H. Hesse "Fantaasiad"

Jutustus kui maskeeritud lüürika, romaan kui laenatud etikett poeetiliste natuuride katsetustele, et väljendada oma mina- ja maaimatunnetust- see oli midagi spetsiifiliselt saksapärast ja romantilist, siin tajusi end ilma pikemata olevat sugulashinge ning kaassüüdlase.

Normaalsed, tundus mulle, olid olemas selleks, et säilitada eluviisi, rasii ja liigi omaksvõetud vormi, seda kaitsta ja kindlustada, et oleks olemas eluks vajalik kindlustunne ja tagavara. Fanatistid aga olid selleks, et oma tempe teha ja unistada sellest, mis kellelgi seni polnud pähegi tulnud, et kalast saaks kord ehk maismaaloom ja ahvist ahvinimene.

Lühidalt: sellal kui normaalne inimene tundis muret selle pärast, et liik säiliks sellisena, nagu ta oli, oli "caimuinimeste" ülesandeks hoolitseda selle eest, et inimkonna teine, esimesele vastandlik omand, nimelt tema ideaal, samuti püsima jääks ning ei sureks. Nende kahe pooluse vahel leidis aset inimkonna elu: hoida kinni sellest, mis on saavutatud, ja heita kõrvale juba saavutatu, et püüelda uute eesmärkide poolel, omada aimdusi, luua ideaale, evida unistusi.

Ja selles tuleneski, et oli olemas see "reaalsus", millesse kirjanik kuidagi uskuda ei suutnud, see äride, parteide, valimiste, rahakursside, aunimetuste, ordeniste, korukordade ja muu sellesarnase kirjeldamatult tähtis maailm. Ja kui kirjanik politiseerus, siis jättis ta sinnapaika oma kogu inimsoole olulise tulevikku suunatud unistamise ülesande ja ideaali teenimise ning sekkus praktikute jõudsalt edasi liikuvat, kuna tegelikult jäävad nad vaimuinimeste mõttelennust sajandite kaugusele maha ning püüavad vähehaaval viia ellu ühte või teist nende aimdustest ja mõtetest.

Ta ju ei tea, et kogu maailma kirjandus ja filosoofia peitub temas eneses, et ka suurim kirjanik ei ole ammutanud mingist muust allikast kui ikka sellestsamast, mis peitub meist igaühe olemuses.

Sest Goethe teosed ei ole Goethe ja Dostojevski köited ei ole Dostojevski, need on ainult tema püüe, tema ebakindel ja mitte kunagi eesmärgile välja viinud püüe jäädvustada seda paljuhäälset, paljutähendusliku maailma, mille keskpunktis ta oli.

Hinne: 5/5

Schopenhauer "Elutarkus"

"Õnn ei ole kerge asi: teda on väga raske leida meis ja võimatu leida teisal." -Chamfort

"Me jätame selle maailma maha niisama rumalana ja niisama kurjana, nagu me ta siia tulles eest leidsime." - Voltaire

Sest kõrgeimad, mitmekesiseimad ning püsivaimad naudingud on vaimsed, kui väga me nooruses end selles suhtes ei petaks, ja need sõltuvad peaasjalikult meie vaimsest jõust. Siit selgub, kui väga sõltub meie õnn sellest, mis me oleme, meie individualiteedist, kuigi enamasti arvestatakse ainult meie saatust, ainult seda, mida me omame või mida me kujutame.

Sest see, mida keegi on iseendale, mis teda ka üksilduses saadab ja mida keegi ei või talle anda ega temalt võtta, on ilmselt tema jaoks olulisem kui kõik, mida ta võiks omada või teiste  silmis olla. Vaimurikas inimene leiab ka täies üksilduses oma mõtteist ning fantaasiast suurepärast ajaviidet, kuna tuimast ei suuda igavust eemale tõrjuda kestev vastuvõttudde, teatrietenduste, väljasõitude ning lõbustuste vaheldus.

"Kui palju on ometi olemas, mida mina ei vaja." - Sokrates


"Veel õnnetum on aga see, kelle juures intellektuaalsed jõud on suures ülekaalus ja kes peab nad jätma arendamata ning kasutamata, et pidada labast ametit, mis neid ei vaja, või peab koguni tegema kehalikku tööd, milleks tema jõust ei jätku."

