See Schopenhaueri teos jäi mulle filosoofiasaalis kogemata silma ja kuna Schopenhauer on mulle varasemalt väga hea mulje jätnud, otsustasin sellele pilgu peale heita. Teos koosneb Schopenhaueri erinevatest esseedest. "Geniaalsusest" näis kutsuv juba ainuüksi oma nime pärast ning peab tõdema, et sisus ei pidanud pettuma. Essee eesmärgiks on luua geniaalse inimese portree- mille poolest erineb tõeline geenius ülejäänud ininmkonnast. Ja tuleb nentida, et selline arutlev analüüs on äärmiselt veenev (psühholoogide arvamusega pole ma veel end kurssi viinud).
Esmalt üritab Schopenhauer eristada geeniust tavalisest andekast inimesest. "Andekas mõtleb kiiremini ja õigemini kui teised, seevastu geenius teistsugust maalma kui kõik teised, ühtlasi tunnetab ta teistele avanevat maailma sügavamalt, sest see peegeldub tema peas objektiivsemalt, seega täielikumalt ja selgemalt." Schopenhaueri meelest on geeniusel tavalisest inimesest suurem tunnetusvõime. Kui tavalised inimesed tegutsevad vastavalt enda tahtele ja eesmärkidele ning muutuvad passiivseks kohe, kui nad seda aktiveerida ei suuda, siis geeniuse tunnetusvõime on ergas täiesti eesmärgivabas olekus. "Otse öeldes: geniaalsus seisneb selles, et tunnetusvõime on arenenud palju kaugemale, kui nõuab tahte teenimine- algul tekkis tunnetus üksnes selleks." Filosoofi meelest võib lihtsustavalt öelda, et tavaline inimene koosneb 2/3 tahtest ja 1/3 intellektist, seevastu geenius omab 2/3 intellekti ja 1/3 tahet. Üheks oluliseimaks geeniuse omaduseks ja tööriistaks peab Schopenhauer fantaasiat. "Ainult tänu fantaasiale saab geenius vastavalt oma kunsti-, luule, või mõtteloominguga seonduvatele vajadustele silme ette manada elava pildi igast esemest või protsessist ja sel moel ammutada meelelisest tunnetusest, st igasuguse tunnetuse algallikast pidevalt värsket toitu. Fantaasialennuga nimene oskaks nagu vaime välja kutsuda, kes ilmutavad talle õigel ajal tõdesid, mida asjade pelk reaalsus vaid nõrgalt, harva ja enamasti valel ajal ilmutab." Nagu eelnevalt mainitud, eristab geeniust tavalisest inimesest tahteväline tegevus st. looming, mis sünnib justkui iseenesest, geeniuse fantaasiarikkast tunnetusest tingituna. "See, mida nimetatakse geniaalsuse tärkamiseks, pühaks tunniks, vaimu silmapilguks, ei tähenda muud, kui et tahtest vabanenuna ei lasku intellekt tegevustesse ega lõtvu, vaid lühikese hetke vältel iseenesest aktiveerub." Seega leiab Schopenhauer, et andekatel ja teotahtelistel inimestel ei õnnestu elases geeniuse tasandile jõuda. "Maailm saab avalduda ehtsates värvides ja ehtsal kujul, täielikus ja õiges tähenduses alles siis, ku tahtest ja tahte tõugetest vabalt, ent tulvil energiat objektide kohal hõljudes tegutseb." Schopenhaueri meelest on geeniustele omaseks raskused igapäevaeluga toimetulekul. "Geenius aga elab sageli väga viletsalt, sest ta toob oma isikliku heaolu ohvriks objektiivsele eesmärgile." Geeniustele on kunsti
looming eesmärk, teistele vahend. "Sellega kooskõlas on geeniuse teos igavene, aga seda tunnustavad enamasti alles järeltulevad põlved, teised elavad ja surevad oma ajas." Kuna geeniused ei keskendu isiklikele eesmärkidele, jäävad nad teistest inimestest tihti eemale. "Suur tunnetab end kõiges ja seega kõiksuses, ta ei ela väikeste kombel üksnes mikro-, vaid pigem makrokosmoses." Teistest võõrandumist soosib ka geeniuse ebapraktiline eluviis, mis ülejäänud ühiskonnaliikmetele mingisugust silmaga mõõdetavat kasu ei tooda. See aga teebki filosoofi meelest geeniuse töö viljad niivõrd eriliseks. "Seepärast on meie süda neid nautides avali, me tõuseme maisest viletsusest kõrgemale.- Harva näeme koos ilusat ja kasulikku. Kõrged ja ilusad puud vilja ei kanna, viljapuud on väikesed ja inetud jändrikud." Kuigi järeltulevad põlved geeniuste töid kõrgelt hindavad, on tal omaaegsetega suhtlemine vägagi raskendatud."Geenius aga satub oma aega nagu komeet planeetide orbiidile, mille reeglipärasele ja ülevaatlkule korrale on tema ekstsentriline kulg võõras." Kuna geeniuse töid ei suudeta hinnata, tuleb tal elu veeta enamasti üksildaselt."Ta on selleks liiga haruldane, et kergesti omataolist kohata ja erineb liiga palju teistest, et nende kaaslane olla. Teistel domineerib tahe, geeniusel tunnetus, seega pole neil ühiseid rõõme." Väga hästi oskab Schopenhauer sõnastada talendi ja geeniuse põhimõttelist erinevust. "Talent võib ületada teiste võimet midagi saavutada, mtte aga võimet mõista, seetõttu leiab ta alati neid, kes teda hndavad. Geenius seevastu ei ületa teisi mitte ainult saavutuste, vaid ka mõistmisvõime poolest, seetõttu ei saa teised temast vahetult aru."
Geniaalsuse tärkamiseks peab autor loomulikult lapsepõlve, mil kõik inimesed on omamoodi geeniused, sest tunnetavad maailma palju sügavamalt, kui kunagi hilisemas elus. "Oleks ülearune lisada, millel lapseea ja geeniuse sarnasus põhineb- tunnetusvõime domineerimine tahtevajaduste üle ja sellest johtuval puhttunnetuslike tegevuse ülekaalul." Geeniused jäävad ühiskonnas alati teistest liikmetest eemale, kuna tajuvad seda lihtsalt teistmoodi, kui tavalised inimesed. "Kõik geeniused on juba sellepärast suured lapsed, et nad vaatavad maalma kui midagi võõrast, mingit vaatemängu- nende huvi on puhtobjektiivne."
No comments:
Post a Comment