Charles Baudelaire "Mu alasti kistud süda"

Elul on vaid üks tõeline võlu: Mängu võlu. Aga kui meile on ükskõik, kas võita või kaotada?

Olla kasulik inimene on mulle alati üsna jõle tundunud.

Samuti leidub inimesi, kes suudavad vaid karjas lõbutseda. Tõeline kangelane lõbutseb täies üksinduses.

Tuleb töötada kui mitte ihast, siis vähemalt meeleheitest, sest ma olen päris kindel, et töötada on vähem tüütu kui lõbutseda.

Inimese südames peitub vastupandamtu prostitutsiooniiha, mis sünnitab hirmu üksinduse ees. - Ta soovib olla kaks. Geenius soovib olla üks, seega üksiklane.
Kuulsus tähendab jääda üheks ja müüa end erandlikul moel. Just seda hirmu üksinduse ees, vajadust unustada oma mina välises ihus, kutsub inimene uhkelt armastuse vajaduseks.

Vaimuinimene, kes pole kunagi kellegagi kooskõlas, peab õppima armastama vestlust nõdrameelsetega ja halbade raamatute lugemist.

Asuda tööle kohe, kas või halvasti, on parem kui uneleda.

Hinne: 3/5

Thaddeus Golas "The lazy man guide's to enlightment"

Raamat, mis teeb vabaks. All I can say.

If the universe as we see it from our vibration level is illusory, only partially true, then that's all the more reason for enjoying it and loving it, instead of getting freaked by it.

Enlightenment is any experience of expanding our consciousness beyond its present limits. We could also say that perfect enlightenment is realizing that we have no limits at all, and that the entire universe is alive.

Karma is not "paying for" exactly what you did in the past. It's just that, as you raise your vibration level, you may encounter the kind of experiences you withdrew from in the past, or you may run into anything other than what you are insisting on now. 

What happens is not as important as how you react to what happens.

It can be safely predicted that, as you grow more loving of yourself and others, you will in this lifetime begin seeing every person and object as a perfect form,

just the way they are now. You will feel a rich pleasure in every moment. And since beauty really is in the eye of the beholder, your vibrations will be beautiful, too.

There is a paradise in and around you right now, and to be there you don't even have to make a move, not even lifting your eyes from this page

 If you say a man should not receive help undeservedly, it may not affect his life much, but it will

hold for you: you will not get undeserved help.

It's a beautiful paradox: the more you open your consciousness, the fewer

unpleasant events intrude themselves into your awareness.

 The way you see the world depends entirely on your own vibration level. When your vibration

changes, the whole world will look different. It's like those days when everyone seems to be smiling at you because you feel happy. The way to raise your vibration level is to feel more love. 

When you love your self you are in truth expanding in love into many other beings.

Loving yourself is not a matter of building your ego. Egotism is proving you are worthwhile after you have sunk into hating yourself. Loving yourself will dissolve your ego: you will feel no need to prove you are superior.

We human beings, almost alone among species, have solved the problem of maintaining negative tension by being our own worst enemies.

Pay attention, here and now. It's all right to say No.

When you learn to love hell, you will be in heaven.

The solution to all our push-pull tensions is to treat everyone, every being you recognize to be alive, as equal to yourself. Always look deeper than any evidence that you are unequal. If another person displays great wisdom or genius, produces great paintings, or even inflates himself to writing books of advice like this one, just DON'T BELIEVE it is any evidence that his potential is higher than yours. Know that anything he has done, you can do—not in the sense of debasing him but

of elevating yourself. Don't "admire" him excessively—that separates you. Let him be what he is, love him as your brother, enjoy what he produces, treat him as an equal. 

Some of us grow discouraged with spiritual efforts because enlightening experiences don't always help us handle the facts of physical existence any better. We may even mess up more: an LSD trip may show us how vaporous the world is, and then we get annoyed because hard, mass-level reality is still there when we come down

Hinne: 5/5

Roone Roost "Mis sul Viga on."

