Schopenhauer "Elutarkus"

"Õnn ei ole kerge asi: teda on väga raske leida meis ja võimatu leida teisal." -Chamfort

"Me jätame selle maailma maha niisama rumalana ja niisama kurjana, nagu me ta siia tulles eest leidsime." - Voltaire

Sest kõrgeimad, mitmekesiseimad ning püsivaimad naudingud on vaimsed, kui väga me nooruses end selles suhtes ei petaks, ja need sõltuvad peaasjalikult meie vaimsest jõust. Siit selgub, kui väga sõltub meie õnn sellest, mis me oleme, meie individualiteedist, kuigi enamasti arvestatakse ainult meie saatust, ainult seda, mida me omame või mida me kujutame.

Sest see, mida keegi on iseendale, mis teda ka üksilduses saadab ja mida keegi ei või talle anda ega temalt võtta, on ilmselt tema jaoks olulisem kui kõik, mida ta võiks omada või teiste  silmis olla. Vaimurikas inimene leiab ka täies üksilduses oma mõtteist ning fantaasiast suurepärast ajaviidet, kuna tuimast ei suuda igavust eemale tõrjuda kestev vastuvõttudde, teatrietenduste, väljasõitude ning lõbustuste vaheldus.

"Kui palju on ometi olemas, mida mina ei vaja." - Sokrates


"Veel õnnetum on aga see, kelle juures intellektuaalsed jõud on suures ülekaalus ja kes peab nad jätma arendamata ning kasutamata, et pidada labast ametit, mis neid ei vaja, või peab koguni tegema kehalikku tööd, milleks tema jõust ei jätku."

Ometi näevad inimesed tuhat korda enam vaeva rikkuse kui vaimuhariduse omandamisega, kuigi täiesti kindlasti on see, mis ollakse, palju tähtsam meie õnneks kui see, mida omatakse. Ometigi näeme nii mõndagi rahutus askelduses virgalt nagu sipelgas hommikust õhtuni vaeva nägemas, et juba olemasolevat rikkust suurendada. Väljaspool selleks vajalikkude vahendite kitsast ringi ei tunne ta midagi; tema vaim on tühi, seetõttu kõigile muule vastuvõtmatu. Kõige kõrgemad naudingud, vaimsed naudingud, on talle saavutamatud; asjatult püüab ta neid asendada põgusate meeleliste, vähe aega, aga palju raha nõudvate naudingutega, mida ta vahetevahel endale lubab.

Sellepärast on ainult seda laadi inimesele tungivaks vaaduseks segamatu tegelemine iseendaga, oma mõtete ning töödega, üksindus teretulnud, vaba jõudeaeg kõrgeimaks hüveks, kõik muu on välditav ja olemasolu korral sageli koormaks.

Seesugune sisemiselt rikas inimene ei vaja väljast muud kui üht negatiivset kinki, nimelt vaba jõudeaega, et oma vaimseid võimeid välja kujundada ning arendada ja oma sisemist rikkust nautida, seega õieti ainult luba kogu elu jooksul igal päeval ja tunnil tohtida täiesti olla see, kes ollakse. Kui keegi on määratud vajutama oma vaimu pitserit kogu inimsoole, siis eksisteerib tema jaoks ainult üks õnn või õnnetus, nimelt kas tal on võimalik oma kavasid täielikult välja kujundada ja oma tööd lõpetada, või mitte.  Kõik muu on tema jaoks ebaoluline. Vastavalt sellele näeme kõikide aegade suurvaime omistavat suurimat tähtsust vabale jõudeajale. Sest igaühe vaba jõudeaeg on niisama palju väärt, kui palju on ta ise väärt.

Vaba jõudeaja omamine aga ei sobi mitte ainult tavalise saatusega, vaid ta ei sovi ka tavalise inimolemusega, sest inimese loomulikuks saatuseks on, et ta oma vaba aja veedaks endale ja oma perekonnale vajaliku elatise hankimisega. Ta on häda poeg, mitte vaba intelligents.

Lõpuks võõrdub suurte vaimuannetega isik teistest inimestest ja nende askeldustest, sest mida enam ta eneses omab, seda vähem annavad need talle. Tuhat asja, mis harilikele inimestele suurt rahuldust pakuvad, on tema jaoks tühised ning nautimatud.

Rikkus sarnaneb mereveega: mida enam sellest juuakse, seda janusemaks muututakse. Sama kehtib kuulsuse kohta.

Seepärast on valdus omaette vaadelduna niisama tähendusetu kui nimetajata murru lugeja. Hüviseid, millele pretendeerida inimesele pole iial pähe tulnud, ei tunne ta sugugi puuduva, vaid on nendeta täiesti rahul. Samal ajal on aga mõni teine, kes omab eelmisest sada korda enam, peab end õnnetuks, sest tal puudub üks asi, millele ta pretendeerib.

