Praegu on kõigile teada, et siiras jutustus ühe inimese elupäevast võib kasvada laiema tragöödia panoraamiks, paratamatult muutudes massiportreeks tinahallil taustal. Päevikus on see oht eriti suur, sest päevikusse kantakse just seda, mis sind vaevab ja lahendust nõuab. Keegi ei jäädvusta päevikus mõnu, mida ta saab hea kohvi joomisest. Registreeritud rõõmude arv on päevikus seaduspäraselt alati väiksem vaevade arvust. Päevikus häälitsevad suurima surve tunnid, pikad piinade aastad. See ongi päeviku spetsiifika ja selle žanri mõte.
Mul pole siiski mahti iga päev päevikupeeglisse vaadata: päevakohustusi on liiga palju ja ajahäda liiga suur. Sellepärast otsustasin päeviku ümber nimetada nõnda: "Harvade märkmete raamat."
Milline pidi olema ideaalne põllutööline mõisniku, kupja ja mõisavalitseja arvates? Töökas, kuulekas ja usklik. Loomulikult sunnismaine. Kui selline ori pühapäeviti kõrtsis käis, siis salliti seda lisatuluallikana.
Milline pidi olema ideaalne musulman sultani ning kaliifi arvates? Kuulekas ja usklik, täis vaenu uskamtute vastu. Haaremi pidamise vastu sultan ei olnud, sest naisi oli külluses.
Milline on olnug hea inimene klassiühiskonna mandariinide arvates?
Kuulekas, töökas, tagasihoidlik, vähenõudlik, endastmõistetavalt usuvõtlik kõige vastu, mis on vaaraodele kasulik. Kui inimene puhkepäeviti viina joob, sallitakse seda vaikselt. Viin toob kopsaka kopika kassasse.
Sõnameister võib mõtteid ausalt väljendada või siis mõtteid sõnadega katta, nagu kaetakse inimesi või mannekeene mantlite, seelikute ja jalatsitega. Viimane tegevus ei ole väljenduskunst, nagu pole kõnekunst kõnelemine asjadest, mida kõneleja ega kuulaja ei usu, mille suhtes nad on ükskõiksed.
Vana tark Goethe pidas romaanide lugemist tarbetuks ja kahjulikukski. Goethe hindas kogu kirjandusest ainult seda, mis teeb meid tugevamaks, paremaks või võimekamaks, tänapäevases keeles ütleksime: ainult informatsioonirikas kirjandus on väärtuslik. Illusioone ja iidoleid kujutav kunst on kahjulik ka siis, kui ta on vormilt virtuooslik. Sõnu kuritarvitatav dekoreerimisokus ei saa kunagi asendada ehtsat väljenduskunsti.
Hemingway oskab meisterlikult jutustada, ta on leiutanud ja käibele lasknud mitmeid novaatorlike jutustamisvõtteid: kordamised, väljajätted, olulise ridade vahelt vihjamine. Aga ta ei kuulu inimkonna suurte õpetajate hulka. Ta teoste lugemine mõjub teadvusele mürgina. Ta romaanikangelased aina joovad, laaberdavad, neil pole inimlikke positiivseid ideaale, inimlikke väärtusi.
Sedasama õpetab N.Gogol jutustuses "Portree", milles ta püstitab kunstniku eetika ja esteetika ideaali. Kunstnik peab säilitama ehtsuse ja sõltumatuse, muidu ta lakkab olemast kunstnik. Gogol jutustab andeka kunstniku Tšartkovi korrumpeerimise loo, kes alistab oma kunsti tellimustele ja muudab maalimisstiili raha pärast.
Nõnda poeet olla, nõnda kikas olla, nõnda inimene olla! Mitte alistuda nõmedusele, dresseerimisele, vägistuskatseile, kõikjal oma inimväärikuses peale jääda! Olla tark, jah, tark, aga mitte nõnda nagu nood, kes osavalt selgrool balansseerivad potitäit ajusid, aimamata, kui palju samade ajude abil saaks levitada head ja tarka, julget ja surematut.
