Igaühel on vabadus- sõltumata sellest, kas tal on raha või mitte- vaadelda loodust või tormata sellest mööda, kohtuda kaasinimestega või neist mööda kõnelda.
Kes hoole ja innuga mateeriat teenib, nagu seda teeb meie läänelik kultuur, selle uputab materiaalsete hüvede küllus ja koguni sellisel määral, et heaolust saab allakäigu põhjus.
Platoni ajal ei olnud jumalik maailm inimesele enam kättesaadav, inimene oli ideede ürgmaailmast eraldunud. Tunnetus on sündimiseelse teadmise meenutamine. Teadmine, tajumine ja arusaamine on kõik taastundmine. Pilk on aga alati suunatud individuaalsuse-eelsesse maailma, ärganud mina "vaimsele kodumaale".
Läbi kogu keskaja ja ka veel skolastikute juures valitseb filosoofiline mõtlemine. "Ma mõtlen, järelikult olen", võis Descartes öelda veel uusaja alguseski. Uusaeg, mis algas renessanssiga (mitte "naissance"- so, millegi uue sündimisega) tahtis veelkord ammutada kreeka ideede küllusest. Peagi mandus idee aga mõistuseks- ratsionalism oligi sündinud. Sellele järgnes matematist, mille jaoks oli ainsaks tõepäraseks ideeks matemaatiline loogika.
Sellega oli tasandatud see materialismile- maailmavaatele, mis on risti vastupidine spiritualismile. Materialismi arvates olevat kõik asjad ainult mateeria ja materiaalsete jõudude toime väljendus.
Meil ei ole sinna midagi parata, me kõik oleme materialismist nakatunud, isegi sel juhul, kui me kas religioonis või filosoofias otsime vaimu.
Viiekümneselt ei tohi inimesel olla enam illusioone, tal tuleb leppida aktiga, et ta elu aegapidi kustub. Faktiliselt seisab ta eimillegi ees ja peab seda aktsepteerima. Kes niiviisi elada tahab, sellele jääb terve faas, mis paljudele on kõige tähtsam osa elust, seitsme pitseriga raamatuks.
Viiekümnendate aastate teisel poolel muutub tööga paralleelselt eksisteeriva maailma kujundamine kibedaks vajaduseks. Kui tihti ma olen olnud sunnitud küsima vastutaval ametikohtadel töötavatelt inimestelt, mis oleksid nad lihtsalt inimestena, kui nad kasvõi mõne õnnetuse tõttu oleksid sunnitud tööst loobuma. Ja kui tihti on vastus vältimatu: siis ei jääks mulle enam mitte midagi.
5/5
No comments:
Post a Comment