Praegu on kõigile teada, et siiras jutustus ühe inimese elupäevast võib kasvada laiema tragöödia panoraamiks, paratamatult muutudes massiportreeks tinahallil taustal. Päevikus on see oht eriti suur, sest päevikusse kantakse just seda, mis sind vaevab ja lahendust nõuab. Keegi ei jäädvusta päevikus mõnu, mida ta saab hea kohvi joomisest. Registreeritud rõõmude arv on päevikus seaduspäraselt alati väiksem vaevade arvust. Päevikus häälitsevad suurima surve tunnid, pikad piinade aastad. See ongi päeviku spetsiifika ja selle žanri mõte.


Mul pole siiski mahti iga päev päevikupeeglisse vaadata: päevakohustusi on liiga palju ja ajahäda liiga suur. Sellepärast otsustasin päeviku ümber nimetada nõnda: "Harvade märkmete raamat."


Milline pidi olema ideaalne põllutööline mõisniku, kupja ja mõisavalitseja arvates? Töökas, kuulekas ja usklik. Loomulikult sunnismaine. Kui selline ori pühapäeviti kõrtsis käis, siis salliti seda lisatuluallikana.
Milline pidi olema ideaalne musulman sultani ning kaliifi arvates? Kuulekas ja usklik, täis vaenu uskamtute vastu. Haaremi pidamise vastu sultan ei olnud, sest naisi oli külluses.
Milline on olnug hea inimene klassiühiskonna mandariinide arvates?
Kuulekas, töökas, tagasihoidlik, vähenõudlik, endastmõistetavalt usuvõtlik kõige vastu, mis on vaaraodele kasulik. Kui inimene puhkepäeviti viina joob, sallitakse seda vaikselt. Viin toob kopsaka kopika kassasse.

Sõnameister võib mõtteid ausalt väljendada või siis mõtteid sõnadega katta, nagu kaetakse inimesi või mannekeene mantlite, seelikute ja jalatsitega. Viimane tegevus ei ole väljenduskunst, nagu pole kõnekunst kõnelemine asjadest, mida kõneleja ega kuulaja ei usu, mille suhtes nad on ükskõiksed.

Vana tark Goethe pidas romaanide lugemist tarbetuks ja kahjulikukski. Goethe hindas kogu kirjandusest ainult seda, mis teeb meid tugevamaks, paremaks või võimekamaks, tänapäevases keeles ütleksime: ainult informatsioonirikas kirjandus on väärtuslik. Illusioone ja iidoleid kujutav kunst on kahjulik ka siis, kui ta on vormilt virtuooslik. Sõnu kuritarvitatav dekoreerimisokus ei saa kunagi asendada ehtsat väljenduskunsti.

Hemingway oskab meisterlikult jutustada, ta on leiutanud ja käibele lasknud mitmeid novaatorlike jutustamisvõtteid: kordamised, väljajätted, olulise ridade vahelt vihjamine. Aga ta ei kuulu inimkonna suurte õpetajate hulka. Ta teoste lugemine mõjub teadvusele mürgina. Ta romaanikangelased aina joovad, laaberdavad, neil pole inimlikke positiivseid ideaale, inimlikke väärtusi.

Sedasama õpetab N.Gogol jutustuses "Portree", milles ta püstitab kunstniku eetika ja esteetika ideaali. Kunstnik peab säilitama ehtsuse ja sõltumatuse, muidu ta lakkab olemast kunstnik. Gogol jutustab andeka kunstniku Tšartkovi korrumpeerimise loo, kes alistab oma kunsti tellimustele ja muudab maalimisstiili raha pärast.


Nõnda poeet olla, nõnda kikas olla, nõnda inimene olla! Mitte alistuda nõmedusele, dresseerimisele, vägistuskatseile, kõikjal oma inimväärikuses peale jääda! Olla tark, jah, tark, aga mitte nõnda nagu nood, kes osavalt selgrool balansseerivad potitäit ajusid, aimamata, kui palju samade ajude abil saaks levitada head ja tarka, julget ja surematut.


Noorus võtab tõsiselt armastust, vanadus võtab tõsiselt surma.


Keegi ei saa kunagi teada, mida sa kavatsesid oma elupäevadest teha. Aga kõik, millega sa tegevteoliselt täitsid elu hetki- see on sinuga tänapäevani.


Viiruselise gripi kolmandal päeval oli põhjuseta väsimuse ja tülpimuse tunne eriti masendav. Tajusin kogu välismaailma otsekui läbi vatise-uduse eesriide, mille täpsem kirjeldamine viiks keelatud naturalismi. Postki jäi avamata, lehed lendasid voodi alla. Isegi juturaamatuist ei kompa enam läbi, valgusekartlikud silmad sulguvad iseenesest. Aga vaimse tegevusega harjunud aju ei saa ju lihtsalt välja lülitada nagu elektriaparaati.

