H. Hesse "Fantaasiad"

Jutustus kui maskeeritud lüürika, romaan kui laenatud etikett poeetiliste natuuride katsetustele, et väljendada oma mina- ja maaimatunnetust- see oli midagi spetsiifiliselt saksapärast ja romantilist, siin tajusi end ilma pikemata olevat sugulashinge ning kaassüüdlase.

Normaalsed, tundus mulle, olid olemas selleks, et säilitada eluviisi, rasii ja liigi omaksvõetud vormi, seda kaitsta ja kindlustada, et oleks olemas eluks vajalik kindlustunne ja tagavara. Fanatistid aga olid selleks, et oma tempe teha ja unistada sellest, mis kellelgi seni polnud pähegi tulnud, et kalast saaks kord ehk maismaaloom ja ahvist ahvinimene.

Lühidalt: sellal kui normaalne inimene tundis muret selle pärast, et liik säiliks sellisena, nagu ta oli, oli "caimuinimeste" ülesandeks hoolitseda selle eest, et inimkonna teine, esimesele vastandlik omand, nimelt tema ideaal, samuti püsima jääks ning ei sureks. Nende kahe pooluse vahel leidis aset inimkonna elu: hoida kinni sellest, mis on saavutatud, ja heita kõrvale juba saavutatu, et püüelda uute eesmärkide poolel, omada aimdusi, luua ideaale, evida unistusi.

Ja selles tuleneski, et oli olemas see "reaalsus", millesse kirjanik kuidagi uskuda ei suutnud, see äride, parteide, valimiste, rahakursside, aunimetuste, ordeniste, korukordade ja muu sellesarnase kirjeldamatult tähtis maailm. Ja kui kirjanik politiseerus, siis jättis ta sinnapaika oma kogu inimsoole olulise tulevikku suunatud unistamise ülesande ja ideaali teenimise ning sekkus praktikute jõudsalt edasi liikuvat, kuna tegelikult jäävad nad vaimuinimeste mõttelennust sajandite kaugusele maha ning püüavad vähehaaval viia ellu ühte või teist nende aimdustest ja mõtetest.

Ta ju ei tea, et kogu maailma kirjandus ja filosoofia peitub temas eneses, et ka suurim kirjanik ei ole ammutanud mingist muust allikast kui ikka sellestsamast, mis peitub meist igaühe olemuses.

Sest Goethe teosed ei ole Goethe ja Dostojevski köited ei ole Dostojevski, need on ainult tema püüe, tema ebakindel ja mitte kunagi eesmärgile välja viinud püüe jäädvustada seda paljuhäälset, paljutähendusliku maailma, mille keskpunktis ta oli.

Hinne: 5/5

Schopenhauer "Elutarkus"

"Õnn ei ole kerge asi: teda on väga raske leida meis ja võimatu leida teisal." -Chamfort

"Me jätame selle maailma maha niisama rumalana ja niisama kurjana, nagu me ta siia tulles eest leidsime." - Voltaire

Sest kõrgeimad, mitmekesiseimad ning püsivaimad naudingud on vaimsed, kui väga me nooruses end selles suhtes ei petaks, ja need sõltuvad peaasjalikult meie vaimsest jõust. Siit selgub, kui väga sõltub meie õnn sellest, mis me oleme, meie individualiteedist, kuigi enamasti arvestatakse ainult meie saatust, ainult seda, mida me omame või mida me kujutame.

Sest see, mida keegi on iseendale, mis teda ka üksilduses saadab ja mida keegi ei või talle anda ega temalt võtta, on ilmselt tema jaoks olulisem kui kõik, mida ta võiks omada või teiste  silmis olla. Vaimurikas inimene leiab ka täies üksilduses oma mõtteist ning fantaasiast suurepärast ajaviidet, kuna tuimast ei suuda igavust eemale tõrjuda kestev vastuvõttudde, teatrietenduste, väljasõitude ning lõbustuste vaheldus.

"Kui palju on ometi olemas, mida mina ei vaja." - Sokrates


"Veel õnnetum on aga see, kelle juures intellektuaalsed jõud on suures ülekaalus ja kes peab nad jätma arendamata ning kasutamata, et pidada labast ametit, mis neid ei vaja, või peab koguni tegema kehalikku tööd, milleks tema jõust ei jätku."

Ometi näevad inimesed tuhat korda enam vaeva rikkuse kui vaimuhariduse omandamisega, kuigi täiesti kindlasti on see, mis ollakse, palju tähtsam meie õnneks kui see, mida omatakse. Ometigi näeme nii mõndagi rahutus askelduses virgalt nagu sipelgas hommikust õhtuni vaeva nägemas, et juba olemasolevat rikkust suurendada. Väljaspool selleks vajalikkude vahendite kitsast ringi ei tunne ta midagi; tema vaim on tühi, seetõttu kõigile muule vastuvõtmatu. Kõige kõrgemad naudingud, vaimsed naudingud, on talle saavutamatud; asjatult püüab ta neid asendada põgusate meeleliste, vähe aega, aga palju raha nõudvate naudingutega, mida ta vahetevahel endale lubab.

Sellepärast on ainult seda laadi inimesele tungivaks vaaduseks segamatu tegelemine iseendaga, oma mõtete ning töödega, üksindus teretulnud, vaba jõudeaeg kõrgeimaks hüveks, kõik muu on välditav ja olemasolu korral sageli koormaks.

Seesugune sisemiselt rikas inimene ei vaja väljast muud kui üht negatiivset kinki, nimelt vaba jõudeaega, et oma vaimseid võimeid välja kujundada ning arendada ja oma sisemist rikkust nautida, seega õieti ainult luba kogu elu jooksul igal päeval ja tunnil tohtida täiesti olla see, kes ollakse. Kui keegi on määratud vajutama oma vaimu pitserit kogu inimsoole, siis eksisteerib tema jaoks ainult üks õnn või õnnetus, nimelt kas tal on võimalik oma kavasid täielikult välja kujundada ja oma tööd lõpetada, või mitte.  Kõik muu on tema jaoks ebaoluline. Vastavalt sellele näeme kõikide aegade suurvaime omistavat suurimat tähtsust vabale jõudeajale. Sest igaühe vaba jõudeaeg on niisama palju väärt, kui palju on ta ise väärt.

Vaba jõudeaja omamine aga ei sobi mitte ainult tavalise saatusega, vaid ta ei sovi ka tavalise inimolemusega, sest inimese loomulikuks saatuseks on, et ta oma vaba aja veedaks endale ja oma perekonnale vajaliku elatise hankimisega. Ta on häda poeg, mitte vaba intelligents.

Lõpuks võõrdub suurte vaimuannetega isik teistest inimestest ja nende askeldustest, sest mida enam ta eneses omab, seda vähem annavad need talle. Tuhat asja, mis harilikele inimestele suurt rahuldust pakuvad, on tema jaoks tühised ning nautimatud.

Rikkus sarnaneb mereveega: mida enam sellest juuakse, seda janusemaks muututakse. Sama kehtib kuulsuse kohta.

Seepärast on valdus omaette vaadelduna niisama tähendusetu kui nimetajata murru lugeja. Hüviseid, millele pretendeerida inimesele pole iial pähe tulnud, ei tunne ta sugugi puuduva, vaid on nendeta täiesti rahul. Samal ajal on aga mõni teine, kes omab eelmisest sada korda enam, peab end õnnetuks, sest tal puudub üks asi, millele ta pretendeerib.

Üldse on üks suurimaid ning sagedaimaid sõgedusi, et tehakse laiaulatuslikke ettevalmistusi elule, mil viisil see ka ei toimuks. Selliste puhul arvestatakse kõigepealt tervet ja täit inimiga, mida aga väga vähesed saavutavad. Ja isegi siis, kui nad nii kaua elavad, osutub elu siiski tehtud plaanide jaoks liiga lühikeseks, sest et nende teostamine nõuab ikka palju enam aega, kui oletati;  edasi on plaanid nagu kõik inimlikud asjad nii tihti jäetud kaitseta ebaõnnestumiste ja takistuste vastu, et neid saab harva teostada.

Järelikult on soovitav madaldada oma pretensioone naudingule, omandile, seltskondlikule seisukohale, aule jne. üsna mõõdukaks, sest just õnne, hiilguse ning naudingu taotlemine on see, mis ligi tõmbab suuri õnnetusjuhtumeid. Aga juba seepärast on esimene soovitav, et väga õnnetu olla on ju väga kerge; väga õnnelik olla on seevastu mitte üksnes raske, vaid täiesti võimatu.

Samuti naudiksime olevikku paremini, kui headel ning terveil päevil alati teaksime, kuidas haiguste või tusa puhkudel mälestus näitab iga valuta ning kaotustea tundi kui lõpmatult kadestamisväärset., kuid kadunud paradiisi, kui äratundmata jäänud sõpra. Aga me elame oma ilusaid päevi neid märkamata, alles kui saabuvad halvad päevad, soovime eelmisi tagasi. Tuhat rõõmsat, mõnusat tundi laseme me pahura näoga nautimatult endast mööduda, et pärast süngel ajal asjatu igatsusega neile järele ohata. Selle asemel peaksime austama iga talutavat olevikku, ka kõige igapäevasemat, mida me nii ükskõikselt mööduda laseme või koguni kärsitult tagant tõukame, alati meeles pidades, et just praegu voogab olevik sellesse mineviku apoteoosi, us teda mälu säilitab kadumatuse kiirtepärjas, et mõnel eriti halval tunnil eesriiet kergitades näidata teda meie intiimse igatsuse esemena.

Igasugune piiramine õnnestab. Mida kitsam on meie vaate-, toimimis,- ja kokkupuutering, seda õnnelikumad oleme; mida avaram, seda sagedamini tunneme piina või kartust, sest sellega paljunevad ja suurenevad mured, soovid ning hirmud. Seepärast pole isegi pimedad nii õnnetud, kui meile a priori paistab, seda tunnistab leebe, peaaegu rõõmus rahu nende näojoontes. Ka sõltub osalt sellest reeglist, et elu teine pool kujuneb kurvemaks kui esimene. Sest elu jooksul muutub meie eesmärkide ning sidemete silmaring avaramaks. Lapsepõlves piirdub ta lähima ümbruse ja kitsaimate oludega; nooruses ulatub ta juba tunduvalt kaugemale; mehe-eas haarab ta kogu meie elukäiku, jah, küünib sageli kõige eemalseisvamaisse olukordadesse, riikidesse ning rahvastesse; raugaeas haarab ta järeltulijaid.

Tegutsemisala piiratus võtab tahtelt välised tõukejõud erutumiseks, vaimu piiratus seesmised. Viimsel on aga see pahe, et ta avab ukse igavusele, mis kaudselt muutub loendamatute kannatuste allikaks, sest tema väljaajamiseks haaratakse kõige järele, katsetatakse meelelahutusega, seltskonnaga, luksusega, mänguga, joomisega jne., mis aga tekitavad kahjusid, laostumist ja igat laadi õnnetust.

Järelikult õnnestab meid seni olukorra võimalikult suur lihtsus ja isegi elviisi ühetaolisus, kuni nad ei tekita igavust, sest et nad lasevad kõige vähem tunda elu ennast, järelikult ka temata olemuslikku koormat: elu voolab edasi nagu oja ilma laineteta ja keeristeta.

Edasi tuleks siin tähendada, et nagu väljapoole suunatud elu hajutab ja viib meid eemale õpinguist ja võtab ka vaimult selleks vajaliku rahu ning koondumise, nii teisel poolt teeb meid püsiv vaimne tegevus tegelikus elu askelduste ning võitluste jaoks enam-vähem kõlbmatuks, seepärast on soovitav mõneks ajaks täiesti lõpetada vaimne tegevus, kui tekib olukordi, mis nõuavad mingil viisil energilist praktilist tegutsemist.

Täiesti ta ise olla tohib igaüks seni, kuni ta on üksi. Kes üksindust ei armasta, see ei armasta ka vabadust, sest ainult üksi olles ollakse vaba.

Teiselt poolt teeb inimesi seltsivaks võimetus taluda üksildust ja selles iseennast. Sisemine tühjus ja tülpimus on need, mis kihutavad meid nii seltskonda kui ka võõrsile ning reisidele.

Üksildus on kõigi silmapaistvate vaimude saatus , nad mõnikord küll ohkavad tema pärast, aga siiski valivad selle kui väiksema kahest pahest.

Hinne: 5/5

Indrek Hirv

Jumalast ei tohi enam laulda
jumalat ei ole enam olemas

armastusest ei tohi ka laulda
armastustki ei ole olemas

tähtedest ei saa ka laulda
mitte keegi ei tea ju
kas nad pole mitte
juba väga ammu
ära kustunud



surm tuleb siis
kui tema tahab

sinu asi on otsad klaarid hoida

puri poomil
vesi varutud

vanad haavad pestud
vaenlastega ära lepitud
sõpradega jumalaga jäetud

ühel ööl näeb siis hirmunud hing kui und:

kahe pimeduse vahel
pisike jaht

oh seila siis rõõmsalt mu hing
mu vapruse hapras purilaevas
ennastneelavatel lainetel
mustrohelisel langeval veel

kui pimedus upub pimedusse
vaikus vaikusse

üleval üksik täht

Hinne: 3/5

Toomas Paul "Haithunud hingede aeg"

Tööstuslik ühiskond algas pagemisega vaesuse eest. Nüüd pagetakse töö juurest jõudeellu, harrastuste ja spordi juurde.

Arvo Valtoni aforismi sõnadega: kõik me oleme ju lõpuks iseenese vangid, ainult mõnel on inimlikum vangivalvur kui teisel, laseb oma vahialust pikema oheliku otsas kõndima.

Tavaliselt arvatakse, et õnneliku elu elamiseks tuleb koguda teatud hulk tingimusi: veetlev abikaasa, edukas karjäär, mugav maja, uhke auto, suusapuhkus talvel ja mererand suvel.

Raha on vabaduse mõõt.

Raha on justkui trepp eikuhugi, mis paneb ometi ronima. Religioonil sellist treppi pole. Religioonil on see „kuhugi“, aga pole treppi sinna minna.

Kust ma tulen ja kust tuleb maailm, milles ma elan ja millest elan? Kuhu ma lähen ja kuhu läheb kõik, mis mind ümbritseb? Mida see kõik tähendab? Mida see kõik tähendab?

Rikkuse ja võimu võlu on võimalus lasta endal kogu aeg meelt lahutada. Jah, töötu ja ka pensionär kannatab raha nappuse pärast.

