Mulle näis, et inimese mina ja meele samastamine Lääne biheivioristlike teadlaste poolt johtus tegelikkuse ühekülgsest mõistmisest. Sellised India vaimukultuurist pärinevad mõisted nagu Atman (tõeline mina; inimese jumalik olemus, mis on hävimatu, muutumatu, lõpmatu ja igavene) ja moksha (laine sulamine ookeani, millest ta näib erinevat; vabanemine pettekujutlusist ning sündide ja surmade ringkäigust; igavese rõõmu saavutamine) köitmsid mind lihtsalt liiga palju, et lasta end siduda piiratud mina kontseptsioonidest, mis olid omas võetud kaasaegses psühhiaatrias.
Meel, ütleb ta, on nagu eesriie, mille kangaks on soov, iha. Kui loobume soovidest, siis eesriie langeb ja ilmsiks tuleb meie tõeline olemus.
Ära ole nagu kuivatuspaber, mis imeb endasse kõik need kired ja tunded, rõõmud ja mured, mida näitleja loodus elu laval esitab. Ole nagu looduslill, mis avab õie taevasse tõusvale päikesele ja jääb mõjutamata mudast, kus on tema juured või isegi veest, mis teda hoiab.
Meel on võimas tööriist, mida tuleb õppida valitsema; kui see valitseb meid, siis oleme kadunud. Kui meelt on vallanud aistingud, tunded ja soovid, siis oleme tal peos. Minu meele oli rebinud võitlusse soov olla tugev ja põgeneda segadustunde eest. Kui aga suutsin vaimse energia sellest võitlusest välja kiskuda ning vabastada end kogu probleemist, siis tundsin suurt kergendust ning rahu ja energia tulva.
Sa samastad end oma keha, meele või hingega. See on illusioon. Tegelikult oled sa olemine, teadmine ja õndsus. Sa oled kogu oma universumi Jumal. Oled selle maailma oma teadvuses loonud ja jälgid nüüd toimuvat.
Kas pole mitte nii, et häälestades end sel viisil nagu raadio, oleme me võimelised vastu võtma sügavaid sõnumeid kõiksusest? Kas meie tavakogemus ei tulene mitte sellest, et hoiame endid häälestatuna kehvematele "jaamadele", milleks on naudinguhimu ja pidev võitlus prestiiži ning võimu pärast?
Haigus ja surm ajendavad meid sageli mõtlema sügavamatest küsimustest- sellest, kes me oleme ja kuhu läheme...
Hakkan väärtustama karma mõistet. Me lõikame seda, mida oleme külvanud; heade ja halvade tegude eest tasutakse meile samaga. Supp, mille oleme keetnud, tuleb meil endil ära süüa; püüe veeretada vastutus kellelegi teisele on rumal ja mõttetu.
Inimühiskonna ideaaliks on kõrge elatustase, kuid selle asemel peaks ideaaliks olema hoopis kõrge elamise tase. Viimane eeldab kõlbelisust, tagasihoidlikkust, enesevalitsemist ja kaastunnet; selles ei püüta võistelda tarbimises ja luksuses. Praegu on inimene oma tahtmise ori; ta ei suuda jagu saada ihast naudingu ja luksuse järele. Ta on oma soovide ja ihade valitsemiseks liiga nõrk, ega tea, kuidas jõuda temas peituva jumaliku teadvuseni.
Valitse oma meeli, ole rahulik ja ära klammerdu millesegi.
Keelel on neli pattu: valetamine, süüdistamine, tagarääkimine ja lobisemine. Sellepärast valva hoolega oma keelt ja võitle nende kalduvuste vastu.
Meelel on aheksa pattu: iha, viha, ahnus, sõde klammerdumine, kärsitus, tigedus, isekus ja upsakus. Nende suhtes peab olema alati valvel ja hoiduma neist ohutusse kaugusse.
Esmajoones püüa lahti saada halvast kombest kadestada inimesi, kellel läheb hästi. Ära soovi neile halba. Ole õnnelik, kui teised on õnnelikud. Tunne kaasa hädasolijale ja soovi neile head. Armastus Jumala vastu on sulle siin abiks.
No comments:
Post a Comment