Henry David Thoreau "Walden"

Ent inimesed rühmavad tööd teha väärusus. Parim osa inimesest saab peagi väetisena mulda küntud. Pettes iseennast saatusega, millele tavaliselt antakse nimeks vajadus, tegelevad nad, nagu ühes vanas raamatus öeldud, aarete kogumisega, mida rikuvad koi ja rooste ja varastavad vargad. Lõpuks, kui mitte enne, avastavad nad, et see on narri elu.

Enamik inimesi, isegi siin suhteliselt vabal maal, on puhtalt teadmatuse ja väärusu tõttu nii hõivatud võltside murede ja ülearu ränga tööga, et neil ei ole mahti noppida elu hõrgemaid vilju. Nende käes on selleks ülemäärasest rühmamisest liiga kohmakad ja värisevad. Õiugpoolest polegi tööinimesel tõelise terviklikkuse saavutamiseks aega: ta ei saa endale lubad kõige inimväärsemaid suhteid, sest selle tagajärjel langeks turul tema kui töölise hind. Tal pole aega mitte millekski, ta on üksnes masin.

Raske on olla käsualune Lõuna sundijale, veel hullem Põhja omale, aga kõigist hullem on see, kui ollakse ise endale orjakupjaks. Räägitagu veel inimese jumalikkusest! Vaadake hobusemeest maanteel, kes, olgu päev või öö, sõidab turu poole- kus on tema jumalikkus? Tema kõrgeim kohustus on sööta ja jota oma hobuseid! Mida loeb talle kaubaveo kõrval ta enda käekäik? Eks tööta ta ju ometi isand Laskäia pagal? Kas on temas midagi jumalikku või surematut? Vaadake, kuidas ta väriseb ja kössitab, kuidas tal on alati mingi arusaamatu hirm: mitte surematu ega jumalik pole ta, vaid vang ja ori omaeenda enesehinnangu, omaenda käitumisest võrsunud suhtumise kütkes. Ühiskondik arvamus pole hoopiski nii tugev türann nagu meie enda isiklik arvamus. Inimese saatuse määrab või õigemini seletab see, mida ta endast mõtleb.

See, mida nimetatakse saatusega leppimiseks, on tegelikult kinnistunud lootusetus.

Kui möelda sellele, mis katekismuse sõnu kasutades on elu peamine eesmärk ja mis on inimese tõelised tarbed, siis tundub, et inimesed on meelega valinud oma praeguse eluviisi, eelisades seda kõiidele teistele. Kummatigi arvavad nad ise tõemeeli, et neil polegi valikut. Virged ja terved loomused aga mäletavad veel pilvitut päikesetõusu. Kunagi pole liiga hilja loobuda oma eelarvamustest. Ühtegi mõtte- ega teguviisi, olgu see kui tahes iidne, ei tohi omaks võtta läbiproovimata kujul.

Üks põllumees ütleb mulle: "Ei tohi süüa ainult taimetoitu, see ei anna luudele materjali," ja sestap pühendabki ta harduses osa oma päevast sellele, et varustada oma organismi materjaliga luude jaoks, kusjuures ta ise käib kogu meie jutuajamise vältel oma härgade järel, kes oma taimetoidul kasvanud luudega tirivad teda ja ta rohmakat atra üle igasuguste takistuste.

Suuremat osa sellest, mida mu ligimesed ütlevad olevat hea, arvan ma oma südame põhjas halvaks, ja kui ma midagi kahetsen, siis enamasti oma head käitumist. Mis paha vaim mulle peale tuli, et ma end nii hästi ülal pidasin? Sa võid mulle välja pakkuda kogu oma tarkuse, vanamees,- oled sa ju siin ilmas elanud seitsekümmend aastat, ja mitte vääritult-, ometi kutsub üks vastupandamatu hääl mind kõigest sellest eemale. Uus põlvkond hülgab eelmise põlve ettevõtmised nagu karilejooksnud laeva.

See alaline ärevus ja pinge, mis on iseloomulik osale inimestele, on omamoodi parandamatu tõbi. Meil lastakse üle hinnata oma töö tähtsust, ja ometi- kui palju on veel tarvis teha!

Ükski elajas ei vaja midagi peale Toidu ja Peavarju.

