Igavus tekib harilikult siis, kui me ei saa teha seda, mida tahame, või kui tuleb teha midagi sellist, mida ei taha teha. Aga mis siis, kui meil pole õrna aimugi, mida me soovime- kui oleme minetanud elus orienteerumise võime? Siis võime leida end sügavast ükskõiksuset, mis meenutab tahtejõuetust, sest tahe ei leia kinnitumise kohta. Fernando Pessoa kirjeldab seda kui "kannatusteta kannatamist, tahteta tahtmist, mõtteta mõtlemist."
Georg Büchneri komöödiast "Leonce und Lena" leiame tüüpilise väljenduse: "Mida kõike inimesed igavusest välja ei mõtle! Nad õpivad igavusest, nad elavad igavusest, armuvad, kihluvad ja sigivad igavusest, ja lõpuks surevad igavusest."
Isikliku tähenduse puudumise korral peavad kõikvõimalikud lõbustused looma asenduse, asendustähenduse. Või siis kuulsuste kultus, mille puhul inimene süüvib kellegi teise ellu, kuna ma elus napib tähendust. Meid veetlevad veidrused, ja iha veidruste järele toidab iga päev massimeediat- aga kas nimelt see meeldumus veidrustesse pole igavuse teadvustamise tulemus?
Igasuguse meelelahutuse jahtimine näitabki meie hirmu meid ümbritseva tühjuse ees. Rahulduse tagaajamine ja nõudmine ning rahulduse puudumine on lahutamatult seotud. Mida selgemini satub individuaalne elu fookusesse, seda tugevamaks muutub kesk argitriviaalsusi nõudmine tähenduse järele.
"Huvitaval" on alati lühike säilivusaeg ja sel pole tegelikult muud funktsiooni, kui et seda igavuse eemalhoidmiseks tarbitaks.
Kahjuks teeb moodne tehnoloogia meist üha passiivsemad vaatlejad ja tarbijad ning aina vähem aktiivsed osalejad. See viib tähenduse nappuseni.
Aja tühjus igavuses ei ole sündmusetus, sest ajas juhtub alati midagi, olgu see kas või ainult pilt värskele, alles kuivavale maalile. Aja tühjus on tähendustühjus.
Oleme uute asjade suurtarbijad, uute inimeste suutarbijad, et murda ikka ühe ja sama monotoonsus.
Pascal: "Ainus koht, kus saame lohutust oma viletsusele, on meelelahutus. Ja ikkagi on see meie viletsusest kõige suurem. Sest just meelelahutus takistab meid mõtlemast iseenda üle ja viib meid märkamatult hukatusse. Meelelahutuseta oleks meil igav ja õhutab meid otsima kindlamaid abinõusid igavuse vastu. Aga meelelahutus lahutab meie meelt ja saadab meid märkamatult surma."
"Igavus. - Miski pole inimesele nii talumatu kui täielik puhkus, ilma kirgedeta, ilma asjaajamisteta, ilma meelelahutusteta, ilma mingi rakenduseta. Siin tunneb ta oma tühisust, oma hüljatust, oma ebatäiuslikkust, oma sõltuvust, oma suutmatust, oma tühjust. Kohe kerkivad tema hinge põhjast esile igavus, masendus, kurbus, tusk, meeleheide."
Meelelahutus tundub siiski parem kui elu viletsus, sest see võib panna elu paistma õnnelikuna, vähemasti mõneks ajaks. Püüe meelelahutuse kaudu igavuse eest pääseda on sama mis tegelikkuse eest põgeneda, pagu eimiski eest, mis üksik inimene on.
Kui primitiivne inimene elab vajaduste ja vajaduste rahuldamise omavahelise suhte järgi, kaldub kultuurne inimene igavusse, ihaldades kogu aeg uusi naudinguid. Igavuse korral tunneb inimene oma eksistentsi vastu vastikustunnet või iiveldust. See on hirm vaakumi, horror vacui ees, mil on "aeglase surma" maik. Mida kauem teadvustatakse aega, seda tühjem see tundub olevat. Ainuke igavusevastane ravi on Kanti järgi töö, mitte lõbustused.
Ilma tööta on meil surmani igav, sest me ei suuda sisutult kaua elada. Kant väidab, et "inimene tunnetab pma elu tegevuse ja mitte naudingutte kaudu", ning et jõude olles tunnetatakse "elutust".
Hea odava meelelahutuse vastane argument on memento mori- pea meeles, et sul tuleb surra! Usun, et Adornol on õigus, eesootav surm paistab inimesele seda hirmsam, mida vähem ta on elanud. Romaanis "Avlosning" kirjutab Tor Ulven "murest, meeleheitest, ja mille pärast?, mõtled sa, ja jätkad: elamata elu pärast; sind ei vaeva meelehärm ega äng selle pärast, et sa teatud aja möödudes ei saa kogeda enam mitte kui midag... vaid häiriv aimdus, et sa polegi midagi kogenud ja sul pole olnudki mingit tegelikku elu."
Kuna igavus aega ei täida, paistab igav ajavahemik pärastpööle lühike, kuigi tegelikus aegruumis kogetakse sama vahemikku väljakannatamatult pikana.
See kriis põhineb modernsuse indivudalismil.
Selle igavuse vastu võitlemiseks haaratakse meelelahutuse järele, kõik taandatakse meelelahutuseks, või siis põgenetakse müstitsismi.
Ballardi seisukoht resoneerub Nietzsche väitega, et inimene tahab pigem eimiskit kui üldse mitte tahta, sest inimesel on vaja eesmärki.
