Kuidas saame olla vabad vaatama ja õppima, kui meie meelt on sünnist saati kitsukese mina raames kujundanud teatud kultuur. Sajandeid oleme olnud tingitud rahvusest, kastist, klassist, tavadest, usundist, keelest, haridusest, kirjandusest, kunstist, kommetest, lepingutest, kõikvõimalikust propagandast, majanduslikust survest, toidust, mida sööme, kliimast, milles elame, perekonnast, sõpradest, oma kogemustest- igast mõjutusest, mida vähegi suudame kujutleda. Seetõttu meie reageeringud igale probleemile on samuti tingitud.
Me oleme rahutud elu, poliitika, majandusliku olukorra, hirmu, julmuse ja kannatuste pärast nii maailmas kui ka meis enestes, millest me taipamegi, kui kohutavalt oleme sõltuvad. Mida me teeme? Võtame selle rahutuse omaks ja elame edasi, nagu enamik seda teeb? Harjume sellega, nagu inimene harjub elama valutava seljaga? Kannatame ära?
Meis kõigis on alduvus asjadega leppida, ära harjuda, olukordi süüdistada. "Oh, kui asjad oleks õigesti, siis oleksin minagi teistsugune." või "Andke mule võimalus jam a teostan end." või "Mind rõhub kogu see ülekohus." Me süüdistame pidevalt oma muredes teisi, elukeskkonda või majanduslikku olukorda.
Enamik meist kulgeb läbi elu tähelepanematult, reageerides mõtlemata vastavalt sellele keskkonnale, milles oleme üles kasvanud. Sellised suhtumised toovad vaid orjust ja sõltuvust juurde, aga kui pöörate kogu tähelepanu sellele sõltuvusele, siis näete, et olete minevikust vaba, see langeb loomulikult teie küljest ära.
Kas olete märganud, mis teiega juhtub, kui te ei saa naudingut, mida püüdlete? Kui te ei saa seda, mida tahate, siis muutute rahutuks, kadedaks ja olete tulvil viha.
Mind huvitab isiklik edu, minu töö, minu pere, väike nurgake, milles elan, parema positsiooni ja lugupeetavuse saavutamine, võimu ja teiste valitsemiseni jõudmine jne. Ma arvan, et oleks loogiline tunnistastada, et enamikku meist huvitab eelkõige mina ise.
Enamik ihaldab rahuldust, mida pakub mingi positsioon ühiskonnas, sest meil on hirm ola eikeegi. Ühiskond on üles ehitatud nii, et kdanikku, kel on austusväärne positsioon, koheldakse väga aupaklikult, aga positsioonita inimest pillutatakse hoolimatult sinna-tänna. Igaüks tahab endale mingit positsiooni, olgu see siis ühiskonnas, peres või Jumala paremal käel, mida teised tunnustavad, vastasel juhul pole see midagi väärt. Peame alati tribüünil istuma. Sisimas oleme kurjuse-ja viletsusepuntrad, mistõttu on väga meeldiv, kui meid väliselt suurteks kujudeks peetakse.
Kuna me elame säärases rikutud ja totras ühiskonnas ning saame hariduse, mis oma rõhuasetusega võistlemisele kutsub esile hirmu, oleme kõik koormatud mingisuguse hirmudega, nende koledate painajatega, mis moonutavad ja nüristavad meie igapäevast elu.
Seepärast ma küsin eneselt: "Miks, miks ma ometi mõtlen tulevikust ja minevikust nautides ja kannatades, teades, et säärane mõtlemine loob hirmu? Kas on võimalik, et mõte peatuks, sest vastasel juhul ei lõpe hirm iialgi?"
Kas vägivallaprobleem on väljas-või seespool? Kas te tahate lahendada seda probleemmi välismaailmas või on teil kirbule võetud vägivald teis eneses? Kui olete iseendas vägivallast vaba, siis tekib küsimus: "Kuidas saan ma elada maailmas, mis on tulvil vägivalda, saamahimu, aplust, kadedust ja julmust? Kas mind mitte ei hävitata?" See küsimus tekib paratamatult. Kui te nii küsite, siis te vist ei elagi tegelikult rahumeelselt. Kui elate rahumeelselt, siis ei ole mingeid probleeme. Teid võidakse vangi panna, kuna keeldute sõjaväkke minemast, või maha lasta, sest te ei nõustu sõdima, aga see pole mingi probleem. On väga oluline, et te seda mõistaksite.