Selle raamatuga on selline lugu, et ma soovitaks seda lugeda küll, kuna see puudutab ühiskonnas õigeid punkte väga kriitilisel ja samas humoorikal moel. See tekitab äratundmisrõõmu ning autori keelekasutus ajab naerma. Samas häiris mind sellest õhkav tohutu viha ja vägivald. Ma saan aru, et asjad on "persses" (autori sõnakasutust järgides), kuid vägivaldne suhtumine ei tee asju paremaks (mis ei ole muidugi ka autori eesmärk). Ja kuigi raamatu eesmärgiks oli lugeja valgustamine ja valusate faktidega ülekülvamine, siis sellisel toonil kirjutatult võis see mõjuda just vastupidiselt. Jäi mulje, et kuigi autor on intelligentne ja laia silmaringiga, laskub ta täpselt samale tasandile (kui mitte madalamale), kui see sama inimkond, keda ta õhinal kritiseerib. Üldiselt mulle meeldis see "kõrvaltvaataja" ellusuhtumine ja nihilistlik elufilosoofia, kuid ma ei talunud seda tohutut viha. Kui autor oleks tõesti iseendaga ära leppinud ja elaks sellisel hedonistlikul viisil, nagu ta seda kirjeldas, poleks tal vaja nii ängistunult seda olukorda kirjeldada. Pigem ollagi kõrvaltvaataja, teadvustada, mis on valesti, naerda ja tunda ka inimliigi saatuse üle kurbust, kuid mitte lasta tohutul vihal iseenda heaolu rikkuda.

"Loodus on imeline iseparanev organism ja meie oleme muutunud selle organismi valutavaks pimesooleks, mis varem või hiljem eemaldatakse. Nii et sõbrad, pakkige oma kodinad kokku, me peame siit varsti leebet tegema."

"Varem või hiljem keerame oma tsivilisatsiooni ja suure kultuuriga kõik nii pöörumatult perse, et me lihtsalt kaome siit ära. Planeet elab edasi ka tükk aega pärast seda, kui meie siit juba ammu kadunud oleme."

"Kas sa saad aru, et sinu lapsed ja lapselapsed hakkavad elama üksteise otsas kohas, mis kunagi oli planeet, kuid mis selleks hetkeks on tõenäoliselt lihtsalt üks suur ümmargune seest õõnes hunnik sitta, mille peal ronib ligikaudu kakskümmend miljardid staarkahejalgset ja mitte oluliselt palju rohkemat, sest kõik teised liigid on selleks ajaks kas ära söödud või niisama lõbu pärast maha löödud."

"Asjad hakkavad looduse jaoks alles siis vähe paremini minema, kui inimkond on välja surnud. Mõtle selle peale järgmine kord, kui mingit "rohelise" märgiga paska koju ostad."

"Miks me võime loomi magama panna ilma nendelt luba küsimata, aga inimesi ei või nende piinadest vabastada, sest et see on ebamoraalne?"

"Inimeste puhul nimetame prostitutsiooniks seda, mida retriiverite puhul tõuaretuseks."

"Ma olen see, kes ma olen- kõrvalseisja. See, kes istub ja vaatab kogu tsirkust pealt ja olude sunnil osaleb selles täpselt nagu sina, mu kallis sõber."

"Kui ma peaksin valima asja, millese uskuda, siis oleks see loodus."

"Ma ei usu, et inimkonnal on tulevikku. Liigina olid meil selleks kõik eeldused, aga me mängisime need maha. Lihtsalt juhtus nii. Nüüd ma naudin seda, mis mul on, kuniks seda järkub."

"Mõtle ja ela ja ära muretse tühiste asjade pärast, mis lähevad nagunii mööda. Sa elad ühe korra ja pärast seda on mitte midagi. Kasuta võimalust, mis sulle praegu antud on."

Hinne: 3/5

John Fowles "Liblikapüüdja"

Raamat ühest psühhopaadist, kes võidab kihlveoga tohutult suure summa raha. Täiesti juhuslikult tuleb talle idee röövida oma eluarmastus, kelle tähelepanu kuidagi võita ei oskaks. Ta röövibki kunstitudengist Miranda ning sulgeb ta oma varanduse eest ostetud maamaja keldrisse. Loo käigus avaneb mehe eriskummaline mõttemaailm (kuigi empaatiat see küll ei tekita ning röövitud naises tekkinud elukihk ja vaimne areng Raamat on kirjutatud kahes osas. Esimeses osas on Ferdninadi kirjeldus ning teises pooles Miranda päevikusissekanded vangistuse perioodist. 

