Artur Alliksaar

Iga öö on algus.

Iga päev on lõpp, 

sest ta salgab, on halbus.

Öö on õigeksvõtt.

Ööd ei saa maha pesta,

heita ära kui tarbetut kesta. 

Päev hävib. Öö kestab.

Öö on pingne. Päev lõtv.

Ööl on hinge. Päev on sihitu tõtt. 

Päeval ei ole sõnu. 

Sõnad leiutab öö. 

Päev ei loo, ainult võtab. 

Päev ei koo, aga katab,

Päev ei tea, mis on võluva mõnu. 

Päev ei tea endagi sünnisõnu. 

Sõnu moodustab, sõnu soodustab, sõnu hoovutab, sõnu loovutab öö. 

Ööl on lõputult sõnu. 

Päev neid koolutab, moonutab, 

päev neid muserdab, tasendab, masendab, 

päev puserdab nende verd, 

sest päev on kaduva vend

ja kõduva õde. 

Sõnad süvendab öö. 

Sõnad hüvendab öö. 

Sõnad tüvendab öö. 

Ta on õilmitsev tihnik. 

Ta on hiigelsuur põld. 

Päev on hall. Päev on kõld. 

Öö mahladest elu saab juua, et aina luua ja luua. 

Öö lunastab õnne ja tõe ja paneb nad ühte.

Päev on paus keset öörühte. 

Päeval on iga ja päev on igav. 

Päev on vigamik. 

Öö on igavik.

Öös on alles kõik asjad. 

Päevades närbunud öösiti taaskasvab. 

Olen öölind. 

Päev on nõme ja lööb mind. 

Päev on sageli röövind 

mu harduuse valdused, 

lõhki röökind mu malbused

on ta valguse kalgused. 

Aga öö kingib uued. 

Ööl on musttuhat imelist suuet. 

Hinne: 5/5