Bjornson "rahu pole veel see kõige parem asi ilmas, vaid see, et üldse midagi tahetakse"
Tehnika ja igavus on omavahel seotud ning paistab, et need kaks annavad teineteisele veel jõudu juurdegi. Tehnika on okupeerinud suure osa meie suhtest maailmaga.
Meeleolu ei saa tahte jõul muuta, selle võib ainult meeleoluga asendada. Meeleolu valimine ei sõltu siiski meie enda suvast- me ei saa lihtsalt valida meeleolu, kui vaid heaks arvame.
Beckett: "Sõprus on sotsiaalne vahend nagu kas või mööbli polsterdamine või prügikastide jaotus. Sel pole mingit vaimset väärtust. Kunstniku töö on minna pindadest sügavamale ja talle on seega vältimatu ning arukas tegu lükata igasugune sõpruse pakkumine tagasi. Sest ainuke võimalik vaimne areng suundub sügavuse poole. Kunstil ei ole tendentsi levida ja laieneda, vaid pigem tõmbuda tagasi. Ja kunst on üksinduse jumalikustamine."
"Elame sõnades, sõnade kaudu, oleme sõnade loodud, teiste inimeste sõnade loodud. Sõnad pole kunagi meie endi omad. Me ei saa kunagi endiks seni, kuni sõnad on kustunud, vaigistatud, ja siis vakatame meiegi."
Tavaliselt ei oodata tavamõttes aega, vaid mingit situatsiooni, mis ükskord peab tulema. See tulevikku suunatus sisaldab asjaolu, et aeg just nimelt lihtsalt ei lähe, vaid kestab, kuni peaks ilmuma oodatav. Kui niiviisi oodatakse, ollakse eelkõige ajast teadlik ja oodatakse, et ooteaeg ometi lõpeks. Muidugi võib oodata igavlemata ja ka igavleda ootamata., ent ootamine ning igavus on siiski tihti omavahel seotud. Oodates on ootamisel eesmärk. Me ootame midagi. Aga Beckettil on eesmärgita ootamine, ja isegi kui tema tegelaskujudele ei ole see alati selge, on vähemaltl lugejale selge, et nood ei oota mitte kui midagi. See on selline ootamine, kui oodatakse midagi, mis kunagi kätte ei jõua.
Monthy Pythoni film "Life of Brian". Brian kõneleb inimsummale, kes oli Briani oma prohvetiks valinud. Aga Brian, kes seegusugst rolli endale ei soovinud, karjub neile: "You are all individuals!" Inimmass vastab ühel häälel: "We are all individuals!" Ainuke erand on mees, kes ütleb: "I'm not!"
"Inimeste probleemid tulevad nende fantaasiatest. Kui sul pole fantaasiaid, siis pole ka probleeme sest siis võtad asju nii, nagu need on."
Warholil on küll üks retsept, mida võib alati kasutada, kui olemasolemine kipub jalgealust kaotama. Tuleb lihtsalt öelda: "So what."
Warhol on ennekõike voyeur, kes The Factorys narkootikumide, promiskuiteedi, meeleheite keskel ainult vaatab- ja niimoodi vaadeldes on tal sügavalt igav.
Aeg ja ruum on tihedalt põimunud, ja igavuses saab ajalisest horror vacui'st ka ruumiline horror loci, milles koha tühjus vaevab mind. Saamoodi nagu situatsiooniigavuses soovitakse olevikul kiiremini minna lasta, tahetakse ära ka ruumist, kust inimene end leiab. Samamoodi nagu aeg pudeneb eksistentsiaalses igavuses igaveseks ja tuhmiks praeguseks hetkeks, muutub ka kogu ümbrus jõuetuks ning lähedase ja kauge erinevus variseb kokku.
Proust: "Nõnda on ka meie endi minevikuga. Asjau vaev on püüda teda taaselustada, kõik meie mõtete püüdlused jäävad tulutuks. Möödunu on peidus väljaspool mõtte asula ja ulatust ühe või teiste materiaalse objektina (meelelise muljena, mille see materiaalne objekt meile jättis), millest meil pole õrna aimugi. Ja lõpuks sõltub juhusest, kas me seda objekti üldse enne surma kohtame."
Heidegger: "Igavus on üleüldse võimalik ainult sellepärast, et kõikidel asjadel, millest me räägime, on oma aeg. Kui igal asjal ei oleks oma aega, ei oleks ka mingit igavust." Järelikult ilmub igavus siis, kui asjade oma aja ning selle aja vahel, kui me neid kohtame, on ebasuhe.
Mõni ütleks ehk, et nüüdishetkes viibimine on ju positiivne tegu; aga nüüdishetkega võib suhestuda nii tõeliselt kui ka ebatõeliselt. Selleks et suhe oleks tõeline, st väljendaks seda, kes ma tõeliselt olen, peab see olema seotud nii minu minevikuga kui tulevikuga ning sellega, kes ma maailma vallaheidetuna olen ja millised on minu tulevikuvisandid. Aga ma võin nüüdses hetkes olla nii, et mõistan ennast peaaegu eranditult selles valguses, mis mind teatud situatsioonis ümbritseb. Situatsioon tervikuna defineerib mind.
Utoopia, milles me elame, võib rahuldada peaaegu kõik meie soovid. Sellest utoopiast ei puudu midagi- välja arvatud tähendus.
Ent igavuses on peidus teatud potentsiaal. Igavuses leiab aset tühjenemine ja tühjus võib kujutada endast vastuvõtlikkust, kuigi mitte ilmtingimata. Igavus rebib asjad nende harjumuspärasest korrastatusest lahti. Igavus võib teha võimalikuks asjade uue konfiguratsiooni ja seega ka uue tähenduse just seetõttu, et on asjad oma tähendusest ilma jätnud.
No comments:
Post a Comment