Tsivilisatsioon ütleb mulle: ole keegi, ole edukas, ühine selle kogukonnaga, kasvata pikad juuksed, kanna lühikesi juukseid, võta narkootikume, ära võta narkootikume, käi kirikus, ära käi kirikus, ole vaba, mõtle sõltumatult. Ühiskond, olgu siis suur või väike, sunnib mind käitumismudelit omaks võtma. Ja mudelist saab mu kujutluspilt, mina olengi see kujutluspilt. Ma olen kujutluspilt, mida kirjeldavad asjatundjad, mida kirjeldan ma ise, kui olen üksinda, selle kujutluspildi agooniat, kadedust, hirme, mõnusid.
Päris huvitav (ja küllalt agressiivne) ühiskonnakriitiline teos, mille eesmärgiks on inimest tema rumalusest üles raputada. Häid mõtteid on palju, kuid üldiselt jätab teos autorist väga kõrgi mulje.
Hinne: 3/5
No comments:
Post a Comment