Aimee olemuses elasid instinktitugev naine ja intelligentne mees, kes ühinesid hoogsaks ja nautimisvõimeliseks harmooniaks. See harmoonia soodustas ta "mina" tagasihoidmatut väljahoovamist ellu, minajulgust, elukülluse jaatamist, hoolimata konvetsioonidest ja valitsevaist arvamustest. See naine tegi ainuüksi seda, mida ta teha tahtis, ei saanudki teha midagi muud.


Sellest tulebki lähtuda. Astudes suuremast veast ikka väiksemasse vikka, terita iga sõna hoogsamaks, iga tegu paremaks. On ju raske jääda truuks ilma jumalata, aga sa pead ka armutühjas maailmas jõudma astmeni, kus ei võeta osa kurjast teost ka siis, kui see saab üldiseks, kus ei minda mööda haavatust ka siis, kui sul pole temaga asja.


Sinu elu on reaalne ainult oleviku sekundeis. Teist elu pole. Pole olemas mingisugust transtsendentsust. Pole ideaale, pole saavutusi, kui sa neid ise ei loo ning lakkamatult ei kaitse, iga tund, iga hetk, tukkumata ja aplodeerimata.

Ka hea tahte inimesed peavad teostama vastupanu kurjusele iga tund, iga sekund! Sest elu toimib ainult oleviku sekundeis, meie pulsilöökide vahel. Ära lükka oma valvust homsele, siis on hilja, kui raudne kand astub su silmile!

Poeet ja belletrist on käsitööline, kes võistleb masinatega (nn. massimeediumid: raadioringhääling, televisioon, kino, juhitav trükipress jnms.) Inglise tööliskirjanik Alan Sillitoe kujutab tänapäeva kirjaniku olukorda jutustuses "Pikamaajooksja üksindus" (The loneliness of the Long-distance Runner): vangis istuv sportlane loobub kindlast võidust, mida vajab tema boss, mitte ta ise. Sillitoe on reetnud, et see olevat jutt kirjanikust.
See autori üksindus on tehnilisel ajastul põhiline ja paratamatu; aga lugejad ei aima seda. Kõigepealt tuleb mõista, et keegi ei kirjuta kirjutamise enese pärast- see on idealistlik vagajutt (sahtlisse kirjutaja on põrandalune, kes oma publikut ootab). Sõnastamisvõimeline ja ütlemistahteline autor kõneleb alati partnerile. Isegi päevik on kõnelemine, kuigi see vormilt jääb monoloogiks.


Kirjanikuks saab ainult see, kes oma teose ka maailma saadab. Sahtlisse kirjutaja ei saa autoriks, geniaalitsev kõrtsikangelane jääb igaveseks allapoole kirjanduse nivood.


Gogoli loos on nina näiva mina sümboliks. Kui "major" Kovaljov kaotab oma nina, siis muutub ta kohe nulliks teiste ninade maailmas, kus inimese üle ei otsustata mitte tema töö ega võimete järgi, vaid aukraadi järgi. Lugedes Gogolit mõistame, et inimese identifitseerimine ta sotsiaalse rolliga on tühjuse tunnuseks. Nina võib küll iseseisvuda ja esineda riiginõuniku rollis, aga kui  ta kaob, jääb ainult tühi koht. Eile riignõunik muutub lihtsalt olematuks.

Kuid praegu ei kõnele autor mitte kinost, ta tahab toonitada teist aspekti, mida võiks nimetada pärast-seda aspektiks. Kui kinolinavarjud kustuvad, on kinomaan kohe jälle kaine, ta on algust juba unustamas ja kobab taskust suitsu, et reaalsusesse tagasi pääseda. Ja ta elus ning tegevteos läheb kõik teisiti, kui kangelane linal markeeris. Kõik nähtu oli ainult "meelelahutus", kõik suur ja üllas oli ainult nagu lonks odavat veini püstijalu. Kips ei saa olla mesi...


Segaste tundmustega vaatan nn. kosmose vallutamist. Osa inimkonnast kipub vägisi kosmost ja Kuud korraldama, kuigi meil on meie omas kodus kehvust ja korraldamatust küllalt. Minu meelest pole mõtet heisata riigilippe kuul, kuna see edevuse laat maksab miljoneid, mis kuluksid elu korrastamiseks emakesel Maal.


Ja meie väikesel maarahval oleks juba ammu filosoofe vaja, nagu neid sakslastel oli ja on. Isegi Tammsaarest on vähe, meil on oma Hegelit vaja. Nii arukal rahval peaks ka elu üle mõtlejaid olema.


