Albert Camus "Sisyphose müüt"

Mõtlema hakata, see tähendab oma jalgealust õõnestama hakata.

Elada pole muidugi üldse kerge. Me jätkame tegevusi, mida eksistents nõuab, paljudel põhjustel, millest peamine on harjumus. Vabatahtlik surm eeldab, et inimene on kas või intuitiivseltki mõistnud sellise harjumuse naeruväärsust, igasuguse sügavama elueesmärgi puudumist, argipäevarähklemise tühisust ja kannatuste mõttetust.

Juhtub, et dekoratsioonid varisevad kokku. Hommikune tõusmine, tramm, neli tundi büroos või vabrikus, eine, tramm, neli tundi tööd, õhtueine, uni- esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev, reede ja laupäev samas rütmis: tee, mida tavaliselt on kerge käia. Aga ühel päeval kerkib pinnale "milleks?" ja kõik algab nüüd üllatusvarjundiga tülpimusest. Tähtis on see "algab". Tülpimus on masinliku elu tegevusteahelda lõpus, aga ühtlasi juhatab ta teadvuse uuele teele. Ta äratab selle ja ahvatleb edasi. Siis tuleb kas ebateadlik tagasipöördumine vanasse ahelasse või lõplik ärkamine. Ja ärkamise järel tuleb aegamööda ka järeldus: enesetapp või taaskohanemine.

Aga muidugi, tegelikult pole surma kogemust olemas.

Siin aga ilmneb pigem, et elu ongi seda hinnatavam, mida vähem tal on mõtet.

Oma saatust, mida inimene teab absurdse olevat, saab ta kanda ainult siis, kui ta seda teadvusest valgustatud absurdsust endal pidevalt silme ees hoiab.

Pärast kohtumist absurdiga variseb see kõik kokku. Idee "ma olen", mu harjumus tegutseda nii, nagu oleks kõigel mõte (isegi kui ma vahetevahel ütlen, et millelgi pole mõtet)- kõik see osutub ähvardava surma absurdsuse tõttu peadpööritavaks valeks. Homsele mõtlemine, endale eesmärgi seadmine, selle või teise asja eelistamine- kõik see eeldab usku vabadusse, ehkki me aeg-ajalt väidame, et seda ei jaga.

Aga samal ajal mõistab absurdiinimene, et siiani aheldas teda just see vabadusepostulaat, mis talle eluillusiooni andis. Teatavas mõttes see kammitses teda. Sedavõrd, kui ta kujutles oma elul mingi eesmärgi olevat, püüdis ta selle eesmärgi nõudmistega kohaneda ja muutus oma vabaduse orjaks.

Sest ükskõik kui piinlikult me hoidumegi nii kõlbelistest kui sotsiaalsetest eelarvamustest, teataval määral mõjutavad nad meid ikkagi, ja parimate eelarvamuste järgi (on olemas nii häid kui ka halbu eelarvamusi) me korraldame oma elu. Niisiis mõistab absurdiinimene, et tegelikult ei olnud ta seni vaba. Või selgesti välja öeldes- sedavõrd, kui ms loodan, sedavõrd , kui ma muretsen endale iseloomuliku tõe pärast, elu- ja loominguviisi pärast, sedavõrd, kui ma oma elu kujundan ja sellesamaga tõendan, et tal minu meelest on mõte, sedavõrd püstitan ma barjääre, mille vahele ma oma elu surun. Ja ma mõistan nüüd, et nii talitledes olen ma just samasugune nagu kõik need vaimu- ja südamefunktsionäärid, kes ei ärata minus muud kui vastumeelsust ja kes tegelikult ei tee muud, kui teesklevad inimese vabadust tõsiselt võtvat. Absurd avab selles punktis mu silmad: homset ei ole. Selles on nüüdsest peale mu sügava vabaduse mõte.

Söösta sellesse põhjatusse veendumusse, tunda end nüüdsest peale oma elule küllalt võõrana, et seda avardada ja läbi käia ilma armunu lühinägelikkuseta- selles on vabanemise põhimõte.

Absurdiinimene näeb niisiis kõrvetavat ja jäist, läbipaistvat ja piiratud universumit, kus miski pole võimalik, kus kõik on ette antud ja mille järel tuleb kokkuvarisemine ja olematus. Nüüd võib ta täie teadmisega sellesse universumisse elama jääda ja ammutada sealt oma jõu, lootusest keeldumise ja lohutuseta elu kangekaelse tunnistuse.

Aga mida tähendab elu niisuguses universumis? Esialgu ei midagi muud kui ükskõiksust tuleviku vastu ja kirglikku iha ammendada kõik see, mis on antud. Usk elu mõttesse eeldab väärtusteskaalat, valikut, eelistusi. Usk absurdi aga õpetab juba definitsiooni poolest just vastupidist.

Kas on võimalik eesmärgita elada- see on kõik, mis mind huvitab.

Teatava liialdusega võib öelda, et vanade kreeklaste moraal oli nende jõudeelu moraal, nii nagu meie moraal on kaheksatunnise tööpäeva moraal. Aga juba on paljud inimesed- ja sealhulgas kige traagilisemad neist- andnud meile eelaimuse sellest, et suurem kogemus muudab seda väärtustetabelit. Nad on andnud meie ettekujutluse argipäevaseiklejast, kes oma kogemuste hulgaga purustab kõik rekordid (ma tarvitan meelega sporditerminoloogiat) ja loob endale sellega omaeenese moraali.

Sest ühest küljest õpetab absurd, et kõik kogemused on võrdselt tähtsusetud, ja teisest küljest tõukab ta inimest võimalikult rohkete kogemuste poole.