Meie aja inimene ei igatse saada kuningaks või pääseda õukonda, sest klient on kuningas, nagu kinnitab üks reklaamilause. Ausalt öelda on tänapäeva tavalise kodaniku olmemugavused tunduvalt suuremad kui Prantsuse Päikesekuningal.

Tänapäeval ei ole inimesel hinge, vähemalt mitte surematut hinge. Seda kramplikumalt peab ta klammerduma siinse elu kui ainsa külge.

Preestri kutsumise asemel helistatakse välja kiirabi ning saadetakse inimene haiglasse. Tilgutite alla. Väga harva saab keegi surra oma kodus ja omade keskel. Kohustuslik on kas või kunstlikult pikendada elupäevi. Sest muud tal enam ei ole- surm on absoluutne lõpp.

Kas ei ole nii, et meie elu kulgeb kahes režiimis- kas maksimaalse kiirusega või tapva igavuse küüsis? Võiks võrrelda autosõiduga pealinnas- kimad tänavat pidi, katsud eessõitjast mööda ajada. Et siis järgmise foori taga passida.

Hinne: 4/5

Berit Kaschan

Inimesed bussipeatustes ootavad
palgatõusu,
kadunud armastuse tagasitulekut või uue leidmist,
eksamitulemusi,
järgmist olümpiakulda,
elatustaseme tõusu,
abikaasa neljakümnendat juubelit,
et saaks jälle kõnet pidada
ja kahemõtteliste käibenaljadega laudkonda naerutada
või hoopis aega, mil kodus minema saab.
Ootavad allahindlusi ja ülesaamisi,
väljakutseid ja sisseelamisvõime taastumist,
kevadäikest,
telefonikõnet laenutaotluse rahuldamise kohta,
taasühinenud Led Zeppelini kontserti Eestis,
esimest vahekorda ja DNA-analüüsi tulemust,
juuksuriskäiku ja mantlit keemilisest puhastusest tagasi,
inspiratsiooni ja reinkarnatsiooni,
viimas päeva ruineerival töökohal
ja õndsakssaamist.
No öelge palun,
kes ootaks AINULT bussi?

Artur Alliksaar

Iga öö on algus.

Iga päev on lõpp, 

sest ta salgab, on halbus.

Öö on õigeksvõtt.

Ööd ei saa maha pesta,

heita ära kui tarbetut kesta. 

Päev hävib. Öö kestab.

Öö on pingne. Päev lõtv.

Ööl on hinge. Päev on sihitu tõtt. 

Päeval ei ole sõnu. 

Sõnad leiutab öö. 

Päev ei loo, ainult võtab. 

Päev ei koo, aga katab,

Päev ei tea, mis on võluva mõnu. 

Päev ei tea endagi sünnisõnu. 

Sõnu moodustab, sõnu soodustab, sõnu hoovutab, sõnu loovutab öö. 

Ööl on lõputult sõnu. 

Päev neid koolutab, moonutab, 

päev neid muserdab, tasendab, masendab, 

päev puserdab nende verd, 

sest päev on kaduva vend

ja kõduva õde. 

Sõnad süvendab öö. 

Sõnad hüvendab öö. 

Sõnad tüvendab öö. 

Ta on õilmitsev tihnik. 

Ta on hiigelsuur põld. 

Päev on hall. Päev on kõld. 

Öö mahladest elu saab juua, et aina luua ja luua. 

Öö lunastab õnne ja tõe ja paneb nad ühte.

Päev on paus keset öörühte. 

Päeval on iga ja päev on igav. 

Päev on vigamik. 

Öö on igavik.

Öös on alles kõik asjad. 

Päevades närbunud öösiti taaskasvab. 

Olen öölind. 

Päev on nõme ja lööb mind. 

Päev on sageli röövind 

mu harduuse valdused, 

lõhki röökind mu malbused

on ta valguse kalgused. 

Aga öö kingib uued. 

Ööl on musttuhat imelist suuet. 

Hinne: 5/5

Triin Tasuja "Provintsiluule"

Kentsakas mina-kontseptsioon

kõik teavad
et ma olen pärit kuskilt
Lääne-Virumaa perseaugust
ja tulid nüüd linna elama
anonüümsus kammib ära
kuigi nad räägivad et
see Tartu on mingi kaluriküla
soopealne väljaveninud kampsunite kultuur
haisvate boheemlastega

ülikooli sisse ei saanud kuigi
ega ei proovinud ka
seega fafa tudengielu
pole minu djela
vaid mu sõprade oma

ma pole isegi intellektuaal
vaid luusertööline
suurimaks saavutuseks pean
iseseisvust maksude maksmiel
ja üldse
igasugust iseseisvust
kuigi mu hinge ja keha puhul
see pigem häirib mind sest
nad vajavad kogu aeg eri asju
ja ausalt
siuke värk debiliseerib mind
aga noh
parematel päevadel
löön selja sirgu
irnun üle saalide
teen julgeid samme inimesteni
(mõnikord liiga julgeid
pärast häbenen)

poistega on ka
veidrad lood
alles 19-aastaseks saades hakkan mõistma
et nad on ka inimesed
mitte südametud hingesittujad
(ega selleks sool vahet pole)
ja et meil on üsnagi palju sarnast
näiteks see, et oleme inimesed
nii siin
kui sealpool linnapiire

tahaks loota, et ei mina
ega teisedki
seda ära ei unusta

***

Südametüdrukule

kui 12. klass algas
me istusime sinuga garaažide vahel
tegime sel teisipäeval
peale teist tundi poppi
sest vihkasime
saksa keelt ja füüsikat
suve viimane päike
paistis tol septembrihommikul
meie kahe silmi
pähe ja südamesse
kus oli teineteise kindlus
ja õnn ja tugevus
kõigest halvast üle olla

ainult istusime
sina ja mina
oma koolikottide peal
suitsetades mentooliga sigarette
selline oligi meie maailm
kõik need aastad
koos kurjust vältides

mul on kahju nendest surmadest
pärast mida me teineteisele
enam teregi ei ütle
kuigi me ometi päästsime teineteise
lagunevaid maailmu
päästsime ju
eks?

***

vahet pole kas istun
Tartus Zavoodis
või Tamsalus
vanematekodu köögilaua taga
nagu aknapeegelduses aastaid istutud-
üksinud on ühesugune

keegi ei helista mulle
keegi ei tunne huvi
ja siin pole isegi kedagi
kellele mina võiks
ükskõik millal helistada

ja seda enam on mul tänavail ükskõik
sest nüüd ma siis saan ola
keegi
kes pole veel kunagi olemas olnud
keegi
keda praegugi pole

3/5

fs

kui palju kordi
ma olen vaadanud
keset ööd
tyhja tänavat
võõrastest akendest
kui und ei tule
või kui uni on läinud
võõraste kodude pimedaid aknaid
suletud puktasid
neoonreklaamide tagakylgi
niikseid tyhje asfaltteid
halle majaseinu
pinke ja mänguväljakuid
iluta arhitektuuri
poode kasiinosid
katuseid
totakaid rõdukaunistusi
taeva erinevaid toone
linna võõraid soppe
linna tuttavaid nurki
võõrastest vaatepunktidest
võõrastest kodudest
võõras valguses
võõraste silmadega
võõrana
lõpuks sain aru
et see kõle
võõras olemise tunne
mis on alati sama
ongi mu elu
ja see võõras valgus
olengi mina

Triin Tasuja (VR III 2009)

ma tean
mis on igavik
see on
sina ja mina
ja praegune hetk

***

armastus tööturul

armastus istub töötuna
hariduseta
elukutseta
tööturuameti järjekorras

ootab elu nagu bussi
mis külade vahel harva sõidab

armastus istub töötuna
hellus kellegi teise kätes
soojus hüljanud põues
alkohol verena iga töötamata päev

armastus istub ja ootab et
elu
tuleks ja päästaks ta
mõttetusest olla inimene
vaesusest vedada õhtusse päev

näljast olemast üksi

Hinne: 2/5

Artur Alliksaar "Aeg"

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.

Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume preagu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.

Ulrika Laan "Ela hästi! Jooga, hingamise ja meditatsiooni käsiraamat"

Meie ühiskonnas ei räägita surmast. Vatupidi- surma selle igas vormis välditakse iga hinna eest. Surmakuulutused ja teadaanded meedias ei ole surmast rääkimine, vaid rohkem bürokraatlik protsess ja ametlik formaalsus. Kohati jääb mulje just nagu surm pole osa elust, vaid ebamäärane, haruldane ja võõras kontseptsioon. On halenaljakas kuivõrd eraldatud on elu erinevad etapid ja faasid üksteisest. Inimene, olenamata ta elustiilist, haridustasemest, saavutustest ja positsioonist ühisknnas, võib kõrgesse ikka jõuda, teades täpselt, kui palju maksab liiter piima või bensiini, aga mis asi on surm ja suremine, on üldjuhul juba ähmasem teema.

Sügav tänutunne igas elatud hetkes vabastab inimese egost. See sisemine vabadus, mis järgneb, on kirjeldamatult suur. Inimese vägi kasvab, sest ta ei ole enam ego vajaduste ja nõudmiste poolt orjastatud. Tänulikkus ühendab joogafilosoofias egost lahti ütlemist, sest see piirab hinge arengut ja töötab inimese vastu. Egost tulevad otsused pole kaugeltki need kõige paremad ja egost tulev käitumine on risti vastu südame järgi elamisele.

Ego ei ole kunagi millegagi rahul, vaid nõuab inimeselt ainult rohkem. Me veedame suure osa ajast tulevikuplaane tehes, puhkuseid oodates, unistades, uusi projekte välja mõteldes, kuni elu läheb märkamatult mööda. Seda fenomeni kutsutakse ekslikult "aja lendamiseks". Kui elada teadlikult ja mõttega, kogeb elu sügavamalt. Elu võiks alata siin ja praegu, mitte kuskil ebamäärases tulevikus. Me kujutame ette, et alles siis, kui oleme saavutanud teatud ihaldatava positsiooni karjääriredelil, loonud ideaalse perekonna või saanud rikkaks, võime hakata elama. unistades ja oodates lendab aeg aga- tegelikult elu- mööda. Noorust kutsutakse ilusaks ajaks mitte sellepärast, et nahk on kortsuvaba, vaid sellepärast, et me elame siis hetkes, julgelt ja täiel rinnal.

Üks phjus, miks me oleme niivõrd mõjutatavad, on hirm üksinduse ees. Üksindust tunneb tavaliselt siis, kui tähelepanu ei ole millegagi hõivatud. Hetk vaba aega tuleb tingimata sisustada. Üksinduse eemalepeletamist ja elu sisustamist aitavadki sobivalt kaks tegevust: asjade ostmine ja tulevikuplaanide tegemine. Tegelikult tekib nõiaring, sest mida rohkem me asju vajame või tulevikus elame, seda rohkem eemaldub inimene endast. Mina usun, et me teame vaistlikult vägagi hästi, et ainult hinge toites ja tema vajadustega kooskõlas elades jõuab tõelise rahuni.. Kui aga hinge matta kõige ebavajaliku alla, võib enda tõe leidmine tunduda hirmuäratavalt suure ülesandena. Hirm tundmatuse ees teeb elus liialt ettevaatlikuks, araks ja mugavaks.

Mina arvan, et me kardame sügavalt hingata, sest teame vaistlikult, et hingamine on seotud hinge sügavusega. Kardame minna süviti, sest ei tea mida võib eest ja seest leida. Ekslikult arvatakse, et kui kogume enda ümber materiaalseid asju või täidame elu ürituste, inimeste ja tööprojektidega, saame õnnelikuks. Tõelise hingerahu, elurõõmu ja vitaalsuse saavutab aga hoopis sügavuti minnes.

Inimese väärtus ei olene sellest, mis tal on, vaid kes ta on.

Me kahetseme tehtud ja öeldud tavaliselt siis, kui need tulenevad egost. Südamest tulnud teod ja öeldud snad ei tundu väärana isegi siis, kui teevad meist ebapopulaarse.

Piirjoon populistlike ja hetkeliste väärtuse ning hingest tuleneva tõe vahel saab selgemaks. Elu mutub väärtuslikamks ning sügavamamõttelisemaks isegi trendivoole ja loogilisele mõtlemisele vastu astudes.

Elus on palju muud tähtsamat, kui selle kiireks elamine. - Gandhi

Vali hoolikalt, millist kirjandust loed, milliseid saateid televiisorist vaatad ja kuidas internetti kasutad. Reaalsuse eest põgenemine ei ole kunagi kvaliteetne puhkeaeg, vaid aja- ja elu- surnuks löömine. Uusideid soovitan kuulata, vaadata ja lugeda paar korda nädalas. Kuna valdav ülekaal on negatiivsetel uudistel, vaid kohanimed ja inimesed vahetuvad, mõjutavad nad närvisüsteemi rohkem, kui arvata oskad. Kui jätta mõned uudised vahele, võib üllatuda, kui vähe maailmas tegelikult muutub. Oled seda võib-olla puhkuselt naastes tähele pannud. Kõik, mida nimetatakse uudisteks, pole seda kaugeltki. Meediaväljaanded teenivad kõige rohkem negatiivseid, skandaalimaigulisi ja sensatsiooni tekitavaid uudiseid müües. Tõsistest elutähtsatest uudistest kuuled nagunii ühel või teisel kombel kohe.

Sära elus eredalt, nii et teised
sinusugused näeksid sind juba kaugelt
Sära elus eredal, nii et teised
sinusugused tunneksid su ära-
tülpinud nägude ja pooledi loitmalöönud
elude seast.

Max Strom

Ego on ülisuur täispuhutud mina, mis tahab ja nõuab inimeselt aina rohkem. Ego mõõdab saavutusi teiste, mitte inimese enda mõõdupuu ja võimete järgi. Kui lasta egol dikteerida elusuunda ja mõtteviisi, võivad endalegi märkamatult eesmärkideks saada populistlikud ja hetkeliselt populaarsed tegevused, üritused ja eluviisid- reisi sihtkohad, automargi valikud, õpingute teemaalased eelistused, televiisorist tulevad programmid, isegi toidubrändide valikud. Ego ei oska elada ilma teistega võitlemata. Ta väärtustab pealiskaudseid asju, mida saab kõigest vaid osta või muudmoodi omandada ja mis ei ole vähemalgi määral inimese hingelise väärtusega seotud. Kui ego iseloomustada, siis ta meenutab lähedalt täispuhutud puhevile aetud jonnakat riiukukke, kes elab lõpmatus võitlemishimus naabri, tuttava, töökaaslasega ja kohtleb kõiki kui konkurente. Ükski saavutus ei tee ego rahulolevaks- vaevalt on üks tipp vallutatud, kui ta pöörab tähelepanu uuele ja veel kõrgemale, kuhu on tingimata vaja ronida ja mida iga hinna eest vallutada.