Üldse on üks suurimaid ning sagedaimaid sõgedusi, et tehakse laiaulatuslikke ettevalmistusi elule, mil viisil see ka ei toimuks. Selliste puhul arvestatakse kõigepealt tervet ja täit inimiga, mida aga väga vähesed saavutavad. Ja isegi siis, kui nad nii kaua elavad, osutub elu siiski tehtud plaanide jaoks liiga lühikeseks, sest et nende teostamine nõuab ikka palju enam aega, kui oletati;  edasi on plaanid nagu kõik inimlikud asjad nii tihti jäetud kaitseta ebaõnnestumiste ja takistuste vastu, et neid saab harva teostada.

Järelikult on soovitav madaldada oma pretensioone naudingule, omandile, seltskondlikule seisukohale, aule jne. üsna mõõdukaks, sest just õnne, hiilguse ning naudingu taotlemine on see, mis ligi tõmbab suuri õnnetusjuhtumeid. Aga juba seepärast on esimene soovitav, et väga õnnetu olla on ju väga kerge; väga õnnelik olla on seevastu mitte üksnes raske, vaid täiesti võimatu.

Samuti naudiksime olevikku paremini, kui headel ning terveil päevil alati teaksime, kuidas haiguste või tusa puhkudel mälestus näitab iga valuta ning kaotustea tundi kui lõpmatult kadestamisväärset., kuid kadunud paradiisi, kui äratundmata jäänud sõpra. Aga me elame oma ilusaid päevi neid märkamata, alles kui saabuvad halvad päevad, soovime eelmisi tagasi. Tuhat rõõmsat, mõnusat tundi laseme me pahura näoga nautimatult endast mööduda, et pärast süngel ajal asjatu igatsusega neile järele ohata. Selle asemel peaksime austama iga talutavat olevikku, ka kõige igapäevasemat, mida me nii ükskõikselt mööduda laseme või koguni kärsitult tagant tõukame, alati meeles pidades, et just praegu voogab olevik sellesse mineviku apoteoosi, us teda mälu säilitab kadumatuse kiirtepärjas, et mõnel eriti halval tunnil eesriiet kergitades näidata teda meie intiimse igatsuse esemena.

Igasugune piiramine õnnestab. Mida kitsam on meie vaate-, toimimis,- ja kokkupuutering, seda õnnelikumad oleme; mida avaram, seda sagedamini tunneme piina või kartust, sest sellega paljunevad ja suurenevad mured, soovid ning hirmud. Seepärast pole isegi pimedad nii õnnetud, kui meile a priori paistab, seda tunnistab leebe, peaaegu rõõmus rahu nende näojoontes. Ka sõltub osalt sellest reeglist, et elu teine pool kujuneb kurvemaks kui esimene. Sest elu jooksul muutub meie eesmärkide ning sidemete silmaring avaramaks. Lapsepõlves piirdub ta lähima ümbruse ja kitsaimate oludega; nooruses ulatub ta juba tunduvalt kaugemale; mehe-eas haarab ta kogu meie elukäiku, jah, küünib sageli kõige eemalseisvamaisse olukordadesse, riikidesse ning rahvastesse; raugaeas haarab ta järeltulijaid.

Tegutsemisala piiratus võtab tahtelt välised tõukejõud erutumiseks, vaimu piiratus seesmised. Viimsel on aga see pahe, et ta avab ukse igavusele, mis kaudselt muutub loendamatute kannatuste allikaks, sest tema väljaajamiseks haaratakse kõige järele, katsetatakse meelelahutusega, seltskonnaga, luksusega, mänguga, joomisega jne., mis aga tekitavad kahjusid, laostumist ja igat laadi õnnetust.

Järelikult õnnestab meid seni olukorra võimalikult suur lihtsus ja isegi elviisi ühetaolisus, kuni nad ei tekita igavust, sest et nad lasevad kõige vähem tunda elu ennast, järelikult ka temata olemuslikku koormat: elu voolab edasi nagu oja ilma laineteta ja keeristeta.

Edasi tuleks siin tähendada, et nagu väljapoole suunatud elu hajutab ja viib meid eemale õpinguist ja võtab ka vaimult selleks vajaliku rahu ning koondumise, nii teisel poolt teeb meid püsiv vaimne tegevus tegelikus elu askelduste ning võitluste jaoks enam-vähem kõlbmatuks, seepärast on soovitav mõneks ajaks täiesti lõpetada vaimne tegevus, kui tekib olukordi, mis nõuavad mingil viisil energilist praktilist tegutsemist.

Täiesti ta ise olla tohib igaüks seni, kuni ta on üksi. Kes üksindust ei armasta, see ei armasta ka vabadust, sest ainult üksi olles ollakse vaba.

Teiselt poolt teeb inimesi seltsivaks võimetus taluda üksildust ja selles iseennast. Sisemine tühjus ja tülpimus on need, mis kihutavad meid nii seltskonda kui ka võõrsile ning reisidele.

Üksildus on kõigi silmapaistvate vaimude saatus , nad mõnikord küll ohkavad tema pärast, aga siiski valivad selle kui väiksema kahest pahest.

Hinne: 5/5