Raamat oli huvitav, kuid kirjastiili poolest jäi minu jaoks ehk veidi nõrgaks. Üldiselt oli põnev näha, kuidas vangistatud Miranda oma elu eest võitles ning missugustele arusaamadele oma elu osas jõudis. 

Hinne: 3/5

100 % Margo Vaino

mees ja naine
vedasid kihla
aga ei
abiellunud

***

eks et ime sünniks
tulev juhusega vahekorras olla

***

kes viimasena
lahkab
see kustutab
surnukuuris
tule

***

kas kuul on elu?
ei kuul on surm


***

inimene võib
olla nii petis

kui ka piimas

***

elatis
seda sõna
peaksid kõik
lugema tagurpidi

***

tee või tina
mina valiksin tee

Hinne: 4/5

E. Tolle "Siin ja praegu: kohaloleku jõud.

Raamat kõigile, kes tunnevad, et elu nautimise asemel on nad ümbritsetud hirmuga tuleviku ees. 

Paljude inimeste peas elabki piinaja, kes neid pidevalt ründab ja karistab ja imeb neist välja viimasegi eluenergia, ning kes on kurbuse, masenduse ja haiguste põhjustaja.

Ego ei tunne olevikuhetke. Tähtsad on vaid minevik ja tulevik.

Või siis taandab ta oleviu millegi saavutamise vahendiks ja see saavutus asub alati mõistuse kujutletud tulevikus.

Miks mõistus olevikuhetke vastu võitleb? Sellepärast, et ilma ajata, ilma mineviku ja tulevikta, ei suudaks ta toimida ja kontrolli säilitada.

Kujuta ette maakera ilma inimesteta. On ainult taimed ja loomad. Kas ka siis oleks olemas minevik ja tulevik?

Su elutee pole enam seiklus, vaid painajalik vajadus kohale jõuda, saavutada, korda saata. Sa lakkad märkamast lilli, sa ei tunne enam nende lõhna, sa ei näe enam sind olevikuhetkes ümbritseva elu imet ja ilu.

Ma kordan: praegune hetk on ainus, mis sul kunagi on.

See, mida sa tajud tulevikus, peegelduab sinu hetke teadvust. Kui su peas on rasked mõtted minevikust, tunned sa sama valu ka tulevikus.

Kui sa aktsepteerid seda, mis on, on iga lihatükk- iga hetk- parim. See on valgustumine.

Hinne: 5/5

100 % fs

me synnime haiglates
pikad luitunud koridorid
vaikused kajavad sammud
õhk täis kloori- ja ravimihaisu
seintesse imbunud haigused
meie nimed on kirjas
kõik on kontrolli all
paberid on kaustades
kaustad luku taga
välisukse ees valvurilauad
täna enam sind vaatama
keegi tulla ei saa
akna taga hämardub
teisel pool maja surnukuur
võta jalad eest
ytleb koristaja


ja jälle me läheme välja
lõuad raseeritud
värvitud silmad
jälle me astume bussi
või autosse
kõnnime
kuhu on vaja
justkui ei olekski olnud
eelmist ööd
vannitoa valget seina
kardinateta akent
mõtteid
tyhjas toas
žiletitera kylma yksindust
ihkamas kuuma verd
jälle me läheme välja
kes seda meiega teeb?


Hinne: 5/5

J. Krishnamurti "Silmitsi maailma kriisiga"

Tsivilisatsioon ütleb mulle: ole keegi, ole edukas, ühine selle kogukonnaga, kasvata pikad juuksed, kanna lühikesi juukseid, võta narkootikume, ära võta narkootikume, käi kirikus, ära käi kirikus, ole vaba, mõtle sõltumatult. Ühiskond, olgu siis suur või väike, sunnib mind käitumismudelit omaks võtma. Ja mudelist saab mu kujutluspilt, mina olengi see kujutluspilt. Ma olen kujutluspilt, mida kirjeldavad asjatundjad, mida kirjeldan ma ise, kui olen üksinda, selle kujutluspildi agooniat, kadedust, hirme, mõnusid.



Päris huvitav (ja küllalt agressiivne) ühiskonnakriitiline teos, mille eesmärgiks on inimest tema rumalusest üles raputada. Häid mõtteid on palju, kuid üldiselt jätab teos autorist väga kõrgi mulje.