Suur osa luksust ja hulk niinimetatud inimlikke mugavusi ei ole mitte ainult tarbetu, vaid takistab otseselt inimsoo arenemist. Luksuse ja mugavuste suhtes on targemad targemate seast alati läbi ajanud lihtsamalt ja kasinamalt kui vaesed.

Keegi pole vaesem välise rikkuse poolest ja samas rikkam sisemiselt kui muistsed Hiina, India, Pärsia ja Kreeka filosoofid.

Niipea kui elutähtsad asjad on käes, on liiasuste kogumise asemel võimalik valida ka teine tee ning mustast tööst vabanenuna pühenduda elule endale.

"Ma kõnelen peamiselt rahulolematutele hulkadele, kes asjata kurdavad oma rasket saatust või raskeid aegu, selle asemel et ise midagi paremaks teha. Kusjuures valjemini ja trööstitumalt teistest kurdavad need, kes, nagu nad ütlevad, täidavad oma kohust. Samuti pean ma silmas seda näiliselt varakat, kuid tegelikult kõige õnnetuml kombel vaest klassi, kes on kogenud enesele mammonat, kuid ei oska seda ei kasutada ega ka sellest lahti saada ja on sel kombel endale ise kullast või hõbedast ahelad tagunud.

Igasugune ilmaga, ikka ja alati, olgu päev või öö, olen ma püüdnud käesolevat hetke võimalikult täiel määral ära kasutada ja selle kohta ka oma päevapulgale täkke teha, seista olevikus, seal kahe igaviku rajal, kus kohtuvad olnud ja tulevik.

Inimesed on harjunud hindama ja edukaks pidama ikka ainult ühte elulaadi. Aga milleks ületähtsustada ühte kõigi teiste arvel?

Tõesti, hoiduge ettevõtmistest, mis nõuavad uusi rõivaid, ja mitte uut inimest.

Mitte selle peale ei pea me mõtlema, mida kanda, vaid selle peale, mida teha, või õigemini, mida olla.

Nii mõnigi, keda säärane kast kaitseks külmumissurma eest, vaevab end surnuks suurema ja toredama kasti üüri pärast.

Chapman:

"Võlts inimkamp, kes maise edu nimel
Kõik taeva hüved kergelt pillab käest."

Ma arvan, et Momosel oli Minerva maja arvustades õigus, kui ta päris, miks too "pole ehitanud seda ratastele, et oleks võimalik vältida halbu naabreid," ning tal oleks õigus praeguselgi ajal, sest meie naabrid kujutavad endast säärast kohmakat varandust, et tihti on nad meie pigem vangla kui elamu eest, kusjuures see halb naaber, keda tuleks vältida, pole keegi muu kui meie enda närune mina.

Kas peab lugupeetud pürjel jäämagi tähtsal moel, sõna ja teoga, õpetama noorele mehele, kui vajalik on enne surma omandada tagavaraks teatav arv kalosse, vihmavarjusid ja tühje külalistetube tühjadele külalistele?

Iseenda jaoks maja ehitamine on mõneti sama ilus tegevus nagu linnu pesaehitus. Kui kõik inimesed rajaksid endale eluaseme omaenda kätega ja toidaksid ennast ja oma peret piisavalt lihtsalt ja ausalt, kes teab, kas ei areneks siis ka meil välja üleüldine lulemeel, sest on ju lindudelgi üleüldine komme selle tegevuse juures laulda?

Kellel pole keldris oliive ega veini, need saavad hakkama ilma arhitektuurita.

Kui elu hinnalisem osa kulutatakse ära rahateenimisele selle nimel, et nautida küsitava väärtusega vabadust tema viimastel, kaugeltki mitte parimatel aastatel, siis meenutab see mulle lugu inglasest, kes sõitis Indiasse varandust kokku ajama, et naasta hiljem Inglismaale ja elada luuletajana.

Enamasti tundub mulle, et mitte inimesed ei pea loomi, vaid pigem loomad inimesi- sedavõd on loomadel rohkem vabadust.

Sõge kihk on vallanud rahvaid jäädvustada end tulevikule raidkivide hulga abil. Mis juhtuks, kui sama palju pingutusi tehtaks selleks, et tasandada ja lihvida oma elulaadi? Jäädavam kui kuuni kõrguv mälestussammas oleks üksainus arukas mõte.

Mööbel! Jumal tänatud, ma suudan veel istuda ja seista ilma mööbliäri abita.