Aga siin õpetab meid taas absurd ja tema vastuoluline elu. Sest väär on mõelda, nagu sõltuks see kogemuste hulk meie elutingimustest: see sõltub ainult meist endist. Me peame siin veidi lihtsustama. Kahele inimesele, kelle elu on aastate poolest võrdse pikkusega, pakub maailm alati võrdse hulga kogemusi. Aga meie asi on neid teadlikult vastu võta. Tajuda oma elu, oma mässu, oma vabadust, ja võimalikult palju, see ongi seesama, mis elada võimalikult palju. Seal, kus valitseb selgus, muutub väärtusteskaala tarbetuks.

Olevik ja olevikkude järgnevus väsimatu teadvusega hinge jaoks- see on absurdiinimene ideaal.

Kõik see, mis paneb inimest töötama ja rabelema, kasutab ära tema lootust.

Ma tahan teada, kas on võimalik elu eesmärgitusega leppides nõustuda eesmärgitult töötama ja looma, ja milline on tee, mis niisugusele vabadusele viib.

Inimene harjub ruttu. Ta tahab õnneliku elu jaoks raha teenida, ja kõik tema pingutused ja elu parim osa keskendub rahateenimise ümber. Õnn ununeb, abinõu muutub eesmärgiks.

Korrakem. Kõigel sellel pole reaalset mõtet. Ja nüüd tuleb seda vabaduse rada mööda veel natuke maad edasi minna. Sugulasvaimude, looja ja vallutaja viimaseks pingutuseks on õppida vabanema ka omaenese ettevõtteist: tuleb jõuda äratundmisele, et teos ise, olgu ta vallutus, armastus või looming, võiks ka olemata olla; tuleb põhjani kogeda iga individuaalse elu sügavat tarbetust. See annab neile oma teose realiseerimiseks suurema kerguse, just nii nagu elu absurdsuse tajumine kihutas neid ülima õhinaga sellese viskuma.

Ükski inimene, kes avastab absurdi, ei pääse mööda kiusatusest kirjutada õnne õpperaamatut.

Tõnu Viik järelsõna:

Postmodernistlik maailm mitte ei vaiki õudustäratavalt, vaid müriseb stressitekitavalt. Vaikusest on saanud kallis kraam, mida inimene endale ainult harva lubada saab. Uus maailm ei ava ennast kaugustesse ulatuva universumi lõputute avarustena, vaid ostukeskuste ja ettevõtete büroo- ja kaubaruumidena, kus tänavamüra summutatakse salvestatud muusika igavese taasesitusega. Maailm on inimese jaoks lõputu tarbimisvõimaluste lava, millel oskuslike valikute tegemine nõuab kõrgetasemelist arutlusvõimet ja laialdasi teadmisi. See postmodernistlik töö- ja tarbimisvõimaluste lõputus on hoopis teise iseloomuga kui modernse maailmaruumi kolme- või neljamõõtmeline kauguse avarustesse ulatuv lõputus. Kui modernne lõputus on kosmoseavaruste omadus olla mõistusele põhimõtteliselt haaramatu- nii nagu näiteks Kant sellest "Puhta mõistuse kriitikas" kirjutas, siis postmodernne lõputus on kõigi võimalike inimeste poolt loodud kultuuriruumide põhimõtteline ammendamatus koos nende juurde kuuluvate elamis- ja kogemisvõimalustega. Tänapäevases olukorras ei jõua inimene kunagi ammendada isegi ühe keskmise suurusega linna kõiki võimalusi oma aja veetmiseks ja elu korraldamiseks, kusjuures postmodernistlik inimene ei ole kunagi piiratud ühe linna või ühe kultuuriruumiga.

Tänapäeva inimeste elutegevus toimub enamjaolt virtuaalses reaalsuses; ta pühendab palju rohkem aega ja huvi sellele, mis toimub televiisori- ja arvutiekraanil ning meedias, kui sellele, mis toimub tema maja ees. Kusjuures maja ees polegi enamasti muud kui pargitud autod- veel ühed postmodernsed ruumivahetuse vahendid. Loodusliku maailma jaoks, mille avarused Pascali nii väga kohutasid, on postmodernismi ajastu inimesel aega ainult üksikutel puhkusehetkedel. Tema otsese töö- ja puhkekeskkonna moodustab ikkagi "virtuaalne" reaalsus, kusjuures virtuaalne reaalsus mitte ei peegelda "tegelikku" reaalsust, vaid vastupidi. Slavoj Žižek märgib tabavalt, et kaasaegses ühiskonnas televisioon ei näita mitte seda, kuidas asjad tegelikult on, vaid seda, kuidas nad peaksid olema, ning me kohandame reaalsust ümber vastavalt sellele, kuidas seda televiisoris näidatakse.

Uus inimene on intelligentne, võimekas ja töökas kordasaatja, kelle erialased teadmised ja oskused garanteerivad talle kõrgestitasustatud töökoha, mis kinnitab ta ühelt poolt sotsiaalse süsteemi spetsiifiliseks elemendiks, aga teiselt poolt tagab talle laiaulatusliku tarbimisvõimaluse. Seda viimast tajub spetsialist-inimene vabadusena ja tunneb paratamatult üleolekut nende suhtes, kellel ei ole võimalusi pühendaa oma vaba aega väljavalitud hobidele, reisimisele ja nooblitele spordialadele ning kellel ei ole võimalust kuulata just nimelt selle muusika taasesitust, mida tema "hing" hetkel ihaldab ja selle juurde peenetundeliselt valitud veini rüübata.

Hinne: 5/5