning seega on inimene kui oma mõtete isand ühtlasi ka iseenda looja, keskkonna kujundaja ja vormija. Juba sündides on hingel loomus ja igal maisel teekonnal astutud sammuga tõmbab see ligi neid olude kombinatsioone, mis on tema enda puhtuse ja ebapuhtuse, tugevuse ja nõrkuse peegeldused.
Inimesed ei tõmba ligi mitte seda, mida nad tahavad, vaid seda, mis nad on. Nende tujud, mõttekujutused ja ambitsioonid nurjatakse igal sammul, kuid nende sisimaid mõtteid ja soove toidetakse nende endi toiduga olgu need siis nurjatud või puhtad. Meid kujundav jumalikkus on meis endis, see on meie mina. Inimest aheldab üksnes ta ise. Mõtted ja teod on saatuse vangivahid- need vangistavad, kuna on pahelised; ühtlasi on need vabaduse inglis- need vabastavad, kuna on üllad.
Inimene ei saa mitte seda, mida ta soovib ja mille nimel palvetab, vaid seda, mille on õiglaselt ära teeninud. Tema soovidele vastatakse üksnes siis, kui need on kooskõlas ta mõtete ja tegudega.
Head mõtted ja teod ei saa iial tuua kaasa halbu tulemusi; halvad mõtted ja teod ei saa iial tuua kaasa häid tulemusi. See tähendab, et viljast kasvab vili, nõgestest nõgesed. Looduses on see seadus inimesele arusaadav, kuid vaid vähesed mõistavad selle toimimist vaimses ja moraalses maailmas (kuigi siin on selle toimimine sama lihtne ja kaljukindel); enamasti ei toimita selle kohaselt.
Kannatused o nalati valede mõtete tagajärg. See viitab sellele, et inimene pole iseendaga ega oma olemuse seadusega harmoonias. Kannatuse ainus ja ülim kasu on puhastumine- põletada kõik see, mis on kasutu ja ebapuhas. Puhtal inimesel pole kannatusi. Kulda pole ju mõtet enam puhastada pärast seda, ku itemast on kõik jääkained kõrvaldatud, ning täielikult puhas ja valgustatud olend ei saa kannatada.
Olud, milles inimene kannatab, on tema enda vaimse harmoonia puudumise tulemus. Olud, milles inimene tunneb õndsust, on tema enda vaimse harmoonia tulemus. Õndsus, mitte materiaalsed varad, on õigete mõtete mõõdupuu- viletsus, mitte materiaalsete varade puudumine, on valede mõtete mõõdupuu. Inimene võib olla neetud ja rikas ja ta võib olla õnnistatud ja vaene. Õndsus ja rikkus ühendatakse vaid siis, kui rikkusi kasutatakse õigesti ja targalt, ning vaene inimene laskub viletsusse üksnes siis, kui peab oma koormat ebaõiglaseks.
Teatud püsivad mõtted- head või halvad - toovad paratamatult kaasa tagajärjed nii olemusele kui ka oludele. Inimene ei saa olusid otseslt valida, küll aga mõtteid, ja seega kaudselt, aga kindlalt, kujundada oma olusid.
Kui inimene lõpetab patuste mõtete mõtlemise, muutub kogu maailm tema vastu leebemaks ning on valmis teda aitama; kui inimene loobub nõrkadest ja pahelistest mõtetest, ilmuvad igal sammul välja võimalused, mis toetavad tema kindlaid otsuseid; kui inimene soodustab häid mõtteid, ei vii ränk saatus teda viletusse ega häbisse. Maailm on teie kaleidoskoop ja värvid, mida see eri hetkedel näha laseb, on teie pidevalt muutuvate mõtete täpselt reguleeritud pildid.
Toitumisharjumuste muutmine ei aita inimest, kes ei muuda mõtteid. Kui mtted saavad puhtaks, ei vaja inimene enam ebapuhast toitu.
Pole paremat arsti kui rõõmus mõte, et peletada keha haigused; pole paremat lohutajat kui heatahtlikkus, et hajutaa leina ja kurbuse varjud. Kuid elada pidevalt pahatahtlikkuse, küünilinuse, kahtluste ja kadeduse mõtetes, tähendab see, et olete vangistatud enda tehtud kongi. Kui aga mõelda kõigist hästi, olla kõigiga rõõmsameelne ja õppida kannatlikult kõigis head leidma, siis on sellised mõtted taeva väravaks; ning kui mõelda iga päev kõigele elusolevale rahumeelsete mõtetega, saab nende mõtete omanikule osaks rohkesti rahu.
Samamoodi nagu füüsiliselt nõrk inimene saab muuta end hoolika ja kannatliku treeningu tulemusena tugevaks, saab ka nõrkade mõtetega inimene muuta need õiget mõtlemist harjutades tugevaks.
Kõik, mis inimene saavutab ja mis tal ei õnnestu saavutada, on ta enda mõtete tulemus. Õiglaselt korraldatud universumis kus tasakaalu kaotamine tähendab täielikku hävingu, peab individuaalne vastutus olema absoluutne. Inimese nõrkus ja tugevus, puhtus ja ebapuhtus on ta enda, mitte kellegi teise omad- ta põhjustab need ise, mitte keegi teine, ning üksnes tema saab neid muuta, mitte iial keegi teine. Ka tema seisund on tema enda, mitte mõne teise oma. Tema kannatused ja õnn tulenevad temast endast. Ta on selline, nagu mõtleb, ja ta jääb selliseks, nagu jätkuvalt mõtleb.
Kui paljusid tunneme, kes mürgitavad oma elu, kes rikuvad plahvatava loomusega kõik, mis on meeldiv ja ilus, kes hävitavad oma olemuse tasakaalu ja tekitavad musta verd! Kas mitte suurem osa inimesi ei riku oma elu ja hävita oma õnne enesevalitsuse puudumisega? Kui vähesid inimesi kohtame elus, kes on hästi tasakaalus, kel on see oivaline tasakaal, mis iseloomustab küpseks saanud loomust!
No comments:
Post a Comment