Hinne: 3/5

Kaur Riismaa "Rebase matmine"

pale blue dot

Kas mäletate, hommikul me veel uskusime,
tehes ringkäiku oma aias, jalutades tänava lõppu,
et maailm on suur, maailm on midagi võimsat,

küsisime endilt-
kas kuuled elu mühinat puudes?

Nüüd oleme näinud oma pisikes planeeti
sinist täpikest, tolmukübet tähe kiires,
justkui juhuslik,
justkui eksinud,

nii võimatult
pisikest
meie galaktika tolmuses nurgas.

Jumal ei loonud maailma,
ta unustas selle nurga koristada,

enne kui ta lahkus.


Positiivne üllatus. See kogu meeldis mulle palju rohkem, kui tema  esimene üllitis (mida ma ei suutnud isegi lugeda millegipärast). Seda lugedes oli vahel küll tunne (nagu Salinger ytles), et tahaks võtta telefoni ja helistada. Kuigi helistamisest ei piisaks. Tahaks lihtsalt rääkida. Kuigi tegelikult piisab sellest lugemisest ka. Ja lugemine ilmselt ongi parem, kuna siis on ainult sõnad, mis on kirja pandud. On täpselt nii palju, kui on. Ei saa pettuda.

Hinne: 4/5

Jean Baudrillard "Ameerika"

Maraton on üks demonstratiivse, reklaamiva suitsiidi vorme: joosta, näitamaks, et ollakse võimeline iseendast viimast välja võtma, tõestama... tõestama mida? Seda, et ollakse võimelised finišeerima.

Anorektik kuulutab seda ette pigem poeetiliselt, manades. Ta keeldub tunnistamast puudust. Ta ütleb: mul pole millestki puudus, niisiis ma ei söö. Rasvunu käitub vastupidi: ta keeldub tunnistamast küllastust, lihavust. Ta ütleb: mul on kõigest puudus, niisiis söön ükskõik mida.

Pole midagi müstilisemat televiisorist, mis mängib tühjas toas, see on märksa veidram kui iseendaga rääkiv mees või naine, kes kõneleb oma unistustest keedupottidele. Võiks arvata, et mõnelt teiselt planeedilt räägitakse teiega, äkitselt paljastab televisioon oma tõelise olemuse: ta on video teisest maailmast ega ole otseselt kelleleg isuunatud, näidates ükskõikselt oma pilte, olles samas ükskõikne enda edastatud sõnumite vastu (väga hästi võib kujutleda teda töötamas ka pärast inimese kadumist siit maailmast)

Hinne: 4/5

Vahur Afanasjev "Eesti vaarao"

teeme kaldal suitsu ja vaatame
kuidas kalad püüavad inimest
nad on ta kaunis kätte saanud

ta on juba teist päeva

nagu jõe äärde naelutatud

ei tea
mis kaladel temaga plaanis

***

Lõhnad

praetud maks
tehtud hein
kaenlaalused

pardid solgitoru ääres
isast jäänud pluusid

valge klaar
mustad sõstrad
suitsud raudteejaamas
kloor ja varakevadine pori maas

need on lõhnad minu ninas
need on minu nina
neid ei röövi minult
ükski riik ja valitsus

Hinne: 2/5

Kalle Lasn "Kultuuritõkestus"

Väga hea lääne ühiskonda kritiseeriv teos. Võib tekitada natukene masendust, kuid pigem mõnusat äratundmisrõõmu.


Meie planeet ei suuda enam taluda trendidele orienteeritud tarbijate ameerikalikku elustiili. Me oleme tarbinud ja õginud liiga palju, liiga kiiresti ja jultunult ning nüüd tuleb meil hakata selle eest maksma. Majanduslik "progress" hakkab meie planeeti hävima.

Kui te ükskord hakkate nii mõtlema ja käituma, kui te saate aru, et tarbimiskapitalism on oma loomu poolest ebaeetiline ja seetõttu ei ole ebaeetiline teda tõkestada; kui te mõistate, et kodanikuallumatusel on pikk ja luhupidamisväärne ajalugu, kus seisavad kõrvuti Gandhi, Martin Luther King ja Henry David Thoreau; kui te hakkate ennast usaldama ja suhestute maailmaga täisväärtusliku inimesena, mitte parasiidist tarbijana- siis juhtub midagi märkimisväärset. Teie küünilisus haithub.