Meie imetleme kõike lõpuleviidut ja alahindame kõike arenevat. Igas inimeses peitub kirjnaik. Harju oma mõtteid üles kirjutama. Mõtete sõnastamine sunnib selgusele väljendumises, mis on peaasi.


On vaja julgust ja jõudu
hüpata pea ees materjali voogudesse,
koguda, hinnata, ühendada, mõtestada
ja kõik kohale panna nii,
et kaosest saaks teos.

Tegelen selle ulmaga ikka uuesti. Elu mõtteks on elu säilitamine. Aga elu ei tule samastada eksistentsiga. Eksistents on kvantitatiivne mõiste, elu aga kvalitatiivne.
Elu mõtteks on surma hävitamine. Eksisteerimise seesmise potentsi korrutamine iseendaga. Elu korrutamine iseendaga. Elu jõudluse suurendamine iseenda seest. Funktsioonide avardamine otsekui ürgsigituslikul viisil. Surma hävitamine tähendab surmatoovate faktorite ikka suuremat ületamist. Meiega seoses olevate objektide hävitusjõu võitmist.


Iga piin rahuneb, iga tõttamine saab siis tarbetuks. Mul pole enam vaja rühkida, piisab mu olemisest. Kuna ma olin, siis jään ka edaspidiseks, igavikuks. Olen endaga võrdne, mul pole vaja olla keegi teine, kui olen. Elu.


Nimi on elu saladus, algul olin ABC, siis DEF, nüüd võtaks uueks nimeks kas või KLM. Ja mu elu algab otsast peale...


Kõigepealt tuli soojaks kütta kiirpisike köögiahi; siis asusin aeglasema kahhelahju kallale. Soojus ja mugavus pole looduses sugugi nii endastmõistetavad nagu linnamajades. Alles vastu hommikut ronisin lõdisedes elektrikotiga eelsoojendatud sulekoti alla.


Elu on võrratult salasügavam kui terminoloogia, mis modelleerib tõelust rakenduslikuks tarbeks. Looduse rüpes, eemal masinate mürast saab see taas selgeks nagu noorusaastail, millal nii innukalt elu mõtet otsisin.


Tuleb elada nõnda, et oled iga sekund valmis surema, nagu ollakse alati valmis naeratama, armastama, magama. Tuleb alustada iga päev uuesti.

Lars F. H Svendsen "Igavuse filosoofia"

Igavus tekib harilikult siis, kui me ei saa teha seda, mida tahame, või kui tuleb teha midagi sellist, mida ei taha teha. Aga mis siis, kui meil pole õrna aimugi, mida me soovime- kui oleme minetanud elus orienteerumise võime? Siis võime leida end sügavast ükskõiksuset, mis meenutab tahtejõuetust, sest tahe ei leia kinnitumise kohta. Fernando Pessoa kirjeldab seda kui "kannatusteta kannatamist, tahteta tahtmist, mõtteta mõtlemist."

Georg Büchneri komöödiast "Leonce und Lena" leiame tüüpilise väljenduse: "Mida kõike inimesed igavusest välja ei mõtle! Nad õpivad igavusest, nad elavad igavusest, armuvad, kihluvad ja sigivad igavusest, ja lõpuks surevad igavusest."

Isikliku tähenduse puudumise korral peavad kõikvõimalikud lõbustused looma asenduse, asendustähenduse. Või siis kuulsuste kultus, mille puhul inimene süüvib kellegi teise ellu, kuna ma elus napib tähendust. Meid veetlevad veidrused, ja iha veidruste järele toidab iga päev massimeediat- aga kas nimelt see meeldumus veidrustesse pole igavuse teadvustamise tulemus?
Igasuguse meelelahutuse jahtimine näitabki meie hirmu meid ümbritseva tühjuse ees. Rahulduse tagaajamine ja nõudmine ning rahulduse puudumine on lahutamatult seotud. Mida selgemini satub individuaalne elu fookusesse, seda tugevamaks muutub kesk argitriviaalsusi nõudmine tähenduse järele.

"Huvitaval" on alati lühike säilivusaeg ja sel pole tegelikult muud funktsiooni, kui et seda igavuse eemalhoidmiseks tarbitaks.

Kahjuks teeb moodne tehnoloogia meist üha passiivsemad vaatlejad ja tarbijad ning aina vähem aktiivsed osalejad. See viib tähenduse nappuseni.

Aja tühjus igavuses ei ole sündmusetus, sest ajas juhtub alati midagi, olgu see kas või ainult pilt värskele, alles kuivavale maalile. Aja tühjus on tähendustühjus.

Oleme uute asjade suurtarbijad, uute inimeste suutarbijad, et murda ikka ühe ja sama monotoonsus.