Iseenda jaoks ma avastasin, et kõige sõltumatum amet on päevatöölise oma, eriti kui enda ülapidamiseks tuleb sellega tegeleda ainult kolmkümmend-nelikümmend päeva aastas. Päevatöölise päev lõpeb päikeseloojakuga, pärast seda on tal vaba voli pühendada end palgatööst sõötumata oma kutsumusele, tema tööandja aga, kes kuust kuusse aina arveid kokku lööb, ei leia aastaski hingamispäeva.

Ma ei taha mitte mingil juhul, et keegi võtaks omaks minu elukorralduse, sest lisaks sellele, et enne kui ta on selle korralikult selgeks õppinud, võin mina olla valinud mõne uue; ma igatsen maailmas näha nii palju kui võimalik erinevaid inimesi ning tahaksin väga, et igaüks valiks hoolega välja ja käiks omaenda teed, mitte oma isa, ema või naabri oma.

Vähe on oodata selliselt päevalt- kui seda võib üldse nimetada päevaks-, kus meid ei ärata meie südame hääl, vaid mõne palgatud teenri masinlik raputus, kus meid ei ärata uus jõud ja teotahe meis endas, saadetuna mitte vabrikukelladest, vaid taevaste muusikast ja värskusest tõusvas päevas, et me võiksime ärgata paremasse ellu kui see, mis jäi maha uinudes, ja et nõnda võiks ka pimedus kanda oma vilja ja anda tunnistust, et temas pole head mitte vähem kui valguses.

Mir Kamar Uddin Mast "Paigal istudes läbi rännata kõik vaimuilma vallad- seda on mulle antud tänu raamatutele. Ainsast veiniklaasist purju jääda- seda naudingut olen ma tundnud, maitstes esoteeriliste õpetuste joovastavat jooki."

Korraldagu igaüks oma aega enda vajaduste järgi. Looduses möödub päev täielikus rahus, ja kedagi ei süüdistada laiskuse pärast.

Võrreldes nendega, kes meelelahutust otsides on sunnitud pöörama pilgu väljapoole, seltskonna ja teatri suunas, oli minu elukorraldusel vähemasti see paremus, et mu elust enesest oli sanud mu meelelahutus, millest kunagi ei kadunud uudsus.

Võtke ainult kuulda oma südame häält, ning ta juhatab teile iga tund kätte uusi ja enneolematuid väljavaateid.

Elluärkamise lootuses kaotavad aeg ja koht surnu jaoks igasuguse tähenduse. Kus iganes see ärkamine ka ei toimuks, seal saavad kõik meeled tunda kirjeldamatut naudingut. Enamasti me suudame enda ümber märgata ainult asjade pealispindseid ja mööduvaid omadusi. See ongi õigupoolest meie peataoleku põhjus. Kõige sisulisem kõiges olevas on tema olemist korraldav jõud.

Mõtte jõul osutub meil võimalikuks heas mõttes minna "endast välja". Teadliku vaimse pingutuse abil saab inimene asetada end väljapoole tegusid ja nende tagajärgi, nii et hea ja halb voolavad meist ühtviisi mööda nagu jõgi. Me pole mitte tervenisti Looduses kinni. Ma võin olla triiviv pilbas veevoolus ja Indra, kes seda taevast vaatab.

Ehkki ma tajun end tervikisiksusena, teisiti öeldes mõtete ja tundmuste esinemispaigana, olen ma siiski teadlik ka omalaadi kaksitisusest, mis võimaldab mul vaadata iseennast kõrvalt nagu iga teist inimest. Kui tahes jõuline ka poleks mind haaratnud elamus, tajun ma samal ajal, kuidas üks osa minust suhtub sellesse kriitliselt, otsekui poleks tegu mitte minu, vaid pealtvaatajaga, kellesse see elamus ei puutu, vaid kes jälgib seda üksnes kõrvalt ja kes sestap pole rohkem samastatav minu kui näiteks teiega.

Minu arvates toob üksioleks enamasti kasu. Seltskond, olgu või kõige parem, muutub ruttu tüütuks ja kurnavaks. Ma armastan väga üksi olla. Ma pole leidnud endale teist nii head seltsilist kui üksindus. Enamjaolt me tunneme end üksildamasena väljas inimeste seas kui oma kambris. Mõtlev inimene on alati üksi, viibigu ta kus tahes.