Mediteerides kaovad ära hirmud ja kompleksid, mis on seotud populaarsuse, palganumbri suuruse, kehakaaluga jne. Mediteerimise abil saabunud hingerahu aitab korrigeerida väärtushinnanguid ja muutuda sallivamaks nii enda kui ka maailma vastu.

Universumi ja elu suurst mõistes saab õigesti aru, et kõik, nii loodus kui inimesed, on omavahel seotud. Selle teadmisega kasvab vastutustunne. Kõik, mida teed, teed alati endale.

Mina leian, et sallimatus, vihkamine ja ebainimlikkus on aja- ja elu- raiskamine. Negatiivsetele mõtetele ja emotsioonidele kulub palju energiat, vastupidiselt positiivsetele, mis toodavad energiat juurde. Mediteerimisel vaatab inimene enda sisse. Algul kulgeb mediteerimine mööda pinda, horisontaalselt, ja siis, olenedes inimese arengukiirusest ja distsipliinist, pöördub sügavustesse. Mida tuttavamaks inimene endaga saab, seda kiiremini vabaneb ta hirmudest, kompleksidest ja negatiivsusest. Meil kõigil on minevikupagasit rohkem, kui endale tunnistada tahaksime.

Hinne: 4/5

Charles Baudelaire "Väikesed peemid proosas"

Joobuge

Peab olema alati joobnud. See on kõik: see on ainus küsimus. Et mite tunda Aja kohutavat raskust, mis murrab teie õlgu ja rõhub teid maani, peab olema pidevalt joobnud.
Kuid millest? Viinast, luulest või voorusest- teie oma äranägemise järgi. Kuid joobuge.
Kui te kord ärkate palee astmestikul, kraavi haljas rohus, oma kambri mornis üksinduses, ja teie joobumus on juba kahanenud või luhtunud, siis küsige tuulelt, lainelt, tähelt, linnult, kellalt, kõigelt, mis põgeneb, kõigelt, mis oigab, kõigelt, mis veereb, kõigelt, mis laulab, kõigelt, mis kõneleb,- küsige neilt aega. Ja tuul, laine, täht, lind, kell vastavad teile: "On aeg joobuda! Et mitte olla Aja piinatud ori, joobuge! Joobuge lakkamata! Viinast, luulest või voorusest- teie oma äranägemise järgi."

Hinne: 4/5

Andra Jõgis "Teeklaas"

sõidan praamiga välismaale
peaaegu nagu välismaa
nad naeratavad

***

ma olen joonud
liiga palju viina

selleks
et hinnata
väärtveine

ma olen näinud
liiga palju kunsti

selleks et
rahulduda eluga

***

kui olin väike
hammustasin kogemata
morsiklaasi äärest tüki välja
klaas jäi suhu
aga haiget ei teinud
verdki ei tulnud
kas ma olin siis õnnelik
või mitte

Lauri Teder "Mullikile"

see klomp mu kohvitassi sees
on igatsus
ei ole
see on halvaks läinud piim
näed
mis poeesiat sa mul põhjustad

vahel näen tänaval uimas koaalasid
kes karjuvad marudalt rahvuslikke laule
kõik on hästi
mõtlen
veenid veini täis
Tartus ongi kõik nii lihtne

viienda semestri alguses
paistis Orion ühel ööl selgelt
aknalaua ja ruloo vahelt
tüdruk
tõmbas me teki
oma tunne
armastus on ärkvelolijate asi
rabe ja ainus
ning väljas oli Tartu
minu luulu
minu Tartu
on Karlova ja Annelinn
halvad naljad köögis-verandal
kõnts ja sõprus taarajärjekorras
mingi veider sisemine kord neis-meis
minu Tartu
on unine kookon
toomepoealses punases lossis
ühikatoa steriilsus
ja need kotikilest
korallid Emajões
katavad vana silla varemed
ning kui jõgi neid ära ei vii
näevad nee ära ka praeguse silla varemed
minu Tartu
on kiindumuste kohtumispaigad
ja mõnikümmend jalutust
mõnikümmend pahviks löödud sõnatust
ja üha rohkem luuletuste sõnakust
minu Tartu
minu uni
ma ei armasta seda linna
sest armastus on ärkvelolijate asi
ja kui ma kunagi ärkan
siis
oo Tartu

ühel päeval tuleb surm
just sel
tavalisel päeval
kui astun tuppa
asfaltine
tolmune
harjund
tuleb
meeles pidada
kõiki elude lugusid
mis elu lõpus
jäid pooleli
sest minu oma
jääb ka


raha sai otsa
linn on ahne
ja ma ei
meeldi talle
enam
lähen koju peitu
keedan näljakaitseks varutud
riisi

ma kujutan vist liiga palju ette
kes teab
näen sind suudlemas
bensiinijaamast saadud kohvitopsi
öösel kui kinni on poes ja silmapaarid
me oleme läbi käinud kõik Tartu baarid
ning jõudnud siia foori taha
sinu kofeiinine hingeõhk hoiab mind ärkvel
pehme hääl uinutab
ning ma ju tean
et ma kujutan ka ennast ette
ei taha kunagi olla fotoel
veenduda
et mina pole mina
homonkulus ju pildile ei jää
kuid lõpuks
paneb muretsema fantaasiate lõputu peegeldus
ning hirm kadumise ees
ei tahaks sinuga kontakti kaotada
kallis tegelikkus
tahaks olla vahepeal ka maa peal

Mulle väga meeldis see raamat. Tunnen, et see äratas mind korraks ülesse (kardan jälle uinuda). Samas mõtlen, kuhu kadusin mina. Mis on nüüdseks minust saanud? Maailm on ju imeline, seda ma tean, aga ikka vaikin. Loen ja mõtlen. Vahel ütlen. Aga ei kirjuta.

Hinne: 4/5

Jiddhu Krishnamurti "Üks ja ainus vabadus"

Me oleme hõivatud elatisega, töö leidmisega, raha teenimisega; me oleme hõivatud oma perekonna- või ühiskondlike suhetega ning me oleme hõivatud ideede ja uskumustega. Niisiis, kui te uurite oma elukutset, siis sügavamal tasandil põhineb see kadedusel, see pole ainult elatise hankimine. Ühiskond on nii üles ehitatud, et see on pideva konflikti, pideva millekski saamise protsess, mille aluseks on ahnus, kadedus- kadedus endast kõrgemalseisvate vastu; ametnik tahab saada juhatajaks, mis näitab, et ta ei  muretse ainult elatise, peatoiduse hankimise, vaid positsiooni ja prestiiži pälvimise pärast.

Olles teadlikud, et me oleme tühjad, sisemiselt vaesed, püüame kas välisel tasandil koguda asju või arendada sisemisi rikkusi. Jõupingutust on vaja ainult siis, kui on tegemist põgenemisega sisemise tühjuse eest tehutsemise, kontemplatsiooni, omandamise, saavutuse, võimu ja muu säärase kaudu.

Meie mõtlemise olemus iseenesest on vastuolu, sest me mõtleme alati mineviku või tuleviku kontekstis; seetõttu ei suuda me mitte kunagi olevikku täielikult tunnetada, täielikult teadvustada.

Nagu ma ütlesin, ei ole õnn seotud eilsega, õnn ei ole aja saadus, õnn on kogu aeg olevikus, ajatus seisundis. Ma ei tea, kuivõrd te olete märganud, et kui te olete ekstaasis, tunnete loovat rõõmu, säravate pilvede rivi tumedate pilvede raamistuses, siis sel hetkel aeg puudub: on vaid vahetu olevik.

Me püüame oma sisemist tühjust täita teadmiste, rituaalise, keelepeksuga, seltskondlike kohtumistega- loendamatute põgenemisviisidega, mistõttu põgenemine muutub ülimalt tähtsaks, mitte selle mõistmiseks, mis on. Selle, mis on, mõistmine nõuab tähelepanu; oma sisemise tühjuse ja valu teadvustamine vajab eriti suurt tähelepane, mitte põgenemist, ent enamik meist eelistab põgeneda, sest see on palju meeldivad, palju meelepärasem.

Pinnapealne, teadlik meel on hõivatud oma igapäevaste tegevustega, elatise teenimisega, teiste petmisega, teiste ekspluateerimisega, probleemide eest põgenemisega- kõigi meie elu igapäevaste tegevustega.

Hinne: 5/5

Carl Honore "Kiirusta aeglaselt"

Elame meediast nõrguval, andmetest kubiseval, kanalivahetamise ja arvutimängude ajastul ning oleme unustanud mitte millegi tegemise ülla kunsti. Me ei tea enam, kuidas tasustakohinat ja meeltesegajaid eirata ega seda, kuidas aega maha võtta ja oma mõtetega üksi olla. Igavus- sõna, mida 150 aastat tagasi ei eksisteerinud- on kaasaegne leiutis. Simulatsiooni kadumisel hakkame kohe tõmblema ja paaniliselt otsima midagi, millega aega täita. Millal te viimati nägite kedagi lihtsalt rongi aknast välja vahtimas? Kõik on selleks liiga hõivatud, sest rongiaeg on ajalehe lugemiseks, videomängide mängimiseks, Ipodide kuulamiseks, läpparil töötamiseks või mobiiliga lobisemiseks.

Selleni oleme me oma kiirustamise ja ajasäästmise kinnisideega välja jõudnud. Liiklusraevu, lennuraevu, osturaevu, suhteraevu, kontoriraevu, puhkuseraevu, treeninguraevuni. Tänu kiirustamisele elame raevu ajastul.

Alexis de Tosqueville: "Sellel, kelle ainsaks sooviks on maise vara jahtimine, on alati kiire, sest kõige soovitavani jõudmiseks ja nautimiseks on vaid piiratud hulk aega." See analüüs sobib tänapäeva isegi paremini, sest kogu maailmast on saanud suur ostukeskus ja meestest ning naistest lihtsalt tarbijad. Tänu igal nurgal meelitavatele ahvatlustele püüame krabada nii palju asju ja elamusi kui vähegi võimalik. Lisaks hiilgavale karjäärile tahame kunstikursustele minna, jõusaalis trenni teha, ajalehti ja iga ilmuvat bestsellerit lugeda, sõpradega väljas söömas käia, klubides pidutseda, spordiga tegeleda, tundide kaupa telekat vahtida, muusikat kuulata, perega aega veeta, muretseda viimase moe rõivaid ja tehnikaimesid, kinos käia, nautida suurepärast  intiim- ja suguelu oma partneritega, käia teisel pool maakera puhkamas ja ehk isegi pisut tähendusrikast vabatahtlikku tööd teha.

Hinne: 5/5

Esoteeriline psühholoogia

Selles maailmas on kõik korraldatud nii, et inimesel on vähe enda oma, aga oma on inimesel hing ja vaim, mida ta võib vallata. Mida kauem inimene maa peal elab, seda vähem temale oma jääb, ehkki inimese tunnetus on selliselt loodud, et temale näib kõik olevat vastupidi: mida kauem ta elab, seda rohkem tal on. Tegelikult antakse inimesele kõik ajaliseks kasutamiseks, nagu elu on inimesele antud ajaliseks kasutamiseks, täpselt inimese hingele, nii ka kõik ülejäänud: materiaalne, mõtted, emotsioonid, soovid. Kõik see antakse teatud ajaks. Ja kui oma elu ajal inimene ei suuda seda mõista, siis saabub temale kõige hirmsam moment ja seda momenti nimetatakse surmaks. Surmamomendil hakatakse temalt kõike ära võtma ja kogu äravõtmine algab üheaegselt. Ja siis hakkab inimest valitsema hirm.

Alain De Botton "Filosoofia lohutus"

Tõelised sõbrad ei hinda meid maiste kriteeriumite järgi, neid huvitab isiksuse tuum; nagu ideaalset partnerit, nii ei mõjuta ka nende armastust meie vastu ei välimus ega ühiskondlik positsioon, seega ei pea me muretsema selle pärast, et kanname vanu riideid, ega kartma tunnistada, et sel aastal on vähe raha teenitud. Iha rikkuse järele ei tuleks sugugi mitte alati mõista kui janunemist luksusliku elu järele- hoopis olulisemaks motivatsiooniks võib olla soov tunnustuse ja hea kohtlemise järele. Inimene võib soovida varandust lihtsalt selleks, et tagada nende tähelepanu ja lugupidamine, kes muidu temast mööda vaataksid. Epikuros pani tähele selle soovi sügavuses peituvat vajadust ja mõistis, et käputäis tõelisi sõpru võivad tagada armastuse ja lugupidamise, mida varanduse eest võib-olla ei saagi.

Et vältida tarbetute asjade hankimist ja kahetsust selle pärast, mida me endale lubada ei saa, tuleks endalt kuluka asja ihaldamise hetkel karmilt küsida, kas meil seda üldse vaja on. Tuleks sooritada rida mõtteeksperimente, millega kujutleda end ajas edasi hetke, kus unistus täitub, ja hinnata siis, kui palju õnne see kaasa toob.

Õnn sõltub pigem meelepärase seltskonna olemasolust kui peenelt sisustatud villast.

Schopenhauer: "Geenius ei saa küllap kunagi olla seltskondlik, sest, tõesti, milline dialoog võiks olla niisama intelligentne ja huvitav kui tema enda monoloogid?"

Hinne: 4/5

Hesse "Stepihunt"

Niisiis: "Enamik inimesi ei taha enne ujuda, kui nad seda oskavad." Eks ole vaimukas? Loomulikult ei taha nad ujuda! Nad on ju sündinud maa, ja mitte vee jaoks! Ja loomulikult ei taha nad mõtelda; nad on loodud elamiseks, ja mitte mõtlemiseks! Jah, ja kes mõtleb, kes teeb mõtlemisest peaasja, see võib selles osas kaugele jõuda, aga ta vahetab siiski maa vee vastu ja kunagi ta ikka upub!

Aga üha enam ja enam selgus mulle, et meie väikest kodanlikku maailma oma õhutühjast ruumist, oma võõrsusest ja stepihundilikkusest tõepoolest imetles ja armastas kui tugevat ja kindlat, kui talle kauget ja kättesaamatut, kui kodu ja rahupaika, kuhu teda ei viinud ükski tee.