Pascal: "Ainus koht, kus saame lohutust oma viletsusele, on meelelahutus. Ja ikkagi on see meie viletsusest kõige suurem. Sest just meelelahutus takistab meid mõtlemast iseenda üle ja viib meid märkamatult hukatusse. Meelelahutuseta oleks meil igav ja õhutab meid otsima kindlamaid abinõusid igavuse vastu. Aga meelelahutus lahutab meie meelt ja saadab meid märkamatult surma."

"Igavus. - Miski pole inimesele nii talumatu kui täielik puhkus, ilma kirgedeta, ilma asjaajamisteta, ilma meelelahutusteta, ilma mingi rakenduseta. Siin tunneb ta oma tühisust, oma hüljatust, oma ebatäiuslikkust, oma sõltuvust, oma suutmatust, oma tühjust. Kohe kerkivad tema hinge põhjast esile igavus, masendus, kurbus, tusk, meeleheide."

Meelelahutus tundub siiski parem kui elu viletsus, sest see võib panna elu paistma õnnelikuna, vähemasti mõneks ajaks. Püüe meelelahutuse kaudu igavuse eest pääseda on sama mis tegelikkuse eest põgeneda, pagu eimiski eest, mis üksik inimene on.

Kui primitiivne inimene elab vajaduste ja vajaduste rahuldamise omavahelise suhte järgi, kaldub kultuurne inimene igavusse, ihaldades kogu aeg uusi naudinguid. Igavuse korral tunneb inimene oma eksistentsi vastu vastikustunnet või iiveldust. See on hirm vaakumi, horror vacui ees, mil on "aeglase surma" maik. Mida kauem teadvustatakse aega, seda tühjem see tundub olevat. Ainuke igavusevastane ravi on Kanti järgi töö, mitte lõbustused.

Ilma tööta on meil surmani igav, sest me ei suuda sisutult kaua elada. Kant väidab, et "inimene tunnetab pma elu tegevuse ja mitte naudingutte kaudu", ning et jõude olles tunnetatakse "elutust".

Hea odava meelelahutuse vastane argument on memento mori- pea meeles, et sul tuleb surra! Usun, et Adornol on õigus, eesootav surm paistab inimesele seda hirmsam, mida vähem ta on elanud. Romaanis "Avlosning" kirjutab Tor Ulven "murest, meeleheitest, ja mille pärast?, mõtled sa, ja jätkad: elamata elu pärast; sind ei vaeva meelehärm ega äng selle pärast, et sa teatud aja möödudes ei saa kogeda enam mitte kui midag... vaid häiriv aimdus, et sa polegi midagi kogenud ja sul pole olnudki mingit tegelikku elu."

Kuna igavus aega ei täida, paistab igav ajavahemik pärastpööle lühike, kuigi tegelikus aegruumis kogetakse sama vahemikku väljakannatamatult pikana.

See kriis põhineb modernsuse indivudalismil.

Selle igavuse vastu võitlemiseks haaratakse meelelahutuse järele, kõik taandatakse meelelahutuseks, või siis põgenetakse müstitsismi.

Ballardi seisukoht resoneerub Nietzsche väitega, et inimene tahab pigem eimiskit kui üldse mitte tahta, sest inimesel on vaja eesmärki.

Bjornson "rahu pole veel see kõige parem asi ilmas, vaid see, et üldse midagi tahetakse"

Tehnika ja igavus on omavahel seotud ning paistab, et need kaks annavad teineteisele veel jõudu juurdegi. Tehnika on okupeerinud suure osa meie suhtest maailmaga.

Meeleolu ei saa tahte jõul muuta, selle võib ainult meeleoluga asendada. Meeleolu valimine ei sõltu siiski meie enda suvast- me ei saa lihtsalt valida meeleolu, kui vaid heaks arvame.

Beckett: "Sõprus on sotsiaalne vahend nagu kas või mööbli polsterdamine või prügikastide jaotus. Sel pole mingit vaimset väärtust. Kunstniku töö on minna pindadest sügavamale ja talle on seega vältimatu ning arukas tegu lükata igasugune sõpruse pakkumine tagasi. Sest ainuke võimalik vaimne areng suundub sügavuse poole. Kunstil ei ole tendentsi levida ja laieneda, vaid pigem tõmbuda tagasi. Ja kunst on üksinduse jumalikustamine."

"Elame sõnades, sõnade kaudu, oleme sõnade loodud, teiste inimeste sõnade loodud. Sõnad pole kunagi meie endi omad. Me ei saa kunagi endiks seni, kuni sõnad on kustunud, vaigistatud, ja siis vakatame meiegi."