Ometi näevad inimesed tuhat korda enam vaeva rikkuse kui vaimuhariduse omandamisega, kuigi täiesti kindlasti on see, mis ollakse, palju tähtsam meie õnneks kui see, mida omatakse. Ometigi näeme nii mõndagi rahutus askelduses virgalt nagu sipelgas hommikust õhtuni vaeva nägemas, et juba olemasolevat rikkust suurendada. Väljaspool selleks vajalikkude vahendite kitsast ringi ei tunne ta midagi; tema vaim on tühi, seetõttu kõigile muule vastuvõtmatu. Kõige kõrgemad naudingud, vaimsed naudingud, on talle saavutamatud; asjatult püüab ta neid asendada põgusate meeleliste, vähe aega, aga palju raha nõudvate naudingutega, mida ta vahetevahel endale lubab.

Sellepärast on ainult seda laadi inimesele tungivaks vaaduseks segamatu tegelemine iseendaga, oma mõtete ning töödega, üksindus teretulnud, vaba jõudeaeg kõrgeimaks hüveks, kõik muu on välditav ja olemasolu korral sageli koormaks.

Seesugune sisemiselt rikas inimene ei vaja väljast muud kui üht negatiivset kinki, nimelt vaba jõudeaega, et oma vaimseid võimeid välja kujundada ning arendada ja oma sisemist rikkust nautida, seega õieti ainult luba kogu elu jooksul igal päeval ja tunnil tohtida täiesti olla see, kes ollakse. Kui keegi on määratud vajutama oma vaimu pitserit kogu inimsoole, siis eksisteerib tema jaoks ainult üks õnn või õnnetus, nimelt kas tal on võimalik oma kavasid täielikult välja kujundada ja oma tööd lõpetada, või mitte.  Kõik muu on tema jaoks ebaoluline. Vastavalt sellele näeme kõikide aegade suurvaime omistavat suurimat tähtsust vabale jõudeajale. Sest igaühe vaba jõudeaeg on niisama palju väärt, kui palju on ta ise väärt.

Vaba jõudeaja omamine aga ei sobi mitte ainult tavalise saatusega, vaid ta ei sovi ka tavalise inimolemusega, sest inimese loomulikuks saatuseks on, et ta oma vaba aja veedaks endale ja oma perekonnale vajaliku elatise hankimisega. Ta on häda poeg, mitte vaba intelligents.

Lõpuks võõrdub suurte vaimuannetega isik teistest inimestest ja nende askeldustest, sest mida enam ta eneses omab, seda vähem annavad need talle. Tuhat asja, mis harilikele inimestele suurt rahuldust pakuvad, on tema jaoks tühised ning nautimatud.

Rikkus sarnaneb mereveega: mida enam sellest juuakse, seda janusemaks muututakse. Sama kehtib kuulsuse kohta.

Seepärast on valdus omaette vaadelduna niisama tähendusetu kui nimetajata murru lugeja. Hüviseid, millele pretendeerida inimesele pole iial pähe tulnud, ei tunne ta sugugi puuduva, vaid on nendeta täiesti rahul. Samal ajal on aga mõni teine, kes omab eelmisest sada korda enam, peab end õnnetuks, sest tal puudub üks asi, millele ta pretendeerib.

Üldse on üks suurimaid ning sagedaimaid sõgedusi, et tehakse laiaulatuslikke ettevalmistusi elule, mil viisil see ka ei toimuks. Selliste puhul arvestatakse kõigepealt tervet ja täit inimiga, mida aga väga vähesed saavutavad. Ja isegi siis, kui nad nii kaua elavad, osutub elu siiski tehtud plaanide jaoks liiga lühikeseks, sest et nende teostamine nõuab ikka palju enam aega, kui oletati;  edasi on plaanid nagu kõik inimlikud asjad nii tihti jäetud kaitseta ebaõnnestumiste ja takistuste vastu, et neid saab harva teostada.

Järelikult on soovitav madaldada oma pretensioone naudingule, omandile, seltskondlikule seisukohale, aule jne. üsna mõõdukaks, sest just õnne, hiilguse ning naudingu taotlemine on see, mis ligi tõmbab suuri õnnetusjuhtumeid. Aga juba seepärast on esimene soovitav, et väga õnnetu olla on ju väga kerge; väga õnnelik olla on seevastu mitte üksnes raske, vaid täiesti võimatu.

Samuti naudiksime olevikku paremini, kui headel ning terveil päevil alati teaksime, kuidas haiguste või tusa puhkudel mälestus näitab iga valuta ning kaotustea tundi kui lõpmatult kadestamisväärset., kuid kadunud paradiisi, kui äratundmata jäänud sõpra. Aga me elame oma ilusaid päevi neid märkamata, alles kui saabuvad halvad päevad, soovime eelmisi tagasi. Tuhat rõõmsat, mõnusat tundi laseme me pahura näoga nautimatult endast mööduda, et pärast süngel ajal asjatu igatsusega neile järele ohata. Selle asemel peaksime austama iga talutavat olevikku, ka kõige igapäevasemat, mida me nii ükskõikselt mööduda laseme või koguni kärsitult tagant tõukame, alati meeles pidades, et just praegu voogab olevik sellesse mineviku apoteoosi, us teda mälu säilitab kadumatuse kiirtepärjas, et mõnel eriti halval tunnil eesriiet kergitades näidata teda meie intiimse igatsuse esemena.

