Kerge on näha teiste inimeste eksimusi, kuid raske on märgata enda omi; ligimeste vigu armastatakse analüüsida, aga enda vigu püütakse varjata nagu kelm püüab peita võltstärginut. Inimesel on kalduvus alatasa teha teistele etteheiteid: ta pöörab tähelepanu ainult nende vigadele, kuid ta enda kired kasvavad aina suuremaks ja suuremaks ning viivad meeleprandusest üha kaugemale.
Kes on seadnud oma elu arukuse valgue kätte ja teenib seda, sellel ei teki elus meeleheitlikke olukordi, ta ei tunne südametunnistuse piinu, ei karda üksindust ega otsi kärarikast seltskonda- selline inimene elab kõrgemat elu, ta ei jookse inimeste eest ära ega aja neid taga. Teda ei rahutuks mõtted sellest, kui pikaks ajaks on ta hing suletud lihalikku kesta; niisuguse inimese teod on alati ühesugused isegi läheneva lõpu eel. Tal on ainult üks mure- kuidas arukalt ja rahumeelselt teiste inimestega koos eksisteerida.
Marcus Aurelius
Inimene, kes seisab varvastel, ei püsi kaua püsti. Inimene, kes esile trügib, ei valgusta ümbrust. Kes on endaga rahul, ei tee end kuulsaks. Kes kiitleb, sel pole teeneid. Kes on uhke, ei ülenda end. Mõistuse kohtu ees on sellised inimesed nagu toidujäätmed ja äratavad vaid üldist vastikust. Seepärast ei loodagi arukas inimene ainult enda peale.
Laozi
Kes vihkab oma ligimest, see valaks justkui inimverd.
Talmud
Inimene, kelle tigedusel pole piire, kes mässib end kurjuse nagu nugitaimede väätidesse, viib lõpuks ise end sinna, kuhu teda oleks tahtnud tõugata kõige kurjem vaenlane.
Budistlik tarkus
Ülim õnn on elada inimeste hulgas, kes meid vihkavad, ise vihkamata; ülim õnn on elada, kui meid vihatakse!
Ülim õnn on elada ilma ahnuseta ahnitsejate hulgas! Ahnusest vabana on õnn elada inimeste hulgas, kelle hinge närib ahnus!
Ülim õnn on elada midagi omaks pidamata. Siis sarnaneme me kirgastunud pühadusest joobunud jumalustele!
Budistlik tarkus
Rahvusele annab jõu eluviisi, keele ja kommete lihtsus, aga luksuslik elu, ekstravagantne keel ja hellikud kombed toovad kaasa nõrkuse ning huku.
John Ruskin
Ära leina homset päeva, sest sa ei tea, mis täna veel juhtuda võib. Kelle korvis on leiba, aga kes muretseb selle pärast, mida homme suhu pista, on kõhkleja. Saabuv päev toob kaasa ka toidu.
Elu on me mõtete tagajärg, see sünnib hinges ja luuakse mõttega. Kui inimene räägib või tegutseb heade mõtetega, siis käib õnn tema järel nagu vari, mis inimest kunagi maha ei jäta.
Vihkamisega ei võideta vihkamisest tulenevat: seda saab kustutada armastusega- selline on igaviku seadus.
Budistlik tarkus
Kõik, mis kütkestab inimesi, mis erutab meeli ja paneb vaeva nägema, ei too neile vähematki õnne. Vaeva nähes arvavad nad, et heaolu on selles, mida nad ihaldavad. Aga soovitu kätte saanud, hakkavad nad kohe jälle muretsema, oma hinge piinama ja kadestama selle pärast, mida neil veel ei ole. See on täiesti arusaadav, sest vabadust ei ole võimalik saavutada oma tühiste soovide rahuldamisega, vaid vastupidi, soovidest vabanemisega.
Kui sa tahad veenduda, et see on tõsi, siis rakenda oma tühistest soovidest vabanemiseks kas või poolgi sellest energiast, mida sa siiani oled kulutanud oma soovide täitmiseks, ja sa näed õige pea, et saad sedaviisi palju enam südamerahu ja õnne.
Lahku rikaste ja mõjukate inimeste seltskonnast; lõpeta kõrgest soost ja võimukate inimeste meele järele talitamine ja ära kujuta endale ette, et sa nendelt midagi kasulikku õpid. Otsi hiipiski õiglaste ja arukate inimeste juurest seda, mida võiksid õppida, ja ma kinnitan sulle, et sa ei lahku tühjade kätega, kui sa ainult pöördud nende poole puhta südame ja heade kavatsustega.
Kui sa ei usu mu sõnu, siis püüa kas või mõnda aega viibida niisuguste inimeste läheduses, püüa teha kas või paar sammu tõelise vabaduse teel. Ja siis juba rohkem otsusta ise, kuhu poole sind rohkem tõmbab: kas heaolu ja vabaduse või kurjuse ja orjuse poole. Sellises katses ei ole ju midagi häbiväärset. Eks proovi siis järele.
Epikteteos
Ei saa üheaegselt hoolitseda oma hinge ja maise heaolu eest. Kui sa tahad maist heaolu, siis loobu hingest; kui sa tahad oma hinge hoida, siis ütle maisest heaolust lahti. Muidu oled sa alatasa kahevahel ega saa ühte ega teist.
Kui mingi maine asi sind erutab või ärritab, siis meenuta, et sa pead surema, ja siis see, mis sulle enne näis märkimisväärse õnnetusena ja erutas sind, muutub su silmis tühiseks ebameeldivuseks, mille pärast ei tasugi muretseda.
Elu lühidus ei saa ühegi aruka inimese jaoks olla põhjuseks, et kasututlt raisata talle antud aega. Meie päevad ja elu ei ole õilsad ning pühad, kui me veedame need mitte midagi tehes. Kõige parem hommikupalve on see, kui me palume, et ainuski eeloleva päeva hetk ei mööduks kasutult ja kõige parem tänu enne lõunasööki on kätketud teadmisse, et me oleme oma toidu auga ära teeninud
John Ruskin
Ei ole olemas nii tugevat ja tervet keha, es iialgi ei haigestuks; ei ole rikkusi, mis ei kaoks, ei ole olemas nii suurt võimu, mida ei saa väärata. Need on kaduvad ja kiiresti mööduvad asjad ning inimene, kes rajab oma elu nendele, tunneb alatasa muret, kartust, kurvastust ja kannatust. Ta ei saavuta kunagi soovitut ja jõuab sinna, kuhu ei tahaks jõuda.
Ainult inimese hing on ohutum mis tahes vallutamatust kindlusest. Miks me siis tahame nõrgestada oma ainumat pelgupaika? Miks me siis tegeleme asjadega, mis ei too hingelist rõõmu ega hoolitse selle eest, mis üksnes võib anda rahu me hingele?
Kõik me unustame ära, et kui südametunnistus on puhas, ei saa keegi meile kahju teha, et ainult me arutus ja soov omandada väliseid tühiasju põhjustab kõikvõimalikke tülisid ja vaenutsemist.
Epiktetos
Inimesed on enamasti sedavõrd kinni oma hüvedes, et kurvastavad neid kaotades. Õigus on vaid inimesel, kes oskab rõõmutseda ega kurvasta siis, kui kaob rõõmutsemise põhjus.
Pascal
Ükski mure pole nii suur, kui suur on hirm selle ees.
Zscokke
Sa oled ainult teener; tee oma päevatöö ja võta oma päevapalk.
Talmud
Ideaal peitubb sinus eneses. Samuti takistused selle saavutamiseks. Sinu seisukord on materjal, millest sa pead oma ideaali vormima.
Claryle
Põhiline rõõmu säilitamise saladus seisneb oskuses mitte lubada tühistel asjadel end erutada, aga ka selles, et hinnata isegi pisikesi naudinguid, mis meile osaks saavad.
Smiles
Keegi pole kunagi ära väsinud endale hüvesid muretsedes. Kuid kõige suurem hüve, mida inimene endale võib saada, on tegutseda kooskõlas oma mõistuse seadusega, aga see seadus käseb sul väsimatult teha head teistele, ja seda kui suurimat hüve endale.
Marcus Aurelius
Teiste inimeste õnne pärast muretsedes leiame enda oma.
Platon
Kes ei suuda endasse süveneda ja on hõivatud välistest asjadest, see vaadates ei näe, kuuldes ei saa aru ja maitset ei tunne maitset.
Kong Fuzi
Saagu iga hommikukoit teile uue elu alguseks, aga iga päikeseloojang justkui elu lõpuks, ja jätku iga selline lühikene elu jälje armastatud tegevusest, mis tehtud teiste inimeste heaks, enda hea poole pööramise pingutusest ja mingist omandatud teadmisest.
John Ruskin
Kas sind tõepoolest hirmutab muutus? Maailmas ei toimu ju midagi ilma muutuseta. Muutused on omased kogu loodusele. Ei ole võimalik vett soojendada, nii et puud ei muudaks oma olekut; toitumine on võimatu ilma toiduainete muutumiseta. Kogu elu maailmas pole midagi muud, kui vaid muutumine. Saa aru, et sind ees ootaval muutumisel on täpselt sama mõte, et selle teeb möödapääsematuks looduse olemus. Muret peab tundma vaid ühe asja pärast, et mitte teha midagi vastupidist inimese tõelisele loomusele ja toimida alati nii , kuidas ja mida see ette kirjutab.
Kui miski sind kurvastab või piinab, siis mõtle esiteks sellele, kui palju halvemini oleks võinud su käsi käia ja kui palju halvem on teistel inimestel; teiseks meenuta, kuidas sind minevikus kurvastasid ja piinasid samasugused sündmused ja olukorrad, mida sa praegu meenutada rahulikult ja täiesti ükskõikselt; kolmandaks, ja see on kõige tähtsam, mõtle sellele, et see, mis sind kurvastab ja piinab, on ainult katsumus, milles sa võid ilmutada oma usku ja seda kasvatada.
Mõista viimaks, et su sisemuses on jumalikku, mis üle irgedest, meelekindlusetusest ja askeldustest, mis sunnivad sind tõmblema nagu hampelmanni.
Marcus Aurelius
Halbu tegusid on kerge teha- niisuguseid tegusid, mis meid ennast kahjustavad; see, mis meile on tervendav ja hea, tuleb ikka teha raskustega ja vastutahtsi.
Budistlik tarkus
Hinne: 5/5
Tuesday, October 29, 2013
Leo Babauta "The effortless life"
The need for success, and to be seen as an achiever, drives us to
do so much that’s unnecessary. We strive for a nice house, car,
clothes, gadgets, traveling the world, a prestigious job, a list of ac-complishments, a flock of online followers. To what end? To look good in the eyes of the world, when in truth the rest of the people
in the world are worried about themselves. Let go of the need for success, of the need for approval from others. We want to look good to our peers, sure, but relinquish this
as a driving force in our lives. Keep your feet on the ground. Find balance, find contentment.
Forget about “success.”
When people first hear of effortlessness, of giving up goals and expectations, of surrendering control, of doing less . . . they often have negative thoughts.
It’s against our cultural norms to do less—it’s considered lazy. We don’t like to be passive, it’s not an empowering word. We want to work harder, not merely sail through life. We want to achieve
more goals, not give them up.
In practice, this means letting go of fixed plans and routes. It means not having expectations of what a situation will be, or what its outcome will be. It means remaining flexible so that we can
adapt our actions—or non-actions—to the ever-changing situation, the unfolding moment.
Susan says she gives equal weight to every action, to every moment. We tend to do the opposite: certain things we do are more important than others and so we mentally focus on those and give
little thought to the smaller things.
Susan gives equal weight to meditating, working on an impor-tant project, talking with a stranger, walking to her car in the park-ing lot, eating a bowl of soup. None is more important than the
other. Even the space between things is given equal weight.
Practice being present in your next interaction with a friend or
loved one. Don’t worry about what has happened before, or what will happen later. Just enjoy being with that person, pay full atten-tion to that person, and be grateful you are in their presence.
Find something you love doing, that feels like play, and turn that into your job. That means you have to get really good at it — once you're really good, people will pay you. So play at the job,
perhaps on the side of your day job, and keep playing until you get good at it. The only way to get better is to do it.
Our lives aren’t effortless because we struggle through so much. But the struggle is entirely invented, lives entirely in our minds. We invent this struggle for many reasons: to give our lives
meaning, to give ourselves a feeling of accomplishment, to drama-tize our story (even if only in our own heads), or simply because this is the mode of thinking we’ve become used to.
Giving up the struggle isn’t always easy, but it is liberating. When you realize you don’t have to struggle with everything, life becomes so much more effortless.
A powerful realization that has helped me is simply this: You’re
already good enough, you already have more than enough, and you’re already perfect.
Try saying that to yourself, as corny as that might sound, just to see if it sounds true. Does it resonate as something you already be-lieve (in which case, you can probably stop reading now and start
writing), or does it not feel right? Do you feel like there are things you still need to improve?
do so much that’s unnecessary. We strive for a nice house, car,
clothes, gadgets, traveling the world, a prestigious job, a list of ac-complishments, a flock of online followers. To what end? To look good in the eyes of the world, when in truth the rest of the people
in the world are worried about themselves. Let go of the need for success, of the need for approval from others. We want to look good to our peers, sure, but relinquish this
as a driving force in our lives. Keep your feet on the ground. Find balance, find contentment.
Forget about “success.”
When people first hear of effortlessness, of giving up goals and expectations, of surrendering control, of doing less . . . they often have negative thoughts.
It’s against our cultural norms to do less—it’s considered lazy. We don’t like to be passive, it’s not an empowering word. We want to work harder, not merely sail through life. We want to achieve
more goals, not give them up.
In practice, this means letting go of fixed plans and routes. It means not having expectations of what a situation will be, or what its outcome will be. It means remaining flexible so that we can
adapt our actions—or non-actions—to the ever-changing situation, the unfolding moment.
Susan says she gives equal weight to every action, to every moment. We tend to do the opposite: certain things we do are more important than others and so we mentally focus on those and give
little thought to the smaller things.
Susan gives equal weight to meditating, working on an impor-tant project, talking with a stranger, walking to her car in the park-ing lot, eating a bowl of soup. None is more important than the
other. Even the space between things is given equal weight.
Practice being present in your next interaction with a friend or
loved one. Don’t worry about what has happened before, or what will happen later. Just enjoy being with that person, pay full atten-tion to that person, and be grateful you are in their presence.
Find something you love doing, that feels like play, and turn that into your job. That means you have to get really good at it — once you're really good, people will pay you. So play at the job,
perhaps on the side of your day job, and keep playing until you get good at it. The only way to get better is to do it.
Our lives aren’t effortless because we struggle through so much. But the struggle is entirely invented, lives entirely in our minds. We invent this struggle for many reasons: to give our lives
meaning, to give ourselves a feeling of accomplishment, to drama-tize our story (even if only in our own heads), or simply because this is the mode of thinking we’ve become used to.
Giving up the struggle isn’t always easy, but it is liberating. When you realize you don’t have to struggle with everything, life becomes so much more effortless.
A powerful realization that has helped me is simply this: You’re
already good enough, you already have more than enough, and you’re already perfect.
Try saying that to yourself, as corny as that might sound, just to see if it sounds true. Does it resonate as something you already be-lieve (in which case, you can probably stop reading now and start
writing), or does it not feel right? Do you feel like there are things you still need to improve?
Thoureau "Om man and nature"
With thinking we may be beside ourselves in a sane sense. By a conscious effort of the mind we can stand aloof from actions and their consequences; and all thing, god and bad, go by like a torrent.
Most men, even in this comparatively free country, through mere ignorance and mistake, are so occupied with the factitious cares and superfluously coarse labors of life that it its finer fruits cannot be plucked by them. Their fingers, from excessive toil, are too clumsy and tremble too much for that. Actually, the laboring man has not leisure for a true integrity day by day; he cannot afford to sustain the manliest relations to men; his labor would be depreciated in the market. He has no time to be anything but a machine.
I have never yet met a man who was quite awake. How could I have looked him in the face?
I am grateful for what I am and have. My thanksgiving is perpetual. It is suprising how contented one can be with nothing definite- only a sense of existencce. My breath is sweet to me. O how I laugh when I think of my vague indefinite riches. No run on my bank can drain it, for my wealth is not possession but enjoyment.
In proportion as he simplifies his life, the laws of the universe will appear less complex, and solitude will not be solitude, nor poverty poverty, nor weakness weakness.
Our thoughts are the epochs of our lives; al else is but a journal of the winds that blew while we ere here.
If a man were to place himself in an attidute to bear manfully the greatest evil that can be inflicted on him, he would find suddenly that there was no such evil to bear, his brave back would go a begging.
Nature refuses to sympathize wuth our sorrow. She seems not to have provided for, but b a thousand countrivances, against it. She has bealed the margins of the eyelids that the tears may not overflow on the cheek.
Truly, our greatest blessing are very cheap.
Most men, even in this comparatively free country, through mere ignorance and mistake, are so occupied with the factitious cares and superfluously coarse labors of life that it its finer fruits cannot be plucked by them. Their fingers, from excessive toil, are too clumsy and tremble too much for that. Actually, the laboring man has not leisure for a true integrity day by day; he cannot afford to sustain the manliest relations to men; his labor would be depreciated in the market. He has no time to be anything but a machine.
I have never yet met a man who was quite awake. How could I have looked him in the face?
I am grateful for what I am and have. My thanksgiving is perpetual. It is suprising how contented one can be with nothing definite- only a sense of existencce. My breath is sweet to me. O how I laugh when I think of my vague indefinite riches. No run on my bank can drain it, for my wealth is not possession but enjoyment.
In proportion as he simplifies his life, the laws of the universe will appear less complex, and solitude will not be solitude, nor poverty poverty, nor weakness weakness.
Our thoughts are the epochs of our lives; al else is but a journal of the winds that blew while we ere here.
If a man were to place himself in an attidute to bear manfully the greatest evil that can be inflicted on him, he would find suddenly that there was no such evil to bear, his brave back would go a begging.
Nature refuses to sympathize wuth our sorrow. She seems not to have provided for, but b a thousand countrivances, against it. She has bealed the margins of the eyelids that the tears may not overflow on the cheek.
Truly, our greatest blessing are very cheap.
Monday, October 28, 2013
FOOD FOR THE THINKING MIND Ven. Dr K Sri Dhammananda
Unhappiness is due to our wanting the wrong things
Buddhism teaches us that all of man's unhappiness comes from his greed for things
such as pleasure that money can buy, power over other men, and, most important of all,
the inherent desire to go on "living for ever" even after one is dead. The desire of these
things makes people selfish, so much so, they come to think only of themselves, to want
things only for themselves, and do not, for a moment, mind what happens to other
people. And since invariable they do not get all that they wish for, they become restless
and discontented.
The only way to avoid this restlessness is to get rid of the selfish desires that actually
cause them. This is very difficult; but when a man achieves it, he reaches a state of
mind, which is the end of suffering.
Buddhism teaches us that all of man's unhappiness comes from his greed for things
such as pleasure that money can buy, power over other men, and, most important of all,
the inherent desire to go on "living for ever" even after one is dead. The desire of these
things makes people selfish, so much so, they come to think only of themselves, to want
things only for themselves, and do not, for a moment, mind what happens to other
people. And since invariable they do not get all that they wish for, they become restless
and discontented.
The only way to avoid this restlessness is to get rid of the selfish desires that actually
cause them. This is very difficult; but when a man achieves it, he reaches a state of
mind, which is the end of suffering.
Buddhism teaches us not to worry about circumstances here or hereafter, but to be
concerned with our mental state, here and now. If we look after the present state of the
mind, the future will look after itself.
Buddhism says, the worries and suffering that we experience are nothing but a clash
between our selfish desire and changing worldly conditions. One who develops one's
mind to understand this can overcome worries and suffering.
It is not your position that makes you happy or unhappy; it is your disposition.
The world is like a mirror
If we look at it with a smiling face,
We see the face smiling back at us
But if we look at it with a face of anger.
We will see an ugly face reflected back.
In the same way, if we act with
kindness and compassion,
We will reap the same good qualities,
Sunday, October 27, 2013
Derrick Jensen "How should I live my life"
I began to question what constitutes happiness. I had this idea that happi-ness would consist of falling in love. If I just met the right woman everything
would be okay. And if I were just successful in my career, then I would be
happy. On one level I already knew this wasn’t true, because my own par-ents had money, and their friends were successful in conventional terms, but
when you got past the false-fronts there were huge amounts of alcoholism,
nervous breakdowns, and pills. So it began to dawn on me that the official
version of success might actually be a sort of failure, another deception of
the kind I was seeing with regards to the environment.
