Tihtipeale nimetatakse inimesi, kes on ühiskonnas tähtsal kohal, "kellekski", ja nende vastandeid "mitte kellekski"- absurdsed väljendid, sest me kõik oleme vaieldamatult oma identiteediga isikud, kellel on samaväärsed õigused olemasoluks. Sellised väljendid annavad aga väga täpselt edasi erinevat kohtlemist, mis erinevatele gruppidele osaks saab.
Staatuseta inimesed jäävad märkamatuks, neid koheldakse jõhkralt, nende iseärasused surutakse alla ja nende isiksust ignoreeritakse.
Adam Smith "Moraalsete tunnete teooria"
"Mis on kõige vaeva ja sekeldamise põhjus siin maailmas? Mis on saaamahimu ja auahnuse, võimu ja tähelepanu tagaajamise eesmärk? Kas see on looduse poolt määratud vajaduste rahuldamine? Need suudaks rahuldada ka kõige madalama töölise tasu. Missuguseid hüvesid tähenda siis see inimelu suur eesmärk, mida me nimetame oma olukorra parandamiseks?
Teiste tähelepanu läheb meile tõenäoliselt korda peamiselt sellepärast, et meid ahistab kaasasündinud ebakindlus oma väärtuse suhtes- just seetõttu mängib teiste arvamus meie minapildi kujundamisel määravat rolli.
Ideaalses maailmas ei oleks me sellest nii mõjutatavad. Meile ei läheks orda, kas meid ignoreeritakse või pannakse tähele, kas meid ülistatakse või irvitatakse meie üle. Kui keegi teeb meile alusetu komplimendi, ei oleks me üleliia meelitatud.
Snoobide seltskonnal on võim meid vihastada ja rööpast välja lüüa, sest me mõistame, kui vähe see, kes e sügaval sisimas oleme- see tähendab see, kes me oleme väljaspool oma staatust-, suudab nende suhtumist meisse mõjutada.
Kui madala staatusega harilikult kaasas käivaks materiaalseks karistuseks on vaesus, siis emotsionaalseks karistuseks on eiramine ja möödavaatavad pilgud, millest snoobilik maailm ei suuda kuidagi loobuda, kui tegemist on nendega, kes on tähtsuse sümbolitest ilma jäänud.
Kahe tuhande aasta vanuse Lääne tsivilisatsiooni plusspooled on kõigile hästi teada: erakordne jõukuse, toiduainete hulga, teaduslike teadmiste, tarbekaupade valiku, füüsilise turvalisuse, eluea ja majanduslike võimaluste kasv. Võib-olla vähem hakkab silma ja ajab meid kimbatusse aga tõik, et sellise muljeltavaldava materiaalse võidukäiguga käib kaasas nähtus, mida Nixon oma kõnes nõukogude televaatajale ei maininud: staatusemure suurenemine tavaliselt Lääne inimeste juures, mille all meldakse mure suurenemist oma tähtsuse, saavutuste ja sissetuleku pärast.
Järsk tegeliku puudumise vähenemine võib- paradoksaalsel kombel- tuua kaasa sama tugeva või veelgi tugevama puuduse all kannatamise tunde ja kartuse selle ees. Põlvkonnas, kes on õnnistatud rikuste ja võimalustega, mida nende esivanemad, kes harisid kesaegse Euroopa tujukaid põlde, ettegi kujutada poleks osanud, on näidanud üles märkimisväärset võimet tunda, et sellest, kes nad on ja mis neil on, neile ei piisa.
Me peame end õnelikuks ainult siis, kui meil on sama palju või natuke rohkem kui inimestel, kellega me koos üles kasvame, kelle kõrval me töötame, keda oma sõbraks peame ja kellega ühiskonna ees samastume.
David Hume "Traktaat inimloomusest"
"Kadedust ei põhjusta mitte suur vahe meie ja teiste vahel, vaid vastupidi, lähedus. Lihtne sõdur ei tunne kindrali vastu mingit kadedust, kui võrrelda sellega, mida ta tunneb seersandi või kaprali vastu; samuti ei suhtu silmapaistvasse kirjanikku nii suure kadedusega mitte lihtlabased tindisolkijad kui just teised kirjanikud, kes küündivad talle ligemale. "
Lootuste luhtumise oht suureneb veelgi, kui kaob meie usk hauataguse maailma olemasolusse. Need, kes suudavad uskuda, et kõik maa peal toimuv on ainult põgus sissejuhatus igavesele eksistentsile, tasakaalustavad kõik kadedusealged mõttega, et teiste edu on igavese elu taustal vaid hetkeline nähtus.
Kui aga usku teise maailma peetakse lapsikuks ja teaduslikult võimatuks opiaadiks, siis õhutab tundi edukusele ja oma soovide rahldamisele vältimatult teadmine, et selleks on ainult üks ja hirmutavalt lühike võimalus. Siis ei saa maiseid saavutusi vaadelda avamänguna sellele, mis tuleb teises maailmas, need on kõik, mis inimesel kunagi olema saavad.
Rousseau' mõttekäik toetus ühele rikkuse kohta käivale teesile: rikku ei tähenda suure hulga asjade omamist. Rikkad oleme siis, kui meil on olemas see, mida me igatseme. Rikkus pole absoluutne. See sõltub soovidest. Iga kord, kui me tahame midagi, mida me endale lubada ei saa, jääme me vaesemaks, ükskõik kui suured meie võimalused ka poleks. Ja alati, kui me oleme rahul sellega, mis meil on, võib meid pidada rikkaks, ükskõik kui vähe meil tegelikult on.