Ta elab veel, ta ronib kusagil oma väsinud jalgel võõraste majade treppidest üles-alla, vahib kusagil läikima poonitud parkettpõrandaid ja puhtalt hoitud araukaariaid, istub päevad läbi raamatukogudes ja ööd kõrtsides või lamab üüritud kanapeel, kuulab akna taga elavaid inimesi ja maailma ning teab oma kuulmatust sinna, aga ei tapa end, sest ta usuriismed ütlevad talle, et ta peab selle kannatuse, selle kurja kannatuse oma südames lõpuni maitsma, ja just selle kannatuse kätte peab ta ka surema.

Nendele sõnadele pidin ma märkmete lugemisel sageli mtlema. Haller kuulub inimeste hulka, kes on sattunud kahe ajastu vahele, kes on välja langenud igasugusest turvalisusest ja süütusest, inimeste hulka, kelle saatuseks on kõiki inimelu küsitavusi teravdatud kujul omaenda piina ja põrguna läbi elada.

Kes on maitsta saanud teistsuguseid, kurje päevi, podagrapäevi, või siis terava silmamunade taha haakunud, igat nägemis-ja kuulmisrõõmu piinaks moonduva kuratliku peavalu päevi, või neid hingavaakumise päevi, neid seesmise tühjuse ja meeleheite hulle päevi, mil inimeste maailma ja niinimetatud kultuur oma võltsis ja labases laadakarrahiilguses meile keset laastatud ja aktsiaseltside poolt kurnatud maad nagu oksendamisvahend igal sammul vastu irvitab, omaenese haiges minas kontsentreerudes ning väljakannatamatuse haripunkti jõudes,- kes neid põrgupäevi maitsta on saanud, see on selliste normaal-ja poolpäevadega nagu tänane vägagi rahul, tänulikult istub ta sooja ahju ääres, tänulikult teeb ta hommikulehte lugedes kindlaks, et ka täna pole ühtki sõda valla puhkenud, pole ühtki uut diktatuuri kehtestatud, pole avastatud ühtki eriti suurt sigadust poliitikas või majanduses, tänuliult timmib ta oma roostetanud lüüra keeled mõõdukaks, parajalt rõõmsaks, peaaegu rahulolevaks tänupsalmiks, millega ta oma vagusa, leebe, veidi broomiga uimastatud rahulolu-pooljumala igavust suurendab, ja selle rahuloleva igavuse, selle üpris tänuväärse valutuse paksleiges õhus on mõlemad nii tuimalt noogutav pooljumal kui ka veidi hallipäine, sumedad psalmi laulev pool-inimene sarnased nagu kaksikud.

Sest seda vihkan, jälestan ja nean ma siiski kõigest kõige kirglikumalt, seda kodanluse rahulolu, tervist, mugavlemist, seda turgutatud optimismi, seda keskpärase, normaalse, läbilõikelise tulusat ja tõhusat kultiveerimist.

Noh, ja mulle meeldib ka kontrast, mis valitseb minu elu, minu üksildase, kõleda, vintsutatud ja läbinisti korratu elu ning selle kodanlikult perekondliku miljöö vahel. Mulle meeldib trepil sisse hingata seda vaikuse, puhtuse, kombelisuse ja varguse lõhna, mis mind mu kodanlusevihkamisele vaatamata ometi mingil moel liigutab, ja meeldib siis astuda üle oma toaläve, kus see kõik puudub, kus raamatuvirnade vahel vedelevad sigariotsad ja seisavad veinipudelid, kus kõik on lohakil, korratu ja ebakodune ning kõik- raamatud, käsikirjad, mõtted - on märgitud ja läbi imbunud üksildase õnnetusest, inimolemise problemaatikast, mõttetuks muutunud elu uue mõtestamise igatsusest.

Ah, raske on leida seda jumalajälge keset meie elu, keset seda nii väga rahulolevat, väga kodanlikku, väga vaimuvaest aega, nähes seda arhitektuuri, seda askeldamist, seda poliitikat, neid inimesi! Miks ei peakski ma olema Stepihunt ja sakkus emeriit selles maailmas, milel sihid mulle midagi ei paku, mille rõõmud mulle midagi ei ütle! Ma ei suuda teatris ega kinos kaua vastu pidada, ma olen vaevalt võimeline ajalehte, harva moodsat raamatut lugema, ma ei suuda mõista, mis lõbu ja rõõm see on, mida inimesed otsivad tuubil täis rongidest ja hotellidest, tungil täis lämmatava, pealetükkiva muusikaga kohvikutest, elegantsete luksuslinnade baaridest ja varieteedest, maailmanäitustelt, korsodelt, harivatelt loengutelt, suurtelt spordiväljakultelt, - ühtegi neist rõõmudest, mis oleksid mulle ju kättesaadavad ja mille pärast tuhanded teised trügivad ja vaeva näevad, ei suuda mina mõista ega jagada. Ja vastupidi- see, mis sünnib minuga mu harvadel rõõmuhetkedel, mis on minu jaoks õndsus, elamus, ekstaas ja ülevus, seda tunneb, otsib ja armastab maailm parimal juhul ainult luuletustes, elus peab ta seda hullumeelsuseks. Tõepoolest, kui õigus on maailmal, kui õigus on sel kohvikumuusikal, neil massimeelelahutustel, neil ameerikalikel, nii piskuga leppivatel inimestel, siis pole õigus minul, siis olen ma hullumeelne, siis olen ma tõesti Stepihunt, nagu ma end sageli nimetan, võõrasse ja arusaamatusse maailma eksinud loom, kes ei leia siit kodu, õhku ega toitu.

Oo, oleks mul nüüd olnud sõber mõnes katusekambris, kes mõtiskleb küünlavalgel ja kelle kõrval lebab viiul! Kuidas ma küll oleksin hiilinud tema juurde selles öövaikuses, oleksin käänulisest kojatrepist hääletult üles roninud ja teda üllatanud, ning me oleksime vestluse ja muusikaga pühitsenud paari ebamaist öötundi! Kunagi, möödunud aastail, olin ma tihti seda tunnet maitsnud, aga ka see oli minust aja jooksul taganenud ja lahkunud, siinse ja sealse vahel olid närtsinud aastad.


Üksindus on sõltumatus. Ma olin seda ise soovinud ja pikkade aastate jooksul kätte võitnud. Ta oli külm, seda küll, aga ka vaikne, imeväärselt vaikne ja suur nagu too külm ja vaikne ruum, kus tiirlevad tähed.

Möödudes eefeust, murust, väikesest kuusest, jõudsin ma majaukseni, leidsin võtmeaugu ja lüliti, hiilisin klaasustest, poleeritud kappidest ja potililledest mda ning olingi oma toas, oma väikeses tinglikus kodus, kus mind ootasid tugitool ja ahi, tindipott ja maalikast, Novalis ja Dostojevski, nii nagu teisi, õigeid inimesi ootavad kodus ees ema, naine, lapsed, teenijatüdrukud, koerad, kassid.

Hommik oli tema jaoks halb päevaaeg, mida ta kartis ja mis talle iialgi head ei teinud. Ühelgi hommikul oma elus pole ta olnud päris rõõmus, kunagi pole ta lõunaeelsel ajal midagi head teinud, hea mõõtte peale tulnud, endale ega teistele rõõmu valmistanud. Alles pärastlõuna jooksul soojenes ja elavnes ta pikapeale ning alles õhtu eel muutus ta oma headel päevadel viljakaks, aktiivseks ja mõnikord tavaliseks rõõmus. Sellega oli seotud ka tema üksinduse ja sõltumatuse vajadus. Kunagi pole ükski inimene tundnud, sügavamast, kirglikumat vajadust sõltumatuse järele kui tema. Oma nooruses, kui ta oli veel vaene ja vaevaga endale leiba teenis, eelistas ta pigem nälgida ja räbaldunud riietes käia, et aga selle hinnaga tükikest sõltumatust päästa. Ta pole end iialgi raha või heaolu eest naistele ega võimumeestele müünud ning on sajal korral tagasi lükanud ja ära planud kõik selle, mis oleks kogu ilma silmis tulnud talle kasuks ja õnneks, et säilitada sel teel oma vabadust. Ta ei kujutanud endale ette midagi vihkamisväärsemat ega õudsemat kui see, et tal pea olema mingi amet, et ta peaks päeva-ja aastaplaanist kinni pidama, teistele kuuletuma. Bürood, kantseleid, ametiruumi vihkas ta kui surma, ja kõige õudsem, mida ta unes võis näga, oli vangipõlv kuskil kasarmus. Kõigis neist tingimusist oskas ta kõrvale hoida, tihtipeale suurte ohvritega. See oli tema tugevus ja voorus, siin oli ta paindumatu ja äraostmatu, siin oli tema iseloom kindel ja sirgjooneline. Kuid see voorus oli kõige tihedamas seoses tema kannatuste ja saatusega. Tal läks nii, nagu läheb kõigil: see, mida ta oma olemuse sisimast tungist aetuna ülima kangekaelsusega otsis ja taotles, saigi talle osaks, aga rohkem, kui ühele inimesele hea on. Alguses oli see tema unistus ja õnn, siis kibe saatus. Võimumees langeb võimu, rahamees raha, allahetilik teenerlikkuse, lõbuhimuline lõbu ohvriks. Ja nii langes Stepihunt oma sõltumatuse ohvriks. Ta saavutas oma sihi, muutus ikka sõltumatuks, vabalt ja üksi otsustas ta, mida teha või tegemata jätta. Sest iga tugev inimene saavutab eksimatult selle, mida tõeline tung tal otsida käsib. Kuid saavutatud vabaduses märkas Harry äkki, et tema vabadus on surm, et ta on üksi, et maailm on ta võõrastavalt omapead jätnud, et tal pole inimestest sooja ega külma, jah, iseendastki mitte, et ta ühtekuulumatuse ja üksilduse ikka hõredamaks ja hõredamaks muutuvas õhus aegamisi lämbub. Üksiolemine ja sõltumatus polnud talle enam sooviks ega sihik, nüüd oli see tema saatus, tema surmaotsus; võlusoov oli lausutud ja seda ei saanud enam tagasi võtta; see ei aidanud enam, kui ta käed täis igatsust ja head tahet välja sirutas ning sidemeteks ja koosolekus valmis oli: nüüd jäeti ta üksi. Seejuures polnud ta põrmugi vihatud või inimestele vastumeelne. Vastupidi, tal oli rohkest sõpru, ta meeldis paljudele. Aga see oli siiski vaid sümpaatia ja sõbralikkus, mida ta leidis; teda kutsusti külla, talle tehti kingitusi, kirjutati kenasid kirju, kuid keegi ei astunud talle päris lähedele, kusagil ei tekkinud sidet, keegi polnud nõus või suuteline tema elu jagama. Nüüd ümbritses teda üksildase õhkkond, vaikne atmosfäär, elavast elust kaugenemine, võimetus suhteid sõlmida, mille vastu ei saanud ükski tahe ega mingi igatsus. See oli tema elu tähtsamaid tunnusjooni.

Inimesel on võimalus anduda täiesti vaimsele, jumaliku poole pürgimisele, pühakuideaalile. Teiselt poolt on tal ka võimalus anduda täiel määral instinktielule, järele anda meeleliste kihudele ning suunata kõik oma püüdlused hetkenaudingu saavutamisele.

Enamik intellektuaale, suurem jagu kunstiinimesi kuulub samasse tüüpi. Üksnes tugevaimad neist läbivad kodanluseplaneedi atmosfääri ja jõuavad kosmosesse, kõik teised resigneeruvad või teevad kompromisse, põlgavad kodanlust ja kuuluvad ometi tema ridadesse ning tugevdavad ja ülistavad teda, kuna nad peavad teda lõppude lõpuks siiski jaatama, et edasi elada.

Huumor jääb alati mingil määral kodanlikuks, kuigi ehtne kodanlane on võimetu teda mõistma.

Sest paistab, et kõigil inimestel on kaasasündinud ja lausa loomusunniline vajadus pidada oma mina mingiks ühtsuseks. See väärkujutlus võib ükskõik kui sageli ükskõik kui raske hoobi saada, ikka paraneb ta uuesti.

See, mida inimesed kunagi "inimese" mõiste all mõtlevad, on alati üksnes mööduv kodanlik kokkulepe.

Seda teed on käinud Buddha, on käinud iga suur inimene, üks teades, teine teadmata, niipalju kui parajasti julgust juhtus olema. Iga sünd tähendab eraldumist kõiksusest, tähendab piiratust, Jumalast lahutatust, piinarikast uueks saamist. Tagasipöördumine kõiksusse, piinarikka individuatsiooni lõppemine, jumalaks saamine tähendab hinge sellist avardamist, et ta suudaks uuesti kõiksust hõlmata.


Religioon, isamaa, perekond, riik olid minu silmis väärtuse kaotanud ja mul ei olnud nendega enam tegu; teaduse, tsunftide, kunstide ülespuhutust ma jälestasin; minu vaated, minu maitse, kogu minu mõtlemine, millega ma olin kunagi saavutanud andeka ja armastusväärse inimese aupaiste, olid nüüd laokile jäänud ja metsistunud ning ei äratanud inimestes usaldus. Kui ma võitsingi midagi nähtamatut ja kaalumatut kõigi oma valusate muutumiste läbi, siis olin ma selle eest kallilt maksnud, ja kord-korralt oli mu elu muutunud ikka kalgimaks, komplitseeritumaks, üksildasemaks, ohustatumaks. Tõepoolest, mul polnud põhjust tahta jätkaa seda teed aina hõredamasse õhku, mis meenutas suitsu Nietzsche sügiselaulust.


Siin pole jutt sellisest inimesest, nagu teda tunneb kool, poliitiline ökonoomia või statistika, inimesest, nagu neid miljonite viisi tänaval ringi jookseb, keda ei tasu rohkem tähele panna kui liiva mere ääres või lainemurru pritsmeid: mõni miljon rohkem või vähem ei oma tähtsust, nad on materjal, muud midagi. Ei, me räägime siin imesest kõrgemas mõttes, inimeseks saamise pika tee sihist, kuninglikust inimesest, surematust. Geenius pole mitte nii harv nähtus, nagu meile tihti näib, ja ka mitte nii sagedane, nagu arvavad kirjandus- ja maailmajalood või eriti ajalehed.

Inimene, kes on võimeline mõistma Buddhat, inimene, kellel on aimu inimeseks olemise taevaist ja kuristikut, ei peaks elama maailmas, kus valitsevad common sense, demokraatia ja kodanlik kasvatus. Ainult argusest elab ta seal, ja kui selle mõõtmed teda rõhuma hakkavad, kui kitsas kodanlasetuba tema jaoks liiga kitsaks jääb, siis ajab ta kõik "hundi" kaela ja ei tule selle pealegi, et hunt on mõnikord tema parim osa.

