Benjamin Hoff "Puhh ja Tao"

"Kui õpime toimima kooskõlas oma Sisemise Loomusega ning meid ümbritseva looduse seadustega, saavutame wu-wei seisundi. Siis järgime asjade loomulikku korda ja toimime minimaalselt pingutades. Loodus toimib just selle põhimõtte järgi ja tema ei eksi. Eksib- või pigem näeb kõikjal eksimusi- just inimene oma ülekoormatud Mõistusega, kes on end lahti kiskunud looduse seaduste tugepakkuvast võrgustikust, sekkub kõikjale ning üritab ülemäära."

"Paraku on inimese meel sajandeid arenenud selles suunas, mis viib teda eemale reaalsest, looduse seadustele alluvast maailmas. Inimmeelel on kalduvus liigselt pingutada, end asjatult kulutada, kuni ta muutub nõrgaks ja mannetuks. Selline meel- mõnikord üsna arukakski- on tegelikult saamatu. Ta hüpleb sinna-tnna, edasi-tagasi ega suuda keskenduda sellele, mis leiab aset ta enda silme all. Ta kihutab autoga mööda tänavat, ise aga mõtleb samal ajal sellele, et on juba kaupluses ja ostab seal kokku seda, teist ja kolmandat."

"Teadmised ja Arukus kalduvad tegelema hoopis valede asjadega. Teadmiste, Arukuse ja Abstrakstsete Ideede poolt segadusse aetud meel ajab tihti taga seda, millel pole suuremat tähtsust või mida pole üldse olemaski, kuid ei oska näha, hinnata ega ära kasutada kõike seda, mis on otse ta enda ees.

Miks näivad valgustatud inimesed kiirgavat valgust ja õnne nagu lapsed? Miks nad mõnikord isegi tunduvad lastena ja räägivad nagu lapsed? Sellepärast, et nad on seda."