Christopher Panza, Gregory Gale "Existentialism for Dummies"

See mahukas ligikaudu 350 leheküljeline raamat annab hea lihtsa (loe: inimkeelse) ülevaate eksistentsialismist. Mulle meeldis raamatu ülesehitus (tõepoolest lollidele ja lihtsalt). Kui üldiselt võib paksemaid filosoofiateoseid kätte haarates tekkida kergemat sorti ängistus seal sisalduva keerulistest terminitest üleujutava informatsiooni ees, siis see raamat mõjus pigem vastupidiselt. Autorid olid lähenenud eksistentsialismile pisut humoorikal (sellegipoolest tugevalt analüütilisel) moel. Raamat võttis enda kohuseks selgitada, struktueerida ja anda hea ülevaade kõikidest eksistentsialismiga seonduvatest autoritest ja teemadest alustades Nietzschest ja Kierkegaardist ja lõpetades parimate eksistentsialistlikke kirjandus- ja filmiteostega.


Raamatu positiivseks küljeks ongi hea ülevaate andmine. Loomulikult tasuks Sartre' ja Camus' loominguga iseseisvalt tutvuda, kuid antud teos andis hea selgituse filosoofide peamistele ideedele ja mõtetele, millele ise kohe ei pruugi jõuda (eriti arvestades näiteks Nietzsche kirjastiili). Raamat sobib seega hästi neile, kes on eksistentsialistlikke autoritega juba tutvust teinud, et aidata neid paremini hoomata. Teisalt võib see teos tekitada just suuremat huvi mõne filosoofi iseseisvaks läbitöötamiseks. Ma usun, et filosoofide paremaks mõistmiseks on oluline teada veidi nende taustalugu ja ülevaadet ideedest. Tegemist pole siiski lihtsa ilukirjandusega, millesse ilma igasuguste eelteadmisteta sisse võib sukelduda. Antud teost on aga küll väga lihtne ja ladus lugeda.

Eksistentsialism on kirjanduslik ja filosoofiline vool, mis sai populaarseks enne II maailmasõda. Selle esiisadeks peetakse aga juba 19. sajandi suuri filosoofe Nietzschet ja Kierkegaardi. Olulise panuse eksistentsialismile andis ka Martin Heidegger. Eksistentsialismi jaoks on suurimaks küsimuseks inimese püüd leida elu mõtet, sellest vaikivast maailmast, mis tema küsimustele ei vasta. Me oleme sündinud siia maailma vaba tahteta, ning meil tuleb igapäevaselt, tegelikult igal hetkel, võtta vastu otsuseid, mille õigsuses me kunagi kindel ei saa olla. Selles tuleneb absurditunne, mis tekitab ängistust. Me elame irratsionaalses maailmas, mida me üritame ratsionaalse mõtlemisega analüüsida. Pole ime, et sellest tuleneb suur lahkheli. Kui inimene absurdiga algselt silmitsi seisab, tunneb ta tohutut ärevust ja võõrandumist. Ta on ärganud sellest ühiskonna poolt loodud unenäolisest elusaginast ning ei suuda enam end sellega kuidagi siduda. Kuidas võtta vastu otsuseid, kui me ei tea kunagi, mis on õige ja vale? Kõik inimeste eesmärgid ja teod näivad äkitselt tühise ajaraiskamisena. Eksistentsialistide meelest seisab inimene siis valiku ees- kas tappa end ära või summutada oma ängistus igapäevasesse kohustustest tulvil rutiini. Ära tapmise korral mõistetakse küll elu mõttetust, kuid ei jõuta selle mõttetusega kaasneva vabaduse tunnetamiseni. Teine valik ei muuda lihtsalt mitte midagi. Inimene unustab küsimuse ning allub teiste ühiskonnaliikmete konformsusele. Eksistentsialistide meelest pole kumbki valik õige. Eksistentsialistlik ängistus on nende meelest positiivne, kuna sellest on võimalik saada impulss oma elu ümber korraldamiseks. Eksistentsialismi põhiideeks on see, et inimene on oma eluvalikutes täiesti vaba. See tähendab, et igas olukorras on meil võimalik käituda täpselt nii, nagu me ise õigeks peame. Kuigi selline väide näib kõlavat hästi- me oleme täiesti vabad. Kas pole see just see, mida me oleme alati ihanud? Kuid paraku ei- näib, et enamik inimesi kardab seda vabadust veel rohkem, kui täielikku orjust. Mks? Aga loomulikult sellepärast, et vabadusega kaasneb vastutus oma otsuste ees. Kui me pole vabad, on meil võimalik alati kedagi/midagi teist süüdistada. Me teeme seda nõmedat tööd, sest meil on paratamatult vaja raha, et korteriüüri maksta. Aga kas tegelikult on? Kui seda väidet pikemalt analüüsida, ilmneb, et tegelikult on meil vabadus oma olukorda muuta. Meil on võimalik vahetada töökohta. Meil on võimalik öelda töö üldse täiesti üles. Meil ei ole sundi korteris elada. Me võime otsida odavama korteri. Me võime olla ka kodutud. Isegi, kui see pole enamike jaoks eelistatuim valik, ei tähenda, et see poleks valik. See võimalusterohkus annabki inimesele täieliku vabaduse. Paljud inimesed tõlgendavad seda vabadust endale hedonismina. Inimene suunab kogu oma energia naudingute ammutamisele. See pole eksistentsialistide meelest jätkusuutlik. Naudingute ihaldamine pole mingil juhul küll halb, kuid jõuab lõpuks ringiga tagasi jälle elu mõttetuse juurde. Inimene üritab summutada ängistust mässumeelsesse naudisklemisele, kuid tunneb end siiski tühjana. Teiseks ängistuse summutamise viisiks on tohutult tegevusterohke elu elamine. Teate küll neid inimesi, kelle päevad on hommikust õhtuni täispikitud erinevaid tegevusi, lihtsalt selleks, et saada elus võimalikult palju kogemusi. Sellega ei kaasne aga rahulduspakkuv elu. Inimene jookseb ringi selleks, et ei peaks vaikuses ootava tühjusega silmitsi seisma. Eksistentsialistide meelest tuleb igal inimesel leida enese jaoks see mõte ning hakata oma elu selle ümber üles ehitama. Mõte võib aja jooksul muutuda, nagu muutub ka inimese isiksus. 20. aastane mina ja 50. aastane mina ei ela kindlasti samade eesmärkide nimel. Inimese isiksus muutub pidevalt. Sa ei pea olema see inimene, kes sa olid 5 minutit tagasi, rääkimata aastakümnetest! Oluline on see, et inimene oleks truu oma praegusel hetkel keskmes olevale mõttele. Sellisel juhul on meil võimalik kujundada endale täpselt selline elu, nagu me ise soovime.

