Verandal istudes ma vaatan päikesetõusu
ja igal hommikul kõik kordub taas
mul pole aega, tahtmist ega jõudu
et muuta koidikut- mu käes pokaal,
kust võtan sõõmu ja lõpp on ööl
ja päeva palge ees ma seisan nagu joobnud,
mul pole miskit tega, ei mingit tööd
ma oma unistustest olen ammu loobund.
Seepärast tõuse päike, kui sa tõusa tahad,
ja paista neile lilledele rõõmuks,
veel selle tunni jooksul lasen ennast maha,
kuid enne võtan sinust viimse sõõmu.
***
Ta lihtsalt hulgub linnast linna,
pole kuhugile minna
Tal pole numbrit ega nime,
pole midagi, mis seoks
Kõik soovid on tast jäänud maha
ja ta mõtted tehtud teoks.
Ta lihtsalt hulgub linnast linna,
siht on sinna, kuhu tuul
Ta vaateväli on ta maailm,
tema ulatus ja ruum
Ta lihtsalt hulgub linnast linna
ja ta minek on nii suur
et teda ootab veel vaid surm ja
tema kaaslaseks on tuul
***
Nimetus linnas
Siin võõras ja tundmatus nimetus linnas vaksaliesisel platsil on öö ja ei ole veel ärganud need, kelle nime taha on märgitud töö.
Seal seisan mina, lumisel väljakul, oodates rongi ja algavat päeva. Ma tulin puhvetist, purjus ja kurb, ei ainsatki tähte mu tumedas taevas.
Puhvet o nsuletud, sigaret kustub, tikke ei ole ja külmuvad käed. Keegi rääkis, et pea on viimane, jahtudes tuule ja pakase käes.
Ja tunne, mis korraga haarab, on tume ja ahastav teadmine valust, et lahkudes siit veel täna ja nüüd, jääb lõpliult maha see paik minu elust. Sest ikka kodu on see, mis meid kutsub, ja mitte see linn siin kaardil ja maal ja kahtlus, et äkki seda ei olegi ja iga me peatus on vahejaam.
Öised rongid sõidavad mööda, mööda lumiseid teid ja rööpaid- ees ja taga on lõputud read, kuhu need viivad, meist keegi ei tea.
Hinne: 3/5
No comments:
Post a Comment