Meil tuleb teritada seda tööriista, milleks on meel- meel, mille on nüriks teinud see õigustamine ja hukkamõistmine. Te saate sügavale tungida vaid siis, kui teie meel on nõelterav ja tugev kui teemant.
Inimene võtab konflikti igapäevaelu loomupärase osana, sest tema eluviisi koostisesse kuuluvad võistlemine, armukadedus, saamahimu ja agressioon. Kui me võtame omaks sellise eluviisi, siis me tunnustame ühiskonna ülesehitust sellisena, nagu see on, ja elame lugupeetavuse malli järgi. Sellesse malli ongi enamik meist kinni jooksnud, sest suurem osa inimestest tahab üliväga olla lugupeetav seltskond.
Enamik meist on tulvil ühiskonnast pärinevatest asjadest. Ahnus, kadedus, viha, vihkamine, armukadedus, ängistus- oleme tulvil neist asjust, mida ühiskond ja me ise oleme endis loonud. Erinevad usundid on üle kogu maailma jutlustanud vaesusideaali.
Me võrdleme alati seda, mis me oleme, sellega, mis me peaksime olema. See pekas olema on selle projitseerimine, mida me enda arvates peaksime endast kujutama.
Kui kõrvutame end pidevalt - nendega, kes on rohkem rikkamad või toredamad, rohkem intellektuaalsemad, südamlikumad, kuulsamad, selle ja tolle poolest paremad. See rohkem mängib meie elus erakordselt olulist rolli; see enese pidev kõrvutamine millegi või kellegagi on üks esmaseid konflikti põhjuseid.
Miks võrdlemine üldse olemas on? Miks te võrdlete end kellegi teisega? Seda on lapsest saadik õpetatud. Igas koolis võrreldakse õpilast A õpilasega B ning A hävitab end, püüdes olla B moodi.
Me kanname kaasas koormat tuhandete inimeste öeldust ja kõikide meie õnnetuste mälestusi. Kõik see täielikult hüljata tähendab olla üksi ja meel, mis on üksi, ei ole ainult süütu, vaid ka noor, mitte ajalises või vanuse mõttes, vaid noor, süütu ja elav vanusest olenemata- ainult säärane meel suudab näha tõde ja seda, mis ei ole mõõdetav sõnadega.
Selles üksinduses hakkate mõistma vajadust elada sellisena, nagu olete, mitte nagu te peaksite olema või olete olnud. Vaadake, kas saate silmitseda end ilma mingi võbinata, võltsi tagasihoidlikkuseta, hirmuta, õigustamata ja hukka mõistmata- lihtsalt elada enesega sellisena, nagu te tõesti olete.
Oleme eraldunud elamise suremisest ning see vahemik nende vahel on hirm. Selle vahemiku, aja, loob hirm. Elamine on meie igapäevane piin, haavumine, kurbus ja segadus ning juhuti avaneb aknast vaade üle võlutud vogude. Sega nimetame elamiseks ja me kardame surra, mis tähenda selle armetuse lõppemist. Pigem klammerdume tuntu külge, kui vaatame näkku tundmatulsele ning tuntu hulka kuuluvad meie maja, mööbel, pere, iseloom, töö, teadmised, kuulsus, üksindus ja meie jumalad. Lakkamatu tiirlemine piiratuse kibestumuses.
Enamik kardab surma, sest me ei tea, mida tähendab tõeliselt elada. Me ei tea, kuidas elada ja seetõttu ei tea ka, kuidas surra. Kuni kardame elu, kardame ka surma. Inimene, kes ei karda elu, ei karda olla täiesti kindlusetu, sest ta mõistab, et psühholoogiliselt ei saa olla mingit kindelolekut. Kui kaitsust pole, siis on tegu lputu liikumisega ning sel juhul on elu ja surm üks ja sama. Inimene, kes elab konfliktita, elab ilu ja armastuse keskel, ei karda surma, sest armastada tähendab surra.