Tavaliselt ei oodata tavamõttes aega, vaid mingit situatsiooni, mis ükskord peab tulema. See tulevikku suunatus sisaldab asjaolu, et aeg just nimelt lihtsalt ei lähe, vaid kestab, kuni peaks ilmuma oodatav. Kui niiviisi oodatakse, ollakse eelkõige ajast teadlik ja oodatakse, et ooteaeg ometi lõpeks. Muidugi võib oodata igavlemata ja ka igavleda ootamata., ent ootamine ning igavus on siiski tihti omavahel seotud. Oodates on ootamisel eesmärk. Me ootame midagi. Aga Beckettil on eesmärgita ootamine, ja isegi kui tema tegelaskujudele ei ole see alati selge, on vähemaltl lugejale selge, et nood ei oota mitte kui midagi. See on selline ootamine, kui oodatakse midagi, mis kunagi kätte ei jõua.

Monthy Pythoni film "Life of Brian". Brian kõneleb inimsummale, kes oli Briani oma prohvetiks valinud. Aga Brian, kes seegusugst rolli endale ei soovinud, karjub neile: "You are all individuals!" Inimmass vastab ühel häälel: "We are all individuals!" Ainuke erand on mees, kes ütleb: "I'm not!"

"Inimeste probleemid tulevad nende fantaasiatest. Kui sul pole fantaasiaid, siis pole ka probleeme sest siis võtad asju nii, nagu need on."

Warholil on küll üks retsept, mida võib alati kasutada, kui olemasolemine kipub jalgealust kaotama. Tuleb lihtsalt öelda: "So what."

Warhol on ennekõike voyeur, kes The Factorys narkootikumide, promiskuiteedi, meeleheite keskel ainult vaatab- ja niimoodi vaadeldes on tal sügavalt igav.

Aeg ja ruum on tihedalt põimunud, ja igavuses saab ajalisest horror vacui'st ka ruumiline horror loci, milles koha tühjus vaevab mind. Saamoodi nagu situatsiooniigavuses soovitakse olevikul kiiremini minna lasta, tahetakse ära ka ruumist, kust inimene end leiab. Samamoodi nagu aeg pudeneb eksistentsiaalses igavuses igaveseks ja tuhmiks praeguseks hetkeks, muutub ka kogu ümbrus jõuetuks ning lähedase ja kauge erinevus variseb kokku.

Proust: "Nõnda on ka meie endi minevikuga. Asjau vaev on püüda teda taaselustada, kõik meie mõtete püüdlused jäävad tulutuks. Möödunu on peidus väljaspool mõtte asula ja ulatust ühe või teiste materiaalse objektina (meelelise muljena, mille see materiaalne objekt meile jättis), millest meil pole õrna aimugi. Ja lõpuks sõltub juhusest, kas me seda objekti üldse enne surma kohtame."

Heidegger: "Igavus on üleüldse võimalik ainult sellepärast, et kõikidel asjadel, millest me räägime, on oma aeg. Kui igal asjal ei oleks oma aega, ei oleks ka mingit igavust." Järelikult ilmub igavus siis, kui asjade oma aja ning selle aja vahel, kui me neid kohtame, on ebasuhe.

Mõni ütleks ehk, et nüüdishetkes viibimine on ju positiivne tegu; aga nüüdishetkega võib suhestuda nii tõeliselt kui ka ebatõeliselt. Selleks et suhe oleks tõeline, st väljendaks seda, kes ma tõeliselt olen, peab see olema seotud nii minu minevikuga kui tulevikuga ning sellega, kes ma maailma vallaheidetuna olen ja millised on minu tulevikuvisandid. Aga ma võin nüüdses hetkes olla nii, et mõistan ennast peaaegu eranditult selles valguses, mis mind teatud situatsioonis ümbritseb. Situatsioon tervikuna defineerib mind.

Utoopia, milles me elame, võib rahuldada peaaegu kõik meie soovid. Sellest utoopiast ei puudu midagi- välja arvatud tähendus.

Ent igavuses on peidus teatud potentsiaal. Igavuses leiab aset tühjenemine ja tühjus võib kujutada endast vastuvõtlikkust, kuigi mitte ilmtingimata. Igavus rebib asjad nende harjumuspärasest korrastatusest lahti. Igavus võib teha võimalikuks asjade uue konfiguratsiooni ja seega ka uue tähenduse just seetõttu, et on asjad oma tähendusest ilma jätnud.

