Kentsakas mina-kontseptsioon
kõik teavad
et ma olen pärit kuskilt
Lääne-Virumaa perseaugust
ja tulid nüüd linna elama
anonüümsus kammib ära
kuigi nad räägivad et
see Tartu on mingi kaluriküla
soopealne väljaveninud kampsunite kultuur
haisvate boheemlastega
ülikooli sisse ei saanud kuigi
ega ei proovinud ka
seega fafa tudengielu
pole minu djela
vaid mu sõprade oma
ma pole isegi intellektuaal
vaid luusertööline
suurimaks saavutuseks pean
iseseisvust maksude maksmiel
ja üldse
igasugust iseseisvust
kuigi mu hinge ja keha puhul
see pigem häirib mind sest
nad vajavad kogu aeg eri asju
ja ausalt
siuke värk debiliseerib mind
aga noh
parematel päevadel
löön selja sirgu
irnun üle saalide
teen julgeid samme inimesteni
(mõnikord liiga julgeid
pärast häbenen)
poistega on ka
veidrad lood
alles 19-aastaseks saades hakkan mõistma
et nad on ka inimesed
mitte südametud hingesittujad
(ega selleks sool vahet pole)
ja et meil on üsnagi palju sarnast
näiteks see, et oleme inimesed
nii siin
kui sealpool linnapiire
tahaks loota, et ei mina
ega teisedki
seda ära ei unusta
***
Südametüdrukule
kui 12. klass algas
me istusime sinuga garaažide vahel
tegime sel teisipäeval
peale teist tundi poppi
sest vihkasime
saksa keelt ja füüsikat
suve viimane päike
paistis tol septembrihommikul
meie kahe silmi
pähe ja südamesse
kus oli teineteise kindlus
ja õnn ja tugevus
kõigest halvast üle olla
ainult istusime
sina ja mina
oma koolikottide peal
suitsetades mentooliga sigarette
selline oligi meie maailm
kõik need aastad
koos kurjust vältides
mul on kahju nendest surmadest
pärast mida me teineteisele
enam teregi ei ütle
kuigi me ometi päästsime teineteise
lagunevaid maailmu
päästsime ju
eks?
***
vahet pole kas istun
Tartus Zavoodis
või Tamsalus
vanematekodu köögilaua taga
nagu aknapeegelduses aastaid istutud-
üksinud on ühesugune
keegi ei helista mulle
keegi ei tunne huvi
ja siin pole isegi kedagi
kellele mina võiks
ükskõik millal helistada
ja seda enam on mul tänavail ükskõik
sest nüüd ma siis saan ola
keegi
kes pole veel kunagi olemas olnud
keegi
keda praegugi pole
3/5
No comments:
Post a Comment