Kui surete kõigele tuntule, oma perele, mälestustele, kõigele, mida olete tundnud, siis on surm puhastus, noorendav protsess, siis toob surm endaga kaasa süütuse ja ainult süütud on kirglikud, mitte need, kes usuvad või tahavad välja uurida, mis juhtub pärast surma.
Et teada saada, mis juhtub, kui surete, tuleb teil surra. See pole nali. Teil tuleb surra- mitte füüsiliselt, vaid sisemiselt kõigele, mida olete kalliks pidanud, ja asjadele, mille suhtes olete kibestunud. Kui olete surnud ühele oma naudinguist ja kui see on toimunud loomulikult, ilma mingi sunni ja arutluseta, siis te teate, mida tähendab surra. Surra tähendab omada meelt, mis on enesest tühi, mis ei sisalda igapäevaseid igatsusi, naudinguid ja hingepiinu. Surm on uuenemine, muutumine, milles mõtlemine ei toimi, sest mõtted on vanad. Kui on surm, siis sünnib midagi täiesti uut. Vabanemine teadaolevast on surm ja siis te elate tõeliselt.
Õnnetuseks arvab enamik vanemaid, et nad vastutavad oma laste eest ja see vastutustunne väljendubb selles, et nad räägivad oma võsukestele, mida nad peaks ja mida ei peaks tegema, kelleks nad peaks saama ja kelleks mitte. Vanemad tahavad, et lapsed saajs turvalise koha ühiskonnas. See, mida nad nimetavad vastutuseks, on osa sellest lugupeetavusest, mida nad jumaldavad. Mulle näib, et seal, kus on lugupeetavus, ei ole loomulikku korda. Neid huvitab vaid see, kuidas olla täiuslikud kodanlased. Kui nad valmistavad oma lapsi ette ühiskonda sobitumiseks, siis seeläbi põlistavad nad sõda, konflikte ja julmust. Kas seda te nimetategi hooleks ja armastuseks?
Vaadata või kuulata- see on sama- on üks raskemaid asju elus. Kui teie silmi pimestavad mured, siis te ei näe päikeseloojangu ilu. Enamik meist on kaotanud kokkupuute loodusega. Tsiviliseeritud maailm suundub üha enam suurlinnade suunas. Oleme aina enam linnainimesed, kes elavad kitsukestes korterites, ja meil pole piisavalt ruumi sellegi jaoks, et hommikul ja õhtul taevast vaadata. Oleme kaotanud kokkupuute paljude ilusate asjadega. Kas olete märganud, kui vähesed inimesed silmitsevad päikesetõusu,- loojangut, kuupaistet või valguse peegeldumist vees?
Kuna oleme kaotanud kontakti loodusega, arendame seda enam oma intellektuaalseid võimeid. Loeme rohkesti raamatuid, külastame muuseume, kuulame kontserte, vaatame telerit ning meil on veel palju muid meelelahutusi. Osundame lõputult teiste inimeste mõtetele ning mõtleme ja räägime väga palju kunstist. Miks me niivõrd kunstist sõltume? Kas see on mingi põgenemine või stimuleerimine? Kui olete vahetus kokkupuutes loodusega, jälgite lindude lendu, taeva ilu, varje küngastel või ilu teise inimeste näol, kas te siis ka tahaksite minna muuseumi, et pilte vaadata? Võib-olla vajate mingit stimuleerimist seepärast, et te ei tea, kuidas vaadata kõiki neid asju, mis teid ümbritsevad.
Ütleme, et jalutate omaette või kellegagi koos ning ei räägi. Teid ümbritseb loodus ükski koer ei haugu, autod ei sõida, isegi linnud ei siputa tiibu. Olete täiesti vaikne ja ka loodus teie ümber on tervenisti vaikne. Selles vaikuses, mis hõlmab nii vaatlejat kui ka vaadeldavat- kui vaatleja ei tõlgi nähtut mõtteisse- ilmneb ilu. Pole loodust ega vaatlejat, on vaid üksiolev meel; meel on üksi, mitte eraldatud, üksi vaikuses ja see vaikus on ilu.