See on üks põhjustest, mik nii paljud inimesed vaatavad liiga palju telekat, miks nad ei vaevu osalema rahvahääletustel ja takerduvad aasta-aastalt üha ena mtüütutesse mõttetutesse töökohtadesse, seejuures on nad aga suurema osa ajast kõigest tüdinenud ning asjade ostmine muutub sundkäitumiseks.

Enami neist on nüüdseks looduslikust keskkonnast täielikult eraldatud. Millal see oli, kui neil viimati avanes võimalus juua allikast, nuusutada mõnd kasvavat lille või näha tähti öömusta taeva taustal, mida ei segaks linnatuled?
Kas neile meenub, millal viimati veedeti õhtu isekeskis juttu ajades, selle asemel et kuulata telenägude lobisemist? Neil on raske eristada kolme erinevat puuliiki, ometigi nad teavad, kui palju teenis mõni ilmakuulus raudrusikas oma viimase poksimatšiga. Miks taevas on sinine, nad seletada ei oska, see-eest on neil suurepärane ülevaade võitudest ja kaotustest filmitähtede elus.

Mujal, välismaailmas, on looduslik keskkond peaaegu hukkunud ning ühiskondlik kord on kokku varisemas. Selle uue maailamkorra kodanikud on vangistatud omaenese eluruumidesse, nad surfavad tuhandete võrgukanalitega universumis ning kasutavad neile viimasena alles jäänud vabadust- olla pealtnägijaks omaenese hukatusele.

Seega- eluaegne vangistus. Nüüdeks on temast saanud läbi ja lõhki sektant. Kõik jätkub omasoodu: püüeldes suuremat sissetulekut, et suuta osta rohkem asju, tunneb ta end siiski rahuldamatuna, ja et ta ei taipa selle põhjust, siis seab ta oma shihid veelgi suurema tulu ning veelgi rohkemate asjade suunas.

Hinne: 5/5

Mait Vaik "Kõigil on alati õigus"

Verandal istudes ma vaatan päikesetõusu
ja igal hommikul kõik kordub taas
mul pole aega, tahtmist ega jõudu
et muuta koidikut- mu käes pokaal,
kust võtan sõõmu ja lõpp on ööl
ja päeva palge ees ma seisan nagu joobnud,
mul pole miskit tega, ei mingit tööd
ma oma unistustest olen ammu loobund.

Seepärast tõuse päike, kui sa tõusa tahad,
ja paista neile lilledele rõõmuks,
veel selle tunni jooksul lasen ennast maha,
kuid enne võtan sinust viimse sõõmu.

***

Ta lihtsalt hulgub linnast linna,
pole kuhugile minna

Tal pole numbrit ega nime,
pole midagi, mis seoks
Kõik soovid on tast jäänud maha
ja ta mõtted tehtud teoks.

Ta lihtsalt hulgub linnast linna,
siht on sinna, kuhu tuul
Ta vaateväli on ta maailm,
tema ulatus ja ruum

Ta lihtsalt hulgub linnast linna
ja ta minek on nii suur
et teda ootab veel vaid surm ja
tema kaaslaseks on tuul

***

Nimetus linnas

Siin võõras ja tundmatus nimetus linnas vaksaliesisel platsil on öö ja ei ole veel ärganud need, kelle nime taha on märgitud töö.

Seal seisan mina, lumisel väljakul, oodates rongi ja algavat päeva. Ma tulin puhvetist, purjus ja kurb, ei ainsatki tähte mu tumedas taevas.

Puhvet o nsuletud, sigaret kustub, tikke ei ole ja külmuvad käed. Keegi rääkis, et pea on viimane, jahtudes tuule ja pakase käes.

Ja tunne, mis korraga haarab, on tume ja ahastav teadmine valust, et lahkudes siit veel täna ja nüüd, jääb lõpliult maha see paik minu elust. Sest ikka kodu on see, mis meid kutsub, ja mitte see linn siin kaardil ja maal ja kahtlus, et äkki seda ei olegi ja iga me peatus on vahejaam.

Öised rongid sõidavad mööda, mööda lumiseid teid ja rööpaid- ees ja taga on lõputud read, kuhu need viivad, meist keegi ei tea.