Igasugune piiramine õnnestab. Mida kitsam on meie vaate-, toimimis,- ja kokkupuutering, seda õnnelikumad oleme; mida avaram, seda sagedamini tunneme piina või kartust, sest sellega paljunevad ja suurenevad mured, soovid ning hirmud. Seepärast pole isegi pimedad nii õnnetud, kui meile a priori paistab, seda tunnistab leebe, peaaegu rõõmus rahu nende näojoontes. Ka sõltub osalt sellest reeglist, et elu teine pool kujuneb kurvemaks kui esimene. Sest elu jooksul muutub meie eesmärkide ning sidemete silmaring avaramaks. Lapsepõlves piirdub ta lähima ümbruse ja kitsaimate oludega; nooruses ulatub ta juba tunduvalt kaugemale; mehe-eas haarab ta kogu meie elukäiku, jah, küünib sageli kõige eemalseisvamaisse olukordadesse, riikidesse ning rahvastesse; raugaeas haarab ta järeltulijaid.

Tegutsemisala piiratus võtab tahtelt välised tõukejõud erutumiseks, vaimu piiratus seesmised. Viimsel on aga see pahe, et ta avab ukse igavusele, mis kaudselt muutub loendamatute kannatuste allikaks, sest tema väljaajamiseks haaratakse kõige järele, katsetatakse meelelahutusega, seltskonnaga, luksusega, mänguga, joomisega jne., mis aga tekitavad kahjusid, laostumist ja igat laadi õnnetust.

Järelikult õnnestab meid seni olukorra võimalikult suur lihtsus ja isegi elviisi ühetaolisus, kuni nad ei tekita igavust, sest et nad lasevad kõige vähem tunda elu ennast, järelikult ka temata olemuslikku koormat: elu voolab edasi nagu oja ilma laineteta ja keeristeta.

Edasi tuleks siin tähendada, et nagu väljapoole suunatud elu hajutab ja viib meid eemale õpinguist ja võtab ka vaimult selleks vajaliku rahu ning koondumise, nii teisel poolt teeb meid püsiv vaimne tegevus tegelikus elu askelduste ning võitluste jaoks enam-vähem kõlbmatuks, seepärast on soovitav mõneks ajaks täiesti lõpetada vaimne tegevus, kui tekib olukordi, mis nõuavad mingil viisil energilist praktilist tegutsemist.

Täiesti ta ise olla tohib igaüks seni, kuni ta on üksi. Kes üksindust ei armasta, see ei armasta ka vabadust, sest ainult üksi olles ollakse vaba.

Teiselt poolt teeb inimesi seltsivaks võimetus taluda üksildust ja selles iseennast. Sisemine tühjus ja tülpimus on need, mis kihutavad meid nii seltskonda kui ka võõrsile ning reisidele.

Üksildus on kõigi silmapaistvate vaimude saatus , nad mõnikord küll ohkavad tema pärast, aga siiski valivad selle kui väiksema kahest pahest.

Hinne: 5/5

Indrek Hirv

Jumalast ei tohi enam laulda
jumalat ei ole enam olemas

armastusest ei tohi ka laulda
armastustki ei ole olemas

tähtedest ei saa ka laulda
mitte keegi ei tea ju
kas nad pole mitte
juba väga ammu
ära kustunud



surm tuleb siis
kui tema tahab

sinu asi on otsad klaarid hoida

puri poomil
vesi varutud

vanad haavad pestud
vaenlastega ära lepitud
sõpradega jumalaga jäetud

ühel ööl näeb siis hirmunud hing kui und:

kahe pimeduse vahel
pisike jaht

oh seila siis rõõmsalt mu hing
mu vapruse hapras purilaevas
ennastneelavatel lainetel
mustrohelisel langeval veel

kui pimedus upub pimedusse
vaikus vaikusse

üleval üksik täht

Hinne: 3/5

Toomas Paul "Haithunud hingede aeg"

Tööstuslik ühiskond algas pagemisega vaesuse eest. Nüüd pagetakse töö juurest jõudeellu, harrastuste ja spordi juurde.

