1838. aastal tööstusrevolutsiooni ajal koostas loodusteadlane Charles Darwin nimekirja abielu poolt- ja vastuargumentidest, enne kui läks lõpuks paluma nõbu Emma Wedgewoodi kätt. Pooltargumentidena pani Darwin kirja: "Lapsed... pidev selts (& sõber vanaduspõlves)... objektid, keda armastada & kellega mängda... igatahes parem kui koer... tore naisuke sohval mõnusa kamina ääres, & raamatud & muusika... Need asjad on tervisele head." Vastuargumendid olid Darwini jaoks järgmised: "Tõenäolised tülitsemised- ajakadu- ei saa õhtuti lugeda... ärevus ja vastutus- vähem raha raamatute ostmiseks &... prantsuse keel ei saa kunagi selgeks- ja ma ei jõua mandrile- ega lähe Ameerikasse ega lenda kuumaõhupalliga ega tee üksi rännakud Wales'i- vaene ori."
Me elame emotsionaalse isolatsiooni suurenemise ja impersonaalsete suhete ajastul. Üha rohkem kaugeneme vanematest, õdedest-vendadest, sõpradest ja toetavast kogukonnast, kus üles kasvasime. Ja üha enam elame üksinda. Viimase USA rahvaloenduse andmeil elab üle kolmekümne miljoni ameeriklase üksinda, samas kui 1950. aastal oli selliste inimeste arv vaid neli miljonit. Me rügame tööd teha üha rohkem tunde ja üha kaugemates kohtades, mis nõuavad pikkade vahemaade läbimist kodu ja töö vahel."
Üksindust uuriv psühholoog John Cacioppo Chicago ülikoolist väidab, et läänemaailmas on "vajaduspõhised sotsiaalsed sidemed asendunud juhuslike sidemetega". Selle tulemusel on meie partnerid sunnitud tühimiku täitma. Nad täidavad armsama, perekonna, sõbra, küla ja kogukonna rolli. Emotsionaalne side on selle elutähtsa ja ainulaadse suhte ainus liim.
Bowlby pakkus välja, et meid on kujundatud armastama väheseid inimesi, kes kallite lähedastena hoiavad ja kaitsevad meid elu tormides ja tuultes. See on looduse plaan inimkonna säilitamiseks.
Tung end siduda on kaasasündinud, mitte õpitud. Tõenäoliselt tekkis see tung looduse vastusena inimfüsioloogia määravale tõsiasjale: naisterahva sünnitusteed on liiga kitsad, et võimaldada läbipääsu suure aju ja suure kehaga beebidele, kes saaksid juba õige pea pärast sündimist iseseisvalt hakkama.
Tugev emotsionaalne side pole sugugi märk nõrkusest, vaid vaimsest tervisest. Tapvalt mõjub hoopis emotsionaalne isolatsioon. Kindlaim viis inimest hävitada on keelata talle armastav inimlik kontakt.
Üksikvangistuses viibivatel vangidel arenevad välja komplekssed sümptomid, nende hulgas paranoia, depressioon, ränk ärevus, hallutsinatsioonid ja mälukaotus. Vangid nimetavad oma kogemust "elavaks surmaks."
Õnnelike suhete tuumas valitseb aga sügav usk, et partnerid lähevad üksteisele korda ja et teine inimene reageerib vajadusel usaldusväärselt. Turvaline armastus on vastastikustele emotsionaalsetele signaalidele avatud kanal. Armastus on pidev protsess, milles häälestutakse samale lainele, saadakse ühendus, oodatakse märke ja loetakse neid valesti, kaotatakse ja taastatakse ühendus ning leitakse sügavam tähendus. See on kokkusaamise ja eemaldumise ning teineteise taasleidmise tants, minut minuti järel, päevast päeva.
Kuna dopamiin aktiveerib sama närviringi mis kokaiin ja heroiin, on mõned teadlased arvanud, et armastust saab vaadelda ka üht liiki sõltuvusena. Sarnasused on sellised: kui oleme kõrvuni armunud, pakub kokkupuude armsamaga positiivseid tundeid, nagu uimastid; me "januneme" armsamaga kontakti järele ning kui janu ei saa kustutatud, tunneme rahuldamatust.
Huston järeldas, et partnerite vastastikust armastust ei õõnesta niivõrd negatiivsus kui selline. Tülisid on võimalik talud, kui suhe pakub toetust ja kiindumust.
Kui partner end müüridega eraldab, käivitab see inimeses emotsionaalse plahvatuse, mis sageli väljendb silme eest mustaks võtva raevuna või ägeda leinana.
No comments:
Post a Comment