Money is dead, as Marx said. And if you’re motivated by something dead,
you become dead yourself, and you kill the world as well. What’s wrong for
me is wrong for the planet. Saving the planet isn’t about trying to be nice
and righteous and green. It’s about saving your own life, and the life in the
world in the process. And vice versa.
We can begin by challenging the idea that a life motivated solely by
desire for personal gain can lead to good things: point to the obvious, re-ally clear, collapse of the environment, the terrible suffering of the Third
World, alienation, the utter deadness of work life and much Western cul-ture. Then when people have started to see that working for greed leads
to all kinds of actual and metaphorical death in themselves and outside,
then you can maybe begin to consider the remarkable argument proposed
by Buddhists: that your life and happiness, all life and happiness, are best
served by working for the benefit of others, not yourself
.
I’m interested in the Eastern idea, which I think fits perfectly with what
we’ve been saying about selective inattention, that some emotions actually
help you to perceive the world more clearly. Others do not. Another way to
say this is that if greed, ambition, and selfishness create blockages to per-ceiving the world as it is, to clear away those blockages would help you to
perceive the world more accurately. That leads to the next question: How
do you clear those blockages?
Compassion is the desire to remove the suffering of others, and love is
the desire to reinforce and preserve their happiness. So the two are related.
Anyway, by reinforcing our capacity for compassion and love, by concen-trating on other people’s needs rather than ourselves, we can remove this
sort of energy system which creates this selective inattention, which creates
this capacity for self-deception. This is what the Buddhists have been say-ing for some two and a half thousand years: compassion and kindness and
love empower reason, because you’re taking away the energy that drives the
selective inattention. I think that’s important not only personally, but espe-cially for dissidents.
None of this is to say that you should just sit there and say, “I’m going
to have compassionate thoughts” but then live exactly the same way you’ve
always done—your compassionate thoughts need to be reflected in what you
actually do, how you behave. How can you aspire to compassion and yet work
for an arms manufacturer? You need to help other people, to experiment
with working in that direction. You need to find out what the real problems
are. And that for me means gaining some sort of awareness of compassion-ate movements and compassionate philosophies. I think we Westerners have
got a lot to learn on this, we need to try hard to be humble—which is hard
because we are very proud, very arrogant. I am, and I find reflecting on my
ignorance helps.
One of the things I think that stops a lot of people from doing any of this
work is a kind of helplessness: the problems are so big, what can one person
do? I have two answers to that. The first is that once you realize that helping
others is also helping yourself, the size of the overall problems becomes irrel-evant. You’re not doing it as a one-man, one-woman army to save the whole
world, but simply because it’s good for them and good for you, and it feels
good. And incidentally it is good for your physical health. There are studies
now that show that caring for others, even just having affectionate thoughts,
is good for you in quite crude, measurable physical and mental health terms.
It’s no secret really: anyone who has watched their little two-year-old niece
unselfconsciously absorbed in her games, and felt that wonderful warm affec-tionate sense that she’s a wonderful, dear little thing who you would die for,
knows that kindness and personal happiness go together, whereas grasping,
hate and arrogance make us thoroughly frozen and miserable—it’s clear but
our values are often based on a very different view of happiness.
The second part of the answer is that actually one motivated person can
accomplish a disproportionately large amount of good. Selfish illusions are
based on nothing, just lies, and even one moment of honesty based on a de-sire to relieve suffering can destroy vast numbers of lies—that’s why power
is so paranoid about controlling what we know and believe.
The question becomes, how do we get there? If our culture is based on
necessary illusions, then the first thing we need to do is expose those illu-sions. If the first rule of a dysfunctional system is “Don’t,” then the first thing
we need to do is “Do”: Speak!
I think that people underestimate the power of somebody willing to tell
the truth, because in fact very few people are: How will I pay the rent? How
will I eat? Where will I publish it? But the universe is more magical than that;
it doesn’t work like that. People think they have to identify a market, what
people want—even radicals do this—but that’s exactly wrong. What is true?
What really inspires me, excites me? What will really help people, really take
away their confusion and suffering? Write about those things and to hell with
what people are supposed to want. It’s sort of a funny, crazy, bloody-minded
way, but I think it’s the only way to bring water to the Wasteland we’ve talked
about. When I read something truthful, something real, I breathe a deep sigh
and say, “Thank you so much—I wasn’t mad or alone in thinking that after
all!” So often we are all left to our own devices, struggling in the dark with
this whole external framing system and internalized propaganda system, and
then for someone to tell us the truth is such a gift. In a world where people
are bullshitting all around us, confusing us—and confusion is a cause of huge
suffering—it’s a great kindness to be honest.
We can say the same for places as for moments. To be fully human is to
fully experience the spectacular formations of the planet: particular moun-tains, particular rivers, certain rock structures.
We no longer do this. We don’t experience the natural world surrounding
us. We deny ourselves our deepest delight by not participating in the dawn,
the dusk, the solstice, the springtime.
All that is left to most of us these days is the possibility of gaining a kind
of romantic fulfillment in going to the seashore, the mountains, or traveling
to wilderness areas. But this has progressively tended to become less mean-ingful, and more separated from our day-to-day existence. In our day-to-day
existence, our workaday existence, we are no longer present to the natural
world in any manner. We no longer see trees as other beings to be communed
with. Nowhere are we taught how to do this. Nowhere is it encouraged for
us to speak of this. That is why we live in this world of concrete and steel, of
wires and wheels and mechanisms. That’s the tragedy of our children. They
don’t see the stars because of light pollution, they play on grass poisoned with
pesticides, they experience the world as circumscribed by so much human-made material. Our children have been taken away from any kind of normal
human/earth relationship.
We maintain that disconnection as adults. At one time we depended di-rectly on the earth for our life support. We recognized this dependency, gave
praise and thanks for it, as do indigenous and agricultural peoples. By now
most of us have no idea where our food comes from.
The way humans lived before civilization was a lot less work, because
the planet naturally produces, naturally renews itself. It offers itself to us
not only for food, but in the sense of offering wonders, and its presence.
There’s none of this separation of the sacred and the secular in the natural
world, both spiritual and physical well-being are offered at the same time,
because—and this is what is most important—the physical and the spiritual
are two dimensions of the same thing.
Why are we so happy being with trees, other
animals, hearing birdsongs, seeing the colors of flowers, the flow of riv-ers? Why do these inspire us so? Well, that is what might be called the
large self, where we experience our fulfillment. We are not ourselves
without it.
Another thing people can do is try to relate more to what dollars are
supposed to bring us, instead of orienting themselves toward the dollars
themselves. What’s the point of working and then of money? It’s not to
collect some green pieces of paper, or to shuffle electrons on a bank’s
hard drive. It’s to get us things. But we need to ask ourselves what we
really need. We need food, clothing, and housing. Can we get by more
cheaply, so we don’t have to sell so many hours? How much sense does
it make to work extra hours to pay for a car that we use to drive us to
where we work in order to pay for the car?
Or here’s another thought: we all need love, which of course dollars
don’t buy. Maybe it’s easier to find love—not just romantic love but
love of ourselves and our communities—if we’re not stuck all day in an
automobile or in an office. So when people talk to me about needing a
car to get to work, I urge them to change the terms of the debate: to
think in terms of personal liberation, and maybe living better without
so much money. Having more time. It’s a real simple equation: if you
don’t have a car, you have more time. And you have better health, which
means you’re better able to enjoy the time you have. I’ve met so many
people who live well and are happy without a lot of material possessions,
without a lot of money. Now, by and large these people are young and
free, but there are a lot of clever people who have learned how to benefit
from intelligent choices. It all boils down to what you value.
This leads us directly to what is often called anarchy, which is really
all about taking care of each other on a community basis, without the
necessity of structured work or government regulation. We raise our
kids communally. We take care of each other. We share. That’s an alien
concept in this materialistic culture. Why is it that when you go down
any residential street in this country every family has its own separate
oven? That’s a terrible waste of energy. One oven could be baking a half-dozen loaves of bread, instead of one.
If happiness is what we really care about, we realize very quickly that
we don’t need money, we don’t need cars, we don’t need government.
We don’t need pollution.
But it’s hard to achieve any of these—to get rid of money, cars, gov-ernment, pollution—when we’ve got so many people. To be honest, the
number of people, and the fact that our entire system is based on pe-troleum and automobiles, sometimes makes things seem hopelessly dif-ficult, and leads to a conundrum for any activist trying to be honest yet
trying to get a message out. The conundrum is this: How do you speak
the truth while still seeming “realistic”? “Get rid of car culture?” the
mainstream media says, “You must be joking.” But we continue with
our form of activism and our message because our hope is that when the
big wrenching socioeconomic adjustment comes—and it will come—we
may have helped to pass on some helpful concepts, a body of experience,
and even some technical knowledge that will help the people who come
after to rebuild some kind of human cultural system, and not make the
same mistakes again. To help them to not start building new roads. In
a sense we see ourselves as writing off the present culture as being un-reachable, too tightly caught up in its materialistic death urge to salvage,
and so we’re looking past that to do what we can now to help the hu-mans and nonhumans who come after.
What resonance is lost—because we don’t allow ourselves to respond
to weather, for example, thinking we have to maintain a constant 72 degree
emotional state throughout the entire day? Or because we have jobs that
require us to be precisely intellectual, poor climate-controlled souls never
looking out the window? Or because we live so separated from nature? I live
in a house where hardwood floors, acoustical tile, eight feet of damp base-ment air, a layer of concrete, and a six-inch footer of gravel fence me off
from the earth. If I dug under all that, under the philosophical, emotional,
and physical house I live in, I would find myself—literally—in an ancient
riverbed of round boulders, and below that, among sea animals so old they’ve
turned to stone, all floating on a lake of molten rocks. Astounding facts we
never think to wonder about.
We lead lives of relentless separation—comings and goings,
airport embraces, loneliness, locked doors, notes left by the phone—and
the deepest of all those divides is the one that separates us from the places
we inhabit. My work takes me from place to place and everywhere I go, I
pass people who came from someplace else and left their knowledge of the
land behind. Universities, which should be studying connections, specialize
in distinctions instead. Biologists in their laboratories forget that they are
natural philosophers. Philosophers pluck ideas out of contexts like worms
out of holes, and hold them dangling and drying in bright light. We lock
ourselves in our houses, in our cars, and seal the windows and watch nature
shows on TV. We don’t go out at night, or in the rain. Unless we have Gore-tex jackets. And mace. No wonder we forget that human beings are part of
the natural world, members of a natural community. I think we are only
reminded, if we are reminded at all, by a sense of dislocation and a sadness
we can’t easily explain.
What Descartes did do is immense. Now we have thinking substance—
res cogitans—spirit, consciousness, human thought. This we know for sure.
And we have everything outside the mind—res extensa—matter, physical
things, plants and planets, animals and ancient forests. These we know uncer-tainly. We have thinking self (meaningful, knowable, subject) and unthinking
other (nonrational, material, knowable only as object).
If someone asks me, “Who are you?” it is not enough for me to say, “I
am Kathy, or I am Dora’s daughter, or I am a professor.” The answer is that I
am—at least partly—my memories: I am the person who remembers a flock
of white pelicans over Thompson Lake, and the apple tree in the backyard
of my house. So every time I notice something, every time something strikes
me as important enough to store away in my mind, I create another piece
of who I am. These pieces of the landscape are the very stuff of my ideas—
sense impressions and memories of what I have seen and heard. In this way,
I am—literally, at the core of my being—made of the earth.
would be okay. And if I were just successful in my career, then I would be
happy. On one level I already knew this wasn’t true, because my own par-ents had money, and their friends were successful in conventional terms, but
when you got past the false-fronts there were huge amounts of alcoholism,
nervous breakdowns, and pills. So it began to dawn on me that the official
version of success might actually be a sort of failure, another deception of
the kind I was seeing with regards to the environment.
Money is dead, as Marx said. And if you’re motivated by something dead,
you become dead yourself, and you kill the world as well. What’s wrong for
me is wrong for the planet. Saving the planet isn’t about trying to be nice
and righteous and green. It’s about saving your own life, and the life in the
world in the process. And vice versa.
We can begin by challenging the idea that a life motivated solely by
desire for personal gain can lead to good things: point to the obvious, re-ally clear, collapse of the environment, the terrible suffering of the Third
World, alienation, the utter deadness of work life and much Western cul-ture. Then when people have started to see that working for greed leads
to all kinds of actual and metaphorical death in themselves and outside,
then you can maybe begin to consider the remarkable argument proposed
by Buddhists: that your life and happiness, all life and happiness, are best
served by working for the benefit of others, not yourself
.
I’m interested in the Eastern idea, which I think fits perfectly with what
we’ve been saying about selective inattention, that some emotions actually
help you to perceive the world more clearly. Others do not. Another way to
say this is that if greed, ambition, and selfishness create blockages to per-ceiving the world as it is, to clear away those blockages would help you to
perceive the world more accurately. That leads to the next question: How
do you clear those blockages?
Compassion is the desire to remove the suffering of others, and love is
the desire to reinforce and preserve their happiness. So the two are related.
Anyway, by reinforcing our capacity for compassion and love, by concen-trating on other people’s needs rather than ourselves, we can remove this
sort of energy system which creates this selective inattention, which creates
this capacity for self-deception. This is what the Buddhists have been say-ing for some two and a half thousand years: compassion and kindness and
love empower reason, because you’re taking away the energy that drives the
selective inattention. I think that’s important not only personally, but espe-cially for dissidents.
None of this is to say that you should just sit there and say, “I’m going
to have compassionate thoughts” but then live exactly the same way you’ve
always done—your compassionate thoughts need to be reflected in what you
actually do, how you behave. How can you aspire to compassion and yet work
for an arms manufacturer? You need to help other people, to experiment
with working in that direction. You need to find out what the real problems
are. And that for me means gaining some sort of awareness of compassion-ate movements and compassionate philosophies. I think we Westerners have
got a lot to learn on this, we need to try hard to be humble—which is hard
because we are very proud, very arrogant. I am, and I find reflecting on my
ignorance helps.
One of the things I think that stops a lot of people from doing any of this
work is a kind of helplessness: the problems are so big, what can one person
do? I have two answers to that. The first is that once you realize that helping
others is also helping yourself, the size of the overall problems becomes irrel-evant. You’re not doing it as a one-man, one-woman army to save the whole
world, but simply because it’s good for them and good for you, and it feels
good. And incidentally it is good for your physical health. There are studies
now that show that caring for others, even just having affectionate thoughts,
is good for you in quite crude, measurable physical and mental health terms.
It’s no secret really: anyone who has watched their little two-year-old niece
unselfconsciously absorbed in her games, and felt that wonderful warm affec-tionate sense that she’s a wonderful, dear little thing who you would die for,
knows that kindness and personal happiness go together, whereas grasping,
hate and arrogance make us thoroughly frozen and miserable—it’s clear but
our values are often based on a very different view of happiness.
The second part of the answer is that actually one motivated person can
accomplish a disproportionately large amount of good. Selfish illusions are
based on nothing, just lies, and even one moment of honesty based on a de-sire to relieve suffering can destroy vast numbers of lies—that’s why power
is so paranoid about controlling what we know and believe.
The question becomes, how do we get there? If our culture is based on
necessary illusions, then the first thing we need to do is expose those illu-sions. If the first rule of a dysfunctional system is “Don’t,” then the first thing
we need to do is “Do”: Speak!
I think that people underestimate the power of somebody willing to tell
the truth, because in fact very few people are: How will I pay the rent? How
will I eat? Where will I publish it? But the universe is more magical than that;
it doesn’t work like that. People think they have to identify a market, what
people want—even radicals do this—but that’s exactly wrong. What is true?
What really inspires me, excites me? What will really help people, really take
away their confusion and suffering? Write about those things and to hell with
what people are supposed to want. It’s sort of a funny, crazy, bloody-minded
way, but I think it’s the only way to bring water to the Wasteland we’ve talked
about. When I read something truthful, something real, I breathe a deep sigh
and say, “Thank you so much—I wasn’t mad or alone in thinking that after
all!” So often we are all left to our own devices, struggling in the dark with
this whole external framing system and internalized propaganda system, and
then for someone to tell us the truth is such a gift. In a world where people
are bullshitting all around us, confusing us—and confusion is a cause of huge
suffering—it’s a great kindness to be honest.
We can say the same for places as for moments. To be fully human is to
fully experience the spectacular formations of the planet: particular moun-tains, particular rivers, certain rock structures.
We no longer do this. We don’t experience the natural world surrounding
us. We deny ourselves our deepest delight by not participating in the dawn,
the dusk, the solstice, the springtime.
All that is left to most of us these days is the possibility of gaining a kind
of romantic fulfillment in going to the seashore, the mountains, or traveling
to wilderness areas. But this has progressively tended to become less mean-ingful, and more separated from our day-to-day existence. In our day-to-day
existence, our workaday existence, we are no longer present to the natural
world in any manner. We no longer see trees as other beings to be communed
with. Nowhere are we taught how to do this. Nowhere is it encouraged for
us to speak of this. That is why we live in this world of concrete and steel, of
wires and wheels and mechanisms. That’s the tragedy of our children. They
don’t see the stars because of light pollution, they play on grass poisoned with
pesticides, they experience the world as circumscribed by so much human-made material. Our children have been taken away from any kind of normal
human/earth relationship.
We maintain that disconnection as adults. At one time we depended di-rectly on the earth for our life support. We recognized this dependency, gave
praise and thanks for it, as do indigenous and agricultural peoples. By now
most of us have no idea where our food comes from.
The way humans lived before civilization was a lot less work, because
the planet naturally produces, naturally renews itself. It offers itself to us
not only for food, but in the sense of offering wonders, and its presence.
There’s none of this separation of the sacred and the secular in the natural
world, both spiritual and physical well-being are offered at the same time,
because—and this is what is most important—the physical and the spiritual
are two dimensions of the same thing.
Why are we so happy being with trees, other
animals, hearing birdsongs, seeing the colors of flowers, the flow of riv-ers? Why do these inspire us so? Well, that is what might be called the
large self, where we experience our fulfillment. We are not ourselves
without it.
Another thing people can do is try to relate more to what dollars are
supposed to bring us, instead of orienting themselves toward the dollars
themselves. What’s the point of working and then of money? It’s not to
collect some green pieces of paper, or to shuffle electrons on a bank’s
hard drive. It’s to get us things. But we need to ask ourselves what we
really need. We need food, clothing, and housing. Can we get by more
cheaply, so we don’t have to sell so many hours? How much sense does
it make to work extra hours to pay for a car that we use to drive us to
where we work in order to pay for the car?
Or here’s another thought: we all need love, which of course dollars
don’t buy. Maybe it’s easier to find love—not just romantic love but
love of ourselves and our communities—if we’re not stuck all day in an
automobile or in an office. So when people talk to me about needing a
car to get to work, I urge them to change the terms of the debate: to
think in terms of personal liberation, and maybe living better without
so much money. Having more time. It’s a real simple equation: if you
don’t have a car, you have more time. And you have better health, which
means you’re better able to enjoy the time you have. I’ve met so many
people who live well and are happy without a lot of material possessions,
without a lot of money. Now, by and large these people are young and
free, but there are a lot of clever people who have learned how to benefit
from intelligent choices. It all boils down to what you value.
This leads us directly to what is often called anarchy, which is really
all about taking care of each other on a community basis, without the
necessity of structured work or government regulation. We raise our
kids communally. We take care of each other. We share. That’s an alien
concept in this materialistic culture. Why is it that when you go down
any residential street in this country every family has its own separate
oven? That’s a terrible waste of energy. One oven could be baking a half-dozen loaves of bread, instead of one.
If happiness is what we really care about, we realize very quickly that
we don’t need money, we don’t need cars, we don’t need government.
We don’t need pollution.
But it’s hard to achieve any of these—to get rid of money, cars, gov-ernment, pollution—when we’ve got so many people. To be honest, the
number of people, and the fact that our entire system is based on pe-troleum and automobiles, sometimes makes things seem hopelessly dif-ficult, and leads to a conundrum for any activist trying to be honest yet
trying to get a message out. The conundrum is this: How do you speak
the truth while still seeming “realistic”? “Get rid of car culture?” the
mainstream media says, “You must be joking.” But we continue with
our form of activism and our message because our hope is that when the
big wrenching socioeconomic adjustment comes—and it will come—we
may have helped to pass on some helpful concepts, a body of experience,
and even some technical knowledge that will help the people who come
after to rebuild some kind of human cultural system, and not make the
same mistakes again. To help them to not start building new roads. In
a sense we see ourselves as writing off the present culture as being un-reachable, too tightly caught up in its materialistic death urge to salvage,
and so we’re looking past that to do what we can now to help the hu-mans and nonhumans who come after.