Seal, selles sopases saviaugus, jutlustaja totralt piinlike sõnade saatel, matuserahva totralt piinlike nägude foonil, kõigi nende plekk- ja marmortahvlite, ristide, vltside traat- ja klaaslillede troostitu vaatepildi taustal ei lõpetanud mitte ainult too tundmatu, seal ei lõpeta homme või ülehomme mitte ainult mina, auku aetuna saatjate tähtsuse ja tehtuse taustal, soppa maetuna, ei, selline lõpp on kõigel, kõigil meie püüdlustel, kogu meie kultuuril, meie usul, meie elurõõmul ja elujanul, mis on nii haige ja millele seal samuti varsti mulda peale aetakse. Meie kultuurimaailm on surnuaed, siis on Jeesus Kristus ja Sokrates, Mozart ja Haydn, Dante ja Goethe üksnes veel tuhmid nimed roostetavatel plekktahvlitel, mida ümbritsevad tähtsalt ja tehtult leinajad, kes annaksid palju, kui nad võiksid veel nendesse tahvleisse uskuda, mis on neile kunagi pühad olnud, kes annaksid palju, kui nad võiksid selle kadunud maailma kohta üheainsagi sausa, tõsimeelse leinaja lohutamatusesõna öelda, ja kellele ei jää ometi midagi muud üle kui näokõverdamine ja piinlik seismine haua ääres.

Samal ajal mõtlesin ma, et nii nagu mina end praegu riidesse panen ja välja lähen, professorit külastan ja temaga enam-vähem võltse viisakusi vahetan, seda kõike tegelikult tahtmata, nii elab ja toimib enamik inimesi päevast päeva, tunnist tundi, sunnitult ja tegelikult seda kõike tahtmata, teeb külaskäike, vestleb, istub ära oma ameti-ja bürootunnid, seda kõike sunnitult, mehaaniliselt, vastu tahtmist; kõike seda võiksid masinad sama hästi teha või ka tegemata jätta; ja just too igavesti jätkuv mehhaanika takistab inimesi minu kombel oma elu kritiseerimast, selle totrust ja tühisust, selle koledalt irvitavat küsitavust, selle lootusetut kurbust ja kõledust tundmast ja tajumast. Jah, ja inimesed teevad õigesti, lõpmata õigesti, sellisel viisil elades, mängides oma mängukesi ja ajades taga oma tähtsaid asjakesi, selle asemel et kaitsta end selle murettekitava mehhaanika eest ja vahtida meelt heites tühjusse nagu minusugune teelt hälbinud inimene.

Vaata ometi mõnd looma, kassi, koera, lindu või isegi mõnd ilusat suurt looma loomaaias, puumat või kaelkirjakut! Sa peaksid ju nägema, et nad on kõik õiged, et ükski loom ei tunne enda pärast piinlikkust või ei tea, mida peale hakata või kuidas käituda. Nad ei püüa meelitada, nad ei püüa imponeerida. Ei mingit teatrit. Nad on sellised nagu nad on, nagu kivid või lilled või tähed taevas. Kas mõistad?

Kuigi ma ei näinud teist väljapääsu, kuigi mind ründasid ümberringi jälkus, piin ja meeleheide, kuigi polnud enam midagi, mis oleks mind ahvatlenud, andnud mulle rõõmu või lootust, äratas minus ikkagi õudust hukkamise toiming, viimane silmapilt, külmalt vastuhaigutava haava lõikamine omaenda ihusse.

Ma avaldasin paaril korral arvamust, et iga rahvas ja ka iga üksikinimene peaks selle asemel, et end võltside poliitiliste "süüküsimustega" unele äiutada, iseennast uurima, kuivõrd ta oma vigade, hooletuste ja halbade harjumustega on samuti süüdi sõjas ja kõiges muus maailmaviletsuses; see on ainus tee, et järgmist sõda võib-olla ära hoida.

Tund aega järele mõtelda, viivuks endasse süveneda ja endalt küsida, mis määral maailmas valitsevas segaduses ja kurjuses osaletakse ja süüdi ollakse, - just seda ei taha keegi! Nii lähebki kõik vana rada ja päev päeva järel valmistavad tuhanded inimesed innukalt järgmist sõda ette!

"Sul oli oa pilt elust, oma usk, oma taotlus, sa olid valmis tegudeks, kannatusteks ja ohvriteks- ja siis märkasid sa ajapikku, et maailm ei nõua sult mingeid egusid ega ohvreid või muud selletaolist, et elu pole üldse kangelaslaul sangarirollideks ja muuks, vaid kodanlik elutuba, kus ollakse täiesti rahul söömise ja joomisega, kohvi ja sukakudumisega, tarokimängu ja raadiomuusikaga.

Ma mõistan seda vägagi hästi, nagu ka sinu jälestust poliitika suhtes, su kurbust parteide ja ajakirjandue lobisemise ja vastutustundetu mehkeldamise pärast, su ahastust sõja, nii olnud kui ka tulevase sõja pärast, selle pärast, kuidas tänapäeval mõeldakse, loetakse, ehitatakse, muusikat tehakse, pidu peetakse, haridust saadakse. Sul on õigus, Stepihunt, tuhat korda õigus, ja ometi pead sa alla jääma. Sa oled liiga nõudlik ja näljane selle lihtsa, mugava, nii vähesega rahuloleva maailma jaoks, ta sülgab su välja, tema jaoks on sul üks dimensioon üleliia. Kes tahab tänapäeval elada ja oma elust rõõmu tunda, see ei tohi olla selline inimene nagu sina või mina. Kes nõuab plärina asemel muusikat, lõbu asemel rõõmu, raha asemel hinge, sekeldamise asemel tõelist tööd, eputamise asemel tõelist kirge, sellele pole see kena maailm koduks..."

Juhid valmistavad pingeliselt ja edukalt järgmist sõda ette, meie teised tantsime samal ajal fokstrotti, teenime raha ja sööme šokolaadi- sellisel ajal peab ju maailm üpris vähenõudlik olema!"

Ja kas sa arvad, et kõik tõesti ehtsad ja täisväärtuslikud inimesed on saanud kuulsaks ja järelpõlvedele tuntuks?

Ma mõtlen, et kõik meie, meiesugused nõudlikud ja igatsevad inimesed, liigse dimensiooniga inimesed, ei saaks üldse elada, kui peale selle maailma õhu poleks hingamiseks veel teist õhku, kui peale aja ei eksisteeriks ka igavik, ja see on tõelisuse riik. Sinna kuuluvad Mozarti muusika ja sinu suurte luuletajate looming, sinna kuuluvad pühakud, kes tegid imesid, surid märtisurma ja andsid inimestele ülevat eeskuju. Aga igavikku kuulub ka iga ehtsa teo peegeldus, iga tõelise tunde jõud, ka siis, kui keegi neid ei tea ega näe ega kirjuta üles ega talleta tulevastele põlvedele. Igavikus pole järelpõlvi, on üksnes kaaspõlv.

Hinne: 5/5

Lao- Zi "Tee väe raamat"

Milleks karjäär
- ainult kadestamiseks.
Milleks varandused
- ainult varastamiseks.
Milleks ihaldused
-ainult rahutuste tekitamiseks.

Kui tahad valitseda,
hoia meel tühi ja kõht täis,
tahtmised nõrgaks ja kondid tugevaks.
Ei mõista ega taha midagi.
Kes mõistab, ei tee midagi.

Tee nii, et ei tee midagi
ja miski ei jää tegemata.


Jättes tarkuse ja väitluse
tekib suur kasu

Jättes õigluse ja südamlikkuse
tekib austus ja armastus.

Jättes edu ja oskused
kaovad vargad ja röövlid.

Need on ainult kaunistused.

Pigem olla
lihtne ja loomulik.
Soovideta ja tahtmisteta.

Lev Tolstoi "Pihtimus"

Ma ütlesin endale, et isegi kui ma teaksin kõike, mida teadus nii visalt teada tahab, siis küsimusele, milles on minu elu mõte, ma sel teel ikkagi vastust ei leia. Humanitaarteadustega tegeledes aga tõdesin, et sellest hoolimata- või just sellepärast, et need teadused otseselt püüavad minu  küsimusele vastata, pole neil anda teist vastust, kui mul endal: "Mis mõte on minu elul?"- "Ei mingit." Või: "Mis minu elust välja tuleb?"- "Ei midagi." Või jälle: "Miks on kõik olemasolev olemas ja miks olen mina olemas?"- "Seepärast, et te olete olemas."

"Üht teadmistevaldkonda küsitledes sain ma lõputu hulga täpseid vastuseid küsimustele, mida ma polnud esitanud: sain teada taevatähtede keemilise koostise, Päikese liikumistee Heraklese tähtkuju suhtes, liikide ja inimese tekkeloo, eetri lõpmata väikeste, kaalutute osakeste kuju, kuid minu küsimusele "Mis on minu elu mte?" oli sellel teadmistevaldkonnal üksainus vastus: "Sa oled see, mida sa nimetad oma eluks; oled aineosakeste ajutine, juhuslik kooslus. Nende osakeste vastastikune toime ning nende muutused kutsuvadki sinus esile selle, mida sa nimetad oma eluks. Mõni aeg püsib see osakeste hulk koos, siis lakkab nende vastastikune toime ja lõpeb see, mida sa nimetad eluks, lõpevad ka kõik sinu küsimused. Sa oled mingite osakeste juhuslikult liitunud kämp. See kämp käärib. Ja seda käärimist nimetab kämp oma eluks. Kämp laguneb- käärimine lakkab ja kik küsimused lakkavad olemast." Nõnda vastavad täppisteadused, ning oma põhimõtteid rangelt järgides ei saagi nad midagi muud öelda.

"Me läheneme tõele ainult sedavõrd, kuivõrd me ütleme lahti elust ja valmistume surema," lausub Sokrates. "Miks siis meie, kes me armastame tõde, püüdleme surma poole? Et vabaneda ihust ja kõigest halvast, mis tuleb ihulikust elust. Ja kui see nii on, miks ei peas me siis rõõmustama, kui meile surm tuleb?"

"Tühisuste tühisus," ütleb Saalomon, "tühisuse tühisus, kõik on tühine! Mis kasu on inimesel kõigest oma vaevast, millega ta ennast vaevab päikese all. Rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb, aga maa püsib igavesti! Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel- ei ole midagi uut siin päikese all! Või on midagi, mille kohta võiks ütelda: "Vaata, see on uus". Kindlasti see oli juba olemas muistseil aegadel, mis on olnud enne meid! Ei ole ainult mälestust endisist asjust ja nõnda ei ole ka mälestust tulevasist asjust neil, kes saavad olema veelgi hiljem!"

Siis ma mõtlesin südames: See, mis juhtub albile, juhtub ka minule! Aga milleks siis mina nii targaks olen saanud?... Ja ma mõtlesin südames, et ka see on tühi töö! Sest niihästi targast kui albist ei jää igavest mälestust, kuna tulevasil päevil on kõik juba ammu unustatud. Jah, eks sure tark nagu alpki!

Sest elavad teavad, et nad üeavad surema, aga surnud ei tea enam midagi ja neil pole enam palka, sest mälestus neist ununeb! Niihästi nende armastus kui viha, samuti nende armukadeduski, on ammu kadunud ja neil ei ole iialgi enam osa kõigest sellest, mis päikese all sünnib!

Kõik siin maailmas- rumalus ja tarkus, rikkus ja vaesus, rõõm ja mure- kõik on tühi tö ja vaimunärimine. Inimene sureb ja temast ei jää midagi järele. Ja see on rumal", ütleb Saalomon.

"Mine söö rõõmuga oma leiba ja joo rahuliku südamega oam viina... Naudi elu naisega, keda sa armastad, kõigil om tühise elu päevil, mis sulle on antud päikese all, sest see on su osa elus ja vaevas, mida sa näed päikese all! Tee oma jõudu mööda kõike, mida su käsi suudab korda  saata, sest surmavallas, kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust!"

Mõistuspärasest teadmisest järeldub, et elu on halbus, ning inimesed teavad seda- nende võimuses on elust loobuda, nemad aga on elanud ja elavad edasi, ja mina ise elasin ka, ehkki ma juba ammu teadsin, et elu on mõttetus ja halbus.

Nägin, et meie ringkonnas möödub kogu elu jõude, aega surnuks lüües, lõbutsedes ja elu üle nurisedes, lihtinimesi aga nägin kogu eluaja rasket tööd tegemas, ja nad olid eluga rahul.

Kits, jänes, hunt peavad toitu hankima, sigima, oma peret toitma, ja kui nad seda teevad, olen ma kindel, et nad on õnnelikud ja elavad mõistlikult. Mida peaks aga inimene tegema? Ta peaks end elatama nagu loomadki, ainult selle vahega, et üksinda tegutsedes ta hukkub, - ta peab tegutsema mitte enda, vaid kõikide huvides. Ja kui ta seda teeb, siis olen ma kindel, et ta on õnnelik ja elab mõistlikult. Ent mida olin mina kogu oma kolmekümneaastase teadliku elu kestel teinud? Ma mitte ainult ei aidanud teistel elatuda, vaid ei elatunud iseennastki ära. Olin elanud parasiidina ja küsides endalt, misjaoks ma elan, saanud vastuse: eimillgegi jaoks. Kui inimelu mõte on elatise hankimises, kuidas võinuksin siis mina, kes ma kolmkümmend aastat olin hoidunud endale elatist hankimast ning muudkui enda ja kaasinimeste elu rikkunud, saada teistsugust vastust, kui et mu elu on mõttetu ja halb?!... Ta ju oligi mõttetu ja halb.

Hinne: 5/5

Albert Camus "Sisyphose müüt"

Mõtlema hakata, see tähendab oma jalgealust õõnestama hakata.

Elada pole muidugi üldse kerge. Me jätkame tegevusi, mida eksistents nõuab, paljudel põhjustel, millest peamine on harjumus. Vabatahtlik surm eeldab, et inimene on kas või intuitiivseltki mõistnud sellise harjumuse naeruväärsust, igasuguse sügavama elueesmärgi puudumist, argipäevarähklemise tühisust ja kannatuste mõttetust.

Juhtub, et dekoratsioonid varisevad kokku. Hommikune tõusmine, tramm, neli tundi büroos või vabrikus, eine, tramm, neli tundi tööd, õhtueine, uni- esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev, reede ja laupäev samas rütmis: tee, mida tavaliselt on kerge käia. Aga ühel päeval kerkib pinnale "milleks?" ja kõik algab nüüd üllatusvarjundiga tülpimusest. Tähtis on see "algab". Tülpimus on masinliku elu tegevusteahelda lõpus, aga ühtlasi juhatab ta teadvuse uuele teele. Ta äratab selle ja ahvatleb edasi. Siis tuleb kas ebateadlik tagasipöördumine vanasse ahelasse või lõplik ärkamine. Ja ärkamise järel tuleb aegamööda ka järeldus: enesetapp või taaskohanemine.

