Tekst oli sorav ja kaasahaarav, kuid seda oli liiga palju. Kill your darlings.
Salinger vist ütles, et hea raamat on selline, mida lugedes tekib soov kirjanikule helistada. Selle raamatuga tõepoolest tekkis see tunne, et tahaks helistada või kutsuda kirjanikku kohvile. Väga palju äratundmisrõõmu.
Teisalt tekitavad inimesed, kes meile nii väga meid endid meenutavad, ka vastikut ebameeldivustunnet. Ei teagi, kas siis vihast iseenese vastu või siis suutmatusest leppida sellega, et me polegi üldse nii väga erilised, nagu ikka end kipume pidama.
Võib-olla on siis depressiivsus ikkagi lihtsalt tervisehäda nagu iga teine? Aju keemiliste tasakaalude häire, millel ei peagi otseseid põhjuseid olema. Aga võib-olla on see sama tõsine ja sageli surmaga lõppev haigus, nagu näiteks kasvaja. Võib-olla pole see terveneminegi me endi teha? Ja mingi osa selle haiguse põdejatest sureb ning teine osa terveneb.
Mälu on üks kummaline asi. Mida tugevamaks sain, seda rohkem hakkas mulle meenuma asju, mida ma polnud kunagi mäletanud. Raskeid mälestusi, mida on väga keeruline aksepteerida. Selge peaga ja tehes ilusaid asju, mida ma armastan, voogas must üha läbi vanade valude põhjusi.
No comments:
Post a Comment