What resonance is lost—because we don’t allow ourselves to respond
to weather, for example, thinking we have to maintain a constant 72 degree
emotional state throughout the entire day? Or because we have jobs that
require us to be precisely intellectual, poor climate-controlled souls never
looking out the window? Or because we live so separated from nature? I live
in a house where hardwood floors, acoustical tile, eight feet of damp base-ment air, a layer of concrete, and a six-inch footer of gravel fence me off
from the earth. If I dug under all that, under the philosophical, emotional,
and physical house I live in, I would find myself—literally—in an ancient
riverbed of round boulders, and below that, among sea animals so old they’ve
turned to stone, all floating on a lake of molten rocks. Astounding facts we
never think to wonder about.
We lead lives of relentless separation—comings and goings,
airport embraces, loneliness, locked doors, notes left by the phone—and
the deepest of all those divides is the one that separates us from the places
we inhabit. My work takes me from place to place and everywhere I go, I
pass people who came from someplace else and left their knowledge of the
land behind. Universities, which should be studying connections, specialize
in distinctions instead. Biologists in their laboratories forget that they are
natural philosophers. Philosophers pluck ideas out of contexts like worms
out of holes, and hold them dangling and drying in bright light. We lock
ourselves in our houses, in our cars, and seal the windows and watch nature
shows on TV. We don’t go out at night, or in the rain. Unless we have Gore-tex jackets. And mace. No wonder we forget that human beings are part of
the natural world, members of a natural community. I think we are only
reminded, if we are reminded at all, by a sense of dislocation and a sadness
we can’t easily explain.
What Descartes did do is immense. Now we have thinking substance—
res cogitans—spirit, consciousness, human thought. This we know for sure.
And we have everything outside the mind—res extensa—matter, physical
things, plants and planets, animals and ancient forests. These we know uncer-tainly. We have thinking self (meaningful, knowable, subject) and unthinking
other (nonrational, material, knowable only as object).
If someone asks me, “Who are you?” it is not enough for me to say, “I
am Kathy, or I am Dora’s daughter, or I am a professor.” The answer is that I
am—at least partly—my memories: I am the person who remembers a flock
of white pelicans over Thompson Lake, and the apple tree in the backyard
of my house. So every time I notice something, every time something strikes
me as important enough to store away in my mind, I create another piece
of who I am. These pieces of the landscape are the very stuff of my ideas—
sense impressions and memories of what I have seen and heard. In this way,
I am—literally, at the core of my being—made of the earth.
Saturday, October 26, 2013
Erich Fromm "The sane society"
There exists no more difficult art than living. For other arts
and sciences, numerous teachers are to be found everywhere.
Even young people believe that they have acquired these in
such a way, that they can teach them to others: throughout
the whole of life, one must continue to learn to live and, what
will amaze you even more, throughout life one must learn to
die.
That it is not a consequence of material poverty is clearly
evidenced by all figures. The poorest countries have the lowest
incidence of suicide, and the increasing material prosperity in
Europe was accompanied by an increasing number of suicides.'
As to alcoholism, there is no doubt that it, too, is a symptom of
mental and emotional instability.
and sciences, numerous teachers are to be found everywhere.
Even young people believe that they have acquired these in
such a way, that they can teach them to others: throughout
the whole of life, one must continue to learn to live and, what
will amaze you even more, throughout life one must learn to
die.
That it is not a consequence of material poverty is clearly
evidenced by all figures. The poorest countries have the lowest
incidence of suicide, and the increasing material prosperity in
Europe was accompanied by an increasing number of suicides.'
As to alcoholism, there is no doubt that it, too, is a symptom of
mental and emotional instability.
Spinoza formulated the problem of the socially patterned
defect very clearly. He says: "Many people are seized by one and
the same affect with great consistency. All his senses are so
strongly affected by one object that he believes this object to be
present even if it is not. If this happens while the person is
awake, the person is believed to be insane. . . . But if the greedy
person thinks only of money and possessions, the ambitious one
only of fame, one does not think of them as being insane, but
only as annoying; generally one has contempt for them. But
factually greediness, ambition, and so forth are forms of insanity,
although usually one does not think of them as 'illness."'
His sense of self does not stem from his activity as a loving
and thinking individual, but from his socio-economic role. If
things could speak, a typewriter would answer the question
"Who are you?" by saying "I am a typewriter," and an auto-mobile, by saying "I am an automobile," or more specifically by
saying, "I am a Ford," or "a Buick," or "a Cadillac " If you ask a
man "Who are you?", he answers "I am a manufacturer," "I am
a clerk," "I am a doctor"—or "I am a married man," "I am the
father of two kids," and his answer has pretty much the same
meaning as that of the speaking thing would have. That is the way
he experiences himself, not as a man, with love, fear, convic-tions, doubts, but as that abstraction, alienated from his real
nature, which fulfills a certain function in the social system. His
sense of value depends on his success: on whether he can sell
himself favorably, whether he can make more of himself than he
started out with, whether he is a success. His body, his mind and
his soul are his capital, and his task in life is to invest it favorably,
to make a profit of himself. Human qualities like friendliness,
courtesy, kindness, are transformed into commodities, into
assets of the "personality package," conducive to a higher price
on the personality market. If the individual fails in a profitable
investment of himself, he feels that he is a failure; if he succeeds,
he is a success
But man can fulfill himself only if he remains
in touch with the fundamental facts of his existence, if he can
experience the exaltation of love and solidarity, as well as the
tragic fact of his aloneness and of the fragmentary character of
his existence. If he is completely enmeshed in the routine and
in the artefacts of life, if he cannot see anything but the man-made, common-sense appearance of the world, he loses his
touch with and the grasp of himself and the world. We find in
every culture the conflict between routine and the attempt to
get back to the fundamental realities of existence. To help in this
attempt has been one of the functions of art and of religion, even
though religion itself has eventually become a new form of
routine.
All
this fascination with competitive sports, crime and passion,
shows the need for breaking through the routine surface, but
the way of its satisfaction shows the extreme poverty of our
Each person is a "package" in which several aspects of
his exchange value are blended into one: his "personality," by
which is meant those qualities which make him a good salesman
of himself; his looks, education, income, and chance for
success—each person strives to exchange this package for the
best value obtainable. Even the function of going to a party, and
of social intercourse in general, is to a large extent that of
exchange. One is eager to meet the slightly higher-priced pack-ages, in order to make contact and possibly a profitable
exchange. One wishes to exchange one's social position, and
that is, one's own self, for a higher one, and in this process one
exchanges one's old set of friends, set of habits and feelings for
the new ones, just as one exchanges one's Ford for a Buick.
If a man goes to a concert or to the theater, he asks himself
more or less explicitly whether the show is "worth the money"
he paid. While this question makes some marginal sense, fun-damentally the question does not make any sense, because two
incommensurable things are brought together in the equation;
the pleasure of listening to a concert cannot possibly be
expressed in terms of money; the concert is not a commodity,
nor is the experience of listening to it. The same holds true
when a man makes a pleasure trip, goes to a lecture, gives a
party, or any of the many activities which involve the expend-iture of money. The activity in itself is a productive act of living,
and incommensurable with the amount of money spent for it.
The need to measure living acts in terms of something quantifi-able appears also in the tendency to ask whether something was
MAN IN CAPITALISTIC SOCIETY 145
"worth the time." A young man's evening with a girl, a visit
with friends, and the many other actions in which expenditure
of money may or may not be involved, raise the question of
whether the activity was worth the money or the time.' In each
case one needs to justify the activity in terms of an equation
which shows that it was a profitable investment of energy. Even
hygiene and health have to serve for the same purpose; a man
taking a walk every morning tends to look on it as a good
investment for his health, rather than a pleasurable activity
which does not need any justification.
A new question has arisen in
modern man's mind, the question, namely, whether "life is
worth living," and correspondingly, the feeling that one's life
"is a failure," or is "a success." This idea is based on the concept
of life as an enterprise which should show a profit. The failure is
like the bankruptcy of a business in which the losses are greater
than the gains. This concept is nonsensical. We may be happy or
unhappy, achieve some aims, and not achieve others; yet there isno sensible balance which could show whether life is worth
while living. Maybe from the standpoint of a balance life is never
worth while living. It ends necessarily with death; many of our
hopes are disappointed; it involves suffering and effort; from a
standpoint of the balance, it would seem to make more sense not
to have been born at all, or to die in infancy. On the other hand,
who will tell whether one happy moment of love, or the joy of
breathing or walking on a bright morning and smelling the
fresh air, is not worth all the suffering and effort which life
implies? Life is a unique gift and challenge, not to be measured
in terms of anything else, and no sensible answer can be given to
the question whether it is "worth while" living, because the
question does not make any sense.
Having fun consists mainly in the satisfaction of consuming
and "taking in"; commodities, sights, food, drinks, cigarettes,
people, lectures, books, movies—all are consumed, swallowed.
The world is one great object for our appetite, a big apple, a big
bottle, a big breast; we are the sucklers, the eternally expectant
ones, the hopeful ones—and the eternally disappointed ones.
Modern man does not know what
to do with himself, how to spend his lifetime meaningfully, and
he is driven to work in order to avoid an unbearable boredom.
But work has ceased to be a moral and religious obligation in the
sense of the middle-class attitude of the eighteenth and nine-teenth centuries. Something new has emerged. Ever-increasing
production, the drive to make bigger and better things, have
become aims in themselves, new ideals. Work has become
alienated from the working person.
He is put in a certain place, has to carry
out a certain task, but does not participate in the organization or
management of the work. He is not interested, nor does he know
why one produces this, instead of another commodity—what
relation it has to the needs of society as a whole. The shoes, the
cars, the electric bulbs, are produced by "the enterprise," using
the machines. He is a part of the machine, rather than its master
as an active agent. The machine, instead of being in his service to
do work for him which once had to be performed by sheer
physical energy, has become his master. Instead of the machine
being the substitute for human energy, man has become a sub-stitute for the machine. His work can be defined as the performance of acts
which cannot yet be performed by machines.
Work is a means of getting money, not in itself a meaningful
human activity. P Drucker, observing workers in the automobile
industry, expresses this idea very succinctly: "For the great
majority of automobile workers, the only meaning of the job is
in the pay check, not in anything connected with the work or the
product. Work appears as something unnatural, a disagreeable,
meaningless and stultifying condition of getting the pay check,
devoid of dignity as well as of importance. No wonder that this
puts a premium on slovenly work, on slowdowns, and on other
tricks to get the same pay check with less work. No wonder that
this results in an unhappy and discontented worker—because a
pay check is not enough to base one's self-respect on.
Many a businessman feels himself the prisoner of
his business and the commodities he sells; he has a feeling of
fraudulency about his product and a secret contempt for it. He
hates his customers, who force him to put up a show in order
to sell. He hates his competitors because they are a threat; his
employees as well as his superiors, because he is in a constant
competitive fight with them. Most important of all, he hates
himself, because he sees his life passing by, without making any
sense beyond the momentary intoxication of success. Of course,
this hate and contempt for others and for oneself, and for the
very things one produces, is mainly unconscious, and only
occasionally comes up to awareness in a fleeting thought,
which is sufficiently disturbing to be set aside as quickly as
possible.
"Do we call this the land of the free? What is it to be free from
King George and continue the slaves of King Prejudice? What is
it to be born free and not to live free? What is the value of any
political freedom, but as a means to moral freedom? Is it a free-dom to be slaves, or a freedom to be free, of which we boast? We
are a nation of politicians, concerned about the outmost
defenses only of freedom. It is our children's children who may
perchance be really free. We tax ourselves unjustly. There is a
part of us which is not represented. It is taxation without repre-sentation. We quarter troops, we quarter fools and cattle of all
sorts upon ourselves. We quarter our gross bodies on our poor
souls, till the former eat up all the latter's substance .. .
One of the most penetrating diagnoses of the capitalist culture
in the nineteenth century was made by a sociologist, E. Durk-heim, who was neither a political nor a religious radical. He
states that in modern industrial society the individual and the
group have ceased to function satisfactorily; that they live in a
condition of "anomie," that is, a lack of meaningful and struc-turalized social life; that the individual follows more and more
"a restless movement, a planless self-development, an aim of
living which has no criterion of value and in which happiness
lies always in the future, and never in any present achievement."
The ambition of man, having the whole world for his customer,becomes unlimited, and he is filled with disgust, with the "futil-ity of endless pursuit."
Lewis Mumford, with whose writings my own ideas have
many points in common, says this about our contemporary
civilization: "The most deadly criticism one could make of
modern civilization is that apart from its man-made crises and
catastrophes, it is not humanly interesting .. .
"In the end, such a civilization can produce only a mass man:
incapable of choice, incapable of spontaneous, self-directed
activities: at best patient, docile, disciplined to monotonous
work to an almost pathetic degree, but increasingly irresponsible
as his choices become fewer and fewer: finally, a creature
governed mainly by his conditioned reflexes—the ideal type
desired, if never quite achieved, by the advertising agency and
the sales organizations of modern business, or by the propa-ganda office and the planning bureaus of totalitarian and quasi-totalitarian governments. The handsomest encomium for such
creatures is: 'They do not make trouble'. Their highest virtue is:
`They do not stick their necks out'. Ultimately, such a society
produces only two groups of men: the conditioners and the
conditioned; the active and the passive barbarians. The exposure
of this web of falsehood, self-deception, and emptiness is
perhaps what made Death of a Salesman so poignant to the
metropolitan American audiences that witnessed it.
A. R. Heron, a convinced supporter of Capitalism and a writerwith a much more conservative bent than the ones quoted so far,
nevertheless comes to critical conclusions which are essentially
very close to those of Durkheim and Mayo. In his Why Men Work, a
1948 selection of the Executive Book Club of New York, he
writes: "It is fantastic to picture a great multitude of workers
committing mass suicide because of boredom, a sense of futility,
and frustration. But the fantastic nature of the picture disappears
when we broaden our concept of suicide beyond the killing of
the physical life of the body. The human being who has resigned
himself to a life devoid of thinking, ambition, pride, and per-sonal achievement, has resigned himself to the death of attrib-utes which are distinctive elements of human life. Filling a space
in the factory or office with his physical body, making motions
designed by the minds of others, applying physical strength, or
releasing the power of steam or electricity, are not in themselves
contributions of the essential abilities of human beings.
In a short article, "Why Socialism," Einstein writes: "I have
now reached the point where I may indicate briefly what to me
constitutes the essence of the crisis of our time. It concerns the
relationship of the individual to society. The individual has
become more conscious than ever of his dependence upon soci-ety. But he does not experience this dependence as a positive
asset, as an organic tie, as a protective force, but rather as a threat
to his natural rights, or even to his economic existence. More-over, his position in society is such that the egotistical drives of
his make-up are constantly being accentuated, while his social
drives, which are by nature weaker, progressively deteriorate. All
human beings, whatever their position in society, are suffering
from this process of deterioration. Unknowingly prisoners of
their own egotism, they feel insecure, lonely, and deprived of
the naive, simple, and unsophisticated enjoyment of life. Man
can find meaning in life, short and perilous as it is, only through
devoting himself to society.
"24
Whether we think of
Burckhardt or Proudhon, of Tolstoy or Baudelaire, of Marx or
Kropotkin, they had a concept of man which was essentially a
religious and moral one. Man is the end, and must never be
used as a means; material production is for man, not man for
material production; the aim of life is the unfolding of man's
creative powers; the aim of history is a transformation of
society into one governed by justice and truth—these are theprinciples on which explicitly and implicitly, all criticism of
modern Capitalism was based
The free man is the rich man, but not the man rich in an
economic sense, but rich in the human sense. The wealthy man,for Marx, is the man who is much, and not the one who has
much."
Hinne: 5/5
Hinne: 5/5
Henry David Thoreau "Walden"
Ent inimesed rühmavad tööd teha väärusus. Parim osa inimesest saab peagi väetisena mulda küntud. Pettes iseennast saatusega, millele tavaliselt antakse nimeks vajadus, tegelevad nad, nagu ühes vanas raamatus öeldud, aarete kogumisega, mida rikuvad koi ja rooste ja varastavad vargad. Lõpuks, kui mitte enne, avastavad nad, et see on narri elu.
Enamik inimesi, isegi siin suhteliselt vabal maal, on puhtalt teadmatuse ja väärusu tõttu nii hõivatud võltside murede ja ülearu ränga tööga, et neil ei ole mahti noppida elu hõrgemaid vilju. Nende käes on selleks ülemäärasest rühmamisest liiga kohmakad ja värisevad. Õiugpoolest polegi tööinimesel tõelise terviklikkuse saavutamiseks aega: ta ei saa endale lubad kõige inimväärsemaid suhteid, sest selle tagajärjel langeks turul tema kui töölise hind. Tal pole aega mitte millekski, ta on üksnes masin.
Raske on olla käsualune Lõuna sundijale, veel hullem Põhja omale, aga kõigist hullem on see, kui ollakse ise endale orjakupjaks. Räägitagu veel inimese jumalikkusest! Vaadake hobusemeest maanteel, kes, olgu päev või öö, sõidab turu poole- kus on tema jumalikkus? Tema kõrgeim kohustus on sööta ja jota oma hobuseid! Mida loeb talle kaubaveo kõrval ta enda käekäik? Eks tööta ta ju ometi isand Laskäia pagal? Kas on temas midagi jumalikku või surematut? Vaadake, kuidas ta väriseb ja kössitab, kuidas tal on alati mingi arusaamatu hirm: mitte surematu ega jumalik pole ta, vaid vang ja ori omaeenda enesehinnangu, omaenda käitumisest võrsunud suhtumise kütkes. Ühiskondik arvamus pole hoopiski nii tugev türann nagu meie enda isiklik arvamus. Inimese saatuse määrab või õigemini seletab see, mida ta endast mõtleb.
See, mida nimetatakse saatusega leppimiseks, on tegelikult kinnistunud lootusetus.
Kui möelda sellele, mis katekismuse sõnu kasutades on elu peamine eesmärk ja mis on inimese tõelised tarbed, siis tundub, et inimesed on meelega valinud oma praeguse eluviisi, eelisades seda kõiidele teistele. Kummatigi arvavad nad ise tõemeeli, et neil polegi valikut. Virged ja terved loomused aga mäletavad veel pilvitut päikesetõusu. Kunagi pole liiga hilja loobuda oma eelarvamustest. Ühtegi mõtte- ega teguviisi, olgu see kui tahes iidne, ei tohi omaks võtta läbiproovimata kujul.
Üks põllumees ütleb mulle: "Ei tohi süüa ainult taimetoitu, see ei anna luudele materjali," ja sestap pühendabki ta harduses osa oma päevast sellele, et varustada oma organismi materjaliga luude jaoks, kusjuures ta ise käib kogu meie jutuajamise vältel oma härgade järel, kes oma taimetoidul kasvanud luudega tirivad teda ja ta rohmakat atra üle igasuguste takistuste.
Suuremat osa sellest, mida mu ligimesed ütlevad olevat hea, arvan ma oma südame põhjas halvaks, ja kui ma midagi kahetsen, siis enamasti oma head käitumist. Mis paha vaim mulle peale tuli, et ma end nii hästi ülal pidasin? Sa võid mulle välja pakkuda kogu oma tarkuse, vanamees,- oled sa ju siin ilmas elanud seitsekümmend aastat, ja mitte vääritult-, ometi kutsub üks vastupandamatu hääl mind kõigest sellest eemale. Uus põlvkond hülgab eelmise põlve ettevõtmised nagu karilejooksnud laeva.
See alaline ärevus ja pinge, mis on iseloomulik osale inimestele, on omamoodi parandamatu tõbi. Meil lastakse üle hinnata oma töö tähtsust, ja ometi- kui palju on veel tarvis teha!
Ükski elajas ei vaja midagi peale Toidu ja Peavarju.
Suur osa luksust ja hulk niinimetatud inimlikke mugavusi ei ole mitte ainult tarbetu, vaid takistab otseselt inimsoo arenemist. Luksuse ja mugavuste suhtes on targemad targemate seast alati läbi ajanud lihtsamalt ja kasinamalt kui vaesed.
Keegi pole vaesem välise rikkuse poolest ja samas rikkam sisemiselt kui muistsed Hiina, India, Pärsia ja Kreeka filosoofid.
Niipea kui elutähtsad asjad on käes, on liiasuste kogumise asemel võimalik valida ka teine tee ning mustast tööst vabanenuna pühenduda elule endale.
"Ma kõnelen peamiselt rahulolematutele hulkadele, kes asjata kurdavad oma rasket saatust või raskeid aegu, selle asemel et ise midagi paremaks teha. Kusjuures valjemini ja trööstitumalt teistest kurdavad need, kes, nagu nad ütlevad, täidavad oma kohust. Samuti pean ma silmas seda näiliselt varakat, kuid tegelikult kõige õnnetuml kombel vaest klassi, kes on kogenud enesele mammonat, kuid ei oska seda ei kasutada ega ka sellest lahti saada ja on sel kombel endale ise kullast või hõbedast ahelad tagunud.