Aga muidugi, tegelikult pole surma kogemust olemas.

Siin aga ilmneb pigem, et elu ongi seda hinnatavam, mida vähem tal on mõtet.

Oma saatust, mida inimene teab absurdse olevat, saab ta kanda ainult siis, kui ta seda teadvusest valgustatud absurdsust endal pidevalt silme ees hoiab.

Pärast kohtumist absurdiga variseb see kõik kokku. Idee "ma olen", mu harjumus tegutseda nii, nagu oleks kõigel mõte (isegi kui ma vahetevahel ütlen, et millelgi pole mõtet)- kõik see osutub ähvardava surma absurdsuse tõttu peadpööritavaks valeks. Homsele mõtlemine, endale eesmärgi seadmine, selle või teise asja eelistamine- kõik see eeldab usku vabadusse, ehkki me aeg-ajalt väidame, et seda ei jaga.

Aga samal ajal mõistab absurdiinimene, et siiani aheldas teda just see vabadusepostulaat, mis talle eluillusiooni andis. Teatavas mõttes see kammitses teda. Sedavõrd, kui ta kujutles oma elul mingi eesmärgi olevat, püüdis ta selle eesmärgi nõudmistega kohaneda ja muutus oma vabaduse orjaks.

Sest ükskõik kui piinlikult me hoidumegi nii kõlbelistest kui sotsiaalsetest eelarvamustest, teataval määral mõjutavad nad meid ikkagi, ja parimate eelarvamuste järgi (on olemas nii häid kui ka halbu eelarvamusi) me korraldame oma elu. Niisiis mõistab absurdiinimene, et tegelikult ei olnud ta seni vaba. Või selgesti välja öeldes- sedavõrd, kui ms loodan, sedavõrd , kui ma muretsen endale iseloomuliku tõe pärast, elu- ja loominguviisi pärast, sedavõrd, kui ma oma elu kujundan ja sellesamaga tõendan, et tal minu meelest on mõte, sedavõrd püstitan ma barjääre, mille vahele ma oma elu surun. Ja ma mõistan nüüd, et nii talitledes olen ma just samasugune nagu kõik need vaimu- ja südamefunktsionäärid, kes ei ärata minus muud kui vastumeelsust ja kes tegelikult ei tee muud, kui teesklevad inimese vabadust tõsiselt võtvat. Absurd avab selles punktis mu silmad: homset ei ole. Selles on nüüdsest peale mu sügava vabaduse mõte.

Söösta sellesse põhjatusse veendumusse, tunda end nüüdsest peale oma elule küllalt võõrana, et seda avardada ja läbi käia ilma armunu lühinägelikkuseta- selles on vabanemise põhimõte.

Absurdiinimene näeb niisiis kõrvetavat ja jäist, läbipaistvat ja piiratud universumit, kus miski pole võimalik, kus kõik on ette antud ja mille järel tuleb kokkuvarisemine ja olematus. Nüüd võib ta täie teadmisega sellesse universumisse elama jääda ja ammutada sealt oma jõu, lootusest keeldumise ja lohutuseta elu kangekaelse tunnistuse.

Aga mida tähendab elu niisuguses universumis? Esialgu ei midagi muud kui ükskõiksust tuleviku vastu ja kirglikku iha ammendada kõik see, mis on antud. Usk elu mõttesse eeldab väärtusteskaalat, valikut, eelistusi. Usk absurdi aga õpetab juba definitsiooni poolest just vastupidist.

Kas on võimalik eesmärgita elada- see on kõik, mis mind huvitab.

Teatava liialdusega võib öelda, et vanade kreeklaste moraal oli nende jõudeelu moraal, nii nagu meie moraal on kaheksatunnise tööpäeva moraal. Aga juba on paljud inimesed- ja sealhulgas kige traagilisemad neist- andnud meile eelaimuse sellest, et suurem kogemus muudab seda väärtustetabelit. Nad on andnud meie ettekujutluse argipäevaseiklejast, kes oma kogemuste hulgaga purustab kõik rekordid (ma tarvitan meelega sporditerminoloogiat) ja loob endale sellega omaeenese moraali.

Sest ühest küljest õpetab absurd, et kõik kogemused on võrdselt tähtsusetud, ja teisest küljest tõukab ta inimest võimalikult rohkete kogemuste poole.

Aga siin õpetab meid taas absurd ja tema vastuoluline elu. Sest väär on mõelda, nagu sõltuks see kogemuste hulk meie elutingimustest: see sõltub ainult meist endist. Me peame siin veidi lihtsustama. Kahele inimesele, kelle elu on aastate poolest võrdse pikkusega, pakub maailm alati võrdse hulga kogemusi. Aga meie asi on neid teadlikult vastu võta. Tajuda oma elu, oma mässu, oma vabadust, ja võimalikult palju, see ongi seesama, mis elada võimalikult palju. Seal, kus valitseb selgus, muutub väärtusteskaala tarbetuks.

Olevik ja olevikkude järgnevus väsimatu teadvusega hinge jaoks- see on absurdiinimene ideaal.

Kõik see, mis paneb inimest töötama ja rabelema, kasutab ära tema lootust.

Ma tahan teada, kas on võimalik elu eesmärgitusega leppides nõustuda eesmärgitult töötama ja looma, ja milline on tee, mis niisugusele vabadusele viib.

Inimene harjub ruttu. Ta tahab õnneliku elu jaoks raha teenida, ja kõik tema pingutused ja elu parim osa keskendub rahateenimise ümber. Õnn ununeb, abinõu muutub eesmärgiks.

Korrakem. Kõigel sellel pole reaalset mõtet. Ja nüüd tuleb seda vabaduse rada mööda veel natuke maad edasi minna. Sugulasvaimude, looja ja vallutaja viimaseks pingutuseks on õppida vabanema ka omaenese ettevõtteist: tuleb jõuda äratundmisele, et teos ise, olgu ta vallutus, armastus või looming, võiks ka olemata olla; tuleb põhjani kogeda iga individuaalse elu sügavat tarbetust. See annab neile oma teose realiseerimiseks suurema kerguse, just nii nagu elu absurdsuse tajumine kihutas neid ülima õhinaga sellese viskuma.

Ükski inimene, kes avastab absurdi, ei pääse mööda kiusatusest kirjutada õnne õpperaamatut.

Tõnu Viik järelsõna:

Postmodernistlik maailm mitte ei vaiki õudustäratavalt, vaid müriseb stressitekitavalt. Vaikusest on saanud kallis kraam, mida inimene endale ainult harva lubada saab. Uus maailm ei ava ennast kaugustesse ulatuva universumi lõputute avarustena, vaid ostukeskuste ja ettevõtete büroo- ja kaubaruumidena, kus tänavamüra summutatakse salvestatud muusika igavese taasesitusega. Maailm on inimese jaoks lõputu tarbimisvõimaluste lava, millel oskuslike valikute tegemine nõuab kõrgetasemelist arutlusvõimet ja laialdasi teadmisi. See postmodernistlik töö- ja tarbimisvõimaluste lõputus on hoopis teise iseloomuga kui modernse maailmaruumi kolme- või neljamõõtmeline kauguse avarustesse ulatuv lõputus. Kui modernne lõputus on kosmoseavaruste omadus olla mõistusele põhimõtteliselt haaramatu- nii nagu näiteks Kant sellest "Puhta mõistuse kriitikas" kirjutas, siis postmodernne lõputus on kõigi võimalike inimeste poolt loodud kultuuriruumide põhimõtteline ammendamatus koos nende juurde kuuluvate elamis- ja kogemisvõimalustega. Tänapäevases olukorras ei jõua inimene kunagi ammendada isegi ühe keskmise suurusega linna kõiki võimalusi oma aja veetmiseks ja elu korraldamiseks, kusjuures postmodernistlik inimene ei ole kunagi piiratud ühe linna või ühe kultuuriruumiga.

Tänapäeva inimeste elutegevus toimub enamjaolt virtuaalses reaalsuses; ta pühendab palju rohkem aega ja huvi sellele, mis toimub televiisori- ja arvutiekraanil ning meedias, kui sellele, mis toimub tema maja ees. Kusjuures maja ees polegi enamasti muud kui pargitud autod- veel ühed postmodernsed ruumivahetuse vahendid. Loodusliku maailma jaoks, mille avarused Pascali nii väga kohutasid, on postmodernismi ajastu inimesel aega ainult üksikutel puhkusehetkedel. Tema otsese töö- ja puhkekeskkonna moodustab ikkagi "virtuaalne" reaalsus, kusjuures virtuaalne reaalsus mitte ei peegelda "tegelikku" reaalsust, vaid vastupidi. Slavoj Žižek märgib tabavalt, et kaasaegses ühiskonnas televisioon ei näita mitte seda, kuidas asjad tegelikult on, vaid seda, kuidas nad peaksid olema, ning me kohandame reaalsust ümber vastavalt sellele, kuidas seda televiisoris näidatakse.

Uus inimene on intelligentne, võimekas ja töökas kordasaatja, kelle erialased teadmised ja oskused garanteerivad talle kõrgestitasustatud töökoha, mis kinnitab ta ühelt poolt sotsiaalse süsteemi spetsiifiliseks elemendiks, aga teiselt poolt tagab talle laiaulatusliku tarbimisvõimaluse. Seda viimast tajub spetsialist-inimene vabadusena ja tunneb paratamatult üleolekut nende suhtes, kellel ei ole võimalusi pühendaa oma vaba aega väljavalitud hobidele, reisimisele ja nooblitele spordialadele ning kellel ei ole võimalust kuulata just nimelt selle muusika taasesitust, mida tema "hing" hetkel ihaldab ja selle juurde peenetundeliselt valitud veini rüübata.

Hinne: 5/5

David R. Loy "Raha, seks, sõda ja karma"

Nüüdiasja psühhoteraapia peamine eesmärk on aidata meil saada hästi kohanenud isiksuseks. Ego on vaja pistu kõpitseda, et see sobituks ühiskonda ja et meie saaksime paremini ühiskonnas oma rolli mängida. Budismi aga meie isiksuse kohanemine ei huvita. Ühiskonnas hästi kohanenud ego on ikkagi haige ego, sest selles on ikka veel midagi problemaatilist.

Budistlikust vaatepunktist on peamine häda siinjuures, et me üritame lahendada vaimset probleemi- oma tühjust-, samastudes millegi endast väljaspool asetsevaga, mis ei saa meile ealeski anda ihaldatud reaalsustunnet. Rabame tööd teha, et saada oma pangakontole hunnik raha, et muretseda kõik asjad, mille kohta ühiskond meile õpetab, et need teevad meid õnnelikuks, ning seepeale ei saa me aru, miks need meid ikkagi õnnelikuks ei tee, miks nad ei kaota meie tunnet, et midagi on justkui puudu.

Harilikult põgeneme me oleviku eest, sest see on liialt ebamugav.

Hinne: 3/5

Bertrant Russell "Valik esseid"

Seda raamatut soovitan ma kindlasti lugeda.

Et Inimene on loodud põhjusjõudude poolt, mis tegutsesid sihti tunnetamata, et tema päritolu, ta kasvamine, ta lootused ja hirmud, ta armud ja uskumused on kõik vaid aatomite juhuslike kokkusattumiste tulemus, et ei tulisus, kangelaslikus ega mistahes mõtte- või tuneerksus või anda talle hauatagust elu, et kõikide ajastute pingutused, kõik andumus ja innustus ja kogu inimvaimu südapäevane sära on määratud kaduma ühes päikesesüsteemi üldise hukuga ja et kogu inimsaavutuste tempel mattub kunagi paratamatult puruneva kõiksuse rusude alla- kõik see on, kui mitte täiesti väljaspool vaidlust, siis ometi peaaegu kindel, nõnda et ükski filosoofia, mis seda eitab, ei või loota püsivusele. Ainult nende tõsiasjade tellinguilt ja ainult vankumatu lootusetuse kõvale alusele on nüüdsest võimalik ehitada hinge eluaset.

Raev on mõtete, mitte ihade alistumine, stoiline vabadus aga, milles seisnebki tarkus, saabub siis, kui alistuvad mitte mõtted, vaid ihad. Ihade alistumisest sünnib loobumuse-voorus; mõtete vabadusest sünnib terve kunsti ja filosoofia maailm ning ilmutus ilust, mille abiga me viimaks vallutame tagasi poole tõrksat maailma. Ilmutuseni ilust aga võib jõuda ainult aheldamata sisevaatlus ja himukate soovide koormast rõhumata mõtlemine, järelikult saabub vabadus ainult neile, kes enam ei palu elult ühtegi neist isiklikest hüvedest, mida moonutab aeg.

Loobumuses aga on veel üks hea alge: isegi tõeliselt heade asjade järele, kui need on kättesaamatud, ei tohiks tunda ärritavat iha. Igale inimesele tuleb varem või hiljem kätte suure lahtiütlemise aeg. Noorte jaoks pole miski kättesaamatu: ihaldada midagi kogu oma kirgliku tahtmise jõuga ja seda mitte saavutada tundub neile uskumatu. Ometi kas surma, haiguse, vaesuse või kohusetunde sunni läbi tuleb kõigil meist, viimsel kui ühel, õppida, et maailm ei ole loodud meie pärast ja et kuitahes ilusad meie poolt igatsevad asjad ka ei ole, siiski võib saatus need keelata. Vaprus ongi antud selleks, et kui meid tabab ebaõnn, siis me taluksime kaeblemata oma lootuse kokkuvarisemist ja juhiksime oma mõttes kõrvale asjatult kahetsuselt.

Seal sureb Mina, seal hukatakse himu ja taltsutamata ihade ahnus, sest ainult nii võib hing saada vabaks saatuse võimu alt. Koopast aga viib tee läbi Lahtiütlemise Värava jälle välja tarkuse päevavalgusse, mille säras hiilgavad palveränduri südant rõõmustades uus kaemus, uus rõõm ja uus helgus.