Sue Johnson "Armastuse tähendus"

1838. aastal tööstusrevolutsiooni ajal koostas loodusteadlane Charles Darwin nimekirja abielu poolt- ja vastuargumentidest, enne kui läks lõpuks paluma nõbu Emma Wedgewoodi kätt. Pooltargumentidena pani Darwin kirja: "Lapsed... pidev selts (& sõber vanaduspõlves)... objektid, keda armastada & kellega mängda... igatahes parem kui koer... tore naisuke sohval mõnusa kamina ääres, & raamatud & muusika... Need asjad on tervisele head." Vastuargumendid olid Darwini jaoks järgmised: "Tõenäolised tülitsemised- ajakadu- ei saa õhtuti lugeda... ärevus ja vastutus- vähem raha raamatute ostmiseks &... prantsuse keel ei saa kunagi selgeks- ja ma ei jõua mandrile- ega lähe Ameerikasse ega lenda kuumaõhupalliga ega tee üksi rännakud Wales'i- vaene ori."

Me elame emotsionaalse isolatsiooni suurenemise ja impersonaalsete suhete ajastul. Üha rohkem kaugeneme vanematest, õdedest-vendadest, sõpradest ja toetavast kogukonnast, kus üles kasvasime. Ja üha enam elame üksinda. Viimase USA rahvaloenduse andmeil elab üle kolmekümne miljoni ameeriklase üksinda, samas kui 1950. aastal oli selliste inimeste arv vaid neli miljonit. Me rügame tööd teha üha rohkem tunde ja üha kaugemates kohtades, mis nõuavad pikkade vahemaade läbimist kodu ja töö vahel."

Üksindust uuriv psühholoog John Cacioppo Chicago ülikoolist väidab, et läänemaailmas on "vajaduspõhised sotsiaalsed sidemed asendunud juhuslike sidemetega". Selle tulemusel on meie partnerid sunnitud tühimiku täitma. Nad täidavad armsama, perekonna, sõbra, küla ja kogukonna rolli. Emotsionaalne side on selle elutähtsa ja ainulaadse suhte ainus liim.

Bowlby pakkus välja, et meid on kujundatud armastama väheseid inimesi, kes kallite lähedastena hoiavad ja kaitsevad meid elu tormides ja tuultes. See on looduse plaan inimkonna säilitamiseks.

Tung end siduda on kaasasündinud, mitte õpitud. Tõenäoliselt tekkis see tung looduse vastusena inimfüsioloogia määravale tõsiasjale: naisterahva sünnitusteed on liiga kitsad, et võimaldada läbipääsu suure aju ja suure kehaga beebidele, kes saaksid juba õige pea pärast sündimist iseseisvalt hakkama.

Tugev emotsionaalne side pole sugugi märk nõrkusest, vaid vaimsest tervisest. Tapvalt mõjub hoopis emotsionaalne isolatsioon. Kindlaim viis inimest hävitada on keelata talle armastav inimlik kontakt.

Üksikvangistuses viibivatel vangidel arenevad välja komplekssed sümptomid, nende hulgas paranoia, depressioon, ränk ärevus, hallutsinatsioonid ja mälukaotus. Vangid nimetavad oma kogemust "elavaks surmaks."

Õnnelike suhete tuumas valitseb aga sügav usk, et partnerid lähevad üksteisele korda ja et teine inimene reageerib vajadusel usaldusväärselt. Turvaline armastus on vastastikustele emotsionaalsetele signaalidele avatud kanal. Armastus on pidev protsess, milles häälestutakse samale lainele, saadakse ühendus, oodatakse märke ja loetakse neid valesti, kaotatakse ja taastatakse ühendus ning leitakse sügavam tähendus. See on kokkusaamise ja eemaldumise ning teineteise taasleidmise tants, minut minuti järel, päevast päeva.

Kuna dopamiin aktiveerib sama närviringi mis kokaiin ja heroiin, on mõned teadlased arvanud, et armastust saab vaadelda ka üht liiki sõltuvusena. Sarnasused on sellised: kui oleme kõrvuni armunud, pakub kokkupuude armsamaga positiivseid tundeid, nagu uimastid; me "januneme" armsamaga kontakti järele ning kui janu ei saa kustutatud, tunneme rahuldamatust.

Huston järeldas, et partnerite vastastikust armastust ei õõnesta niivõrd negatiivsus kui selline. Tülisid on võimalik talud, kui suhe pakub toetust ja kiindumust.

Kui partner end müüridega eraldab, käivitab see inimeses emotsionaalse plahvatuse, mis sageli väljendb silme eest mustaks võtva raevuna või ägeda leinana.

Harriet G. Lerner "The Dance of Intimacy"

Rather, in relationships between dominant and subordinate groups, the subordinate group members always possess a far greater understanding of dominant group members and their culture than vice versa.

Women often demand surprisingly little in relationships with men, whether the issue at hand is emotional nurturance or who cleans up the kitchen. We may settle for small change with a lover or husband and tolerate behaviours and living arrangements that we would not find acceptable or deam fair in a close female friendship.

