Tööstuslik ühiskond algas pagemisega vaesuse eest. Nüüd pagetakse töö juurest jõudeellu, harrastuste ja spordi juurde.
Arvo Valtoni aforismi sõnadega: kõik me oleme ju lõpuks
iseenese vangid, ainult mõnel on inimlikum vangivalvur kui teisel, laseb oma
vahialust pikema oheliku otsas kõndima.
Tavaliselt arvatakse, et õnneliku elu elamiseks tuleb koguda
teatud hulk tingimusi: veetlev abikaasa, edukas karjäär, mugav maja, uhke auto,
suusapuhkus talvel ja mererand suvel.
Raha on vabaduse mõõt.
Raha on justkui trepp eikuhugi, mis paneb ometi ronima.
Religioonil sellist treppi pole. Religioonil on see „kuhugi“, aga pole treppi
sinna minna.
Kust ma tulen ja kust tuleb maailm, milles ma elan ja
millest elan? Kuhu ma lähen ja kuhu läheb kõik, mis mind ümbritseb? Mida see
kõik tähendab? Mida see kõik tähendab?
Rikkuse ja võimu võlu on võimalus lasta endal kogu aeg meelt
lahutada. Jah, töötu ja ka pensionär kannatab raha nappuse pärast.
Meie aja inimene ei igatse saada kuningaks või pääseda
õukonda, sest klient on kuningas, nagu kinnitab üks reklaamilause. Ausalt öelda
on tänapäeva tavalise kodaniku olmemugavused tunduvalt suuremad kui Prantsuse
Päikesekuningal.
Tänapäeval ei ole inimesel hinge, vähemalt mitte surematut
hinge. Seda kramplikumalt peab ta klammerduma siinse elu kui ainsa külge.
Preestri kutsumise asemel helistatakse välja kiirabi ning
saadetakse inimene haiglasse. Tilgutite alla. Väga harva saab keegi surra oma
kodus ja omade keskel. Kohustuslik on kas või kunstlikult pikendada elupäevi.
Sest muud tal enam ei ole- surm on absoluutne lõpp.
Kas ei ole nii, et meie elu kulgeb kahes režiimis- kas
maksimaalse kiirusega või tapva igavuse küüsis? Võiks võrrelda autosõiduga
pealinnas- kimad tänavat pidi, katsud eessõitjast mööda ajada. Et siis järgmise
foori taga passida.
Hinne: 4/5
Hinne: 4/5
No comments:
Post a Comment