Surma vaatepildis, talumatu valu poolt põhjustatud kannatuses ja kadunud mineviku kättesaamatuses sisaldab pühalikkust, vastupandumatut suursugusust ja tunnet, kui määratu, sügav ja ammendatult salapärane on olemine, mis otsekui mingi kummalise valuvande läbi köidab kannataja vaevaköidikutega maailma külge. Säärastel kaemushetkedel kaob kogu meie ajalike ihade himukus, kogu heitlus ja rabelemine väikeste eesmärkide poole, kogu mure nende tühiste pisiasjade pärast, millest pinnapealse pilgu jaoks seisnebki igapäevane elu; me näeme ümber selle tillukese parve, mida valgustab inimliku seltsimehetunde hubisev tuli, tumedat ookeani, mille veerevail laineil me üürikes aega lendleme; öö varjust haarab meie pelgupaika kõle tuuleiil; kogu vaenulike jõudude keskel elava inimsoo üksildus koondub ainsasse hinge, kellel tuleb võidelda üksi, appi võttes kogu endas leiduvat vaprust, terve kõiksuse survega, mis ei pane millekski tema lootusi ja hirme.

Võtta hinge varjatuimasse pühapaika need vastupandumatud jõud, mille käes me näime kui nukud- surm ja muutumine, mineviku pöördumatus ja inimese jõetus kõiksuse ees, mis pimedana kihutab tühisuse juurest tühisuse juurde- neid tunnetada ja teada tähendab nad alistada.

Inimese elu on väljastpoolt vaadatuna midagi väga pisikest võrreldes Looduse jõududega. Ori on mõistetud kummardama aega ja saatust ja surma seetõttu, et need kõik on suuremad kui see, mida ta leiab iseendast, ja seetõttu, et kõik tea mõtted tegelevad asjadega, mida need jõud neelavad. Kuid olgugi need suured, mtelda neist suuri mtteid ja tunnetada nende kiretut hiilgust tähendab olla nendest suurem. Ja säärane mõtlemine teeb meist vabad inimesed: me ei painuta end enam paratamatuse ees hommikumaise allaheitlikusega, vaid neelame selle endasse ja muudame selle osaks iseendast. Jätta rabelemine isikliku õnne poole, kihutada minema kõigi ajalike soovide himukus, põleda kiresti igaveste asjade järele- see on vabadus, see on vaba inimese kultus. Ja see vabanemine teostub mõtiskluses saatuse üle, sest teadvus, mis ei jäta midagi puhastada aja puhastustulele, alistab ka saatuse enese.

Olles ühendatud kaasainimestega kõigist sidemetest kõige tugevamaga- ühise lõpu sidemega-, vaba inimene avastab, et uus nägemisviis käib temaga alati kaasas ja kallab armastuse valgust igale argisele ettevõtmisele. Inimese elu on pikk marss läbi ö, milles teda ümbritsevad nähtamatud vaenajad ja piinavad väsimus ja valu- sihtpunkti suunas, milleni jõudmisele võivad loota mõned üksikud ja kus mitte keegi ei saa viibida kaua. Üksteise järel kaob meie silmist marssivaid seltsimehi, keda viib minema kõikvõimsa surma sõnatu käsk. Väga üürike on see aeg, mille jooksul me saame neid aidata ja mille jooksul otsustatakse nende õnne või viletsuse üle.

Tänased veendumused võivad täna olla meile tõe eest, kui need meid selles voolus edasi kannavad, homme aga on nad valed ja vajavad väljavahetamist uue vastu, mis sobiksid uue olukrraga. Kogu meie mtllemine koosneb käepärastest fiktsioonidest, voolu kujuteldavatest tardkildudest- tõelikkus aga voolab edasi hoolimata kõigist meie fiktsioonidest ja ehkki seda saab läbi elada, ei saa seda käsitada mõtlemise abil. Mingil moel, ilma lähema selgituseta, poetub vähele väide, et tulevik, ehkki me seda ette ei näe, on parem kui minevik või olevik: lugeja on nagu laps, kes ootab kommi, sest tal on kästud teha suu lahti ja pana silmad kinni.

Ühesõnaga, arvatakse, et õnn on võrdeline sissetulekuga. Mõõned inimesed panevad sellise mõtlemise, küll mitte alati päris siiralt, usu või kõlbluse nimel kahtluse alla, ometi on neil hea meel, kui nende endi sissetulek sääraste jutluste osava sõnastuse läbi suureneb.

Palju inimesed lakkaksid ihaldamast sõda, kui neil oleks võimalus panna oma elu kaalule mägedes ronides: üks tugevamaid ja tarmukamaid rahutöö tegijaid, keda mul on olnud õnn tunda, veetis oma suve tavaliselt ronides Alpide kõige eluohtlikematel tippudel. Kui igal tööinimesel oleks aastas üks kuu, mille vältel ta võiks, kui ta sooviks, õppida juhtima lennukit või jahtida Saharas safiire või kasutada mingit muud võimalust harrastada mõnda ohtlikku ja meeliköitvat tegevust, mis nõuaks kiireid isiklikke otsustusi, siis jääksid rahvahulkade sõjalembust esindama üksnes naised ja sõjainvaliidid.

Kummatigi ma arvan, et eelduses, et tö kogus ei ole üleliigne, on isegi kõige tuimem töö enamiku inimeste jaoks väiksem piin kui jõudeolek.

Kõigepealt sisustab see päeva jooksul suure hulga aega nii, et puudub vajadus mõelda, millega tegeleda. Enamik inimesi, kellele antakse vabadus sisustada oma aega omal valikul, ei oska välja mõelda mitte midagi, mis oleks piisavalt meeldiv, et seda teha.

Võime jõudeaega intelligentselt sisustada on tsivilisatsiooni uusimaid saavutusi ning praeguseks on selleni jõudnud alles vähesed.

Seetõttu on töö esmalt ja peamiselt vajalik kui kaitsevahend igavuse eest, sest see igavus, mida inimene tunneb vajalikku ehkki ebahuvitavat tööd tehes, ei ole võrreldavgi igavusega, mida ta tunneb siis, kui tal ei ole oma ajaga mitte midagi peale hakata. Töö nimetatud väärtusega seostub veel teine- nimelt muudab töö puhkepäevad, kui need kätte jõuavad, palju magusamaks.

Kui aga töö on huvitav, siis suudab see pakkuda märksa kõrgemaklassilist rahuldust kui üksnes tüdimuse kergendamine.

Üks õnnetu-olemise põhjusi intellektuaalide seas on praegusel ajal see, et nii paljud neist- eriti need, kelle oskused on kirjanduslikku laadi- ei leia võimalust oma ande sõltumatuks rakendamiseks, vaid peavad üürima end välja rikastele korporatsioonidele, mida juhivad filistrid, kes nõuavad, et nad toodaksid seda, mida nad ise peavad hukutavaks jampsiks.

Küll aga arvan ma, et kui on võimalik teha tööd, mis rahuldab inimese ülesehitavaid tunge ilma teda nälga jätmata, oleks tema enda õnne seisukohast kõige mõistlikum eelistada valiku tegemisel sellist tööd mõnele teisele, mille eest küll palju makstakse, kuid mis ei näi talle iseenesest tegemist väärt.

Tööevangeeliumi mõjul on põhjapoolsed rahvad jäänud ilma võludest, mis lõunas, ehkki hapraina, veel säilinud. Tööevangeelium õpetab, et tähtis on lõppsaadus, mitte selle valmistamiskäigu elegantsus. Me ehitame iluta maju, einestame neist üksnes selleks, et söönuks saada, ja muretseme armastuse osav
tuta lapsi, kellele sunnime peale hariduse, mis hävitab spontaansuse ja võlu. Kus aga rõõmu pakub protsess ise seal  tuleb ka elegantsus ning ka tootmistegevus ise omandab esteetilise väärtuse. Kui aga inimesed samastavad end masinatega ja hindavad ainult oma tö tulemust, mitte tööd ennast, siis elegantsus kaob ja asemele tuleb midagi niisugust, mis tundub mehhaniseerinud inimesele loomulikum, kuid on tegelikult toorem.

On see häda inimeste mehhaniseerides vältimatu? Minu arvates mitte. Me oleme ennast liialt allutanud töö ülevõimule ja liiga vähe kasutanud masinaid kehalise ja vaimse töö pärisorjusest vabanemise vahendeina. Kui me tahaksime, siis võiks meil kõigil olla rohkem jõudeaega. Kui me tahaksime, siis võiksime harida oma lapsi nii et nad oleksid võimelised leidma oma tungidele kunstipärase väljenduse, selle asemel et teha neist sobivad ühikud rivistu tarvis.

Kumatigi oli lumetormi, udu ja sõja puhul tegu veel teisegi asjaoluga- nimelt faktiga, et kõik tundsid ennast võrdsetena. Reeglina on igaüks meist hõivatud omaenda muredest; teised võivad meid sealjuures talostada. tüüdata või siis jääda hoopiski meie poolt tähele panemata. On aga kordi, kus üks ühine tundeelamus mõjutab tervet inimhulka. Kui nii juhtub- isegi kui vahel tundeelamus ise ei ole meeldiv-, tekitab see fakt, et see on ühine, iseäraliku õnnetunde, mida ei ole võimalik saavutada ühelgi muul teel.

Kui te suudate korraks ennast ettekujutluses samastada tähe või udukoguga, siis mõistate, kui imeliselt rahustav see on.

Igaühte, kes kavatseb kirjutada raamatut või siduda end mistahes kujul jutlustamise või propagandaga, tuleks kohustada tund aega enne hommikusööki maad kaevama või tegema mõnda muud kehalist tööd vabas õhus. Pärast seda oleks hommikusöök niisugune rõõm, et kogu ülejäänud päeva jooksul ei sudaks ta sugugi enam melda, et kõik on tühisus.

Meie vanema jäädes muutuvad ikka pikemas ja pikemaks need lõigud meie elus, mis ei ole seotud meie harjumuspärase suhtlusringiga. Enamus meie sõpradest ei tea pikkadest ajavahemikest meie elus mitte midagi, ja nii muutub kasvav osa läbielatust meile isiklike suhetega seostumatuks. Selle vältimatu tagajärg on, et vanemaks jäädes hakkavad inimesed tundma ennast ikka üksildamasena, ja kui nad kohtavad mõnda ammust sõpra, siis leiab see tunne äkitselt kergendust.

Meile ei meeldi mõte, et keegi naudib laisalt elu, olgu see nauding kuitahes rafineeritud. Me tunneme, et igaüks peaks midagi tegema ühise suure eesmärgi heaks (olgu see milline tahes), seda enam, et sellele töötab vastu nii palju jalbu inimesi, keda tuleks takistada. Seega puudub meil vaimne vabadu, et omandada mingeid muid teadmisi peale nende, mis peavad meid vabastama võitluses selle nimel, mis iganes võib tunduda meile tähtis.

Nüüdiasja linnarahvastiku lõbustused hakkavad ikka rohkem muutuma passiivseks ja kollektiivseks ning koosnema teiste inimeste oskustöö osavõtmatust pealtvaatamisest. Kaheldamatult on ka sellised lõbustused paremad kui mitte midagi, kui siiki mitte nii head, kui rahvastikul, kelle töötga mitteseotud intelligentsete huvide ring oleks hariduse mõjul laiem. Parem majanduskorraldus, mis võimaldab inimkonnal masinate tootlikkusest kasu saada, peaks viima jõudeaja väga suurele kasvule, palju judeaega aga on enamasti tüliks, välja arvatud neile, kellel on arvestamisväärseid intelligentseid harrastusi ja huvisid. Et vabastatud rahvastik oleks õnnelik, peab see olema haritud rahvasti, ning see haridus peaks silmas pidama vaimseid naudinguid samapalju kui tehnilistest teadmistest saadavat otsest kasu.

Liiga varmalt on senini eeldatud, et kui inimene on teadmiste abil saavutanud teatavad võimed, siis hakkab ta neid kasutama ühiskonnale vajaliku lviisil.

Meie vaevleme mitte ainult nende hädade käes, mis meid tõepoolst tabavad, vaid ka kõikide nende käes, mille ees meie mõitus leiab olevat põhjust hirmu tunda.

Meie intellikent on seega meile tõesti võimalikuks teinud palju rohkem erisuguseid naudinguid, kui on loomadel, küll aga oleme me selle eelise eest pidanud tasuma sellega, et oleme palju altimad igavusele.

Püüd ühiskondliku edu poole kas prestiiži või võimu või ka mõlema vormis on konkurentsiühiskonnas kõige olulisem takistus õnnele. Ma ei eita, et edukus on üks õnne koositsosi- mõne inimese jaoks vägagi oluline koostisosa. Enamiku puhul aga ei piisa rahuloluks ainult sellest. Te võite olla rikas ja imetletud, kuid kui teil ei ole sõpru, huvisid ega millelegi muule kui kasusaamisele suunatud spontaanseid naudinguid, siis tunnete ennast armetuna. Elamine ühiskondliku edu nimel on üks teoorida järgi elamise viise ning igasugune teooria järgi elamine on uiv ja närvetav.

Inimene on loom, ja tema õnn sõltub füüsisest rohkem kui talle meeldiks. See on küll nukker lõppjäreldus, kuid ma ei saa end ka sundida sellest loobuma. Ma olen veendunud, et õnnetu ärimees muutub õnnelikumaks pigem sellest, et käib iga päev maha kuus miii, kui misahes filosoofiamuudatusest.

Leidub väga palju inimesi, kellel on olemas kõik materiaalsed tindimused, et olla õnnelik, s.t tervis ja küllaldane sissetulek, ja kes on sellegipoolest põhjani õnnetud.

Me kujutleme ennast loodusest rohkem erinevaks, kui oleme. Loomad elavad tunge järgides ja on õnnelikud seni, kuni välistingimused on soodsad. Kui teil on kass, siis ta naudib elu, kui tal on süüa ja soe ja teinekord ka võimalus öö katuste peal mööda saata.

5/5

Igapäeva tap Deng Ming-Dao

"Loomad, taimed ja kõik muud elusolendid mõistavad oma elu piisavalt hästi ning elavad oma loomuse järgi. Häda on alati vaid inimestega, kes ei taha mõista ei oma loomust ega oma elu, vaid arutleb end segadusse ja peab siis end teistest olenditest paremaks."

"Taevas on meie kohal. Taevas on ilmatu suur,lõputu, alati oma kohal, olgugi et alati muutuv. See ei ole mingi ebamäärane filosoofiline miste, vaid igapäevane kohaolek. Tuul puhub läbi selle sinise avaruse. Pilved kogunevad ja hajuvad tema ääretus laotuses. Ilma ilmata ei saaks me hingata. Ilma päikeseta ei saaks me elada. Me ei saa elada ilma taevast ja maast tulenevate ürgsete vägedeta.