When anxiety is high, and particularly if it remains high over a long period of time, we are likely to get into extreme positions in relationships where the self is out of balance , and our relationship become polarized.

Daniel J. Levitin "The Organized Mind"

All this ignoring and deciding comes with a cost. Neuroscientists have discovered that unproductivity and loss of drive can result from decision overload.

Every status update you read on Facebook, every tweet or text message you get from a friend, is competing for resources in your brain with important things like whether to put your savings in stocs or bonds, where you left your passport, or how best to reconcile with a close friend you just had an argument with.

Two of he most crucial principles used by the attentional filter are change and importance. The brain is an exquisite change detector: If you are driving and suddenly the road feels bumpy, your brain notices this change immediately and signals your attentional system to focus on the change.

A critical point that bears repeating is that attention is a limited-capacity resource- there are definite limits to the number of things we can attend to at once. We see this in everyday activities. If you're driving, under most circumstances, you can play the radio or carry a conservation with someone else in the car. But if you are looking for a particular street to turn onto, you instictively turn down the radio or ask your friend to hang on for a moment, to stop talking. This is because you have reached the limits of your attention in trying to do these three things.

We can state the principle this way: Switching attention comes with a high cost.

Our brains are evolved to focus on one thing at a time. This enabled our ancestors to hunt animals, to create and fashion tools, to protect their clan from predators and invading neighbours. The attentional filter evolved to help us to stay on task, letting through only information that was important enough to deserve disrupting our train of thought.

When we're just walking in the front door, thinking about who might be on the other end of that ringing telephone line, we're not thinking about where we put our car keys.

Daydreaming and mind-wandering, we know now, are a natural state of the brain. This accounts for why we feel so refreshed after it, and why vacations and naps can be so restorative

A connection among genetics, neurotransmitters, and artistic/spiritual thinking appears to exist.

Memory is fiction. It may present itself to us as fact, but is highly susceptible to distortion. Memory is not just a replaying, but a rewriting.

The two most important rules are that the best-remembered experiences are distinctive/unique or have a strong emotional component.

Events or experiences that are out of the ordinary tend to be remembered better, because there is nothing competing with them when your brain tries to access them from its storehouse of remembere events.

To make matters worse, the act of recalling a memory thrusts it into a labile state whereby new distortions can be introduced; then, when the memory is put back or re-stored, the incorrect information is grafted to it as though it were there all along. For example, if you recall a happy memory while you're feeling blue, your mood at the time of retrieval can color the memory to the poin when you re-store it in your memory banks, the events get recoded ad as slightly sad.

We answer the phone, look up something on the Internet, check our e-mail, send an SMS, and each of these things tweaks the novelty-seeking centers of the brain, causing an burst of endogenous opoids (no wonder it feels so good!), all to the detriment of our staying on task.

Leonhard Lapin "Tühjus"

Tühjus ruumis on tihti meeldiv. Näiteks meeldivad mulle tavaliselt rahvarohked kohad inimtühjadena. Sisemaa inimesena armastan suuri lagedaid välju, eriti, kui neis on mulje mere lähedusest. Eriliselt meeldivad mulle aga tühjad, alles valminud ehitise möbleerimata ruumid.

***

Inimene on harjunud end määratlema asjade kaudu. Tühjus hirmutab teda, muudab ta haavatavaks, eksitab ja ajab segadusse. Kui on tühjus, siis pole ju asju, millega end siduda.

***

Tühjus on ilus unistus, mis seostub rahu, vaikuse, puhtuse ja helge valgusega. Sellist tühjust igatseb tänapäeva inimene, kes on pidevalt ümbritsetud mürast, liikumisest, värvidest ja infost. Miks muidu on tänapäeva ruumikujunduses levimas minimalism. Vähem kui sajand tagasi soovisid inimesed näha ruumis küllust- nipsasjakesed muutsid kodu armsaks ja hubaseks.

***

Meie ülesehitav meel täidab tühjuse temale sobiva kujutlusega, ni nagu kogu meie elu võib olla vaid meelepärane illusioon.

***

Hiina ja Jaapani klassikalises iidimaalis on maastik alati olnud võrdväärne inimtegevusega, õieti selles domineeriv loodusmotiiv seob inimese enda lahutamatuks osaks. Võrdselt ainega esineb sarnases maalikunstis tühjus, mis tähendab seda, et maalipinnast vaid osa on kaetud kujundite ja värviga, ülejäänud osad on tühjused- tühi lõuend.

***
Sest loodus hävitab kord mälestusmärgid praegustele pseudokangelastele ning tühjus tühistab kõigi tänaste sõjasangarite ja majandusgeeniuste teod, suur poliitika ja maailma valitsev majandussüsteem kaovad igaviku musta auku, nagu ennemuistsetel aegadelgi.