Noorus võtab tõsiselt armastust, vanadus võtab tõsiselt surma.
Keegi ei saa kunagi teada, mida sa kavatsesid oma elupäevadest teha. Aga kõik, millega sa tegevteoliselt täitsid elu hetki- see on sinuga tänapäevani.
Viiruselise gripi kolmandal päeval oli põhjuseta väsimuse ja tülpimuse tunne eriti masendav. Tajusin kogu välismaailma otsekui läbi vatise-uduse eesriide, mille täpsem kirjeldamine viiks keelatud naturalismi. Postki jäi avamata, lehed lendasid voodi alla. Isegi juturaamatuist ei kompa enam läbi, valgusekartlikud silmad sulguvad iseenesest. Aga vaimse tegevusega harjunud aju ei saa ju lihtsalt välja lülitada nagu elektriaparaati.
Aimee olemuses elasid instinktitugev naine ja intelligentne mees, kes ühinesid hoogsaks ja nautimisvõimeliseks harmooniaks. See harmoonia soodustas ta "mina" tagasihoidmatut väljahoovamist ellu, minajulgust, elukülluse jaatamist, hoolimata konvetsioonidest ja valitsevaist arvamustest. See naine tegi ainuüksi seda, mida ta teha tahtis, ei saanudki teha midagi muud.
Sellest tulebki lähtuda. Astudes suuremast veast ikka väiksemasse vikka, terita iga sõna hoogsamaks, iga tegu paremaks. On ju raske jääda truuks ilma jumalata, aga sa pead ka armutühjas maailmas jõudma astmeni, kus ei võeta osa kurjast teost ka siis, kui see saab üldiseks, kus ei minda mööda haavatust ka siis, kui sul pole temaga asja.
Sinu elu on reaalne ainult oleviku sekundeis. Teist elu pole. Pole olemas mingisugust transtsendentsust. Pole ideaale, pole saavutusi, kui sa neid ise ei loo ning lakkamatult ei kaitse, iga tund, iga hetk, tukkumata ja aplodeerimata.
Ka hea tahte inimesed peavad teostama vastupanu kurjusele iga tund, iga sekund! Sest elu toimib ainult oleviku sekundeis, meie pulsilöökide vahel. Ära lükka oma valvust homsele, siis on hilja, kui raudne kand astub su silmile!
Poeet ja belletrist on käsitööline, kes võistleb masinatega (nn. massimeediumid: raadioringhääling, televisioon, kino, juhitav trükipress jnms.) Inglise tööliskirjanik Alan Sillitoe kujutab tänapäeva kirjaniku olukorda jutustuses "Pikamaajooksja üksindus" (The loneliness of the Long-distance Runner): vangis istuv sportlane loobub kindlast võidust, mida vajab tema boss, mitte ta ise. Sillitoe on reetnud, et see olevat jutt kirjanikust.
See autori üksindus on tehnilisel ajastul põhiline ja paratamatu; aga lugejad ei aima seda. Kõigepealt tuleb mõista, et keegi ei kirjuta kirjutamise enese pärast- see on idealistlik vagajutt (sahtlisse kirjutaja on põrandalune, kes oma publikut ootab). Sõnastamisvõimeline ja ütlemistahteline autor kõneleb alati partnerile. Isegi päevik on kõnelemine, kuigi see vormilt jääb monoloogiks.
Kirjanikuks saab ainult see, kes oma teose ka maailma saadab. Sahtlisse kirjutaja ei saa autoriks, geniaalitsev kõrtsikangelane jääb igaveseks allapoole kirjanduse nivood.