On kaks võimalust inimesi rikkamaks teha, järeldas Rousseau: anda neile raha juurde või piirata nende soove. Tänapäeva ühiskonnal on oivaliselt õnnestunud esimene, kuid pideva soovide õhutamisega on ta samal ajal takistanud inimesi oma kõige rabavamatest saavutustest osa saada. Vahest ei peagi selleks, et end rikkana tunda, tingimata püüda raha teenida.
Kuna arenenud ühiskond pakub meile läbi ajaloo tõusnud sissetulekut, paistab, et see teeb meid rikkamaks. Tegelikult aga võib selline ühiskond meid lõpptulemusena vaesemaks teha, sest piiramatuid ootusi soosides hoiab ta pidevalt lõhet selle vahel, mida me tahame ja mida endale lubada võime, selle vahel, kes me oleme ja kes võiksime olla.
Sellises ühiskonnas võime tunda, et oleme suuremas puuduses kui primitiivsed metslased, kes- lisab Rousseau- on kindlad, et neil ei puudu miski, kui neil on katus pea kohal, paar õuna ja pähklit söömiseks ja nad võivad veeta oma õhtud, mängides "mõnd rohmakat muusikariista" või "õõnestades teravaservaliste kivide abil kalapüügikanuud."
"Ei saa ju kiidetav ei halvemaks ega paremaks? Muutub siis smaragd halvemaks, kui teda ei kiideta? Ja kuld, elevandiluu, purpur, lüüra, pistoda, lilleke või puu?" Selle asemel et lasta end meelitada, kui teist kõneldakse hästi, või piineldes omaette tõmbuda, kui teid solvatakse, soovitab Marcus Aurelius lähtuda sellest, milline inimene ise teab end olevat: "Keegi hakkab sind põlgama? Vaadaku ise. Mina aga vaatan, et mina midagi põlastusväärset tegema või rääkima ei juhtuks."
Me võime tunda kadedust mingi seisundi või omandi pärast, mis teeb meid hoopis õnnetuks, kui me selleni jõuame. Meil võivad tekkida soovid, mis pole seotud meie tegelike vajadustega. Omapead jäetuna võivad meie tunded tõugata meid täpselt sama tõenäoliselt nii liialdustele kontrollimatule vigale ja enesehävitusele kui ka tervise ja vooruste poole. Kuna neile tunnetele paistab olevat iseloomulik kas liigne vähesus või üleküllus, on filosoofid andnud nõu, et me kasutaksime oma mõistust, et suunata neid õigete eesmärkide saavutamiseks; et me küsiksime endalt, kas see, mida me tahame, on tõesti see, mida meil vaja on, ja kas see, mida me kardame, on tõesti hirmus.
Edasi kujutas Rousseau maailma ajalugu mitte kui arengut barbarlusest suurte tehaste ja linnadeni Euroopas, vaid kui langemist priviligeeritud seisundist, kus me elasime lihtsalt, kuid meil oli võimalus oma vajadusi kuulata, sellisesse seisundisse, kus me võime kadestada elustiile, millel on meie iseloomuga vähe ühist. Tehnoloogiliselt vähearenenud ürgaega, Rousseau arvates loomulikkuse aega, mil mehed ja naised elasid metsas ja polnud kunagi käinud poes ega lugenud ajalehte, kujutas filosoof ajana, mil inimesed mõistsid iseend kergemini ja seepärast tundsid tõmmet rahuloleva elu kõige olulisemate osade poole nagu perekonna armastus, austus looduse vastu, aukartus kauni maailma ees, uudishimu teiste vastu ja muusika ning lihtsate meelelahutuste hindamine. Sellest seisundist kiskus tänapäeva äriline "tsivilisatsioon" meid välja, jättes meid kadestama, igatsema ja kannatama külluse maailmas.
"Raamatus "Viimaseni" palus ta selleoärast tungivalt, et me jätaksime kõrvale tavalise, rahalise arusaama rikkusest ja võtaksime taas omaks "elu"-põhise mõtteviisi, mille järgi kõige rikkamad inimesed ei ole automaatselt kaupmehed ja maaomanikud, vaid need, kes tunnevad öötähtede all kõige valdavama imetlust ja suudavad kõige paremini teiste inimeste kannatusi mõista ja neid leevendada. "Pole olemas mingit rikkust peale elu," kordas ta nagu mantrat, "elu, mis hõlmab võimet armastada, tunda rõmu ja imetlust."
Thomas Carlyl: "Inglismaa edukas tööstus ma ülirohke jõukusega... keda meie seast on ta rikkamaks teinud?...Meid ümbrisevad luksuslikud esemed, kuid me oleme unustanud nende keskel elada. Paljud söövad peeneid roogasid, joovad kalleid napse, kuid kas nende nende südamed on sellest enam õnnistatud? Kas nad on paremad, ilusamad, tugevamad, vapramad? Kas nende kohta võib öelda isegi "õnnelikumad"?
Tohututes avarustes viibides võib tunne, et me oleme ühiskondlikus hierarhias tähtsusetud, suubuda lohutavasse teadmisesse, kui tähtsusetud on kosmoses kõik inimesed.
Emerson: "Kes soovib olla inimene, peab olema teisimõtleja."
No comments:
Post a Comment