Inimese maine ei pea toetuma pakutud lõunasöökidele.

Kui meis leiduks ivakegi väärikus ja sõbralikku meelt, siis ei petaks, ei solvaks ega tõukaks me oma kaasinimesi oma väikluse tõttu kunagi endast ära.

Alles siis, kui me oleme kaotanud tee, teisisõnu oma orientiirid, leiame me ennast ja saame aimu oma tõelisest asukohast maailmas ja oma suhete ulatusest temaga.

Loodus ei tunne inimolevust, kes teda vääriliselt hindaks. Linnud oma sulestiku ja lauludega elavad harmoonias lilleõitega; kust aga leida noormeest või neidu, kelle elu meenutaks Looduse kammitsemata ja ülevoolavat ilu? Loodus õilmitseb omaette, eemal linnadest, kus elavad inimesed. Ja nemad räägivad taevast! Te olete maalegi häbiks.

Hea meelega näeksin ma kasvõi kõiki maailma jäätmaid harimata seismas, kui sellest algaks inimese vabanemine.

Ärgu olgu elatise hankimine su amet, vaid su meelelahutus. Tunne rõõmu maast, aga ära tee temast omandit. Elujulguse ja usu puudus on see, mis teeb inimestest sellised, nagu nad on, sunnib ostma ja müüma ja elama oma elu orja kombel.

Ükski mõtlematust poisieast välja jõudnud inimene ei mõõrva ilmaaegu elusolendit, kelle eluõigus on kirjas samas lepingus kus temagi oma.

Esmaseks vastuväiteks loomse toidu suhtes oli minu puhul selle ebapuhtus, liiatigi ei saanud ma pärast seda, kui ma olin kala kinni püüdnud, ära puhastanud, toiduks teinud ja ära söönud, öelda, et mu nälg oleks tõepoolest kustutatud. Toiduainena oli see nigel ja mõttetu ning kallim hankida, kui ta väärt oli. Tükk leiba ja mõni kartul oleks sama välja teinud vähema tüli ja mustusega.

Ma arvan, et igaüks, kes on kord võtnud nuks hoolitseda oma kõrgemate annete ja poeetiliste tunnetusvõime eest, on eriti hoolikalt piiranud loomse toidu ja üleüldse igasuguse ohtra toidu tarvitamist.

Kes kuuletub oma vaiksele, ent väsimatule südamehäälele, milles alati leidub tõde, see ei või iial teada, milliste äärmuslike olukordaeni või koguni hulluseni võib see teda viia, ja ometi on see ainuvõimalik tee sellele, kellel jätkub seal käimiseks otsustavust ja sihikindlust. Ka vaikseim, kuid veendunud protest ühe terve inimese poolt saab ajapikku võitu inimsoo ettekäänetest ja harjumustest. Veel kedagi pole tema südamehääl juhtinud eksiteele.

"Kelle hing ei ole valdjas iseenese üle," ütleb Zheng Zi, "see vaatab, aga ei näe, kuulab, aga ei kuule, sööb, aga ei tunne toidu maiku." See kes märkab oma toidu tõelist maiku, ei saa kunagi õgardiks; see kes ei märka, ei saagi olla midagi muud.

Mitte see, mis suust sisse lähe, ei rüveta inimest, vaid himu, mis söömisega kaasas käib. Siin ei märka hulk ega laad, vaid andumus meelelistele naudingutele; kui söödav roog pole mitte kosutuseks meie ihule või innustuseks vaimule, vaid kõhutäide vakladele meie lihas.

"Võim oma ihade üle ja meelelisuse üle ning head teod on veedade sõnul vältimatu tingimus, et vaim võiks saavutada lähenemist Ülimale."

Pingutusest võrsuvad elutarkus ja karskus, laisklemisest nõmedus ja meelelisus.

Me vestleme ja ilma häbita üht liiki lihalikkusest, ent vaikime teisest.

Kes ei söö, see ei pea ka töötama.

Siiski me võiksime teadmistejanuse reisija kombel tihedamini üle reelingu vaadata, ja mitte veeta kogu teekonda takku näppides nagu rumalad madrused. Teisel pool maakera ei ela keegi muu kui meie kaksikvend.

