Tühjus ruumis on tihti meeldiv. Näiteks meeldivad mulle tavaliselt rahvarohked kohad inimtühjadena. Sisemaa inimesena armastan suuri lagedaid välju, eriti, kui neis on mulje mere lähedusest. Eriliselt meeldivad mulle aga tühjad, alles valminud ehitise möbleerimata ruumid.
***
Inimene on harjunud end määratlema asjade kaudu. Tühjus hirmutab teda, muudab ta haavatavaks, eksitab ja ajab segadusse. Kui on tühjus, siis pole ju asju, millega end siduda.
***
Tühjus on ilus unistus, mis seostub rahu, vaikuse, puhtuse ja helge valgusega. Sellist tühjust igatseb tänapäeva inimene, kes on pidevalt ümbritsetud mürast, liikumisest, värvidest ja infost. Miks muidu on tänapäeva ruumikujunduses levimas minimalism. Vähem kui sajand tagasi soovisid inimesed näha ruumis küllust- nipsasjakesed muutsid kodu armsaks ja hubaseks.
***
Meie ülesehitav meel täidab tühjuse temale sobiva kujutlusega, ni nagu kogu meie elu võib olla vaid meelepärane illusioon.
***
Hiina ja Jaapani klassikalises iidimaalis on maastik alati olnud võrdväärne inimtegevusega, õieti selles domineeriv loodusmotiiv seob inimese enda lahutamatuks osaks. Võrdselt ainega esineb sarnases maalikunstis tühjus, mis tähendab seda, et maalipinnast vaid osa on kaetud kujundite ja värviga, ülejäänud osad on tühjused- tühi lõuend.
***
Sest loodus hävitab kord mälestusmärgid praegustele pseudokangelastele ning tühjus tühistab kõigi tänaste sõjasangarite ja majandusgeeniuste teod, suur poliitika ja maailma valitsev majandussüsteem kaovad igaviku musta auku, nagu ennemuistsetel aegadelgi.
***
Me ihaleme vaid tagasi kaotatud ekraani, projitseerimaks sinna oma kuhrunud soovunelmaid. Samas elab meie lahkunud sõber edasi meie hinges, nagu kadunud õnneseisunditki. Neid ei saa meilt keegi röövida ning seetõttu võib mõni surnud lähedane olla mõnel hetkel palju elavam, meile palju enam tuge pakkuda, kui kõik elavad kokku. Mõni mineviku õnnehetk toidab meid praegugi rohkem, kui kogu tänane heaolu- nagu ka mõni äravisatud paberinutsak oli meie arengutest ehk olulisem, kui tänaseni läinud paberivirnad tühiste tekstidega.
***
Aeg on nagu suur magu, mis seedib köik enda sees oleva, tühistades mistahes materiaalsed saavutused nagu väljaheited.
***
Seepärast oleks ka arhitektidel ja neid rahastavatel tellijatel mõistlikum vähem mõelda arhitektuuri monumentaalsusele, vaid rohkem sellele, kuidas täna elavat inimest kõige paremini majutada ning mismoodi teda vabastada tehnoloogia türanniast. Kultuur ei ela edasi mitte kivi või metallmonstrumite, vaid inimeselt-inimesele edasiantava elava vaimu vormis.
***
Lapsena ärgates tundus mulle iga päev uue eluna, sest eelmisel päeval valitsenud vahetu suhe maailma oli unega tühistatud. Kas me ei peaks täisealistenagi niimoodi elama ja vaatama täna oma eilseid plaane kui vaid kaja eelenud elust.
***
Õppida on palju lihtsam kui olla, olla sama loomulikult, nagu aasal lumi, merel jää...
***
Olen ka olnud üks paljudest kommunismi-idee ohvritest, mida aastakümneid püüti vägivallaga realiseerida, kuulutades kannatavale ühiskonnale, et kõik see toimub helge homse nimel. Nüüd on see homme käes- ja kus me oleme- jõhkras kapitalismi, mida eitades ju kommunistliku tulevikku loodigi. Seega, kui kõnelda tühjuse kõrval tühisusest, siis on selle väljenduseks just kõiksugu kavad, mis on pööratud tulevikku. Ometigi võib seda vormitut maailma käsitleda kui tühjuse modelleerimist, mõnusat enesepettust ning illusiooni, sest kogu elava looduse peamine siht on hävida, et end taasluua.
***
Meenutades tänast päeva kümme, kakskümmend, kolmkümmend aastat tagasi, aegu tagasi, mida me võime juba nimetada ajalooks, me ei mäleta üldse mitte midagi. Ja kui ka midagi mäletame, on see meele ime, vaimu arheoloogiline leid. Seega, mida rohkem konkreetne sündmus meist kaugeneb, seda rohkem hävitab teda unustuse hall, aja lineaarse kulgemise pilti aegamööda kattev möödaniku sudu- sõnaga-tühjus.
***
Tegelikult ei saa meist keegi elada minevikuta, sest just selle kaose ja tühjuse maailmast on pärit meie tänased isiklikud ja ka kollektiivsed müüdid, mis aitavad meil säilitada mingitki inimese elu mõõtkavale vastavat stabiilsust oma hinges ja ühiskonnas. Kui meie elu kavatsetud plaanide päraselt ei lähe, kui sellese tungib loodusele omane stiihia ja ükskõiksus, süüdistame tihti just sedasama minevikust nopitud, kildudest moodustatud ja tühjusega tsementeeritud pettepilti- ajalugu.
***
Tühjus õpetab meid selles, peagi loodusressursse lõpuni tarbivas maailmas, olema säästvamad: me võime oma tegevust, kogu inimtegevust, muuta palju miniatuursemaks, jättes enam ruumi tühjusele, seega loodusele, luues talle paremaid tingimusi taastumiseks.
***
On küsitav nüüdisinimeste tihe loodust saastav reisimine, eriti turism, kus võõrsil elatakse samasugust elu nagu kodukandis, üldsegi süvenemata paiksesse kultuuride vahel ületada mõistlikumalt ja vähema vaevaga virtuaalselt, kasutades selleks tänapäeva infotehnoloogia vahendeid. Või teha nende abil kindlaks, kuhu ja milleks meil üldse on vaja reisima minna. Buddha sõnum jõudis minuni ise- üle merede ja mägede- tema õpetuseni jõudmiseks pole ma ette võtnud pikki reise ega koormanud inimkonda transpordisaastega, sest vajalik õpetus leiab meid ise üles, kui me talle vaid oma südame avame.
No comments:
Post a Comment