Mõtted o nsaanud meile tunduvalt tähtsamaks kui toimimine, mõtted, mida kõikvõimalike alade haritlased nii nutikalt raamatuis väljendavad. Mida riuklikumad ja peenemad on mõtted, seda enam me kummardame neid ja raamatuid, milles nad sisalduvad. Me oleme need raamatud, oleme need mõtted, niivõrd sügavalt oleme neist sõltuvad.
Mõte on niivõrd riuklik, et ta väänab kõike, nagu talle sobib. Oma naudingunõudega orjab mõte end. Mõte on kahesuse tekitajaks kõigis meie suhetes: meis on vägivald, mis pakub naudingut, aga on ka soov elada rahus, olla lahke ja leebe.
Need, kes palju mõtlevad, on väga materialistlikud inimesed, sest mõte on mateeria samuti nagu põrand, sein või telefon.
Mõte on vildak, sest ta suudab leiutada kõik ja näha asjju, mida pole.
Mulle näib, et üks suuremaid komistuskive elus on see pidev heitlus, et kuhugi jõuda, midagi saavutada või omandada. Lapsepõlvest peale on meid õpetatud omandama ja saavutama- ajurakud loovad ise selle saavutamismalli, et oleks füüsiline turvatunne, aga psühholoogiline turvatunne selle saavutamistungi raamidesse ei mahu. Me nuame kindlust kõigis oma suhetes, hoiakutes ja toimingutes, aga, nagu oleme juba näinud, mingit kindlust tegelikult ei ole. Kui leiate, et üheski suhtes pole mingit kindlust, mõistate, et psühholoogiliselt pole midagi püsivat, siis vaatate elule hoopis teisiti.
Enamike inimeste elu määravad väliselt ühiskonna nõudmised, perekond, enese kannatused, kogemused, teatava ideoloogilise või faktilise malli järgimine; sedalaadi distsipliin on kõige tuimendavam asi.
Kirjeldada saab teadaolevat ning vabanemine teadaolevast saab tulla vaid siis, kui te iga päev surete tuntule, solvangutele, kiitustele, kõikidele omaloodud kujutlemadele, kogemustele- surete iga päev nii, et ajurakud muutuvad värsketeks, noorteks ja süütuteks. Kuid see süütus, värskus, õrnus ja leebus ei tekita armastust, see pole ilu ega vaikuse omadus.
See üha uute elamuste nõudmine osutab inimese sisemisele vaesusele. Me loodame, et saame elamuste abil iseenda eest põgeneda, aga need elamused on ju meist endist tingitud. Kui meel on väiklane, armukade ja rahutu, siis võib ta proovida uusimat uimastit, kuid see, mis ta näebm on seejuures ikkagi tema enda väiklane looming, iseenese pisikesed projektsioonid oma tingituse taustal.
Seega on enamikule meist probleemid vajalikud; me usume, et ilma nendeta muutuks meel juhmiks ja raskeks, mistõttu me sõltume sündmustest, elamusest, mis annab meile elevust, pingsust, teravdab meelt.
Iga päev oleme tunnistajaks maailmas juhtuvatele kohutavatele asjadele, mis on inimeses oleva vägivalla tulemuseks. Te võite öelda: "Ma ei saa midagi teha" või "Kuidas saan mina maailma mõjutada?". Ma arvan, et te saate maailma vägagi palju mõjutada, kui te pole sisimas vägivaldne, kui tõesti iga päev rahumeelset elu elate- elu mis ei ole võistlev, auahne ega kade; elu, mis ei loo vaenulikkust.
Oleme maailma praeguse segaduseni viinud oma enesekeskse tegutsemise, oma eelarvamuste, vihavaenu ja rahvuslikkuse varal ja kui me ütleme, et ei saa midagi teha, siis tunnustame korratust eneses kui paratamatust.
Nähes kõike, mis teie igapäevaelus toimub, enese igapäevatoiminguid- kui võtate pliitatsi maast, kui räägite, sõidate autoga või jalutate üksi metsas- kas suudate ühe hingetõmbega, ühe pilguga, tunnetada end väga lihtsalt sellisena, nagu te olete?
Hinne: 5/5
No comments:
Post a Comment