Igasugune ilmaga, ikka ja alati, olgu päev või öö, olen ma püüdnud käesolevat hetke võimalikult täiel määral ära kasutada ja selle kohta ka oma päevapulgale täkke teha, seista olevikus, seal kahe igaviku rajal, kus kohtuvad olnud ja tulevik.
Inimesed on harjunud hindama ja edukaks pidama ikka ainult ühte elulaadi. Aga milleks ületähtsustada ühte kõigi teiste arvel?
Tõesti, hoiduge ettevõtmistest, mis nõuavad uusi rõivaid, ja mitte uut inimest.
Mitte selle peale ei pea me mõtlema, mida kanda, vaid selle peale, mida teha, või õigemini, mida olla.
Nii mõnigi, keda säärane kast kaitseks külmumissurma eest, vaevab end surnuks suurema ja toredama kasti üüri pärast.
Chapman:
"Võlts inimkamp, kes maise edu nimel
Kõik taeva hüved kergelt pillab käest."
Ma arvan, et Momosel oli Minerva maja arvustades õigus, kui ta päris, miks too "pole ehitanud seda ratastele, et oleks võimalik vältida halbu naabreid," ning tal oleks õigus praeguselgi ajal, sest meie naabrid kujutavad endast säärast kohmakat varandust, et tihti on nad meie pigem vangla kui elamu eest, kusjuures see halb naaber, keda tuleks vältida, pole keegi muu kui meie enda närune mina.
Kas peab lugupeetud pürjel jäämagi tähtsal moel, sõna ja teoga, õpetama noorele mehele, kui vajalik on enne surma omandada tagavaraks teatav arv kalosse, vihmavarjusid ja tühje külalistetube tühjadele külalistele?
Iseenda jaoks maja ehitamine on mõneti sama ilus tegevus nagu linnu pesaehitus. Kui kõik inimesed rajaksid endale eluaseme omaenda kätega ja toidaksid ennast ja oma peret piisavalt lihtsalt ja ausalt, kes teab, kas ei areneks siis ka meil välja üleüldine lulemeel, sest on ju lindudelgi üleüldine komme selle tegevuse juures laulda?
Kellel pole keldris oliive ega veini, need saavad hakkama ilma arhitektuurita.
Kui elu hinnalisem osa kulutatakse ära rahateenimisele selle nimel, et nautida küsitava väärtusega vabadust tema viimastel, kaugeltki mitte parimatel aastatel, siis meenutab see mulle lugu inglasest, kes sõitis Indiasse varandust kokku ajama, et naasta hiljem Inglismaale ja elada luuletajana.
Enamasti tundub mulle, et mitte inimesed ei pea loomi, vaid pigem loomad inimesi- sedavõd on loomadel rohkem vabadust.
Sõge kihk on vallanud rahvaid jäädvustada end tulevikule raidkivide hulga abil. Mis juhtuks, kui sama palju pingutusi tehtaks selleks, et tasandada ja lihvida oma elulaadi? Jäädavam kui kuuni kõrguv mälestussammas oleks üksainus arukas mõte.
Mööbel! Jumal tänatud, ma suudan veel istuda ja seista ilma mööbliäri abita.
Iseenda jaoks ma avastasin, et kõige sõltumatum amet on päevatöölise oma, eriti kui enda ülapidamiseks tuleb sellega tegeleda ainult kolmkümmend-nelikümmend päeva aastas. Päevatöölise päev lõpeb päikeseloojakuga, pärast seda on tal vaba voli pühendada end palgatööst sõötumata oma kutsumusele, tema tööandja aga, kes kuust kuusse aina arveid kokku lööb, ei leia aastaski hingamispäeva.
Ma ei taha mitte mingil juhul, et keegi võtaks omaks minu elukorralduse, sest lisaks sellele, et enne kui ta on selle korralikult selgeks õppinud, võin mina olla valinud mõne uue; ma igatsen maailmas näha nii palju kui võimalik erinevaid inimesi ning tahaksin väga, et igaüks valiks hoolega välja ja käiks omaenda teed, mitte oma isa, ema või naabri oma.
Vähe on oodata selliselt päevalt- kui seda võib üldse nimetada päevaks-, kus meid ei ärata meie südame hääl, vaid mõne palgatud teenri masinlik raputus, kus meid ei ärata uus jõud ja teotahe meis endas, saadetuna mitte vabrikukelladest, vaid taevaste muusikast ja värskusest tõusvas päevas, et me võiksime ärgata paremasse ellu kui see, mis jäi maha uinudes, ja et nõnda võiks ka pimedus kanda oma vilja ja anda tunnistust, et temas pole head mitte vähem kui valguses.
Mir Kamar Uddin Mast "Paigal istudes läbi rännata kõik vaimuilma vallad- seda on mulle antud tänu raamatutele. Ainsast veiniklaasist purju jääda- seda naudingut olen ma tundnud, maitstes esoteeriliste õpetuste joovastavat jooki."
Korraldagu igaüks oma aega enda vajaduste järgi. Looduses möödub päev täielikus rahus, ja kedagi ei süüdistada laiskuse pärast.
Võrreldes nendega, kes meelelahutust otsides on sunnitud pöörama pilgu väljapoole, seltskonna ja teatri suunas, oli minu elukorraldusel vähemasti see paremus, et mu elust enesest oli sanud mu meelelahutus, millest kunagi ei kadunud uudsus.
Võtke ainult kuulda oma südame häält, ning ta juhatab teile iga tund kätte uusi ja enneolematuid väljavaateid.
Elluärkamise lootuses kaotavad aeg ja koht surnu jaoks igasuguse tähenduse. Kus iganes see ärkamine ka ei toimuks, seal saavad kõik meeled tunda kirjeldamatut naudingut. Enamasti me suudame enda ümber märgata ainult asjade pealispindseid ja mööduvaid omadusi. See ongi õigupoolest meie peataoleku põhjus. Kõige sisulisem kõiges olevas on tema olemist korraldav jõud.
Mõtte jõul osutub meil võimalikuks heas mõttes minna "endast välja". Teadliku vaimse pingutuse abil saab inimene asetada end väljapoole tegusid ja nende tagajärgi, nii et hea ja halb voolavad meist ühtviisi mööda nagu jõgi. Me pole mitte tervenisti Looduses kinni. Ma võin olla triiviv pilbas veevoolus ja Indra, kes seda taevast vaatab.
Ehkki ma tajun end tervikisiksusena, teisiti öeldes mõtete ja tundmuste esinemispaigana, olen ma siiski teadlik ka omalaadi kaksitisusest, mis võimaldab mul vaadata iseennast kõrvalt nagu iga teist inimest. Kui tahes jõuline ka poleks mind haaratnud elamus, tajun ma samal ajal, kuidas üks osa minust suhtub sellesse kriitliselt, otsekui poleks tegu mitte minu, vaid pealtvaatajaga, kellesse see elamus ei puutu, vaid kes jälgib seda üksnes kõrvalt ja kes sestap pole rohkem samastatav minu kui näiteks teiega.
Minu arvates toob üksioleks enamasti kasu. Seltskond, olgu või kõige parem, muutub ruttu tüütuks ja kurnavaks. Ma armastan väga üksi olla. Ma pole leidnud endale teist nii head seltsilist kui üksindus. Enamjaolt me tunneme end üksildamasena väljas inimeste seas kui oma kambris. Mõtlev inimene on alati üksi, viibigu ta kus tahes.
Inimese maine ei pea toetuma pakutud lõunasöökidele.
Kui meis leiduks ivakegi väärikus ja sõbralikku meelt, siis ei petaks, ei solvaks ega tõukaks me oma kaasinimesi oma väikluse tõttu kunagi endast ära.
Alles siis, kui me oleme kaotanud tee, teisisõnu oma orientiirid, leiame me ennast ja saame aimu oma tõelisest asukohast maailmas ja oma suhete ulatusest temaga.
Loodus ei tunne inimolevust, kes teda vääriliselt hindaks. Linnud oma sulestiku ja lauludega elavad harmoonias lilleõitega; kust aga leida noormeest või neidu, kelle elu meenutaks Looduse kammitsemata ja ülevoolavat ilu? Loodus õilmitseb omaette, eemal linnadest, kus elavad inimesed. Ja nemad räägivad taevast! Te olete maalegi häbiks.
Hea meelega näeksin ma kasvõi kõiki maailma jäätmaid harimata seismas, kui sellest algaks inimese vabanemine.
Ärgu olgu elatise hankimine su amet, vaid su meelelahutus. Tunne rõõmu maast, aga ära tee temast omandit. Elujulguse ja usu puudus on see, mis teeb inimestest sellised, nagu nad on, sunnib ostma ja müüma ja elama oma elu orja kombel.
Ükski mõtlematust poisieast välja jõudnud inimene ei mõõrva ilmaaegu elusolendit, kelle eluõigus on kirjas samas lepingus kus temagi oma.
Esmaseks vastuväiteks loomse toidu suhtes oli minu puhul selle ebapuhtus, liiatigi ei saanud ma pärast seda, kui ma olin kala kinni püüdnud, ära puhastanud, toiduks teinud ja ära söönud, öelda, et mu nälg oleks tõepoolest kustutatud. Toiduainena oli see nigel ja mõttetu ning kallim hankida, kui ta väärt oli. Tükk leiba ja mõni kartul oleks sama välja teinud vähema tüli ja mustusega.
Ma arvan, et igaüks, kes on kord võtnud nuks hoolitseda oma kõrgemate annete ja poeetiliste tunnetusvõime eest, on eriti hoolikalt piiranud loomse toidu ja üleüldse igasuguse ohtra toidu tarvitamist.
Kes kuuletub oma vaiksele, ent väsimatule südamehäälele, milles alati leidub tõde, see ei või iial teada, milliste äärmuslike olukordaeni või koguni hulluseni võib see teda viia, ja ometi on see ainuvõimalik tee sellele, kellel jätkub seal käimiseks otsustavust ja sihikindlust. Ka vaikseim, kuid veendunud protest ühe terve inimese poolt saab ajapikku võitu inimsoo ettekäänetest ja harjumustest. Veel kedagi pole tema südamehääl juhtinud eksiteele.
"Kelle hing ei ole valdjas iseenese üle," ütleb Zheng Zi, "see vaatab, aga ei näe, kuulab, aga ei kuule, sööb, aga ei tunne toidu maiku." See kes märkab oma toidu tõelist maiku, ei saa kunagi õgardiks; see kes ei märka, ei saagi olla midagi muud.
Mitte see, mis suust sisse lähe, ei rüveta inimest, vaid himu, mis söömisega kaasas käib. Siin ei märka hulk ega laad, vaid andumus meelelistele naudingutele; kui söödav roog pole mitte kosutuseks meie ihule või innustuseks vaimule, vaid kõhutäide vakladele meie lihas.
"Võim oma ihade üle ja meelelisuse üle ning head teod on veedade sõnul vältimatu tingimus, et vaim võiks saavutada lähenemist Ülimale."
Pingutusest võrsuvad elutarkus ja karskus, laisklemisest nõmedus ja meelelisus.
Me vestleme ja ilma häbita üht liiki lihalikkusest, ent vaikime teisest.
Kes ei söö, see ei pea ka töötama.
Siiski me võiksime teadmistejanuse reisija kombel tihedamini üle reelingu vaadata, ja mitte veeta kogu teekonda takku näppides nagu rumalad madrused. Teisel pool maakera ei ela keegi muu kui meie kaksikvend.
Olgu Kolumbuseks omaenda sisimas, leidke uusi mandreid ja maailmu, avastage uusi teid, mida mööda võiksid liikuda mõtted, ja mitte kaubad. Iga inimene on valitsejaks impeeriumi üle, mille kõrval tsaari valdused on kääbusriigike, jääminekust mahajäänud rüsihunnik.
Ka siis, kui olete nõuks võtnud ära õppida kõi keeled ja saada osa kõikide rahvaste kommetest, rännata kaugemale kui kõik eelmised rändurid, kohaneda igas ilmastiku ja sundida Stfinksi oma pead vastu kivi taguma, võtke kuulda vanaaja filosoofi nõu ja tunnetage iseennast.
Miks me tahame nõnda meeleheitlikult saavutada edu, ja seejuures nõnda lootusetutes ettevõtmistes? Kui keegi ei pea sammu oma kaaslastega,, siis võib-olla tuleb see sellest, et ta kuuleb teist trummi? Las ta siis käia oma muusia taktis, olgu see kui tahes aeglane või kauge.
Enamjaolt ei näe me end seal, kus me oleme, vaid vales kohas. Meie iseloomu puudlikkus sunnib meid paigutama end väljamõeldud olukordadesse, seega me satume üheaegselt kahte olukorda, mis teeb neile lahenduse leidmise kahekordselt raskeks.
Ütle alati seda, mida käsib su sisetunne, mitte seda, mis oleks sobiv.
Ükskõik kui armetu oleks teie elu, võtke see vastu ja elade, mitte ärge põgenege tema eest ja ärge sajatage teda. Ta pole sugugi nii kehk nagu te ise. Kõige vaesem näib ta siis, kui teie olete kõige rikkam. Vigade otsija leiab vigu isegi paradiisist. Armastage oma elu, olgu see kui tahes vaene. Isegi vaestemajas võib ette tulla kauneid, erutavaid, ülevaid hetki. Loojuv päike peegeldub seegi akendelt niisama säravana nagu rikka eluaseme omadelt, kevadel sulab lumi mõlema trepi ees ühel ajal. Ma ei näe põhjust, miks ei võiks tasakaalukas vaim elada seal niisama rahulikuna ja melda niisama helgeid mõtteit nagu palees.
Enamik inimesi peab alandavaks elada kogukonna kulul, sageli aga ei pea nad alandavaks teenida oma elatist ebaausate vahenditega, mis peaks olema olemti hoopis ebaväärikam.
Asjad ei muutu, muutume meie. Müüge oma riided ja jätke alles oma mõtted. Jumal kannab hoolt, et teil ei tule puudust seltsist.
Tagasihoidlikkus on nagu pimedus- ta muudab nähtavaks tähevalguse.
Veel enamgi, kui teie võimalused on piiratud vaesuse tõttu, kui teil näiteks pole võimalik osta raamatuid ja ajalehti, siis piirduvad teie elamused ainult kõige väärtuslikumate ja olulisematega.
Ülearuse rikkuse eest saab osta vaid ülearust.
Ühtegi hinge vajadust ei rahuldata rahaga.
Mitte armastust, raha ega kuulsust pole mulle tarvis, vaid tõde. Ma olen istunud lauas, kus oli külluses rammusaid roogi ja veini ning orjalikke teenijaid, kuid puudusid siirus ja tõde, ning ma lahkusin sellelt külalislahkuseta võõruspeolt näljasena. Vastuvõtt oli seal sama külm nagu jäätis. Milleks veel jää, mõtlesin ma endamisi, kui jäätis püsib siin selletagi külm? Nad rääkisid mulle veini vanusest ja aastakäigu headusest, mina aga mõtlesin hoopis vanemast, värskemast ja puhtamast veinist, mis on päris sootuks auväärsemast aastakäigust ja mida neil ei olnud ja mida nag ei saanud ka osta. Väline hiilgus, majad, maad ja "laud"- kõik see ei maksa minu silmis kõige vähematki. Ma läksin külla kuninga juurde, ja ta jättis mind oma eeskotta ootama ja pidas end ülal nagu inimese, kes ei tea, mis on vastuvõtt.
Meil pole aimu, kus me asume. Liiatigi me viibime peaaegu poole ajast sügavas unes.
Ma oskan öelda ainult nii palju, et olen leidnud "Waldeni" näol vist endale uue lemmikteose, mis kannab endas minu jaoks täpselt sobilikku elufilosoofiat. See raamat peaks olema koolis kohustuslik kirjandus!
Enamik inimesi, isegi siin suhteliselt vabal maal, on puhtalt teadmatuse ja väärusu tõttu nii hõivatud võltside murede ja ülearu ränga tööga, et neil ei ole mahti noppida elu hõrgemaid vilju. Nende käes on selleks ülemäärasest rühmamisest liiga kohmakad ja värisevad. Õiugpoolest polegi tööinimesel tõelise terviklikkuse saavutamiseks aega: ta ei saa endale lubad kõige inimväärsemaid suhteid, sest selle tagajärjel langeks turul tema kui töölise hind. Tal pole aega mitte millekski, ta on üksnes masin.
Raske on olla käsualune Lõuna sundijale, veel hullem Põhja omale, aga kõigist hullem on see, kui ollakse ise endale orjakupjaks. Räägitagu veel inimese jumalikkusest! Vaadake hobusemeest maanteel, kes, olgu päev või öö, sõidab turu poole- kus on tema jumalikkus? Tema kõrgeim kohustus on sööta ja jota oma hobuseid! Mida loeb talle kaubaveo kõrval ta enda käekäik? Eks tööta ta ju ometi isand Laskäia pagal? Kas on temas midagi jumalikku või surematut? Vaadake, kuidas ta väriseb ja kössitab, kuidas tal on alati mingi arusaamatu hirm: mitte surematu ega jumalik pole ta, vaid vang ja ori omaeenda enesehinnangu, omaenda käitumisest võrsunud suhtumise kütkes. Ühiskondik arvamus pole hoopiski nii tugev türann nagu meie enda isiklik arvamus. Inimese saatuse määrab või õigemini seletab see, mida ta endast mõtleb.
See, mida nimetatakse saatusega leppimiseks, on tegelikult kinnistunud lootusetus.
Kui möelda sellele, mis katekismuse sõnu kasutades on elu peamine eesmärk ja mis on inimese tõelised tarbed, siis tundub, et inimesed on meelega valinud oma praeguse eluviisi, eelisades seda kõiidele teistele. Kummatigi arvavad nad ise tõemeeli, et neil polegi valikut. Virged ja terved loomused aga mäletavad veel pilvitut päikesetõusu. Kunagi pole liiga hilja loobuda oma eelarvamustest. Ühtegi mõtte- ega teguviisi, olgu see kui tahes iidne, ei tohi omaks võtta läbiproovimata kujul.
Üks põllumees ütleb mulle: "Ei tohi süüa ainult taimetoitu, see ei anna luudele materjali," ja sestap pühendabki ta harduses osa oma päevast sellele, et varustada oma organismi materjaliga luude jaoks, kusjuures ta ise käib kogu meie jutuajamise vältel oma härgade järel, kes oma taimetoidul kasvanud luudega tirivad teda ja ta rohmakat atra üle igasuguste takistuste.
Suuremat osa sellest, mida mu ligimesed ütlevad olevat hea, arvan ma oma südame põhjas halvaks, ja kui ma midagi kahetsen, siis enamasti oma head käitumist. Mis paha vaim mulle peale tuli, et ma end nii hästi ülal pidasin? Sa võid mulle välja pakkuda kogu oma tarkuse, vanamees,- oled sa ju siin ilmas elanud seitsekümmend aastat, ja mitte vääritult-, ometi kutsub üks vastupandamatu hääl mind kõigest sellest eemale. Uus põlvkond hülgab eelmise põlve ettevõtmised nagu karilejooksnud laeva.
See alaline ärevus ja pinge, mis on iseloomulik osale inimestele, on omamoodi parandamatu tõbi. Meil lastakse üle hinnata oma töö tähtsust, ja ometi- kui palju on veel tarvis teha!
Ükski elajas ei vaja midagi peale Toidu ja Peavarju.
Suur osa luksust ja hulk niinimetatud inimlikke mugavusi ei ole mitte ainult tarbetu, vaid takistab otseselt inimsoo arenemist. Luksuse ja mugavuste suhtes on targemad targemate seast alati läbi ajanud lihtsamalt ja kasinamalt kui vaesed.
Keegi pole vaesem välise rikkuse poolest ja samas rikkam sisemiselt kui muistsed Hiina, India, Pärsia ja Kreeka filosoofid.
Niipea kui elutähtsad asjad on käes, on liiasuste kogumise asemel võimalik valida ka teine tee ning mustast tööst vabanenuna pühenduda elule endale.
"Ma kõnelen peamiselt rahulolematutele hulkadele, kes asjata kurdavad oma rasket saatust või raskeid aegu, selle asemel et ise midagi paremaks teha. Kusjuures valjemini ja trööstitumalt teistest kurdavad need, kes, nagu nad ütlevad, täidavad oma kohust. Samuti pean ma silmas seda näiliselt varakat, kuid tegelikult kõige õnnetuml kombel vaest klassi, kes on kogenud enesele mammonat, kuid ei oska seda ei kasutada ega ka sellest lahti saada ja on sel kombel endale ise kullast või hõbedast ahelad tagunud.