Meie elu on alati meie valikute tulemus. Eksistentialistide meelest oleme me alati oma elu eest täielikult vastutavad. Välised tegurid võivad küll meid mõjutada, kuid peamiseks jääb alati meie enda suhtumine antud olukorda. Kui me pole olukorraga rahul, saame sealt minema liikuda või oma suhtumist muuta. Ehedaks näiteks on Camus' kuulsaim essee "Sisyphose müüt", kus antiik-kreeka kangelane Sisyphos on määratud igavesti mäe tippu rasket kivi veeretama. Kui Sisyphos jõuab mäe tippu, veereb kivi tagasi alla ning Sisyphosel tuleb uuesti alustada. Camus' loo püant seisneb aga selles, et kivi alla veeretades on Sisyphose näol naeratus. See on ootamatu suhtumine, vastupidiselt sellele mida me Sisyphoselt selles olukorras ootaksime. Aga selles seisnebki Sisyphose vabadus. Võimalus otsutada oma suhtumise üle. Sisyphose tuima ja rutiinset tulemusteta tööd võib sama hästi üle kanda kõikide inimeste eludele. Inimese elu seisneb tegelikult tühja töö tegemises, mis suuremas plaanis ei oma mingisugust mõtet. Aga meil on võimalik muuta oma suhtumist sellesse töösse, või valida töö, mis pakub meile vähemalt rõõmu (erinevalt Sispyhosest pole me mäeahelikule vangistatud). Ehk siis ei tähenda eksistentsialistide jaoks elu mõttetus seda, et me peaks kõigele käega lööma ja loobuma (enesetapp), vaid me peame looma oma elule ise mõtte, võtma oma elu eest vastutuse ja elama just sellist elu, nagu meile endile kõige õigem tundub. See on eksistentsialismi ilusaim pool, mis tihtipeale eksistentsialismi tõlgendamisel varju jääb. Üldiselt on eksistentsialistidest jäänud arusaam, kui olemisevalude all kannatavatest boheemidest. Vastupidi- eksistentsialistid usuvad, et eksistentsialism teeb elu elamisväärseks. Tihtipeale raskemaks (ühiskonnale vastuvoolu ujumise pärast), kuid elamisväärsemaks, sest võimaldab meil elada autentset elu. See tähendab, et inimene lähtub oma eluotsuste tegemisel alati iseendast, mitte teistest välistest teguritest. Muidugi on alati palju lihtsam teha nii, nagu teised ütlevad- mine ülikooli, tee seda tööd, osta see auto. Ühine teiste eeskujulike kodanike kombel tuima rat race'iga! Kõrvaleastumine on riskantne. See võib tähendada kehvemat majanduslikku olukorda, konflikte kaasaegsetega jne. Kuid eksistentsialistide meelest on need kannatused väärt, kuna tulemuseks on autentne indiviid. Või siis Nietzsche sõnastuses "übermensch" (ülinimene).

