"Sellese sügavikku vaadates on mul alati tunne, et elu on elamine lauskmaal, tasapinnal, kuigi me ihkame sügavusi, vahemaid, kõrgusi. Aga päriselt pinda jalge alt kaotada ei julge. Me oleme loodud tasasele, aga ihaldame kõrgust ja sügavust. Me oleme lauskmaa olendid, kes otsivad mõtet, kas või üht mõtet, mille nimel laskuda või tõusta."
"Taevas on täna hall. See hallus pole see, mis oli mais, igapäevane ja harilik. Praegune hall tuli mitmepäevast sooja- ja päikeseperioodi. Ja ongi hea, selline vähe mõtlikum ilm. Laseb endalgi vähe elust kõvale astuda ja rohkem süvenedaa. Sest on perioodid, kus jooksed rohkem ringi, oled inimestega koos, oled väljapoole suunatud, ja on hetked, kui tunned, et peab enda tuuma juurde naasma. Ning sealjuures uurima, mida see väljapoole elatud elu sinu kohta õpetanud on. Sest see väline elu on mõttekas ainult siis, kui sealt midagi õppida saab, kui säilitad kontakt oma sisemise tuumaga, ei jookse selle juurest ära, ei kata seda välise elu kireva mitmekesisusega kinni, vaid kannad teda igal pool nagu õrna kristalli endaga kaasas. Ainult siis saab elult midagi õppida, sest ainult siis sa tegelikult elad. Teatud mõttes on ta ju meiega paratamatult kaasas, ilma et ise midagi tegema peaks. Aga enamasti ikka kõrvale lükatuna, passiivsena. Siis ei ole inimene võimeline õppima, sest kogu elu läheb temast mööda, ei puutu kokku inimese endaga, sest tema tuum on tuimestatud ning dialoogi asemel valitseb elu enda monoloog, mllest haaratud inimene end meelsasti juhtida laseb. Ja kuigi tundub, et elatakse, liigutakse kiiresti ühest kohast teise, nähakse uusi paiku, uusi inimesi, ollakse siin ja ollakse seal ja justkui saadakse osa elu enda suurest kirevusest, jääb see kõik ikkagi kuidagi ühesuguseks ja must-valgeks. Oma kaalu, oma värvi saab elu alles siis, kui tema valgus inimeses olevast kristallist tagasi peegeldub."
"Siia võikski jääda- lõputusse tukkuvasse hommikusse, millest agamisi imbuvad elu sügavused.
Uus päev, jälle nii selge, nii sügav helesinine taevas. Maa peal lumevaikus. Maja ees kellegi sammud. Kaarjad krudinad. Ei midagi uut siin taeva all, taevas aga sünnib iga päev uuesti."
"Ükski sõna ei kaalu, ei kõnele, kui ta pole tükike sinu enese teekonnast, mis viib lävi kõige sügavamatest, kõige varjatumatest ja siiski olemuslikest punktidest, ükski sõna ei kaalu, ei kõnele, kui sa pole teda ise nänud, ära tundnud, nii nagu sügavas unenäos tunned äa oma lähedase- ah, tema ongi see, jah, talle ma järgnen."
"Äraminek peab olema tundmatusse, muidu ei ole õige asi. Ja see tundmatu saab olema sinu enda looming, sinu enda teha. Nii et lõpuks on äraminek ikkagi just see- minek iseenda juurde."
"See tunne, et pead justkui midagi kirja panema, on huvitav. Kummaline sund ütelda mingl viisil välja see, ms sinu sees elab. Mingi rahutu soov see kõik korraga ühte seada. Justkui ilma selleta jääks kuskil midagi paisu taha pidama, ei pääseks päris valla. Ja lootus on ju sellel, et kogu tamm korraga eest ära saada, sest need väiksed augud ja mõrad pole ikka päris see, tervik jääb nägemata. Selles mõttes on kirjutamine mingi lõpuni minemise ambitsioon, teadus täielikkusetaotlus. Justkui elu ise seda ei võimaldaks."
No comments:
Post a Comment