Igasugune ilmaga, ikka ja alati, olgu päev või öö, olen ma püüdnud käesolevat hetke võimalikult täiel määral ära kasutada ja selle kohta ka oma päevapulgale täkke teha, seista olevikus, seal kahe igaviku rajal, kus kohtuvad olnud ja tulevik.
Inimesed on harjunud hindama ja edukaks pidama ikka ainult ühte elulaadi. Aga milleks ületähtsustada ühte kõigi teiste arvel?
Tõesti, hoiduge ettevõtmistest, mis nõuavad uusi rõivaid, ja mitte uut inimest.
Mitte selle peale ei pea me mõtlema, mida kanda, vaid selle peale, mida teha, või õigemini, mida olla.
Nii mõnigi, keda säärane kast kaitseks külmumissurma eest, vaevab end surnuks suurema ja toredama kasti üüri pärast.
Chapman:
"Võlts inimkamp, kes maise edu nimel
Kõik taeva hüved kergelt pillab käest."
Ma arvan, et Momosel oli Minerva maja arvustades õigus, kui ta päris, miks too "pole ehitanud seda ratastele, et oleks võimalik vältida halbu naabreid," ning tal oleks õigus praeguselgi ajal, sest meie naabrid kujutavad endast säärast kohmakat varandust, et tihti on nad meie pigem vangla kui elamu eest, kusjuures see halb naaber, keda tuleks vältida, pole keegi muu kui meie enda närune mina.
Kas peab lugupeetud pürjel jäämagi tähtsal moel, sõna ja teoga, õpetama noorele mehele, kui vajalik on enne surma omandada tagavaraks teatav arv kalosse, vihmavarjusid ja tühje külalistetube tühjadele külalistele?
Iseenda jaoks maja ehitamine on mõneti sama ilus tegevus nagu linnu pesaehitus. Kui kõik inimesed rajaksid endale eluaseme omaenda kätega ja toidaksid ennast ja oma peret piisavalt lihtsalt ja ausalt, kes teab, kas ei areneks siis ka meil välja üleüldine lulemeel, sest on ju lindudelgi üleüldine komme selle tegevuse juures laulda?
Kellel pole keldris oliive ega veini, need saavad hakkama ilma arhitektuurita.
Kui elu hinnalisem osa kulutatakse ära rahateenimisele selle nimel, et nautida küsitava väärtusega vabadust tema viimastel, kaugeltki mitte parimatel aastatel, siis meenutab see mulle lugu inglasest, kes sõitis Indiasse varandust kokku ajama, et naasta hiljem Inglismaale ja elada luuletajana.
Enamasti tundub mulle, et mitte inimesed ei pea loomi, vaid pigem loomad inimesi- sedavõd on loomadel rohkem vabadust.
Sõge kihk on vallanud rahvaid jäädvustada end tulevikule raidkivide hulga abil. Mis juhtuks, kui sama palju pingutusi tehtaks selleks, et tasandada ja lihvida oma elulaadi? Jäädavam kui kuuni kõrguv mälestussammas oleks üksainus arukas mõte.
Mööbel! Jumal tänatud, ma suudan veel istuda ja seista ilma mööbliäri abita.
Iseenda jaoks ma avastasin, et kõige sõltumatum amet on päevatöölise oma, eriti kui enda ülapidamiseks tuleb sellega tegeleda ainult kolmkümmend-nelikümmend päeva aastas. Päevatöölise päev lõpeb päikeseloojakuga, pärast seda on tal vaba voli pühendada end palgatööst sõötumata oma kutsumusele, tema tööandja aga, kes kuust kuusse aina arveid kokku lööb, ei leia aastaski hingamispäeva.
Ma ei taha mitte mingil juhul, et keegi võtaks omaks minu elukorralduse, sest lisaks sellele, et enne kui ta on selle korralikult selgeks õppinud, võin mina olla valinud mõne uue; ma igatsen maailmas näha nii palju kui võimalik erinevaid inimesi ning tahaksin väga, et igaüks valiks hoolega välja ja käiks omaenda teed, mitte oma isa, ema või naabri oma.
Vähe on oodata selliselt päevalt- kui seda võib üldse nimetada päevaks-, kus meid ei ärata meie südame hääl, vaid mõne palgatud teenri masinlik raputus, kus meid ei ärata uus jõud ja teotahe meis endas, saadetuna mitte vabrikukelladest, vaid taevaste muusikast ja värskusest tõusvas päevas, et me võiksime ärgata paremasse ellu kui see, mis jäi maha uinudes, ja et nõnda võiks ka pimedus kanda oma vilja ja anda tunnistust, et temas pole head mitte vähem kui valguses.
Mir Kamar Uddin Mast "Paigal istudes läbi rännata kõik vaimuilma vallad- seda on mulle antud tänu raamatutele. Ainsast veiniklaasist purju jääda- seda naudingut olen ma tundnud, maitstes esoteeriliste õpetuste joovastavat jooki."
Korraldagu igaüks oma aega enda vajaduste järgi. Looduses möödub päev täielikus rahus, ja kedagi ei süüdistada laiskuse pärast.
Võrreldes nendega, kes meelelahutust otsides on sunnitud pöörama pilgu väljapoole, seltskonna ja teatri suunas, oli minu elukorraldusel vähemasti see paremus, et mu elust enesest oli sanud mu meelelahutus, millest kunagi ei kadunud uudsus.
Võtke ainult kuulda oma südame häält, ning ta juhatab teile iga tund kätte uusi ja enneolematuid väljavaateid.
Elluärkamise lootuses kaotavad aeg ja koht surnu jaoks igasuguse tähenduse. Kus iganes see ärkamine ka ei toimuks, seal saavad kõik meeled tunda kirjeldamatut naudingut. Enamasti me suudame enda ümber märgata ainult asjade pealispindseid ja mööduvaid omadusi. See ongi õigupoolest meie peataoleku põhjus. Kõige sisulisem kõiges olevas on tema olemist korraldav jõud.
Mõtte jõul osutub meil võimalikuks heas mõttes minna "endast välja". Teadliku vaimse pingutuse abil saab inimene asetada end väljapoole tegusid ja nende tagajärgi, nii et hea ja halb voolavad meist ühtviisi mööda nagu jõgi. Me pole mitte tervenisti Looduses kinni. Ma võin olla triiviv pilbas veevoolus ja Indra, kes seda taevast vaatab.
Ehkki ma tajun end tervikisiksusena, teisiti öeldes mõtete ja tundmuste esinemispaigana, olen ma siiski teadlik ka omalaadi kaksitisusest, mis võimaldab mul vaadata iseennast kõrvalt nagu iga teist inimest. Kui tahes jõuline ka poleks mind haaratnud elamus, tajun ma samal ajal, kuidas üks osa minust suhtub sellesse kriitliselt, otsekui poleks tegu mitte minu, vaid pealtvaatajaga, kellesse see elamus ei puutu, vaid kes jälgib seda üksnes kõrvalt ja kes sestap pole rohkem samastatav minu kui näiteks teiega.
Minu arvates toob üksioleks enamasti kasu. Seltskond, olgu või kõige parem, muutub ruttu tüütuks ja kurnavaks. Ma armastan väga üksi olla. Ma pole leidnud endale teist nii head seltsilist kui üksindus. Enamjaolt me tunneme end üksildamasena väljas inimeste seas kui oma kambris. Mõtlev inimene on alati üksi, viibigu ta kus tahes.
Inimese maine ei pea toetuma pakutud lõunasöökidele.
Kui meis leiduks ivakegi väärikus ja sõbralikku meelt, siis ei petaks, ei solvaks ega tõukaks me oma kaasinimesi oma väikluse tõttu kunagi endast ära.
Alles siis, kui me oleme kaotanud tee, teisisõnu oma orientiirid, leiame me ennast ja saame aimu oma tõelisest asukohast maailmas ja oma suhete ulatusest temaga.
Loodus ei tunne inimolevust, kes teda vääriliselt hindaks. Linnud oma sulestiku ja lauludega elavad harmoonias lilleõitega; kust aga leida noormeest või neidu, kelle elu meenutaks Looduse kammitsemata ja ülevoolavat ilu? Loodus õilmitseb omaette, eemal linnadest, kus elavad inimesed. Ja nemad räägivad taevast! Te olete maalegi häbiks.
Hea meelega näeksin ma kasvõi kõiki maailma jäätmaid harimata seismas, kui sellest algaks inimese vabanemine.
Ärgu olgu elatise hankimine su amet, vaid su meelelahutus. Tunne rõõmu maast, aga ära tee temast omandit. Elujulguse ja usu puudus on see, mis teeb inimestest sellised, nagu nad on, sunnib ostma ja müüma ja elama oma elu orja kombel.
Ükski mõtlematust poisieast välja jõudnud inimene ei mõõrva ilmaaegu elusolendit, kelle eluõigus on kirjas samas lepingus kus temagi oma.
Esmaseks vastuväiteks loomse toidu suhtes oli minu puhul selle ebapuhtus, liiatigi ei saanud ma pärast seda, kui ma olin kala kinni püüdnud, ära puhastanud, toiduks teinud ja ära söönud, öelda, et mu nälg oleks tõepoolest kustutatud. Toiduainena oli see nigel ja mõttetu ning kallim hankida, kui ta väärt oli. Tükk leiba ja mõni kartul oleks sama välja teinud vähema tüli ja mustusega.
Ma arvan, et igaüks, kes on kord võtnud nuks hoolitseda oma kõrgemate annete ja poeetiliste tunnetusvõime eest, on eriti hoolikalt piiranud loomse toidu ja üleüldse igasuguse ohtra toidu tarvitamist.
Kes kuuletub oma vaiksele, ent väsimatule südamehäälele, milles alati leidub tõde, see ei või iial teada, milliste äärmuslike olukordaeni või koguni hulluseni võib see teda viia, ja ometi on see ainuvõimalik tee sellele, kellel jätkub seal käimiseks otsustavust ja sihikindlust. Ka vaikseim, kuid veendunud protest ühe terve inimese poolt saab ajapikku võitu inimsoo ettekäänetest ja harjumustest. Veel kedagi pole tema südamehääl juhtinud eksiteele.
"Kelle hing ei ole valdjas iseenese üle," ütleb Zheng Zi, "see vaatab, aga ei näe, kuulab, aga ei kuule, sööb, aga ei tunne toidu maiku." See kes märkab oma toidu tõelist maiku, ei saa kunagi õgardiks; see kes ei märka, ei saagi olla midagi muud.
Mitte see, mis suust sisse lähe, ei rüveta inimest, vaid himu, mis söömisega kaasas käib. Siin ei märka hulk ega laad, vaid andumus meelelistele naudingutele; kui söödav roog pole mitte kosutuseks meie ihule või innustuseks vaimule, vaid kõhutäide vakladele meie lihas.
"Võim oma ihade üle ja meelelisuse üle ning head teod on veedade sõnul vältimatu tingimus, et vaim võiks saavutada lähenemist Ülimale."
Pingutusest võrsuvad elutarkus ja karskus, laisklemisest nõmedus ja meelelisus.
Me vestleme ja ilma häbita üht liiki lihalikkusest, ent vaikime teisest.
Kes ei söö, see ei pea ka töötama.
Siiski me võiksime teadmistejanuse reisija kombel tihedamini üle reelingu vaadata, ja mitte veeta kogu teekonda takku näppides nagu rumalad madrused. Teisel pool maakera ei ela keegi muu kui meie kaksikvend.
Olgu Kolumbuseks omaenda sisimas, leidke uusi mandreid ja maailmu, avastage uusi teid, mida mööda võiksid liikuda mõtted, ja mitte kaubad. Iga inimene on valitsejaks impeeriumi üle, mille kõrval tsaari valdused on kääbusriigike, jääminekust mahajäänud rüsihunnik.
Ka siis, kui olete nõuks võtnud ära õppida kõi keeled ja saada osa kõikide rahvaste kommetest, rännata kaugemale kui kõik eelmised rändurid, kohaneda igas ilmastiku ja sundida Stfinksi oma pead vastu kivi taguma, võtke kuulda vanaaja filosoofi nõu ja tunnetage iseennast.
Miks me tahame nõnda meeleheitlikult saavutada edu, ja seejuures nõnda lootusetutes ettevõtmistes? Kui keegi ei pea sammu oma kaaslastega,, siis võib-olla tuleb see sellest, et ta kuuleb teist trummi? Las ta siis käia oma muusia taktis, olgu see kui tahes aeglane või kauge.
Enamjaolt ei näe me end seal, kus me oleme, vaid vales kohas. Meie iseloomu puudlikkus sunnib meid paigutama end väljamõeldud olukordadesse, seega me satume üheaegselt kahte olukorda, mis teeb neile lahenduse leidmise kahekordselt raskeks.
Ütle alati seda, mida käsib su sisetunne, mitte seda, mis oleks sobiv.
Ükskõik kui armetu oleks teie elu, võtke see vastu ja elade, mitte ärge põgenege tema eest ja ärge sajatage teda. Ta pole sugugi nii kehk nagu te ise. Kõige vaesem näib ta siis, kui teie olete kõige rikkam. Vigade otsija leiab vigu isegi paradiisist. Armastage oma elu, olgu see kui tahes vaene. Isegi vaestemajas võib ette tulla kauneid, erutavaid, ülevaid hetki. Loojuv päike peegeldub seegi akendelt niisama säravana nagu rikka eluaseme omadelt, kevadel sulab lumi mõlema trepi ees ühel ajal. Ma ei näe põhjust, miks ei võiks tasakaalukas vaim elada seal niisama rahulikuna ja melda niisama helgeid mõtteit nagu palees.
Enamik inimesi peab alandavaks elada kogukonna kulul, sageli aga ei pea nad alandavaks teenida oma elatist ebaausate vahenditega, mis peaks olema olemti hoopis ebaväärikam.
Asjad ei muutu, muutume meie. Müüge oma riided ja jätke alles oma mõtted. Jumal kannab hoolt, et teil ei tule puudust seltsist.
Tagasihoidlikkus on nagu pimedus- ta muudab nähtavaks tähevalguse.
Veel enamgi, kui teie võimalused on piiratud vaesuse tõttu, kui teil näiteks pole võimalik osta raamatuid ja ajalehti, siis piirduvad teie elamused ainult kõige väärtuslikumate ja olulisematega.
Ülearuse rikkuse eest saab osta vaid ülearust.
Ühtegi hinge vajadust ei rahuldata rahaga.
Mitte armastust, raha ega kuulsust pole mulle tarvis, vaid tõde. Ma olen istunud lauas, kus oli külluses rammusaid roogi ja veini ning orjalikke teenijaid, kuid puudusid siirus ja tõde, ning ma lahkusin sellelt külalislahkuseta võõruspeolt näljasena. Vastuvõtt oli seal sama külm nagu jäätis. Milleks veel jää, mõtlesin ma endamisi, kui jäätis püsib siin selletagi külm? Nad rääkisid mulle veini vanusest ja aastakäigu headusest, mina aga mõtlesin hoopis vanemast, värskemast ja puhtamast veinist, mis on päris sootuks auväärsemast aastakäigust ja mida neil ei olnud ja mida nag ei saanud ka osta. Väline hiilgus, majad, maad ja "laud"- kõik see ei maksa minu silmis kõige vähematki. Ma läksin külla kuninga juurde, ja ta jättis mind oma eeskotta ootama ja pidas end ülal nagu inimese, kes ei tea, mis on vastuvõtt.
Meil pole aimu, kus me asume. Liiatigi me viibime peaaegu poole ajast sügavas unes.
Ma oskan öelda ainult nii palju, et olen leidnud "Waldeni" näol vist endale uue lemmikteose, mis kannab endas minu jaoks täpselt sobilikku elufilosoofiat. See raamat peaks olema koolis kohustuslik kirjandus!
Friday, October 25, 2013
Exupery "Sõnad kui taevatähed"
Maailmas, mis on lagedaks jäänud, igatseme sõpruse järele. Usume, et kogemuse eest sõpradega leiba jagada, peame olema tänulikud sõjale. Ent sõda pole hädavajalik, et kogeda teise inimese õla soojust enda kõrval, tihedalt üksteise vastu surutult ühe ja sama eesmärgi poole liikudes. Sõda petab meid. Sõda ei ülenda selle kulgemise entusiasmi.
Milleks üksteist vihata? Me oleme kõik saatusekaaslased, kantud läbi ruumi ühe ja sama tähe poolt, ühe ja sama laeva meeskond. Ja kui see on hea, et kultuurid oma erinevusi üksteisele vastandavad, sest seeläbi soodustatakse uut sünteesi, siis on koletu see, et need üksteist vastastikku hävitavad.
Ühe elukutse suurus seisneb ehk eelkõige selles, et see ühendab inimest. On olemas ainult üks tõeline luksus, inimsuhted.
Kui me nüüd materiaalse ulu nimel töötame, ehitame endale ise vangla. Sulgeme end sinna sisse, üksinda oma rahaga, mis ei suuda meile hankida midagi sellist, mis elust elamisväärse teeb.
Kui ma otsin mälestustest üles need, mis on säilitanud oma oivalise maitse, kui ma koostan bilanssi tundidest, mis on minu elus midagi tähendanud, siis on need kindlasti sellised, mis poleks suutnud mulle mingit maailma varandust kätte tuua. Memozi, ühe minu kaaslase sõprust ei saa osta, temaga üheskoos läbielatud katsumused jäävad alatiseks ühendamata.
Seda öist lendu ja sadat tuhandet tähte, pilvitut rõõmu, mõningate tundide ülevust ei saa raha eest osta.
Maapinna taaskompamine pärast ohtlikku lendu, need puud, need lilled, need naised, see naeratus, elu poolt värskelt võõbatud, mida meile hommiku saabudes uuesti kingitakse, see väikeste asjade kontsert, mis on meie palk- seda kõike ei saa raha eest osta.
Kas seda sorti rõõm pole meie kultuursuse väärtuslikem vili? Ka kõige täielikum türann suudaks meid meie materiaalsetes vajadustes rahuldada. Ent me ei ole nuumamiseks kasvatatud kariloomad. Meie kosumine, meie nauding, sellest ei piisaks, et meid õnnelikuks teha.Meie jaoks, kes me oleme üle kasvanud kultuses, mis ülistab aukartust inimese ees, on suure tähtsusega lihtad kohtumised, mis vahetevahel muutuvad imelisteks pidudeks.
Me oleme lakanud kinkimast. Kui ma nüüd olen valmis andma üksnes iseendale, ei saa ma mitte midagi, sest ma ei ehita midagi üles, millest ma osa saada soovin, ja seetõttu ei ole ma midagi.
Inimene ja mets. Ja kui pole enam midagi muud peale inimese, sureks inimene igavuse kätte. Inimene on juba katanud kontakti metsloomaga (rõõm tõeliselt jahilt tagasitulekult) ja osaliselt loodusjõududega (linnakultuur), ja nüüd muudab ta maakera köögiviljapõlluks.
Narr on see, kes mõtleb kultuuri tööst lahutada. Sest inimene tülpib kõigepealt tööst, mis ei ole enam osa tema elust, ja pärast seda ei rahulda teda enam ka kultuur, mis kujutab endast veel vaid mängu ilma panuseta...
Töö juures võidetud aeg on vaid surnud aeg, kui see on üksnes jõudeaeg, lihaste lõdvestus pärast pingutust või vaimu suikumine pärast leiutamist. Ja sa lahkad elu kaheks vastuvõtmatuks osaks: üks osa on töö, mis tähendab sulle ainult koormat, sest sa keeldud tööle andumast, ja jõudeolekut, mis kujutab endast üksnes puudust...
Üksnes vastuseisu ületamise teel saad sa millekski...
Kuidas sa suudaksid eksisteerida, kui sa endale ise uuesti tööd välja ei mõtleks?...
Siin maailmas, kus elu nii hõlpsasti elamist leiab, kus lilled tuuletõmbes lilledega seltsivad, kus luik tunneb kõiki luiki, mähivad üksnes inimesed end oma üksindusse. Kui kaugel on nende vaimsed siseruumid üksteisest!
On vaid üks probleem, üksainus maailmas: kuidas suudaks inimestele vaimne mõte, vaimne rahutus tagasi anda, lasta mööda neid maha vuliseda midagi, mis sarnaneks gregoriaani lauluga!
Tuleb uuesti avastada, et on olemas vaimumaailm, mis on mõistuse maailmast kõrgemal, ja vaid see võib inimese vabastada... Peab tingimata inimestega rääkima.
Progressijoobumuses oleme sundinud inimesi teenima raudteedel, ehitustel ja sügavpuurimisel ning oleme sealjuures peaaegu unustanud, et kõik need rajatised on loodud üksnes inimesi teenima.