Eksistentsialismi puhul on põnev veel ka see, millise tähtsuse annavad nad emotsioonidele. Nende meelest on inimeste emotsioonidel väga suur roll meie heaolu kujunemisel. Miks? Aga loomulikult sellepärast, et inimestel pole paratamatult muud võimalust kui kogu aeg eksisteerida- see tähendab, olla igal oma elu hetkel mingis olukorras, suhestuda ümbritseva maailma ja teiste inimestega. Maailma interpreteerimisel saab vastutavaks aga just inimese emotsionaalne meelestatus. Pole ime, et kui oleme näiteks pärast eksamil läbikukkumist halvas tujus, näeme enda ümber järjest rohkem halbu asju- vihma sajab, buss jääb hiljaks jne. Kui oleme aga eufoorilised ja põnevil, ei kipu me vihmast väljagi tegevat. Me võime olla vihma üle isegi õnnelikud. Kui emotsioonidel on niivõrd suur roll inimese heaolu tagamisel, näitab see seda, et pelgalt oma emotsioonide kontrollimisega suudame me oma elu õnnelikumalt elada (sealt tuleneb ka 90-ndatel alguse saanud positiivse psühholoogia suund). Eksistentsialistid jaotavad emotsioonid kaheks- igapäeva emotsioonid ja eksistentsialistlikud emotsioonid. Igapäeva emotsioonid on argise eluga kaasnevad erinevad emotsioonid, mis meie elule maiku annavad. Eksistentsialistlike emotsioonide puhul astume me iseenda suhtes aga justkui kõrvaltvaatajaks ning tunnetame iseenda suhestumist maailma/universumiga suuremas plaanis. Kui meid tabab mingil eluhetkel eksistentsialistlik ängistus, tuleb sellega silmitsi seista. Ängistus tuleneb sellest, et see viis, kuidas me elame, ei lähe kokku meie ideaalse minaga (või Freudist lähtuvalt alter egoga). Selle ängistusega tegelemine on tegelikult positiivne, sest aitab meil oma elu lahti mõtestada, et endale tähendusrikkal viisil edasi elada. Ängistuse allasurumise korral suleme taas silmad, hüppame rongile ning sukeldume robotikombel inimsaginasse. Elame teiste poolt meile ette söödetud moel. Eksistentsialistlik ängistus karjub meile, et meil on võimalus oma elu muuta!

Eksistentsialistide meelest peaksid kõik inimesed elama kirglikult. Kui inimene leiab endale mõtte, mis pole teiste poolt talle peale surutud, on tal võimalik seada endale tähendusrikkaid eesmärke ja elada kirglikku elu. Inimene pole kivi, kelle ülesandeks on eksisteerida. Inimene on indiviid, kes saab valida, missugust elu ta elab.

Raamat kritiseeris palju veel ka tänapäeva inimeste passiivset eluviisi. Juba Kierkegaard tegi maha meedia negatiivset mõju inimeste elule. Selle asemel, et elada oma elu ning tegeleda enda eesmärkidega, ahmime me sisse täiesti mõttetut informatsiooni ning elame passiivselt teiste inimeste elusid. Võib kurvalt tõdeda, et praguse aja inimesed ei taha tegelikult elada- nad tahavad tunda, nagu nad elaksid. Meedia annab neile selleks suurepärase võimaluse. Internetiajastu on võõrandumist meie iseendi elust veelgi enam suurendanud. Sotsiaalmeedia annab meile võimaluse kaduda teiste inimeste eludesse ja tegemistesse. Ka teadmistesse suhtumine on muutunud. Tänapäeva inimene ei pea enam midag iseseisvalt teadma- tal pruugib vaid mõne klikiga kohe õige informatsioonini jõuda. Inimesed on muutunud justkui svammideks, kes imavad endasse mõttetut informatsiooni, selleks, et iseenda eest põgeneda.

Viimaseks oluliseks eksistentsialistliku filosoofia kriteeriumiks on pidev surma teadvustamine. Selles osas (nagu ka paljus muus) sarnaneb eksistentsialism palju budismiga. Inimese jaoks on oluline igal hetkel oma surelikkust meeles pidada. Põhjus selleks on lihtne- kui me unustame oma surelikkuse, võtame me elu liiga lihtsakäeliselt ning ei omista sellele suurt väärtust. Pidev surma teadvustamine annab meie elule suurema tähenduse ning aitab meil endi valikutele truuks jääda. Eksistentsialistid lähevad koguni nii kaugele, et võiksime iga oma valiku võimaluse kõrvale asetada lisaks ka surma. Ma võin minna täna kontserdile, aga ma võin ka surra. Ma võin juua kohvi, aga ma võin end ka ära tappa. Selline lähenemine võib tunduda äärmuslik ja kohatu, kuid täidab tegelikult suurepäraselt oma eesmärki. Me ei pea surma kartma, aga me peame seda alati meeles pidama, sest ainult sellisel juhul väärtustame oma elu tõeliselt. Tänapäeva ühiskonnas toimime me hoopis vastupidi. Surm on tabuteema, mida me kogu aeg eirata üritame. Me elame kunstlikes tarbimiskeskkondades, kuhu surmal mingisugust asja pole. Meile tekib tunne, et me elame igavesti. Aga me ei ela. Ja see, kuidas me elame, on lõpuks täielikult meie otsutada.

5/5