Arvo Valtoni aforismi sõnadega: kõik me oleme ju lõpuks iseenese vangid, ainult mõnel on inimlikum vangivalvur kui teisel, laseb oma vahialust pikema oheliku otsas kõndima.

Tavaliselt arvatakse, et õnneliku elu elamiseks tuleb koguda teatud hulk tingimusi: veetlev abikaasa, edukas karjäär, mugav maja, uhke auto, suusapuhkus talvel ja mererand suvel.

Raha on vabaduse mõõt.

Raha on justkui trepp eikuhugi, mis paneb ometi ronima. Religioonil sellist treppi pole. Religioonil on see „kuhugi“, aga pole treppi sinna minna.

Kust ma tulen ja kust tuleb maailm, milles ma elan ja millest elan? Kuhu ma lähen ja kuhu läheb kõik, mis mind ümbritseb? Mida see kõik tähendab? Mida see kõik tähendab?

Rikkuse ja võimu võlu on võimalus lasta endal kogu aeg meelt lahutada. Jah, töötu ja ka pensionär kannatab raha nappuse pärast.

Meie aja inimene ei igatse saada kuningaks või pääseda õukonda, sest klient on kuningas, nagu kinnitab üks reklaamilause. Ausalt öelda on tänapäeva tavalise kodaniku olmemugavused tunduvalt suuremad kui Prantsuse Päikesekuningal.

Tänapäeval ei ole inimesel hinge, vähemalt mitte surematut hinge. Seda kramplikumalt peab ta klammerduma siinse elu kui ainsa külge.

Preestri kutsumise asemel helistatakse välja kiirabi ning saadetakse inimene haiglasse. Tilgutite alla. Väga harva saab keegi surra oma kodus ja omade keskel. Kohustuslik on kas või kunstlikult pikendada elupäevi. Sest muud tal enam ei ole- surm on absoluutne lõpp.

Kas ei ole nii, et meie elu kulgeb kahes režiimis- kas maksimaalse kiirusega või tapva igavuse küüsis? Võiks võrrelda autosõiduga pealinnas- kimad tänavat pidi, katsud eessõitjast mööda ajada. Et siis järgmise foori taga passida.

Hinne: 4/5

Berit Kaschan

Inimesed bussipeatustes ootavad
palgatõusu,
kadunud armastuse tagasitulekut või uue leidmist,
eksamitulemusi,
järgmist olümpiakulda,
elatustaseme tõusu,
abikaasa neljakümnendat juubelit,
et saaks jälle kõnet pidada
ja kahemõtteliste käibenaljadega laudkonda naerutada
või hoopis aega, mil kodus minema saab.
Ootavad allahindlusi ja ülesaamisi,
väljakutseid ja sisseelamisvõime taastumist,
kevadäikest,
telefonikõnet laenutaotluse rahuldamise kohta,
taasühinenud Led Zeppelini kontserti Eestis,
esimest vahekorda ja DNA-analüüsi tulemust,
juuksuriskäiku ja mantlit keemilisest puhastusest tagasi,
inspiratsiooni ja reinkarnatsiooni,
viimas päeva ruineerival töökohal
ja õndsakssaamist.
No öelge palun,
kes ootaks AINULT bussi?

Artur Alliksaar

Iga öö on algus.

Iga päev on lõpp, 

sest ta salgab, on halbus.

Öö on õigeksvõtt.

Ööd ei saa maha pesta,

heita ära kui tarbetut kesta. 

Päev hävib. Öö kestab.

Öö on pingne. Päev lõtv.

Ööl on hinge. Päev on sihitu tõtt. 

Päeval ei ole sõnu. 

Sõnad leiutab öö. 

Päev ei loo, ainult võtab. 

Päev ei koo, aga katab,

Päev ei tea, mis on võluva mõnu. 

Päev ei tea endagi sünnisõnu. 

Sõnu moodustab, sõnu soodustab, sõnu hoovutab, sõnu loovutab öö. 

Ööl on lõputult sõnu. 

Päev neid koolutab, moonutab, 

päev neid muserdab, tasendab, masendab, 

päev puserdab nende verd, 

sest päev on kaduva vend

ja kõduva õde. 

Sõnad süvendab öö. 

Sõnad hüvendab öö. 

Sõnad tüvendab öö. 

Ta on õilmitsev tihnik. 

Ta on hiigelsuur põld. 

Päev on hall. Päev on kõld. 

Öö mahladest elu saab juua, et aina luua ja luua. 

Öö lunastab õnne ja tõe ja paneb nad ühte.

Päev on paus keset öörühte. 

Päeval on iga ja päev on igav. 

Päev on vigamik. 