Pikkamööda muutub meie kodu inimlikumaks. Masin ise jääb oma ülsannete hulga varjus tagaplaanile, kui ta täiustub...
Täiuslikkuseni ei jõuta ilmselt siis, kui enam midagi lisada ei ole, vaid siis, kui enam midagi ära võtta ei saa.
Milleks üksteist vihata? Me oleme kõik saatusekaaslased, kantud läbi ruumi ühe ja sama tähe poolt, ühe ja sama laeva meeskond. Ja kui see on hea, et kultuurid oma erinevusi üksteisele vastandavad, sest seeläbi soodustatakse uut sünteesi, siis on koletu see, et need üksteist vastastikku hävitavad.
Ühe elukutse suurus seisneb ehk eelkõige selles, et see ühendab inimest. On olemas ainult üks tõeline luksus, inimsuhted.
Kui me nüüd materiaalse ulu nimel töötame, ehitame endale ise vangla. Sulgeme end sinna sisse, üksinda oma rahaga, mis ei suuda meile hankida midagi sellist, mis elust elamisväärse teeb.
Kui ma otsin mälestustest üles need, mis on säilitanud oma oivalise maitse, kui ma koostan bilanssi tundidest, mis on minu elus midagi tähendanud, siis on need kindlasti sellised, mis poleks suutnud mulle mingit maailma varandust kätte tuua. Memozi, ühe minu kaaslase sõprust ei saa osta, temaga üheskoos läbielatud katsumused jäävad alatiseks ühendamata.
Seda öist lendu ja sadat tuhandet tähte, pilvitut rõõmu, mõningate tundide ülevust ei saa raha eest osta.
Maapinna taaskompamine pärast ohtlikku lendu, need puud, need lilled, need naised, see naeratus, elu poolt värskelt võõbatud, mida meile hommiku saabudes uuesti kingitakse, see väikeste asjade kontsert, mis on meie palk- seda kõike ei saa raha eest osta.
Kas seda sorti rõõm pole meie kultuursuse väärtuslikem vili? Ka kõige täielikum türann suudaks meid meie materiaalsetes vajadustes rahuldada. Ent me ei ole nuumamiseks kasvatatud kariloomad. Meie kosumine, meie nauding, sellest ei piisaks, et meid õnnelikuks teha.Meie jaoks, kes me oleme üle kasvanud kultuses, mis ülistab aukartust inimese ees, on suure tähtsusega lihtad kohtumised, mis vahetevahel muutuvad imelisteks pidudeks.
Me oleme lakanud kinkimast. Kui ma nüüd olen valmis andma üksnes iseendale, ei saa ma mitte midagi, sest ma ei ehita midagi üles, millest ma osa saada soovin, ja seetõttu ei ole ma midagi.
Inimene ja mets. Ja kui pole enam midagi muud peale inimese, sureks inimene igavuse kätte. Inimene on juba katanud kontakti metsloomaga (rõõm tõeliselt jahilt tagasitulekult) ja osaliselt loodusjõududega (linnakultuur), ja nüüd muudab ta maakera köögiviljapõlluks.
Narr on see, kes mõtleb kultuuri tööst lahutada. Sest inimene tülpib kõigepealt tööst, mis ei ole enam osa tema elust, ja pärast seda ei rahulda teda enam ka kultuur, mis kujutab endast veel vaid mängu ilma panuseta...
Töö juures võidetud aeg on vaid surnud aeg, kui see on üksnes jõudeaeg, lihaste lõdvestus pärast pingutust või vaimu suikumine pärast leiutamist. Ja sa lahkad elu kaheks vastuvõtmatuks osaks: üks osa on töö, mis tähendab sulle ainult koormat, sest sa keeldud tööle andumast, ja jõudeolekut, mis kujutab endast üksnes puudust...
Üksnes vastuseisu ületamise teel saad sa millekski...
Kuidas sa suudaksid eksisteerida, kui sa endale ise uuesti tööd välja ei mõtleks?...
Siin maailmas, kus elu nii hõlpsasti elamist leiab, kus lilled tuuletõmbes lilledega seltsivad, kus luik tunneb kõiki luiki, mähivad üksnes inimesed end oma üksindusse. Kui kaugel on nende vaimsed siseruumid üksteisest!
On vaid üks probleem, üksainus maailmas: kuidas suudaks inimestele vaimne mõte, vaimne rahutus tagasi anda, lasta mööda neid maha vuliseda midagi, mis sarnaneks gregoriaani lauluga!
Tuleb uuesti avastada, et on olemas vaimumaailm, mis on mõistuse maailmast kõrgemal, ja vaid see võib inimese vabastada... Peab tingimata inimestega rääkima.
Progressijoobumuses oleme sundinud inimesi teenima raudteedel, ehitustel ja sügavpuurimisel ning oleme sealjuures peaaegu unustanud, et kõik need rajatised on loodud üksnes inimesi teenima.
Pikkamööda muutub meie kodu inimlikumaks. Masin ise jääb oma ülsannete hulga varjus tagaplaanile, kui ta täiustub...
Täiuslikkuseni ei jõuta ilmselt siis, kui enam midagi lisada ei ole, vaid siis, kui enam midagi ära võtta ei saa.
Tae Hend "Südame õpetused"
Inimesed püüavad saada kalleid asjasid ja vahendeid, uskudes need olevat paremad neist, mis on vabalt saadaval.
Oma "mina" surmamine on mõtlust harjutava meele esimene samm. Kuidas te võite vabaneda isekusest? Tõugake maha meele piirid, ärge tehke vahet ja võtke asju nii, nagu nad tulevad.
Õige hoiak on lasta asjal minna ja andestada. See on ka kõige loomulikum. Andestamise juures ärge ajage oma õigust taga. Andestamine on parim võimalus teie jaos ja mitte ainult teise isiku jaoks.
Meie meeled loovad mõtteid nagu meri loksutab laineid, või taevas lennutab pilvesid ja tuult. Kord loodud mõtted jätavad jällje meelde. Kui teised võiksid näha meie mõtteid, oleksime palju ettevaatlikumad. Aga isegi kui keegi ei või näha meie mõtteid, peame me oma meeled korrale allutama.
Kõik oleneb, kuidas te mõtlete, sest teie mõtted loovad teie kogemuse. Halvad mõtted loovad halva kogemuse, aga head mõtted loovad hea kogemuse. Tarvitage meelt õigesti ja ta muutub healoomuliseks ja rikkalikuks.
Teie lõikate oma tegude vilja tagajärgesid, mis te ise olete teinud ja ära teeninud. Teie teete ise oma saatuse, hea või halva saatuse. Olles hea teiste vastu, eades ausalt, mõteldes hästi endast ja teistest on moodus parandada oma saatust.
Tõeline vabadus on, kui te loobute vahettegevast meelest, mis järelejätmatult hindab ugat asja nagu head või halba.
Lõpetage võitlus ja maadlus kiindumustega. Kui te puhkate heast ja kurjast, meeldivustest ja ebameeldivustest, muutub teie sisemine arvuti kergemaks ja võib-olla jääb tühjaks.
Vaimulikud inimesed elavad tõesti elu nii, nagu ta on. Nad elavad hetkel- mitte nii, nagu maiasmokad, kelle ainus mõte on oma mõnudel- vaid oma keskendatud tähelepanud ja on täiesti rahul sellega, mis elu iganes pakub. Nad elavad elu täielikult ja annavad oma parima, kuid nad ei ole möödaläinud asjade küljes ega tulevaste asjade küljes. Sellised inimesed mõistavad maailma ja neil pole muresid.
Need, kes tunnevad muret, mida süüa, mida selga panna, muretsevad tegelikult homse pärast.
Me ei ole sündinud orjadeks. Tõepoolest, me ei ole orjad. Inimesed arvavad, et nende mõtlev meel on nende Tõeline Olemus. Nii nad elavad maailmas, haarates oma himude järele ja põgenedes oma hirmude eest.
Kui te loobute vahettegevast meelest ja lihtsalt saate elavaks olevuseks, siis te olete vaba.
Eristav meel võib arvata, et ta töötab kõvasti, tehes korda hulk toiminguid, aga kui ta sureb, siis ei jää järele midagi, ei teeneid ega midagi muud!
Te peate elama head elu ja mitte unistama tulevikust ega olema häiritud mineviku pärast.
Ma ei hooli sellest, kas inimesed kiidavad või laidavad mind.
Teil ei ole vaja kavandada homset ega leida hiilgavad õpetajat ega õppid pähe pühakirjasid.
Kui te elate käesolevale hetkele, siis ei ole teil mingeid muresid. Tarkadel inimestel on terve hulk muresid, kuid mul ei ole neid. Kõik läheb nii, nagu Buddha on ette näinud, hoolimata sellest kui palju ma muretsen. Niisiis lõdvestuge ja vaadake, kui kaunis on kõik! Ärge kahetsege möödunud asjasid. Samuti ärge mõelge homsetele asjadele.
Nagu ma näen- inimeste kõik kannatused on inimeste endi poolt tehtud. Keegi teine ei saa teha seda kannatust nende jaoks.
Enamik inimesi näib mõtlevat, et sündmused nende ees on enndast varjavad vaenlased. Nad on närvilised ja vihased, valmistudes kaitsma ennast ja oma vara. Tegelikult saab enamik inimesi koolitusi, et kergemini saada seda, mida nad elus tahavad- paremat tööd, rohkem lugupidamist, rohkem võimu teiste üle. Selles mõttes on õppimine ahne tegevus.
Enamik inimesi teenib raha raske tööga. Nad töötavad, kuni nende kehad enam ei jaksa ja nad väsivad ja haigestuvad. Nad võitlevad pidevalt, järgides oma himusid.
Teil ei ole vaja elada oma elu nii, nagu teised seda teevad. Ei ole mingit vajadust osta esemeid sellepärast, et teised neid ostavad. Ei ole vaja teha kavasid ainuüksi sellepärast, et teised neid teevad. Ei ole ühtki seadust, mis sunniks teid tegema nii, nagu teevad teised, kiirustada, kuna teised kiirustavad.
Ärgem mõelgem minevikust. Minevik on minevik. Ta on tühisus. Homne päev on tühi, kuna ta ei ole veel sündinud. Niisiis pöörakem oma tähelepanu olevikule. Andkem oma parim vaikides.
Me teeme tööd oma himude tõttu, kuid keegi ei sunni meid omama himusid.
Isegi kui teil oleks kõik au, raha ja võim, ikkagi tulevad raskused. Üks nendest on au, raha ja võimu säilitamise mure. Veel enamgi, aja möödumisel te tahate üha rohkem au, raha ja võimu.
Ärge laske oma meelel endalt rahu röövida, pidevalt eilset või homset ette kujutades. See on kõik, mis te võite teha.
Niisiis, tehke oma parim iga päev ja unustage oma hädad ja mured. Kui kaunis on elu! Kui õrn on elu!
Kui te elate nii, siis te saate õnnelikuks. Teie rõõm laotub laiali üle teie kodu, teie naabritele ja igaühele, kellega te kokku puutute. Üks õnnelik inimene teeb teised inimesed õnnelikuks. Olge selline õnnelik inimene. Kui te olete õnnelik ja rõõmus maailmaga, siis te olete juba teinud palju head.
Suur õnn ja rõõm on meile ette lubatud. Rahu, hirmuta elu ja õnn on meile ette lubatud. Elu võib olla ilis, vaba ja hinnaline, kuigi enamik inimesi ei saa sellest aru ja elavad viletsat elu. Ma tahaksin öelda veel kord- elage vabalt ja õnnelikult!
Miski ei või tõsiselt mõjustada teie olemuse sügavat keset, teie Meelt, mis laulab kõikjale.
Nii kaua, kuni meil on keha, tuleb meil maailma sündmustele näkku vaadata. Kuid meil ei ole vaja olla häiritud nendest.
Õppige kaastunnet ja hoolitsege kõikide olendite eest. Et oleks mets, on vaja kõiksuguseid puid. See on elu kooskõla. Sama käib ka inimolevuste kohta. Vaadelge kõike tühja meelega ja ärge muretsege, kas see tee või teine tee või missugune tee on parem.
Kui loobute kõigest, siis saavutate Valgustuse, mis ON KÕIK.
Oma "mina" surmamine on mõtlust harjutava meele esimene samm. Kuidas te võite vabaneda isekusest? Tõugake maha meele piirid, ärge tehke vahet ja võtke asju nii, nagu nad tulevad.
Õige hoiak on lasta asjal minna ja andestada. See on ka kõige loomulikum. Andestamise juures ärge ajage oma õigust taga. Andestamine on parim võimalus teie jaos ja mitte ainult teise isiku jaoks.
Meie meeled loovad mõtteid nagu meri loksutab laineid, või taevas lennutab pilvesid ja tuult. Kord loodud mõtted jätavad jällje meelde. Kui teised võiksid näha meie mõtteid, oleksime palju ettevaatlikumad. Aga isegi kui keegi ei või näha meie mõtteid, peame me oma meeled korrale allutama.
Kõik oleneb, kuidas te mõtlete, sest teie mõtted loovad teie kogemuse. Halvad mõtted loovad halva kogemuse, aga head mõtted loovad hea kogemuse. Tarvitage meelt õigesti ja ta muutub healoomuliseks ja rikkalikuks.
Teie lõikate oma tegude vilja tagajärgesid, mis te ise olete teinud ja ära teeninud. Teie teete ise oma saatuse, hea või halva saatuse. Olles hea teiste vastu, eades ausalt, mõteldes hästi endast ja teistest on moodus parandada oma saatust.
Tõeline vabadus on, kui te loobute vahettegevast meelest, mis järelejätmatult hindab ugat asja nagu head või halba.
Lõpetage võitlus ja maadlus kiindumustega. Kui te puhkate heast ja kurjast, meeldivustest ja ebameeldivustest, muutub teie sisemine arvuti kergemaks ja võib-olla jääb tühjaks.
Vaimulikud inimesed elavad tõesti elu nii, nagu ta on. Nad elavad hetkel- mitte nii, nagu maiasmokad, kelle ainus mõte on oma mõnudel- vaid oma keskendatud tähelepanud ja on täiesti rahul sellega, mis elu iganes pakub. Nad elavad elu täielikult ja annavad oma parima, kuid nad ei ole möödaläinud asjade küljes ega tulevaste asjade küljes. Sellised inimesed mõistavad maailma ja neil pole muresid.
Need, kes tunnevad muret, mida süüa, mida selga panna, muretsevad tegelikult homse pärast.
Me ei ole sündinud orjadeks. Tõepoolest, me ei ole orjad. Inimesed arvavad, et nende mõtlev meel on nende Tõeline Olemus. Nii nad elavad maailmas, haarates oma himude järele ja põgenedes oma hirmude eest.
Kui te loobute vahettegevast meelest ja lihtsalt saate elavaks olevuseks, siis te olete vaba.
Eristav meel võib arvata, et ta töötab kõvasti, tehes korda hulk toiminguid, aga kui ta sureb, siis ei jää järele midagi, ei teeneid ega midagi muud!
Te peate elama head elu ja mitte unistama tulevikust ega olema häiritud mineviku pärast.
Ma ei hooli sellest, kas inimesed kiidavad või laidavad mind.
Teil ei ole vaja kavandada homset ega leida hiilgavad õpetajat ega õppid pähe pühakirjasid.
Kui te elate käesolevale hetkele, siis ei ole teil mingeid muresid. Tarkadel inimestel on terve hulk muresid, kuid mul ei ole neid. Kõik läheb nii, nagu Buddha on ette näinud, hoolimata sellest kui palju ma muretsen. Niisiis lõdvestuge ja vaadake, kui kaunis on kõik! Ärge kahetsege möödunud asjasid. Samuti ärge mõelge homsetele asjadele.
Nagu ma näen- inimeste kõik kannatused on inimeste endi poolt tehtud. Keegi teine ei saa teha seda kannatust nende jaoks.
Enamik inimesi näib mõtlevat, et sündmused nende ees on enndast varjavad vaenlased. Nad on närvilised ja vihased, valmistudes kaitsma ennast ja oma vara. Tegelikult saab enamik inimesi koolitusi, et kergemini saada seda, mida nad elus tahavad- paremat tööd, rohkem lugupidamist, rohkem võimu teiste üle. Selles mõttes on õppimine ahne tegevus.
Enamik inimesi teenib raha raske tööga. Nad töötavad, kuni nende kehad enam ei jaksa ja nad väsivad ja haigestuvad. Nad võitlevad pidevalt, järgides oma himusid.
Teil ei ole vaja elada oma elu nii, nagu teised seda teevad. Ei ole mingit vajadust osta esemeid sellepärast, et teised neid ostavad. Ei ole vaja teha kavasid ainuüksi sellepärast, et teised neid teevad. Ei ole ühtki seadust, mis sunniks teid tegema nii, nagu teevad teised, kiirustada, kuna teised kiirustavad.
Ärgem mõelgem minevikust. Minevik on minevik. Ta on tühisus. Homne päev on tühi, kuna ta ei ole veel sündinud. Niisiis pöörakem oma tähelepanu olevikule. Andkem oma parim vaikides.
Me teeme tööd oma himude tõttu, kuid keegi ei sunni meid omama himusid.
Isegi kui teil oleks kõik au, raha ja võim, ikkagi tulevad raskused. Üks nendest on au, raha ja võimu säilitamise mure. Veel enamgi, aja möödumisel te tahate üha rohkem au, raha ja võimu.
Ärge laske oma meelel endalt rahu röövida, pidevalt eilset või homset ette kujutades. See on kõik, mis te võite teha.
Niisiis, tehke oma parim iga päev ja unustage oma hädad ja mured. Kui kaunis on elu! Kui õrn on elu!
Kui te elate nii, siis te saate õnnelikuks. Teie rõõm laotub laiali üle teie kodu, teie naabritele ja igaühele, kellega te kokku puutute. Üks õnnelik inimene teeb teised inimesed õnnelikuks. Olge selline õnnelik inimene. Kui te olete õnnelik ja rõõmus maailmaga, siis te olete juba teinud palju head.
Suur õnn ja rõõm on meile ette lubatud. Rahu, hirmuta elu ja õnn on meile ette lubatud. Elu võib olla ilis, vaba ja hinnaline, kuigi enamik inimesi ei saa sellest aru ja elavad viletsat elu. Ma tahaksin öelda veel kord- elage vabalt ja õnnelikult!
Miski ei või tõsiselt mõjustada teie olemuse sügavat keset, teie Meelt, mis laulab kõikjale.
Nii kaua, kuni meil on keha, tuleb meil maailma sündmustele näkku vaadata. Kuid meil ei ole vaja olla häiritud nendest.
Õppige kaastunnet ja hoolitsege kõikide olendite eest. Et oleks mets, on vaja kõiksuguseid puid. See on elu kooskõla. Sama käib ka inimolevuste kohta. Vaadelge kõike tühja meelega ja ärge muretsege, kas see tee või teine tee või missugune tee on parem.
Kui loobute kõigest, siis saavutate Valgustuse, mis ON KÕIK.
Thursday, October 24, 2013
Nisargadatta Mahararadž "Sinu ärkvelolek on uni"
Enesekesksus ja omakasupüüd on ebatõeluse tipp. Meie igapäevane elu on kõikumine himude ja hirmude vahel. Jälgige seda ja te märkate, kuidas meel võtab omaks lugematid nimesid ja kujusid nagu kivide vahel vahutav jõgi. Jälitage iga toimingu isekat ajendit ja vaadelge seda, kuni see kaob.
Ei ole mingit põhjust olla isekas. Hüljake iga isekas ajend otsekohe, kui see välja ilmub ja teil ei ole tarvis tõde otsida; tõde leiab teid.
Kui otsite tõde, peate te vabanema kõigist taustadest, kõigist kultuuridest, kõigist mõtte- ja tundeehitistest. Seega mõte, et olete mees või naine või lihtsalt inimene, tuleks hüljata. Elu meri sisaldab kõike, mitte ainult inimesi. Hüljake seega esiteks kõik samastumised, lakake mõtlemast, et olete see-ja see, selline-ja-selline. Hüljake kõik enesekesksus, ärge muretsege oma ainelise või vaimse heaolu pärast, loobuge kõigist soovidest, nii jämedamatest kui arenenumatest, lakake unistamast mingisugustet saavutustest. Olete täiuslik siin ja praegu, te ei vaja midagi.
See ei tähenda, et te peaksite olema rumal või hulljulge, mõtlematu või kergemeelne, vaid iseendale suunatud mõtlemine peab kaduma. Vajate küll toitu, rõivaid ja eluaset endale ja omastele, kuid sellest ei teki muret, kuni ahnust ja hädavajalikkust omavahel ära ei segata. Elage tasakaalus asjadega sellisena nagu need on, mitte sellisena, nagu kujutlete neid olevat.