***

Me ihaleme vaid tagasi kaotatud ekraani, projitseerimaks sinna oma kuhrunud soovunelmaid. Samas elab meie lahkunud sõber edasi meie hinges, nagu kadunud õnneseisunditki. Neid ei saa meilt keegi röövida ning seetõttu võib mõni surnud lähedane olla mõnel hetkel palju elavam, meile palju enam tuge pakkuda, kui kõik elavad kokku. Mõni mineviku õnnehetk toidab meid praegugi rohkem, kui kogu tänane heaolu- nagu ka mõni äravisatud paberinutsak oli meie arengutest ehk olulisem, kui tänaseni läinud paberivirnad tühiste tekstidega.

***

Aeg on nagu suur magu, mis seedib köik enda sees oleva, tühistades mistahes materiaalsed saavutused nagu väljaheited.

***

Seepärast oleks ka arhitektidel ja neid rahastavatel tellijatel mõistlikum vähem mõelda arhitektuuri monumentaalsusele, vaid rohkem sellele, kuidas täna elavat inimest kõige paremini majutada ning mismoodi teda vabastada tehnoloogia türanniast. Kultuur ei ela edasi mitte kivi või metallmonstrumite, vaid inimeselt-inimesele edasiantava elava vaimu vormis.

***

Lapsena ärgates tundus mulle iga päev uue eluna, sest eelmisel päeval valitsenud vahetu suhe maailma oli unega tühistatud. Kas me ei peaks täisealistenagi niimoodi elama ja vaatama täna oma eilseid plaane kui vaid kaja eelenud elust.

***

Õppida on palju lihtsam kui olla, olla sama loomulikult, nagu aasal lumi, merel jää...

***

Olen ka olnud üks paljudest kommunismi-idee ohvritest, mida aastakümneid püüti vägivallaga realiseerida, kuulutades kannatavale ühiskonnale, et kõik see toimub helge homse nimel. Nüüd on see homme käes- ja kus me oleme- jõhkras kapitalismi, mida eitades ju kommunistliku tulevikku loodigi. Seega, kui kõnelda tühjuse kõrval tühisusest, siis on selle väljenduseks just kõiksugu kavad, mis on pööratud tulevikku. Ometigi võib seda vormitut maailma käsitleda kui tühjuse modelleerimist, mõnusat enesepettust ning illusiooni, sest kogu elava looduse peamine siht on hävida, et end taasluua.

***

Meenutades tänast päeva kümme, kakskümmend, kolmkümmend aastat tagasi, aegu tagasi, mida me võime juba nimetada ajalooks, me ei mäleta üldse mitte midagi. Ja kui ka midagi mäletame, on see meele ime, vaimu arheoloogiline leid. Seega, mida rohkem konkreetne sündmus meist kaugeneb, seda rohkem hävitab teda unustuse hall, aja lineaarse kulgemise pilti aegamööda kattev möödaniku sudu- sõnaga-tühjus.

***

Tegelikult ei saa meist keegi elada minevikuta, sest just selle kaose ja tühjuse maailmast on pärit meie tänased isiklikud ja ka kollektiivsed müüdid, mis aitavad meil säilitada mingitki inimese elu mõõtkavale vastavat stabiilsust oma hinges ja ühiskonnas. Kui meie elu kavatsetud plaanide päraselt ei lähe, kui sellese tungib loodusele omane stiihia ja ükskõiksus, süüdistame tihti just sedasama minevikust nopitud, kildudest moodustatud ja tühjusega tsementeeritud pettepilti- ajalugu.

***

Tühjus õpetab meid selles, peagi loodusressursse lõpuni tarbivas maailmas, olema säästvamad: me võime oma tegevust, kogu inimtegevust, muuta palju miniatuursemaks, jättes enam ruumi tühjusele, seega loodusele, luues talle paremaid tingimusi taastumiseks.

***

On küsitav nüüdisinimeste tihe loodust saastav reisimine, eriti turism, kus võõrsil elatakse samasugust elu nagu kodukandis, üldsegi süvenemata paiksesse kultuuride vahel ületada mõistlikumalt ja vähema vaevaga virtuaalselt, kasutades selleks tänapäeva infotehnoloogia vahendeid. Või teha nende abil kindlaks, kuhu ja milleks meil üldse on vaja reisima minna. Buddha sõnum jõudis minuni ise- üle merede ja mägede- tema õpetuseni jõudmiseks pole ma ette võtnud pikki reise ega koormanud inimkonda transpordisaastega, sest vajalik õpetus leiab meid ise üles, kui me talle vaid oma südame avame.