Hinne: 3/5

Mihaly Csikszentmihalyi "Kulgemine"

"Parimad hetked sünnivad tavaliselt siis, kui me ise raske või suure eesmärgi nimel oma keha või meelt viimase piirini pingutame."

"Kulgemine on seisund, milles inimesed on oma tegevusest nii haaratud, et kõik ümbritsev muutub tähtsusetuks. Kogetu ise on aga nii nauditav, et inimesed on nõus pelgalt selle nimel palju välja käima."

"Kui enamik inimesi rügab rutiinselt suurenevate ootuste lootusetus rattas, on paljud siiski leidnud mooduse sellest ringist väljuda. Need on inimesed, kes materiaalsest heaolust hoolimata on suutnud parandada oma elukvaliteeti, kes on endaga rahul ja kes suudavad ka lähedasi inimesi veidi õnnelikumaks muuta."

"Eskimo, Amazonase jahimees, hiinlane, Navajo indiaanlane, Austraalia päriselanik, new-yorklane- kõik nad on veendunud, et nad elavad universumi keskpunktis ning oma eelistatud seisundi tõttu liiguvad kiiresti tuleviku poole."

"Välistest teguritest hoolimata tuleb arendada endas võimet elu nautida ja mõtestada."

Ralph Waldo Emerson ütles: "Meile antakse alati võimalus elada, ent me ei kasuta seda kunagi."

"Ühest küljest proovivad riiklikud institutsioonid, nagu kolid, kirikud ja pangad, teha meist vastutustundlikke kodanikke, kes rügavad tööd ja säästavad raha. Teisest küljest meelitavad kaupmehe, tootjad ja reklaamiagentuurid meid kulutama raha toodetele, mis toovad neile kõige rohkem kasu."

"Me ei ole oma tunnetes vabad, kui uhke reklaami peale tekivad meil reklaamiava toote järgi neelatused või kui ülemuse kulmukortsutus rikub ära meie päeva."

Suur keiser Marcus Aurelius kirjutas: "Kui välised asjad teevad teile haiget, ei ole põhjus mitte nendes, vaid teie enda hinnangus. Ja teie endi võimuses on seda hinnangut kohe muuta."

"Psühhiaatrite ootesaalid on täis neljakümnendates  ja viiekümnendates aastates rikkaid ja edukaid inimesi, kes on äkki märganud, et nende uhked äärelinnamajad, kallid autod ja tippülikoolist saadud haridus ei too neile meelerahu."

"Kuigi mõistame, et materiaalne vara ei too õnne, rabame me lõputult väliste eesmärkide nimel, lootes, et need meie elu parandavad."

"Paljud inimesed tunnevad, et tööl oldud aeg on raisatud. Nad võõranduvad oma tööst ja sellele suunatud psüühiline energia nende isiksust ei tugevda. Üsna paljude jaoks on ka vaba aeg raisatud aeg. Vaba aeg on lõõgastav ajutine puhkus, mil me omandame informatsiooni passiivselt, ilma et me täiendaks oma oskusi või avastaks uusi tegevusvõimalusi."

"Üks meie aja irooniline paradoks on see, et meil on tohutult vaba aega, ent me ei oska seda nautida."

"Televiisorit vaadates pole inimeste hirmu, et nende mõte uitab jälle häirivatele isilikele probleemidele."

"Paljud inimesed suhtuvad oma töösse kui sundusesse, koormasse, pingutusse, mis nõuab osa nende kallist elust. Isegi kui hetkeline tunne töötades on psitiivne, alahindavad nad seda, sest see ei vii neid nende endi pikaajalistele eesmärkidele lähemale."

"Aga kulgemise kogemiseks oma füüsiliste ja vaimsete ressursside rakendamise asemel istuvad paljud meist mitmeid tunde nädalas televiisori ees ja jälgivad kuulsate sportlaste esinemisi suurtel staadionitel. Pillimängimise asemel kuulame me milonäridest muusikute populaarseid plaate. Kunsti tegemise asemel vaatame me muuseumides oksjonitel kalleimate hindadeni jõudnud maale. Oma veendumuste tõestamiseks me riskida ei julge, ent samas vaatame tundide kaupa, kuidas näitlejad seiklusrikast, tähtsusetutest tegevustest koosnevat elu teesklevad."

Hinne: 5/5