Öö on igavik.

Öös on alles kõik asjad. 

Päevades närbunud öösiti taaskasvab. 

Olen öölind. 

Päev on nõme ja lööb mind. 

Päev on sageli röövind 

mu harduuse valdused, 

lõhki röökind mu malbused

on ta valguse kalgused. 

Aga öö kingib uued. 

Ööl on musttuhat imelist suuet. 

Hinne: 5/5

Triin Tasuja "Provintsiluule"

Kentsakas mina-kontseptsioon

kõik teavad
et ma olen pärit kuskilt
Lääne-Virumaa perseaugust
ja tulid nüüd linna elama
anonüümsus kammib ära
kuigi nad räägivad et
see Tartu on mingi kaluriküla
soopealne väljaveninud kampsunite kultuur
haisvate boheemlastega

ülikooli sisse ei saanud kuigi
ega ei proovinud ka
seega fafa tudengielu
pole minu djela
vaid mu sõprade oma

ma pole isegi intellektuaal
vaid luusertööline
suurimaks saavutuseks pean
iseseisvust maksude maksmiel
ja üldse
igasugust iseseisvust
kuigi mu hinge ja keha puhul
see pigem häirib mind sest
nad vajavad kogu aeg eri asju
ja ausalt
siuke värk debiliseerib mind
aga noh
parematel päevadel
löön selja sirgu
irnun üle saalide
teen julgeid samme inimesteni
(mõnikord liiga julgeid
pärast häbenen)

poistega on ka
veidrad lood
alles 19-aastaseks saades hakkan mõistma
et nad on ka inimesed
mitte südametud hingesittujad
(ega selleks sool vahet pole)
ja et meil on üsnagi palju sarnast
näiteks see, et oleme inimesed
nii siin
kui sealpool linnapiire

tahaks loota, et ei mina
ega teisedki
seda ära ei unusta

***

Südametüdrukule

kui 12. klass algas
me istusime sinuga garaažide vahel
tegime sel teisipäeval
peale teist tundi poppi
sest vihkasime
saksa keelt ja füüsikat
suve viimane päike
paistis tol septembrihommikul
meie kahe silmi
pähe ja südamesse
kus oli teineteise kindlus
ja õnn ja tugevus
kõigest halvast üle olla

ainult istusime
sina ja mina
oma koolikottide peal
suitsetades mentooliga sigarette
selline oligi meie maailm
kõik need aastad
koos kurjust vältides

mul on kahju nendest surmadest
pärast mida me teineteisele
enam teregi ei ütle
kuigi me ometi päästsime teineteise
lagunevaid maailmu
päästsime ju
eks?

***

vahet pole kas istun
Tartus Zavoodis
või Tamsalus
vanematekodu köögilaua taga
nagu aknapeegelduses aastaid istutud-
üksinud on ühesugune

keegi ei helista mulle
keegi ei tunne huvi
ja siin pole isegi kedagi
kellele mina võiks
ükskõik millal helistada

ja seda enam on mul tänavail ükskõik
sest nüüd ma siis saan ola
keegi
kes pole veel kunagi olemas olnud
keegi
keda praegugi pole

3/5

fs

kui palju kordi
ma olen vaadanud
keset ööd
tyhja tänavat
võõrastest akendest
kui und ei tule
või kui uni on läinud
võõraste kodude pimedaid aknaid
suletud puktasid
neoonreklaamide tagakylgi
niikseid tyhje asfaltteid
halle majaseinu
pinke ja mänguväljakuid
iluta arhitektuuri
poode kasiinosid
katuseid
totakaid rõdukaunistusi
taeva erinevaid toone
linna võõraid soppe
linna tuttavaid nurki
võõrastest vaatepunktidest
võõrastest kodudest
võõras valguses
võõraste silmadega
võõrana
lõpuks sain aru
et see kõle
võõras olemise tunne
mis on alati sama
ongi mu elu
ja see võõras valgus
olengi mina

Triin Tasuja (VR III 2009)

ma tean
mis on igavik
see on
sina ja mina
ja praegune hetk

***

armastus tööturul

armastus istub töötuna
hariduseta
elukutseta
tööturuameti järjekorras

ootab elu nagu bussi
mis külade vahel harva sõidab

armastus istub töötuna
hellus kellegi teise kätes
soojus hüljanud põues
alkohol verena iga töötamata päev

armastus istub ja ootab et
elu
tuleks ja päästaks ta
mõttetusest olla inimene
vaesusest vedada õhtusse päev

näljast olemast üksi

Hinne: 2/5

Artur Alliksaar "Aeg"

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.

Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume preagu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.