Ükski üikool ei õpeta teid elama nii, et surma lähenedes võiksite öelda: "Elasin hästi, mul ei ole vaja elada uuesti."
Enamus meist soovivad surres, et saaksid elada uuesti. Palju on vigu tehtud, palju on jäänud tegemata. Enamus meist on elavate kirjas, aga ei ela. Nad vaid koguvad kogemusi ja kasutavad mälu. Aga kogemus välistab tõeluse, mis ei ole aistingute ega mõistuse, ei meele ega kehaga kättesaadav, kuigi sisaldab ja ületab neid.
Et olla sa ise sõna siiras mõttes, on teil tarvis midagi palju sügavamat ja sisemist kui teistelt saadud teadmised. Väline ei ole tähtis. Võite olla öövalvur ja olla õnnelik. Tähtis on see, mis olete sisemiselt.
Te peate ära teenima sisemise rahu ja rõõmu. See on palju raskem kui rahateenimine. Ükski ülikool ei õpeta teid olema te ise. Võite õppida ainult harjutamisega. Hakake kohe olema te ise. Hüljake kõik see, mis te ei ole ja minge üha sügavamale. Niisamuti kui kaevutegija jätab kõrvale kõik selle, mis ei ole vesi, kuni leiab veesoone, nii peate teiegi hülgama selle, mis ei ole teie oma, kuni järjel ei ole enam midagi, mida saaks hüljata. Te ei ole isegi inimene. Te lihtsalt olete- teadvustamise punkt, mis ulatub kõikjale ajas ja ruumis ning ületab teed; algpõhjus, millel endal ei ole põhjust.
Otsite alati mõnu, väldite valu, taotlete õnne ja rahu. Kas te ei märka, et just õnne otsimine paneb teid end õnnetuna tundma? Proovige teist teed: naudingust ja piinast välja tegemata, midagi ootamata ja tagasi tõrjumata suunake kogu oma tähelepanu tasandile, kus "olen" on alati olemas. Märkate peagi, et rahu ja õnn on teie enda loomuseks.
Ilmselt tahate mingisugust ööpäevaringset vaimustust. Vaimustusseisundid tulevad ja lähevad, tahate või ei taha, sest inimese aju ei talu pikalt nende survet. Pikaajaline vaimustus põletab teie aju kui need ei ole äärmiselt puhtad ja tundlikud.
Palavikulises seisundis loote te pilte minevikust ja tulevikust ja võtate neid tõe pähe. Tegelikult tunnete vaid praegust hetke. Kas te ei võiks mineviku ja tuleviku kujutluse asemel uurida seda, mis praegu on? Teie praeguse hetke olukord ei ole alguseta ega lõputa. Vaid vilksatus ja see on möödas.
Teie taotlete täiuslikkust tulevikus. Meie püüame seda leida praeguses hetkes. Vaid piiratut saab täiustada. Piiritu on juba täiuslik. Olete täiuslik, te vaid ei tea seda. Õppige end tundma ja leiate imesid.
5/5
Ei ole mingit põhjust olla isekas. Hüljake iga isekas ajend otsekohe, kui see välja ilmub ja teil ei ole tarvis tõde otsida; tõde leiab teid.
Kui otsite tõde, peate te vabanema kõigist taustadest, kõigist kultuuridest, kõigist mõtte- ja tundeehitistest. Seega mõte, et olete mees või naine või lihtsalt inimene, tuleks hüljata. Elu meri sisaldab kõike, mitte ainult inimesi. Hüljake seega esiteks kõik samastumised, lakake mõtlemast, et olete see-ja see, selline-ja-selline. Hüljake kõik enesekesksus, ärge muretsege oma ainelise või vaimse heaolu pärast, loobuge kõigist soovidest, nii jämedamatest kui arenenumatest, lakake unistamast mingisugustet saavutustest. Olete täiuslik siin ja praegu, te ei vaja midagi.
See ei tähenda, et te peaksite olema rumal või hulljulge, mõtlematu või kergemeelne, vaid iseendale suunatud mõtlemine peab kaduma. Vajate küll toitu, rõivaid ja eluaset endale ja omastele, kuid sellest ei teki muret, kuni ahnust ja hädavajalikkust omavahel ära ei segata. Elage tasakaalus asjadega sellisena nagu need on, mitte sellisena, nagu kujutlete neid olevat.
Ükski üikool ei õpeta teid elama nii, et surma lähenedes võiksite öelda: "Elasin hästi, mul ei ole vaja elada uuesti."
Enamus meist soovivad surres, et saaksid elada uuesti. Palju on vigu tehtud, palju on jäänud tegemata. Enamus meist on elavate kirjas, aga ei ela. Nad vaid koguvad kogemusi ja kasutavad mälu. Aga kogemus välistab tõeluse, mis ei ole aistingute ega mõistuse, ei meele ega kehaga kättesaadav, kuigi sisaldab ja ületab neid.
Et olla sa ise sõna siiras mõttes, on teil tarvis midagi palju sügavamat ja sisemist kui teistelt saadud teadmised. Väline ei ole tähtis. Võite olla öövalvur ja olla õnnelik. Tähtis on see, mis olete sisemiselt.
Te peate ära teenima sisemise rahu ja rõõmu. See on palju raskem kui rahateenimine. Ükski ülikool ei õpeta teid olema te ise. Võite õppida ainult harjutamisega. Hakake kohe olema te ise. Hüljake kõik see, mis te ei ole ja minge üha sügavamale. Niisamuti kui kaevutegija jätab kõrvale kõik selle, mis ei ole vesi, kuni leiab veesoone, nii peate teiegi hülgama selle, mis ei ole teie oma, kuni järjel ei ole enam midagi, mida saaks hüljata. Te ei ole isegi inimene. Te lihtsalt olete- teadvustamise punkt, mis ulatub kõikjale ajas ja ruumis ning ületab teed; algpõhjus, millel endal ei ole põhjust.
Otsite alati mõnu, väldite valu, taotlete õnne ja rahu. Kas te ei märka, et just õnne otsimine paneb teid end õnnetuna tundma? Proovige teist teed: naudingust ja piinast välja tegemata, midagi ootamata ja tagasi tõrjumata suunake kogu oma tähelepanu tasandile, kus "olen" on alati olemas. Märkate peagi, et rahu ja õnn on teie enda loomuseks.
Ilmselt tahate mingisugust ööpäevaringset vaimustust. Vaimustusseisundid tulevad ja lähevad, tahate või ei taha, sest inimese aju ei talu pikalt nende survet. Pikaajaline vaimustus põletab teie aju kui need ei ole äärmiselt puhtad ja tundlikud.
Palavikulises seisundis loote te pilte minevikust ja tulevikust ja võtate neid tõe pähe. Tegelikult tunnete vaid praegust hetke. Kas te ei võiks mineviku ja tuleviku kujutluse asemel uurida seda, mis praegu on? Teie praeguse hetke olukord ei ole alguseta ega lõputa. Vaid vilksatus ja see on möödas.
Teie taotlete täiuslikkust tulevikus. Meie püüame seda leida praeguses hetkes. Vaid piiratut saab täiustada. Piiritu on juba täiuslik. Olete täiuslik, te vaid ei tea seda. Õppige end tundma ja leiate imesid.
5/5
J. Krishnamurti "Vabanemine teadaolevast"
Kuidas saame olla vabad vaatama ja õppima, kui meie meelt on sünnist saati kitsukese mina raames kujundanud teatud kultuur. Sajandeid oleme olnud tingitud rahvusest, kastist, klassist, tavadest, usundist, keelest, haridusest, kirjandusest, kunstist, kommetest, lepingutest, kõikvõimalikust propagandast, majanduslikust survest, toidust, mida sööme, kliimast, milles elame, perekonnast, sõpradest, oma kogemustest- igast mõjutusest, mida vähegi suudame kujutleda. Seetõttu meie reageeringud igale probleemile on samuti tingitud.
Me oleme rahutud elu, poliitika, majandusliku olukorra, hirmu, julmuse ja kannatuste pärast nii maailmas kui ka meis enestes, millest me taipamegi, kui kohutavalt oleme sõltuvad. Mida me teeme? Võtame selle rahutuse omaks ja elame edasi, nagu enamik seda teeb? Harjume sellega, nagu inimene harjub elama valutava seljaga? Kannatame ära?
Meis kõigis on alduvus asjadega leppida, ära harjuda, olukordi süüdistada. "Oh, kui asjad oleks õigesti, siis oleksin minagi teistsugune." või "Andke mule võimalus jam a teostan end." või "Mind rõhub kogu see ülekohus." Me süüdistame pidevalt oma muredes teisi, elukeskkonda või majanduslikku olukorda.
Enamik meist kulgeb läbi elu tähelepanematult, reageerides mõtlemata vastavalt sellele keskkonnale, milles oleme üles kasvanud. Sellised suhtumised toovad vaid orjust ja sõltuvust juurde, aga kui pöörate kogu tähelepanu sellele sõltuvusele, siis näete, et olete minevikust vaba, see langeb loomulikult teie küljest ära.
Kas olete märganud, mis teiega juhtub, kui te ei saa naudingut, mida püüdlete? Kui te ei saa seda, mida tahate, siis muutute rahutuks, kadedaks ja olete tulvil viha.
Mind huvitab isiklik edu, minu töö, minu pere, väike nurgake, milles elan, parema positsiooni ja lugupeetavuse saavutamine, võimu ja teiste valitsemiseni jõudmine jne. Ma arvan, et oleks loogiline tunnistastada, et enamikku meist huvitab eelkõige mina ise.
Enamik ihaldab rahuldust, mida pakub mingi positsioon ühiskonnas, sest meil on hirm ola eikeegi. Ühiskond on üles ehitatud nii, et kdanikku, kel on austusväärne positsioon, koheldakse väga aupaklikult, aga positsioonita inimest pillutatakse hoolimatult sinna-tänna. Igaüks tahab endale mingit positsiooni, olgu see siis ühiskonnas, peres või Jumala paremal käel, mida teised tunnustavad, vastasel juhul pole see midagi väärt. Peame alati tribüünil istuma. Sisimas oleme kurjuse-ja viletsusepuntrad, mistõttu on väga meeldiv, kui meid väliselt suurteks kujudeks peetakse.
Kuna me elame säärases rikutud ja totras ühiskonnas ning saame hariduse, mis oma rõhuasetusega võistlemisele kutsub esile hirmu, oleme kõik koormatud mingisuguse hirmudega, nende koledate painajatega, mis moonutavad ja nüristavad meie igapäevast elu.
Seepärast ma küsin eneselt: "Miks, miks ma ometi mõtlen tulevikust ja minevikust nautides ja kannatades, teades, et säärane mõtlemine loob hirmu? Kas on võimalik, et mõte peatuks, sest vastasel juhul ei lõpe hirm iialgi?"
Kas vägivallaprobleem on väljas-või seespool? Kas te tahate lahendada seda probleemmi välismaailmas või on teil kirbule võetud vägivald teis eneses? Kui olete iseendas vägivallast vaba, siis tekib küsimus: "Kuidas saan ma elada maailmas, mis on tulvil vägivalda, saamahimu, aplust, kadedust ja julmust? Kas mind mitte ei hävitata?" See küsimus tekib paratamatult. Kui te nii küsite, siis te vist ei elagi tegelikult rahumeelselt. Kui elate rahumeelselt, siis ei ole mingeid probleeme. Teid võidakse vangi panna, kuna keeldute sõjaväkke minemast, või maha lasta, sest te ei nõustu sõdima, aga see pole mingi probleem. On väga oluline, et te seda mõistaksite.
Meil tuleb teritada seda tööriista, milleks on meel- meel, mille on nüriks teinud see õigustamine ja hukkamõistmine. Te saate sügavale tungida vaid siis, kui teie meel on nõelterav ja tugev kui teemant.
Inimene võtab konflikti igapäevaelu loomupärase osana, sest tema eluviisi koostisesse kuuluvad võistlemine, armukadedus, saamahimu ja agressioon. Kui me võtame omaks sellise eluviisi, siis me tunnustame ühiskonna ülesehitust sellisena, nagu see on, ja elame lugupeetavuse malli järgi. Sellesse malli ongi enamik meist kinni jooksnud, sest suurem osa inimestest tahab üliväga olla lugupeetav seltskond.
Enamik meist on tulvil ühiskonnast pärinevatest asjadest. Ahnus, kadedus, viha, vihkamine, armukadedus, ängistus- oleme tulvil neist asjust, mida ühiskond ja me ise oleme endis loonud. Erinevad usundid on üle kogu maailma jutlustanud vaesusideaali.
Me võrdleme alati seda, mis me oleme, sellega, mis me peaksime olema. See pekas olema on selle projitseerimine, mida me enda arvates peaksime endast kujutama.
Kui kõrvutame end pidevalt - nendega, kes on rohkem rikkamad või toredamad, rohkem intellektuaalsemad, südamlikumad, kuulsamad, selle ja tolle poolest paremad. See rohkem mängib meie elus erakordselt olulist rolli; see enese pidev kõrvutamine millegi või kellegagi on üks esmaseid konflikti põhjuseid.
Miks võrdlemine üldse olemas on? Miks te võrdlete end kellegi teisega? Seda on lapsest saadik õpetatud. Igas koolis võrreldakse õpilast A õpilasega B ning A hävitab end, püüdes olla B moodi.
Me kanname kaasas koormat tuhandete inimeste öeldust ja kõikide meie õnnetuste mälestusi. Kõik see täielikult hüljata tähendab olla üksi ja meel, mis on üksi, ei ole ainult süütu, vaid ka noor, mitte ajalises või vanuse mõttes, vaid noor, süütu ja elav vanusest olenemata- ainult säärane meel suudab näha tõde ja seda, mis ei ole mõõdetav sõnadega.
Selles üksinduses hakkate mõistma vajadust elada sellisena, nagu olete, mitte nagu te peaksite olema või olete olnud. Vaadake, kas saate silmitseda end ilma mingi võbinata, võltsi tagasihoidlikkuseta, hirmuta, õigustamata ja hukka mõistmata- lihtsalt elada enesega sellisena, nagu te tõesti olete.
Oleme eraldunud elamise suremisest ning see vahemik nende vahel on hirm. Selle vahemiku, aja, loob hirm. Elamine on meie igapäevane piin, haavumine, kurbus ja segadus ning juhuti avaneb aknast vaade üle võlutud vogude. Sega nimetame elamiseks ja me kardame surra, mis tähenda selle armetuse lõppemist. Pigem klammerdume tuntu külge, kui vaatame näkku tundmatulsele ning tuntu hulka kuuluvad meie maja, mööbel, pere, iseloom, töö, teadmised, kuulsus, üksindus ja meie jumalad. Lakkamatu tiirlemine piiratuse kibestumuses.
Enamik kardab surma, sest me ei tea, mida tähendab tõeliselt elada. Me ei tea, kuidas elada ja seetõttu ei tea ka, kuidas surra. Kuni kardame elu, kardame ka surma. Inimene, kes ei karda elu, ei karda olla täiesti kindlusetu, sest ta mõistab, et psühholoogiliselt ei saa olla mingit kindelolekut. Kui kaitsust pole, siis on tegu lputu liikumisega ning sel juhul on elu ja surm üks ja sama. Inimene, kes elab konfliktita, elab ilu ja armastuse keskel, ei karda surma, sest armastada tähendab surra.
Kui surete kõigele tuntule, oma perele, mälestustele, kõigele, mida olete tundnud, siis on surm puhastus, noorendav protsess, siis toob surm endaga kaasa süütuse ja ainult süütud on kirglikud, mitte need, kes usuvad või tahavad välja uurida, mis juhtub pärast surma.
Et teada saada, mis juhtub, kui surete, tuleb teil surra. See pole nali. Teil tuleb surra- mitte füüsiliselt, vaid sisemiselt kõigele, mida olete kalliks pidanud, ja asjadele, mille suhtes olete kibestunud. Kui olete surnud ühele oma naudinguist ja kui see on toimunud loomulikult, ilma mingi sunni ja arutluseta, siis te teate, mida tähendab surra. Surra tähendab omada meelt, mis on enesest tühi, mis ei sisalda igapäevaseid igatsusi, naudinguid ja hingepiinu. Surm on uuenemine, muutumine, milles mõtlemine ei toimi, sest mõtted on vanad. Kui on surm, siis sünnib midagi täiesti uut. Vabanemine teadaolevast on surm ja siis te elate tõeliselt.
Õnnetuseks arvab enamik vanemaid, et nad vastutavad oma laste eest ja see vastutustunne väljendubb selles, et nad räägivad oma võsukestele, mida nad peaks ja mida ei peaks tegema, kelleks nad peaks saama ja kelleks mitte. Vanemad tahavad, et lapsed saajs turvalise koha ühiskonnas. See, mida nad nimetavad vastutuseks, on osa sellest lugupeetavusest, mida nad jumaldavad. Mulle näib, et seal, kus on lugupeetavus, ei ole loomulikku korda. Neid huvitab vaid see, kuidas olla täiuslikud kodanlased. Kui nad valmistavad oma lapsi ette ühiskonda sobitumiseks, siis seeläbi põlistavad nad sõda, konflikte ja julmust. Kas seda te nimetategi hooleks ja armastuseks?
Vaadata või kuulata- see on sama- on üks raskemaid asju elus. Kui teie silmi pimestavad mured, siis te ei näe päikeseloojangu ilu. Enamik meist on kaotanud kokkupuute loodusega. Tsiviliseeritud maailm suundub üha enam suurlinnade suunas. Oleme aina enam linnainimesed, kes elavad kitsukestes korterites, ja meil pole piisavalt ruumi sellegi jaoks, et hommikul ja õhtul taevast vaadata. Oleme kaotanud kokkupuute paljude ilusate asjadega. Kas olete märganud, kui vähesed inimesed silmitsevad päikesetõusu,- loojangut, kuupaistet või valguse peegeldumist vees?
Kuna oleme kaotanud kontakti loodusega, arendame seda enam oma intellektuaalseid võimeid. Loeme rohkesti raamatuid, külastame muuseume, kuulame kontserte, vaatame telerit ning meil on veel palju muid meelelahutusi. Osundame lõputult teiste inimeste mõtetele ning mõtleme ja räägime väga palju kunstist. Miks me niivõrd kunstist sõltume? Kas see on mingi põgenemine või stimuleerimine? Kui olete vahetus kokkupuutes loodusega, jälgite lindude lendu, taeva ilu, varje küngastel või ilu teise inimeste näol, kas te siis ka tahaksite minna muuseumi, et pilte vaadata? Võib-olla vajate mingit stimuleerimist seepärast, et te ei tea, kuidas vaadata kõiki neid asju, mis teid ümbritsevad.
Ütleme, et jalutate omaette või kellegagi koos ning ei räägi. Teid ümbritseb loodus ükski koer ei haugu, autod ei sõida, isegi linnud ei siputa tiibu. Olete täiesti vaikne ja ka loodus teie ümber on tervenisti vaikne. Selles vaikuses, mis hõlmab nii vaatlejat kui ka vaadeldavat- kui vaatleja ei tõlgi nähtut mõtteisse- ilmneb ilu. Pole loodust ega vaatlejat, on vaid üksiolev meel; meel on üksi, mitte eraldatud, üksi vaikuses ja see vaikus on ilu.
Mõtted o nsaanud meile tunduvalt tähtsamaks kui toimimine, mõtted, mida kõikvõimalike alade haritlased nii nutikalt raamatuis väljendavad. Mida riuklikumad ja peenemad on mõtted, seda enam me kummardame neid ja raamatuid, milles nad sisalduvad. Me oleme need raamatud, oleme need mõtted, niivõrd sügavalt oleme neist sõltuvad.
Mõte on niivõrd riuklik, et ta väänab kõike, nagu talle sobib. Oma naudingunõudega orjab mõte end. Mõte on kahesuse tekitajaks kõigis meie suhetes: meis on vägivald, mis pakub naudingut, aga on ka soov elada rahus, olla lahke ja leebe.
Need, kes palju mõtlevad, on väga materialistlikud inimesed, sest mõte on mateeria samuti nagu põrand, sein või telefon.
Mõte on vildak, sest ta suudab leiutada kõik ja näha asjju, mida pole.
Mulle näib, et üks suuremaid komistuskive elus on see pidev heitlus, et kuhugi jõuda, midagi saavutada või omandada. Lapsepõlvest peale on meid õpetatud omandama ja saavutama- ajurakud loovad ise selle saavutamismalli, et oleks füüsiline turvatunne, aga psühholoogiline turvatunne selle saavutamistungi raamidesse ei mahu. Me nuame kindlust kõigis oma suhetes, hoiakutes ja toimingutes, aga, nagu oleme juba näinud, mingit kindlust tegelikult ei ole. Kui leiate, et üheski suhtes pole mingit kindlust, mõistate, et psühholoogiliselt pole midagi püsivat, siis vaatate elule hoopis teisiti.
