Carl Honore "Kiirusta aeglaselt"

Elame meediast nõrguval, andmetest kubiseval, kanalivahetamise ja arvutimängude ajastul ning oleme unustanud mitte millegi tegemise ülla kunsti. Me ei tea enam, kuidas tasustakohinat ja meeltesegajaid eirata ega seda, kuidas aega maha võtta ja oma mõtetega üksi olla. Igavus- sõna, mida 150 aastat tagasi ei eksisteerinud- on kaasaegne leiutis. Simulatsiooni kadumisel hakkame kohe tõmblema ja paaniliselt otsima midagi, millega aega täita. Millal te viimati nägite kedagi lihtsalt rongi aknast välja vahtimas? Kõik on selleks liiga hõivatud, sest rongiaeg on ajalehe lugemiseks, videomängide mängimiseks, Ipodide kuulamiseks, läpparil töötamiseks või mobiiliga lobisemiseks.

Selleni oleme me oma kiirustamise ja ajasäästmise kinnisideega välja jõudnud. Liiklusraevu, lennuraevu, osturaevu, suhteraevu, kontoriraevu, puhkuseraevu, treeninguraevuni. Tänu kiirustamisele elame raevu ajastul.

Alexis de Tosqueville: "Sellel, kelle ainsaks sooviks on maise vara jahtimine, on alati kiire, sest kõige soovitavani jõudmiseks ja nautimiseks on vaid piiratud hulk aega." See analüüs sobib tänapäeva isegi paremini, sest kogu maailmast on saanud suur ostukeskus ja meestest ning naistest lihtsalt tarbijad. Tänu igal nurgal meelitavatele ahvatlustele püüame krabada nii palju asju ja elamusi kui vähegi võimalik. Lisaks hiilgavale karjäärile tahame kunstikursustele minna, jõusaalis trenni teha, ajalehti ja iga ilmuvat bestsellerit lugeda, sõpradega väljas söömas käia, klubides pidutseda, spordiga tegeleda, tundide kaupa telekat vahtida, muusikat kuulata, perega aega veeta, muretseda viimase moe rõivaid ja tehnikaimesid, kinos käia, nautida suurepärast  intiim- ja suguelu oma partneritega, käia teisel pool maakera puhkamas ja ehk isegi pisut tähendusrikast vabatahtlikku tööd teha.

Hinne: 5/5