Me ei peaks hoolima sellest, mida arvavad teised. Senikaua, kui me adume hetke määravust, kohtame võimalust ning vastame sellele kogu oma olemusega, võime end pidada kangelaseks.

Tähtis on teha sellist tööd, mis ei ole suunatud üksnes toodangule, vaid ka oskuse arendamisele. Teisiti öelde on kõõige tähtsamat sorti tö see, mis tuleneb su enda elust, mitte ühiskondlikust või majanduslikust survest. Kui töö on osa meie enda elust, jätab see sügava jäle meie isiksusele. See tekitab teostumise tunde, tööst saadava tarkuse kogunemise, mida on võimatu hankida mingil muul moel.

Seega- õnnelik olemiseks tuleb meil valitseda oma ihasid. Muistsed õpetasid selle saavutamiseks kahte teed. Mõnikord kasutasid nad oma ihade ohjeldamiseks enesevalitsemist. Mõnikord rahuldasid nad oma ihasid. See on Tao kaitsevaim: mõõdukus. Meil ei ole vaja kalduda askeesi äärmustesse. Meil ei ole vaja uputada end kõikelubavatesse naudingutesse. Meie järgime Taod, keskmist teed. 

Söö mõõdukalt. Jäta oma kõhtu vaba ruumi. Katsu püsida saledana mitte moe, vaid selle pärast, et see on tervislik ja liikuma panev. Liiga rikkaliku toidu ja hea veiniga läheb meel laisaks.

Enda suhtes võetud hoiakus teavad nad, et sisemus on see, mis loeb kõige enam. Kauniks vormitud musklid, edevad rõivad ja kuulsus kaovad aja tõusudes ja mõõnades kiiresti läbi. Seda, mis on meil tõeliselt oma sisemuses, ei ole võimalik ei ära võtta ega hävitada. Just seetõttu hoiavad Tao järgijad alati sisemise ligi.

Taod järgida tähendab olla vastuvõtlik. Kui oleme vaesed ja leiame end masenduses oma ideaalide ja tegelikkuse vahel valitsevast lõhest, kui meil on raske leida juhatust, mida hädasti vajame, siis teadvustagem seda, nõustugem sellega ja võtkem omaks, kuid ärgem laskem end sellest ära heidutada. Sest tõelist Taos ei saa osta. 

Elada Tao elu tähendab elada üksildast elu. 

Väga õpetlik on istuda avaliku tualettruumi lähedal. Vaata neid inimesi, kes sealt sisse lähevad ja välja tulevad. Hoolimata sellest, kui ilusasti ja rikkalt nad ka riides pole, tuleb neil kõigil minna. Pole tähtis, kui palju kalleid asju nad enesega kaasas veavad- ostukotid ja sülearvutid, rahakotid ja raamatud, kohvrid- kõigil tuleb kogu see kraam maha panna, enne kui nad oma tegemisi toimetama asuvad. 

Maailm on tolm.

Tom Hodgkinson "The freedom manifesto"

"The consumer age offers many comforts, but few freedoms"

Through school and work, we encourage each other to believe that we are not free and we are not responsible. We great a world of obligations, duties and things to be done. We forget that life should be lived with spontaneity, joy, love.

Paul Rafalgue "The right to be lazy"

A strange mania governs the working class of
all countries in which capitalist civilization rules, a
mania that results in the individual and collective
misery that prevails in modern society. This is the
love of work, the furious mania for work, extending
to the exhaustion of the individual and his
descendants. The parsons, the political economists,
and the moralists, instead of contending against
this mental aberration, have canonized work. Blind
and limited human beings, they have wished to be
wiser than their God; weak and unworthy
creatures, they have sought to honor what their
God has damned.


Now, if the mania for work is rooted in the laborers, if it smothers all other
natural instincts, and if, on the other hand, the amount of work demanded by
society is necessarily limited by the consumption and the quantity of raw material,
why devour in six months the work of the whole year? Why not rather equalize it
during the whole twelve months, and compel every worker to content himself with
five or six hours’ daily work the year through, instead of getting indigestion by
working twelve hours daily for six months? When their daily portion of work is
secured to them, the workers will no longer be jealous of one another; no longer will
they tear the work out of each others’ hands and the bread from each others’ mouth;
then, no longer exhausted in body and soul, will they begin to practice the virtues of
laziness. What the workers themselves refuse to perceive manufacturers have
demanded in the interest of capitalist exploitation: a legal limitation of working
hours

When the working class shall have thoroughly liberated itself from the vice that
governs it and degrades its nature, and shall have arisen in its giant strength, not
to demand the famous “Rights of Man” which are but the rights of capitalist
exploitation, not to proclaim the “Right to Work” which is only the “Right to
Misery,” but to forge an iron law forbidding every one to work more than three
hours a day, will the old earth, trembling with bliss, feel a new world stir within it.
But how can a manly decision be expected from a proletariat corrupted by
capitalist morals!
Like Christ, the embodied suffering of the slavery of ancient times, our proletariat, men, women and children, for a century has climbed the rough Mount
Calvary of suffering. For a century compulsory work has broken their bones,
martyred their flesh, destroyed their nerves; for a century hunger has tormented
their stomachs and stupefied their brains.
O, Laziness, have thou mercy upon this eternal misery! O, Laziness, mother of
the arts and the noble virtues, be thou balsam for the pains of mankind!

Proletarians, made stupid by the Dogma of Work, do you hear the language of
these philosophers, which is hidden away from you with jealous care? A citizen who
gives his work for money lowers himself to the rank of slavery; he commits a crimeThe Right To Be Lazy
Socialist Labor Party 27 www.slp.org
that deserves a whole year’s imprisonment!!

James Allan "Nii nagu inimene mõtleb"

Tegu on mõtte õis ning rõõm ja kannatused selle viljad, seega kogub inimene omaenda põlluharimise magusat ja kibedat saaki.

Inimene loob end ise või lõhub end ise, mõttearsenaliga sepistab ta relvad, millega hävitab end; samas kujundab ta vahendid, millega  ta ehitab endale taevalikud rõõmu-, jõu ja rahupaleed. Õigete valikute ja igete mõtete rakenamisega ronib inimene Jumaliku Täiuslikkuse poole; mõtete kuritarvitamise ja väära rakendamisega laskub ta aga loomast madalamale tasandile. Nende kahe äärmuse vahel on igasuguseid loomutasandeid ning inimene on nende looja ja valitseja.

Samamoodi nagu aednik harib maatükki, hoides seda umbrohust puhtana ja kasvatades endale vajalikke lilli ning vilju, saab ka inimene oma meelteaia eest hoolt kanda, rookides sealt välja kõik valed, kasutud ja ebapuhtad mõtted ning harides täiuslikkuse poole õigete, kasulike ja puhaste mõtete õisi ja vilju. Sellist protsessi järgides avastab inimene varem või hiljem, et ta on oma hinde aednik, elu juhtija. Ühtlasi paljastab ta oma sisimas mõtteseadused ja mõistab ühe täpsemalt, kuidas mõtteväed ja meele-elemendid vormivad tema loomust, olusid ja saatust.

Inimene kui arenev olend on seal, kus ta on selles, et ta saaks omandada tarkuse, et ta on võimeline edasi arenema; ning sedamööda, kuidas ta omandab igalt olukorralt vaimse õppetunni, mis sellel talle on pakkuda, möödub see olukord ning annab maad järgmisele.

Igale inimesele, kes on mõnda aega harjutanud enesekontrolli ja enesepuhastamist, on teada, et ümbritsevad olud arenevad välja mõtetest; sest ta on märganud, et muutused teda ümbritsevates oludes on seotud tema muutunud vaimse seisundiga. See on niivõrd tõsi, et kui inimene püüab kõigest hingest parandada oma lomuse vajakajäämisi ning saavutab kiireid ja märgatavaid tulemusi, läbib ta kiiresti terve rea elumuutusi.

Iga külvatud või meeltesse langeda lastud mõtteseeme, millel lubatakse mõtetes juurduda, toob kaasa oma, sellest kasvab varem või hiljem välja tegu, ning see kannab oma võimaluste ja olude vilju. Head mõtted kannavad häid vilju, halvad mõtted halbu vilju.

Järgides oma sisemisi soove, pürgimusi ja mõtteid, millel inimene laseb oma elus domineerida (järgides ebapuhaste kujutluspiltide meelepetteid või sammudes kindlalt tugevate ja kõrgete pürgimuste teed), jõuab ta lõpuks oma elu välistes ludes nende täidemineku ja teostumiseni.

Olud ei tee inimest- need ilmutavad inimest iseendale. Peale paheliste kalduvuste pole ühtki sellist olukorda, mis võiks viia pahedeni ning sellega kaasnevate kannatusteni, või tõusta voorusteni ja puhta õnneni, ilma et vooruslikke pürgimusi poleks jätkuvalt viljeletud; ning seega on inimene kui oma mõtete isand ühtlasi ka iseenda looja, keskkonna kujundaja ja vormija. Juba sündides on hingel loomus ja igal maisel teekonnal astutud sammuga tõmbab see ligi neid olude kombinatsioone, mis on tema enda puhtuse ja ebapuhtuse, tugevuse ja nõrkuse peegeldused.

Inimesed ei tõmba ligi mitte seda, mida nad tahavad, vaid seda, mis nad on. Nende tujud, mõttekujutused ja ambitsioonid nurjatakse igal sammul, kuid nende sisimaid mõtteid ja soove toidetakse nende endi toiduga olgu need siis nurjatud või puhtad. Meid kujundav jumalikkus on meis endis, see on meie mina. Inimest aheldab üksnes ta ise. Mõtted ja teod on saatuse vangivahid- need vangistavad, kuna on pahelised; ühtlasi on need vabaduse inglis- need vabastavad, kuna on üllad.

Inimene ei saa mitte seda, mida ta soovib ja mille nimel palvetab, vaid seda, mille on õiglaselt ära teeninud. Tema soovidele vastatakse üksnes siis, kui need on kooskõlas ta mõtete ja tegudega.

Head mõtted ja teod ei saa iial tuua kaasa halbu tulemusi; halvad mõtted ja teod ei saa iial tuua kaasa häid tulemusi. See tähendab, et viljast kasvab vili, nõgestest nõgesed. Looduses on see seadus inimesele arusaadav, kuid vaid vähesed mõistavad selle toimimist vaimses ja moraalses maailmas (kuigi siin on selle toimimine sama lihtne ja kaljukindel); enamasti ei toimita selle kohaselt.

Kannatused o nalati valede mõtete tagajärg. See viitab sellele, et inimene pole iseendaga ega oma olemuse seadusega harmoonias. Kannatuse ainus ja ülim kasu on puhastumine- põletada kõik see, mis on kasutu ja ebapuhas. Puhtal inimesel pole kannatusi. Kulda pole ju mõtet enam puhastada pärast seda, ku itemast on kõik jääkained kõrvaldatud, ning täielikult puhas ja valgustatud olend ei saa kannatada.

Olud, milles inimene kannatab, on tema enda vaimse harmoonia puudumise tulemus. Olud, milles inimene tunneb õndsust, on tema enda vaimse harmoonia tulemus. Õndsus, mitte materiaalsed varad, on õigete mõtete mõõdupuu- viletsus, mitte materiaalsete varade puudumine, on valede mõtete mõõdupuu. Inimene võib olla neetud ja rikas ja ta võib olla õnnistatud ja vaene. Õndsus ja rikkus ühendatakse vaid siis, kui rikkusi kasutatakse õigesti ja targalt, ning vaene inimene laskub viletsusse üksnes siis, kui peab oma koormat ebaõiglaseks.

Teatud püsivad mõtted- head või halvad - toovad paratamatult kaasa tagajärjed nii olemusele kui ka oludele. Inimene ei saa olusid otseslt valida, küll aga mõtteid, ja seega kaudselt, aga kindlalt, kujundada oma olusid.

Kui inimene lõpetab patuste mõtete mõtlemise, muutub kogu maailm tema vastu leebemaks ning on valmis teda aitama; kui inimene loobub nõrkadest ja pahelistest mõtetest, ilmuvad igal sammul välja võimalused, mis toetavad tema kindlaid otsuseid; kui inimene soodustab häid mõtteid, ei vii ränk saatus teda viletusse ega häbisse. Maailm on teie kaleidoskoop ja värvid, mida see eri hetkedel näha laseb, on teie pidevalt muutuvate mõtete täpselt reguleeritud pildid.

Toitumisharjumuste muutmine ei aita inimest, kes ei muuda mõtteid. Kui mtted saavad puhtaks, ei vaja inimene enam ebapuhast toitu.

Pole paremat arsti kui rõõmus mõte, et peletada keha haigused; pole paremat lohutajat kui heatahtlikkus, et hajutaa leina ja kurbuse varjud. Kuid elada pidevalt pahatahtlikkuse, küünilinuse, kahtluste ja kadeduse mõtetes, tähendab see, et olete vangistatud enda tehtud kongi. Kui aga mõelda kõigist hästi, olla kõigiga rõõmsameelne ja õppida kannatlikult kõigis head leidma, siis on sellised mõtted taeva väravaks; ning kui mõelda iga päev kõigele elusolevale rahumeelsete mõtetega, saab nende mõtete omanikule osaks rohkesti rahu.

Samamoodi nagu füüsiliselt nõrk inimene saab muuta end hoolika ja kannatliku treeningu tulemusena tugevaks, saab ka nõrkade mõtetega inimene muuta need õiget mõtlemist harjutades tugevaks.

Kõik, mis inimene saavutab ja mis tal ei õnnestu saavutada, on ta enda mõtete tulemus. Õiglaselt korraldatud universumis kus tasakaalu kaotamine tähendab täielikku hävingu, peab individuaalne vastutus olema absoluutne. Inimese nõrkus ja tugevus, puhtus ja ebapuhtus on ta enda, mitte kellegi teise omad- ta põhjustab need ise, mitte keegi teine, ning üksnes tema saab neid muuta, mitte iial keegi teine. Ka tema seisund on tema enda, mitte mõne teise oma. Tema kannatused ja õnn tulenevad temast endast. Ta on selline, nagu mõtleb, ja ta jääb selliseks, nagu jätkuvalt mõtleb.

Kui paljusid tunneme, kes mürgitavad oma elu, kes rikuvad plahvatava loomusega kõik, mis on meeldiv ja ilus, kes hävitavad oma olemuse tasakaalu ja tekitavad musta verd! Kas mitte suurem osa inimesi ei riku oma elu ja hävita oma õnne enesevalitsuse puudumisega? Kui vähesid inimesi kohtame elus, kes on hästi tasakaalus, kel on see oivaline tasakaal, mis iseloomustab küpseks saanud loomust!