Olgu Kolumbuseks omaenda sisimas, leidke uusi mandreid ja maailmu, avastage uusi teid, mida mööda võiksid liikuda mõtted, ja mitte kaubad. Iga inimene on valitsejaks impeeriumi üle, mille kõrval tsaari valdused on kääbusriigike, jääminekust mahajäänud rüsihunnik.

Ka siis, kui olete nõuks võtnud ära õppida kõi keeled ja saada osa kõikide rahvaste kommetest, rännata kaugemale kui kõik eelmised rändurid, kohaneda igas ilmastiku ja sundida Stfinksi oma pead vastu kivi taguma, võtke kuulda vanaaja filosoofi nõu ja tunnetage iseennast.

Miks me tahame nõnda meeleheitlikult saavutada edu, ja seejuures nõnda lootusetutes ettevõtmistes? Kui keegi ei pea sammu oma kaaslastega,, siis võib-olla tuleb see sellest, et ta kuuleb teist trummi? Las ta siis käia oma muusia taktis, olgu see kui tahes aeglane või kauge.

Enamjaolt ei näe me end seal, kus me oleme, vaid vales kohas. Meie iseloomu puudlikkus sunnib meid paigutama end väljamõeldud olukordadesse, seega me satume üheaegselt kahte olukorda, mis teeb neile lahenduse leidmise kahekordselt raskeks.

Ütle alati seda, mida käsib su sisetunne, mitte seda, mis oleks sobiv.

Ükskõik kui armetu oleks teie elu, võtke see vastu ja elade, mitte ärge põgenege tema eest ja ärge sajatage teda. Ta pole sugugi nii kehk nagu te ise. Kõige vaesem näib ta siis, kui teie olete kõige rikkam. Vigade otsija leiab vigu isegi paradiisist. Armastage oma elu, olgu see kui tahes vaene. Isegi vaestemajas võib ette tulla kauneid, erutavaid, ülevaid hetki. Loojuv päike peegeldub seegi akendelt niisama säravana nagu rikka eluaseme omadelt, kevadel sulab lumi mõlema trepi ees ühel ajal. Ma ei näe põhjust, miks ei võiks tasakaalukas vaim elada seal niisama rahulikuna ja melda niisama helgeid mõtteit nagu palees.

Enamik inimesi peab alandavaks elada kogukonna kulul, sageli aga ei pea nad alandavaks teenida oma elatist ebaausate vahenditega, mis peaks olema olemti hoopis ebaväärikam.

Asjad ei muutu, muutume meie. Müüge oma riided ja jätke alles oma mõtted. Jumal kannab hoolt, et teil ei tule puudust seltsist.

Tagasihoidlikkus on nagu pimedus- ta muudab nähtavaks tähevalguse.

Veel enamgi, kui teie võimalused on piiratud vaesuse tõttu, kui teil näiteks pole võimalik osta raamatuid ja ajalehti, siis piirduvad teie elamused ainult kõige väärtuslikumate ja olulisematega.

Ülearuse rikkuse eest saab osta vaid ülearust.

Ühtegi hinge vajadust ei rahuldata rahaga.

Mitte armastust, raha ega kuulsust pole mulle tarvis, vaid tõde. Ma olen istunud lauas, kus oli külluses rammusaid roogi ja veini ning orjalikke teenijaid, kuid puudusid siirus ja tõde, ning ma lahkusin sellelt külalislahkuseta võõruspeolt näljasena. Vastuvõtt oli seal sama külm nagu jäätis. Milleks veel jää, mõtlesin ma endamisi, kui jäätis püsib siin selletagi külm? Nad rääkisid mulle veini vanusest ja aastakäigu headusest, mina aga mõtlesin hoopis vanemast, värskemast ja puhtamast veinist, mis on päris sootuks auväärsemast aastakäigust ja mida neil ei olnud ja mida nag ei saanud ka osta. Väline hiilgus, majad, maad ja "laud"- kõik see ei maksa minu silmis kõige vähematki. Ma läksin külla kuninga juurde, ja ta jättis mind oma eeskotta ootama ja pidas end ülal nagu inimese, kes ei tea, mis on vastuvõtt. 

Meil pole aimu, kus me asume. Liiatigi me viibime peaaegu poole ajast sügavas unes.



Ma oskan öelda ainult nii palju, et olen leidnud "Waldeni" näol vist  endale uue lemmikteose, mis kannab endas minu jaoks täpselt sobilikku elufilosoofiat. See raamat peaks olema koolis kohustuslik kirjandus!