Enamike inimeste elu määravad väliselt ühiskonna nõudmised, perekond, enese kannatused, kogemused, teatava ideoloogilise või faktilise malli järgimine; sedalaadi distsipliin on kõige tuimendavam asi.
Kirjeldada saab teadaolevat ning vabanemine teadaolevast saab tulla vaid siis, kui te iga päev surete tuntule, solvangutele, kiitustele, kõikidele omaloodud kujutlemadele, kogemustele- surete iga päev nii, et ajurakud muutuvad värsketeks, noorteks ja süütuteks. Kuid see süütus, värskus, õrnus ja leebus ei tekita armastust, see pole ilu ega vaikuse omadus.
See üha uute elamuste nõudmine osutab inimese sisemisele vaesusele. Me loodame, et saame elamuste abil iseenda eest põgeneda, aga need elamused on ju meist endist tingitud. Kui meel on väiklane, armukade ja rahutu, siis võib ta proovida uusimat uimastit, kuid see, mis ta näebm on seejuures ikkagi tema enda väiklane looming, iseenese pisikesed projektsioonid oma tingituse taustal.
Seega on enamikule meist probleemid vajalikud; me usume, et ilma nendeta muutuks meel juhmiks ja raskeks, mistõttu me sõltume sündmustest, elamusest, mis annab meile elevust, pingsust, teravdab meelt.
Iga päev oleme tunnistajaks maailmas juhtuvatele kohutavatele asjadele, mis on inimeses oleva vägivalla tulemuseks. Te võite öelda: "Ma ei saa midagi teha" või "Kuidas saan mina maailma mõjutada?". Ma arvan, et te saate maailma vägagi palju mõjutada, kui te pole sisimas vägivaldne, kui tõesti iga päev rahumeelset elu elate- elu mis ei ole võistlev, auahne ega kade; elu, mis ei loo vaenulikkust.
Oleme maailma praeguse segaduseni viinud oma enesekeskse tegutsemise, oma eelarvamuste, vihavaenu ja rahvuslikkuse varal ja kui me ütleme, et ei saa midagi teha, siis tunnustame korratust eneses kui paratamatust.
Nähes kõike, mis teie igapäevaelus toimub, enese igapäevatoiminguid- kui võtate pliitatsi maast, kui räägite, sõidate autoga või jalutate üksi metsas- kas suudate ühe hingetõmbega, ühe pilguga, tunnetada end väga lihtsalt sellisena, nagu te olete?
Hinne: 5/5
Me oleme rahutud elu, poliitika, majandusliku olukorra, hirmu, julmuse ja kannatuste pärast nii maailmas kui ka meis enestes, millest me taipamegi, kui kohutavalt oleme sõltuvad. Mida me teeme? Võtame selle rahutuse omaks ja elame edasi, nagu enamik seda teeb? Harjume sellega, nagu inimene harjub elama valutava seljaga? Kannatame ära?
Meis kõigis on alduvus asjadega leppida, ära harjuda, olukordi süüdistada. "Oh, kui asjad oleks õigesti, siis oleksin minagi teistsugune." või "Andke mule võimalus jam a teostan end." või "Mind rõhub kogu see ülekohus." Me süüdistame pidevalt oma muredes teisi, elukeskkonda või majanduslikku olukorda.
Enamik meist kulgeb läbi elu tähelepanematult, reageerides mõtlemata vastavalt sellele keskkonnale, milles oleme üles kasvanud. Sellised suhtumised toovad vaid orjust ja sõltuvust juurde, aga kui pöörate kogu tähelepanu sellele sõltuvusele, siis näete, et olete minevikust vaba, see langeb loomulikult teie küljest ära.
Kas olete märganud, mis teiega juhtub, kui te ei saa naudingut, mida püüdlete? Kui te ei saa seda, mida tahate, siis muutute rahutuks, kadedaks ja olete tulvil viha.
Mind huvitab isiklik edu, minu töö, minu pere, väike nurgake, milles elan, parema positsiooni ja lugupeetavuse saavutamine, võimu ja teiste valitsemiseni jõudmine jne. Ma arvan, et oleks loogiline tunnistastada, et enamikku meist huvitab eelkõige mina ise.
Enamik ihaldab rahuldust, mida pakub mingi positsioon ühiskonnas, sest meil on hirm ola eikeegi. Ühiskond on üles ehitatud nii, et kdanikku, kel on austusväärne positsioon, koheldakse väga aupaklikult, aga positsioonita inimest pillutatakse hoolimatult sinna-tänna. Igaüks tahab endale mingit positsiooni, olgu see siis ühiskonnas, peres või Jumala paremal käel, mida teised tunnustavad, vastasel juhul pole see midagi väärt. Peame alati tribüünil istuma. Sisimas oleme kurjuse-ja viletsusepuntrad, mistõttu on väga meeldiv, kui meid väliselt suurteks kujudeks peetakse.
Kuna me elame säärases rikutud ja totras ühiskonnas ning saame hariduse, mis oma rõhuasetusega võistlemisele kutsub esile hirmu, oleme kõik koormatud mingisuguse hirmudega, nende koledate painajatega, mis moonutavad ja nüristavad meie igapäevast elu.
Seepärast ma küsin eneselt: "Miks, miks ma ometi mõtlen tulevikust ja minevikust nautides ja kannatades, teades, et säärane mõtlemine loob hirmu? Kas on võimalik, et mõte peatuks, sest vastasel juhul ei lõpe hirm iialgi?"
Kas vägivallaprobleem on väljas-või seespool? Kas te tahate lahendada seda probleemmi välismaailmas või on teil kirbule võetud vägivald teis eneses? Kui olete iseendas vägivallast vaba, siis tekib küsimus: "Kuidas saan ma elada maailmas, mis on tulvil vägivalda, saamahimu, aplust, kadedust ja julmust? Kas mind mitte ei hävitata?" See küsimus tekib paratamatult. Kui te nii küsite, siis te vist ei elagi tegelikult rahumeelselt. Kui elate rahumeelselt, siis ei ole mingeid probleeme. Teid võidakse vangi panna, kuna keeldute sõjaväkke minemast, või maha lasta, sest te ei nõustu sõdima, aga see pole mingi probleem. On väga oluline, et te seda mõistaksite.
Meil tuleb teritada seda tööriista, milleks on meel- meel, mille on nüriks teinud see õigustamine ja hukkamõistmine. Te saate sügavale tungida vaid siis, kui teie meel on nõelterav ja tugev kui teemant.
Inimene võtab konflikti igapäevaelu loomupärase osana, sest tema eluviisi koostisesse kuuluvad võistlemine, armukadedus, saamahimu ja agressioon. Kui me võtame omaks sellise eluviisi, siis me tunnustame ühiskonna ülesehitust sellisena, nagu see on, ja elame lugupeetavuse malli järgi. Sellesse malli ongi enamik meist kinni jooksnud, sest suurem osa inimestest tahab üliväga olla lugupeetav seltskond.
Enamik meist on tulvil ühiskonnast pärinevatest asjadest. Ahnus, kadedus, viha, vihkamine, armukadedus, ängistus- oleme tulvil neist asjust, mida ühiskond ja me ise oleme endis loonud. Erinevad usundid on üle kogu maailma jutlustanud vaesusideaali.
Me võrdleme alati seda, mis me oleme, sellega, mis me peaksime olema. See pekas olema on selle projitseerimine, mida me enda arvates peaksime endast kujutama.
Kui kõrvutame end pidevalt - nendega, kes on rohkem rikkamad või toredamad, rohkem intellektuaalsemad, südamlikumad, kuulsamad, selle ja tolle poolest paremad. See rohkem mängib meie elus erakordselt olulist rolli; see enese pidev kõrvutamine millegi või kellegagi on üks esmaseid konflikti põhjuseid.
Miks võrdlemine üldse olemas on? Miks te võrdlete end kellegi teisega? Seda on lapsest saadik õpetatud. Igas koolis võrreldakse õpilast A õpilasega B ning A hävitab end, püüdes olla B moodi.
Me kanname kaasas koormat tuhandete inimeste öeldust ja kõikide meie õnnetuste mälestusi. Kõik see täielikult hüljata tähendab olla üksi ja meel, mis on üksi, ei ole ainult süütu, vaid ka noor, mitte ajalises või vanuse mõttes, vaid noor, süütu ja elav vanusest olenemata- ainult säärane meel suudab näha tõde ja seda, mis ei ole mõõdetav sõnadega.
Selles üksinduses hakkate mõistma vajadust elada sellisena, nagu olete, mitte nagu te peaksite olema või olete olnud. Vaadake, kas saate silmitseda end ilma mingi võbinata, võltsi tagasihoidlikkuseta, hirmuta, õigustamata ja hukka mõistmata- lihtsalt elada enesega sellisena, nagu te tõesti olete.
Oleme eraldunud elamise suremisest ning see vahemik nende vahel on hirm. Selle vahemiku, aja, loob hirm. Elamine on meie igapäevane piin, haavumine, kurbus ja segadus ning juhuti avaneb aknast vaade üle võlutud vogude. Sega nimetame elamiseks ja me kardame surra, mis tähenda selle armetuse lõppemist. Pigem klammerdume tuntu külge, kui vaatame näkku tundmatulsele ning tuntu hulka kuuluvad meie maja, mööbel, pere, iseloom, töö, teadmised, kuulsus, üksindus ja meie jumalad. Lakkamatu tiirlemine piiratuse kibestumuses.
Enamik kardab surma, sest me ei tea, mida tähendab tõeliselt elada. Me ei tea, kuidas elada ja seetõttu ei tea ka, kuidas surra. Kuni kardame elu, kardame ka surma. Inimene, kes ei karda elu, ei karda olla täiesti kindlusetu, sest ta mõistab, et psühholoogiliselt ei saa olla mingit kindelolekut. Kui kaitsust pole, siis on tegu lputu liikumisega ning sel juhul on elu ja surm üks ja sama. Inimene, kes elab konfliktita, elab ilu ja armastuse keskel, ei karda surma, sest armastada tähendab surra.
Kui surete kõigele tuntule, oma perele, mälestustele, kõigele, mida olete tundnud, siis on surm puhastus, noorendav protsess, siis toob surm endaga kaasa süütuse ja ainult süütud on kirglikud, mitte need, kes usuvad või tahavad välja uurida, mis juhtub pärast surma.
Et teada saada, mis juhtub, kui surete, tuleb teil surra. See pole nali. Teil tuleb surra- mitte füüsiliselt, vaid sisemiselt kõigele, mida olete kalliks pidanud, ja asjadele, mille suhtes olete kibestunud. Kui olete surnud ühele oma naudinguist ja kui see on toimunud loomulikult, ilma mingi sunni ja arutluseta, siis te teate, mida tähendab surra. Surra tähendab omada meelt, mis on enesest tühi, mis ei sisalda igapäevaseid igatsusi, naudinguid ja hingepiinu. Surm on uuenemine, muutumine, milles mõtlemine ei toimi, sest mõtted on vanad. Kui on surm, siis sünnib midagi täiesti uut. Vabanemine teadaolevast on surm ja siis te elate tõeliselt.
Õnnetuseks arvab enamik vanemaid, et nad vastutavad oma laste eest ja see vastutustunne väljendubb selles, et nad räägivad oma võsukestele, mida nad peaks ja mida ei peaks tegema, kelleks nad peaks saama ja kelleks mitte. Vanemad tahavad, et lapsed saajs turvalise koha ühiskonnas. See, mida nad nimetavad vastutuseks, on osa sellest lugupeetavusest, mida nad jumaldavad. Mulle näib, et seal, kus on lugupeetavus, ei ole loomulikku korda. Neid huvitab vaid see, kuidas olla täiuslikud kodanlased. Kui nad valmistavad oma lapsi ette ühiskonda sobitumiseks, siis seeläbi põlistavad nad sõda, konflikte ja julmust. Kas seda te nimetategi hooleks ja armastuseks?
Vaadata või kuulata- see on sama- on üks raskemaid asju elus. Kui teie silmi pimestavad mured, siis te ei näe päikeseloojangu ilu. Enamik meist on kaotanud kokkupuute loodusega. Tsiviliseeritud maailm suundub üha enam suurlinnade suunas. Oleme aina enam linnainimesed, kes elavad kitsukestes korterites, ja meil pole piisavalt ruumi sellegi jaoks, et hommikul ja õhtul taevast vaadata. Oleme kaotanud kokkupuute paljude ilusate asjadega. Kas olete märganud, kui vähesed inimesed silmitsevad päikesetõusu,- loojangut, kuupaistet või valguse peegeldumist vees?
Kuna oleme kaotanud kontakti loodusega, arendame seda enam oma intellektuaalseid võimeid. Loeme rohkesti raamatuid, külastame muuseume, kuulame kontserte, vaatame telerit ning meil on veel palju muid meelelahutusi. Osundame lõputult teiste inimeste mõtetele ning mõtleme ja räägime väga palju kunstist. Miks me niivõrd kunstist sõltume? Kas see on mingi põgenemine või stimuleerimine? Kui olete vahetus kokkupuutes loodusega, jälgite lindude lendu, taeva ilu, varje küngastel või ilu teise inimeste näol, kas te siis ka tahaksite minna muuseumi, et pilte vaadata? Võib-olla vajate mingit stimuleerimist seepärast, et te ei tea, kuidas vaadata kõiki neid asju, mis teid ümbritsevad.
Ütleme, et jalutate omaette või kellegagi koos ning ei räägi. Teid ümbritseb loodus ükski koer ei haugu, autod ei sõida, isegi linnud ei siputa tiibu. Olete täiesti vaikne ja ka loodus teie ümber on tervenisti vaikne. Selles vaikuses, mis hõlmab nii vaatlejat kui ka vaadeldavat- kui vaatleja ei tõlgi nähtut mõtteisse- ilmneb ilu. Pole loodust ega vaatlejat, on vaid üksiolev meel; meel on üksi, mitte eraldatud, üksi vaikuses ja see vaikus on ilu.
Mõtted o nsaanud meile tunduvalt tähtsamaks kui toimimine, mõtted, mida kõikvõimalike alade haritlased nii nutikalt raamatuis väljendavad. Mida riuklikumad ja peenemad on mõtted, seda enam me kummardame neid ja raamatuid, milles nad sisalduvad. Me oleme need raamatud, oleme need mõtted, niivõrd sügavalt oleme neist sõltuvad.
Mõte on niivõrd riuklik, et ta väänab kõike, nagu talle sobib. Oma naudingunõudega orjab mõte end. Mõte on kahesuse tekitajaks kõigis meie suhetes: meis on vägivald, mis pakub naudingut, aga on ka soov elada rahus, olla lahke ja leebe.
Need, kes palju mõtlevad, on väga materialistlikud inimesed, sest mõte on mateeria samuti nagu põrand, sein või telefon.
Mõte on vildak, sest ta suudab leiutada kõik ja näha asjju, mida pole.
Mulle näib, et üks suuremaid komistuskive elus on see pidev heitlus, et kuhugi jõuda, midagi saavutada või omandada. Lapsepõlvest peale on meid õpetatud omandama ja saavutama- ajurakud loovad ise selle saavutamismalli, et oleks füüsiline turvatunne, aga psühholoogiline turvatunne selle saavutamistungi raamidesse ei mahu. Me nuame kindlust kõigis oma suhetes, hoiakutes ja toimingutes, aga, nagu oleme juba näinud, mingit kindlust tegelikult ei ole. Kui leiate, et üheski suhtes pole mingit kindlust, mõistate, et psühholoogiliselt pole midagi püsivat, siis vaatate elule hoopis teisiti.
Enamike inimeste elu määravad väliselt ühiskonna nõudmised, perekond, enese kannatused, kogemused, teatava ideoloogilise või faktilise malli järgimine; sedalaadi distsipliin on kõige tuimendavam asi.
Kirjeldada saab teadaolevat ning vabanemine teadaolevast saab tulla vaid siis, kui te iga päev surete tuntule, solvangutele, kiitustele, kõikidele omaloodud kujutlemadele, kogemustele- surete iga päev nii, et ajurakud muutuvad värsketeks, noorteks ja süütuteks. Kuid see süütus, värskus, õrnus ja leebus ei tekita armastust, see pole ilu ega vaikuse omadus.
See üha uute elamuste nõudmine osutab inimese sisemisele vaesusele. Me loodame, et saame elamuste abil iseenda eest põgeneda, aga need elamused on ju meist endist tingitud. Kui meel on väiklane, armukade ja rahutu, siis võib ta proovida uusimat uimastit, kuid see, mis ta näebm on seejuures ikkagi tema enda väiklane looming, iseenese pisikesed projektsioonid oma tingituse taustal.
Seega on enamikule meist probleemid vajalikud; me usume, et ilma nendeta muutuks meel juhmiks ja raskeks, mistõttu me sõltume sündmustest, elamusest, mis annab meile elevust, pingsust, teravdab meelt.
Iga päev oleme tunnistajaks maailmas juhtuvatele kohutavatele asjadele, mis on inimeses oleva vägivalla tulemuseks. Te võite öelda: "Ma ei saa midagi teha" või "Kuidas saan mina maailma mõjutada?". Ma arvan, et te saate maailma vägagi palju mõjutada, kui te pole sisimas vägivaldne, kui tõesti iga päev rahumeelset elu elate- elu mis ei ole võistlev, auahne ega kade; elu, mis ei loo vaenulikkust.
Oleme maailma praeguse segaduseni viinud oma enesekeskse tegutsemise, oma eelarvamuste, vihavaenu ja rahvuslikkuse varal ja kui me ütleme, et ei saa midagi teha, siis tunnustame korratust eneses kui paratamatust.
Nähes kõike, mis teie igapäevaelus toimub, enese igapäevatoiminguid- kui võtate pliitatsi maast, kui räägite, sõidate autoga või jalutate üksi metsas- kas suudate ühe hingetõmbega, ühe pilguga, tunnetada end väga lihtsalt sellisena, nagu te olete?
Hinne: 5/5
Bernard Lievegoed "Inimese elukäik"
Igaühel on vabadus- sõltumata sellest, kas tal on raha või mitte- vaadelda loodust või tormata sellest mööda, kohtuda kaasinimestega või neist mööda kõnelda.
Kes hoole ja innuga mateeriat teenib, nagu seda teeb meie läänelik kultuur, selle uputab materiaalsete hüvede küllus ja koguni sellisel määral, et heaolust saab allakäigu põhjus.
Platoni ajal ei olnud jumalik maailm inimesele enam kättesaadav, inimene oli ideede ürgmaailmast eraldunud. Tunnetus on sündimiseelse teadmise meenutamine. Teadmine, tajumine ja arusaamine on kõik taastundmine. Pilk on aga alati suunatud individuaalsuse-eelsesse maailma, ärganud mina "vaimsele kodumaale".
Läbi kogu keskaja ja ka veel skolastikute juures valitseb filosoofiline mõtlemine. "Ma mõtlen, järelikult olen", võis Descartes öelda veel uusaja alguseski. Uusaeg, mis algas renessanssiga (mitte "naissance"- so, millegi uue sündimisega) tahtis veelkord ammutada kreeka ideede küllusest. Peagi mandus idee aga mõistuseks- ratsionalism oligi sündinud. Sellele järgnes matematist, mille jaoks oli ainsaks tõepäraseks ideeks matemaatiline loogika.
Sellega oli tasandatud see materialismile- maailmavaatele, mis on risti vastupidine spiritualismile. Materialismi arvates olevat kõik asjad ainult mateeria ja materiaalsete jõudude toime väljendus.
Meil ei ole sinna midagi parata, me kõik oleme materialismist nakatunud, isegi sel juhul, kui me kas religioonis või filosoofias otsime vaimu.
Viiekümneselt ei tohi inimesel olla enam illusioone, tal tuleb leppida aktiga, et ta elu aegapidi kustub. Faktiliselt seisab ta eimillegi ees ja peab seda aktsepteerima. Kes niiviisi elada tahab, sellele jääb terve faas, mis paljudele on kõige tähtsam osa elust, seitsme pitseriga raamatuks.
Viiekümnendate aastate teisel poolel muutub tööga paralleelselt eksisteeriva maailma kujundamine kibedaks vajaduseks. Kui tihti ma olen olnud sunnitud küsima vastutaval ametikohtadel töötavatelt inimestelt, mis oleksid nad lihtsalt inimestena, kui nad kasvõi mõne õnnetuse tõttu oleksid sunnitud tööst loobuma. Ja kui tihti on vastus vältimatu: siis ei jääks mulle enam mitte midagi.
5/5
Subscribe to:
Posts (Atom)