Gogoli loos on nina näiva mina sümboliks. Kui "major" Kovaljov kaotab oma nina, siis muutub ta kohe nulliks teiste ninade maailmas, kus inimese üle ei otsustata mitte tema töö ega võimete järgi, vaid aukraadi järgi. Lugedes Gogolit mõistame, et inimese identifitseerimine ta sotsiaalse rolliga on tühjuse tunnuseks. Nina võib küll iseseisvuda ja esineda riiginõuniku rollis, aga kui ta kaob, jääb ainult tühi koht. Eile riignõunik muutub lihtsalt olematuks.
Kuid praegu ei kõnele autor mitte kinost, ta tahab toonitada teist aspekti, mida võiks nimetada pärast-seda aspektiks. Kui kinolinavarjud kustuvad, on kinomaan kohe jälle kaine, ta on algust juba unustamas ja kobab taskust suitsu, et reaalsusesse tagasi pääseda. Ja ta elus ning tegevteos läheb kõik teisiti, kui kangelane linal markeeris. Kõik nähtu oli ainult "meelelahutus", kõik suur ja üllas oli ainult nagu lonks odavat veini püstijalu. Kips ei saa olla mesi...
Segaste tundmustega vaatan nn. kosmose vallutamist. Osa inimkonnast kipub vägisi kosmost ja Kuud korraldama, kuigi meil on meie omas kodus kehvust ja korraldamatust küllalt. Minu meelest pole mõtet heisata riigilippe kuul, kuna see edevuse laat maksab miljoneid, mis kuluksid elu korrastamiseks emakesel Maal.
Ja meie väikesel maarahval oleks juba ammu filosoofe vaja, nagu neid sakslastel oli ja on. Isegi Tammsaarest on vähe, meil on oma Hegelit vaja. Nii arukal rahval peaks ka elu üle mõtlejaid olema.
Meie imetleme kõike lõpuleviidut ja alahindame kõike arenevat. Igas inimeses peitub kirjnaik. Harju oma mõtteid üles kirjutama. Mõtete sõnastamine sunnib selgusele väljendumises, mis on peaasi.
On vaja julgust ja jõudu
hüpata pea ees materjali voogudesse,
koguda, hinnata, ühendada, mõtestada
ja kõik kohale panna nii,
et kaosest saaks teos.
Tegelen selle ulmaga ikka uuesti. Elu mõtteks on elu säilitamine. Aga elu ei tule samastada eksistentsiga. Eksistents on kvantitatiivne mõiste, elu aga kvalitatiivne.
Elu mõtteks on surma hävitamine. Eksisteerimise seesmise potentsi korrutamine iseendaga. Elu korrutamine iseendaga. Elu jõudluse suurendamine iseenda seest. Funktsioonide avardamine otsekui ürgsigituslikul viisil. Surma hävitamine tähendab surmatoovate faktorite ikka suuremat ületamist. Meiega seoses olevate objektide hävitusjõu võitmist.
Iga piin rahuneb, iga tõttamine saab siis tarbetuks. Mul pole enam vaja rühkida, piisab mu olemisest. Kuna ma olin, siis jään ka edaspidiseks, igavikuks. Olen endaga võrdne, mul pole vaja olla keegi teine, kui olen. Elu.
Nimi on elu saladus, algul olin ABC, siis DEF, nüüd võtaks uueks nimeks kas või KLM. Ja mu elu algab otsast peale...
Kõigepealt tuli soojaks kütta kiirpisike köögiahi; siis asusin aeglasema kahhelahju kallale. Soojus ja mugavus pole looduses sugugi nii endastmõistetavad nagu linnamajades. Alles vastu hommikut ronisin lõdisedes elektrikotiga eelsoojendatud sulekoti alla.
Elu on võrratult salasügavam kui terminoloogia, mis modelleerib tõelust rakenduslikuks tarbeks. Looduse rüpes, eemal masinate mürast saab see taas selgeks nagu noorusaastail, millal nii innukalt elu mõtet otsisin.
Tuleb elada nõnda, et oled iga sekund valmis surema, nagu ollakse alati valmis naeratama, armastama, magama. Tuleb alustada iga päev uuesti.
