Maailmas, mis on lagedaks jäänud, igatseme sõpruse järele. Usume, et kogemuse eest sõpradega leiba jagada, peame olema tänulikud sõjale. Ent sõda pole hädavajalik, et kogeda teise inimese õla soojust enda kõrval, tihedalt üksteise vastu surutult ühe ja sama eesmärgi poole liikudes. Sõda petab meid. Sõda ei ülenda selle kulgemise entusiasmi.
Milleks üksteist vihata? Me oleme kõik saatusekaaslased, kantud läbi ruumi ühe ja sama tähe poolt, ühe ja sama laeva meeskond. Ja kui see on hea, et kultuurid oma erinevusi üksteisele vastandavad, sest seeläbi soodustatakse uut sünteesi, siis on koletu see, et need üksteist vastastikku hävitavad.
Ühe elukutse suurus seisneb ehk eelkõige selles, et see ühendab inimest. On olemas ainult üks tõeline luksus, inimsuhted.
Kui me nüüd materiaalse ulu nimel töötame, ehitame endale ise vangla. Sulgeme end sinna sisse, üksinda oma rahaga, mis ei suuda meile hankida midagi sellist, mis elust elamisväärse teeb.
Kui ma otsin mälestustest üles need, mis on säilitanud oma oivalise maitse, kui ma koostan bilanssi tundidest, mis on minu elus midagi tähendanud, siis on need kindlasti sellised, mis poleks suutnud mulle mingit maailma varandust kätte tuua. Memozi, ühe minu kaaslase sõprust ei saa osta, temaga üheskoos läbielatud katsumused jäävad alatiseks ühendamata.
Seda öist lendu ja sadat tuhandet tähte, pilvitut rõõmu, mõningate tundide ülevust ei saa raha eest osta.
Maapinna taaskompamine pärast ohtlikku lendu, need puud, need lilled, need naised, see naeratus, elu poolt värskelt võõbatud, mida meile hommiku saabudes uuesti kingitakse, see väikeste asjade kontsert, mis on meie palk- seda kõike ei saa raha eest osta.
Kas seda sorti rõõm pole meie kultuursuse väärtuslikem vili? Ka kõige täielikum türann suudaks meid meie materiaalsetes vajadustes rahuldada. Ent me ei ole nuumamiseks kasvatatud kariloomad. Meie kosumine, meie nauding, sellest ei piisaks, et meid õnnelikuks teha.Meie jaoks, kes me oleme üle kasvanud kultuses, mis ülistab aukartust inimese ees, on suure tähtsusega lihtad kohtumised, mis vahetevahel muutuvad imelisteks pidudeks.
Me oleme lakanud kinkimast. Kui ma nüüd olen valmis andma üksnes iseendale, ei saa ma mitte midagi, sest ma ei ehita midagi üles, millest ma osa saada soovin, ja seetõttu ei ole ma midagi.
Inimene ja mets. Ja kui pole enam midagi muud peale inimese, sureks inimene igavuse kätte. Inimene on juba katanud kontakti metsloomaga (rõõm tõeliselt jahilt tagasitulekult) ja osaliselt loodusjõududega (linnakultuur), ja nüüd muudab ta maakera köögiviljapõlluks.
Narr on see, kes mõtleb kultuuri tööst lahutada. Sest inimene tülpib kõigepealt tööst, mis ei ole enam osa tema elust, ja pärast seda ei rahulda teda enam ka kultuur, mis kujutab endast veel vaid mängu ilma panuseta...
Töö juures võidetud aeg on vaid surnud aeg, kui see on üksnes jõudeaeg, lihaste lõdvestus pärast pingutust või vaimu suikumine pärast leiutamist. Ja sa lahkad elu kaheks vastuvõtmatuks osaks: üks osa on töö, mis tähendab sulle ainult koormat, sest sa keeldud tööle andumast, ja jõudeolekut, mis kujutab endast üksnes puudust...
Üksnes vastuseisu ületamise teel saad sa millekski...
Kuidas sa suudaksid eksisteerida, kui sa endale ise uuesti tööd välja ei mõtleks?...
Siin maailmas, kus elu nii hõlpsasti elamist leiab, kus lilled tuuletõmbes lilledega seltsivad, kus luik tunneb kõiki luiki, mähivad üksnes inimesed end oma üksindusse. Kui kaugel on nende vaimsed siseruumid üksteisest!
On vaid üks probleem, üksainus maailmas: kuidas suudaks inimestele vaimne mõte, vaimne rahutus tagasi anda, lasta mööda neid maha vuliseda midagi, mis sarnaneks gregoriaani lauluga!
Tuleb uuesti avastada, et on olemas vaimumaailm, mis on mõistuse maailmast kõrgemal, ja vaid see võib inimese vabastada... Peab tingimata inimestega rääkima.
Progressijoobumuses oleme sundinud inimesi teenima raudteedel, ehitustel ja sügavpuurimisel ning oleme sealjuures peaaegu unustanud, et kõik need rajatised on loodud üksnes inimesi teenima.
Pikkamööda muutub meie kodu inimlikumaks. Masin ise jääb oma ülsannete hulga varjus tagaplaanile, kui ta täiustub...
Täiuslikkuseni ei jõuta ilmselt siis, kui enam midagi lisada ei ole, vaid siis, kui enam midagi ära võtta ei saa.
No comments:
Post a Comment