Daniel J. Levitin "The Organized Mind"

All this ignoring and deciding comes with a cost. Neuroscientists have discovered that unproductivity and loss of drive can result from decision overload.

Every status update you read on Facebook, every tweet or text message you get from a friend, is competing for resources in your brain with important things like whether to put your savings in stocs or bonds, where you left your passport, or how best to reconcile with a close friend you just had an argument with.

Two of he most crucial principles used by the attentional filter are change and importance. The brain is an exquisite change detector: If you are driving and suddenly the road feels bumpy, your brain notices this change immediately and signals your attentional system to focus on the change.

A critical point that bears repeating is that attention is a limited-capacity resource- there are definite limits to the number of things we can attend to at once. We see this in everyday activities. If you're driving, under most circumstances, you can play the radio or carry a conservation with someone else in the car. But if you are looking for a particular street to turn onto, you instictively turn down the radio or ask your friend to hang on for a moment, to stop talking. This is because you have reached the limits of your attention in trying to do these three things.

We can state the principle this way: Switching attention comes with a high cost.

Our brains are evolved to focus on one thing at a time. This enabled our ancestors to hunt animals, to create and fashion tools, to protect their clan from predators and invading neighbours. The attentional filter evolved to help us to stay on task, letting through only information that was important enough to deserve disrupting our train of thought.

When we're just walking in the front door, thinking about who might be on the other end of that ringing telephone line, we're not thinking about where we put our car keys.

Daydreaming and mind-wandering, we know now, are a natural state of the brain. This accounts for why we feel so refreshed after it, and why vacations and naps can be so restorative

A connection among genetics, neurotransmitters, and artistic/spiritual thinking appears to exist.

Memory is fiction. It may present itself to us as fact, but is highly susceptible to distortion. Memory is not just a replaying, but a rewriting.

The two most important rules are that the best-remembered experiences are distinctive/unique or have a strong emotional component.

Events or experiences that are out of the ordinary tend to be remembered better, because there is nothing competing with them when your brain tries to access them from its storehouse of remembere events.

To make matters worse, the act of recalling a memory thrusts it into a labile state whereby new distortions can be introduced; then, when the memory is put back or re-stored, the incorrect information is grafted to it as though it were there all along. For example, if you recall a happy memory while you're feeling blue, your mood at the time of retrieval can color the memory to the poin when you re-store it in your memory banks, the events get recoded ad as slightly sad.

We answer the phone, look up something on the Internet, check our e-mail, send an SMS, and each of these things tweaks the novelty-seeking centers of the brain, causing an burst of endogenous opoids (no wonder it feels so good!), all to the detriment of our staying on task.

Leonhard Lapin "Tühjus"

Tühjus ruumis on tihti meeldiv. Näiteks meeldivad mulle tavaliselt rahvarohked kohad inimtühjadena. Sisemaa inimesena armastan suuri lagedaid välju, eriti, kui neis on mulje mere lähedusest. Eriliselt meeldivad mulle aga tühjad, alles valminud ehitise möbleerimata ruumid.

***

Inimene on harjunud end määratlema asjade kaudu. Tühjus hirmutab teda, muudab ta haavatavaks, eksitab ja ajab segadusse. Kui on tühjus, siis pole ju asju, millega end siduda.

***

Tühjus on ilus unistus, mis seostub rahu, vaikuse, puhtuse ja helge valgusega. Sellist tühjust igatseb tänapäeva inimene, kes on pidevalt ümbritsetud mürast, liikumisest, värvidest ja infost. Miks muidu on tänapäeva ruumikujunduses levimas minimalism. Vähem kui sajand tagasi soovisid inimesed näha ruumis küllust- nipsasjakesed muutsid kodu armsaks ja hubaseks.

***

Meie ülesehitav meel täidab tühjuse temale sobiva kujutlusega, ni nagu kogu meie elu võib olla vaid meelepärane illusioon.

***

Hiina ja Jaapani klassikalises iidimaalis on maastik alati olnud võrdväärne inimtegevusega, õieti selles domineeriv loodusmotiiv seob inimese enda lahutamatuks osaks. Võrdselt ainega esineb sarnases maalikunstis tühjus, mis tähendab seda, et maalipinnast vaid osa on kaetud kujundite ja värviga, ülejäänud osad on tühjused- tühi lõuend.

***
Sest loodus hävitab kord mälestusmärgid praegustele pseudokangelastele ning tühjus tühistab kõigi tänaste sõjasangarite ja majandusgeeniuste teod, suur poliitika ja maailma valitsev majandussüsteem kaovad igaviku musta auku, nagu ennemuistsetel aegadelgi.

***

Me ihaleme vaid tagasi kaotatud ekraani, projitseerimaks sinna oma kuhrunud soovunelmaid. Samas elab meie lahkunud sõber edasi meie hinges, nagu kadunud õnneseisunditki. Neid ei saa meilt keegi röövida ning seetõttu võib mõni surnud lähedane olla mõnel hetkel palju elavam, meile palju enam tuge pakkuda, kui kõik elavad kokku. Mõni mineviku õnnehetk toidab meid praegugi rohkem, kui kogu tänane heaolu- nagu ka mõni äravisatud paberinutsak oli meie arengutest ehk olulisem, kui tänaseni läinud paberivirnad tühiste tekstidega.

***

Aeg on nagu suur magu, mis seedib köik enda sees oleva, tühistades mistahes materiaalsed saavutused nagu väljaheited.

***

Seepärast oleks ka arhitektidel ja neid rahastavatel tellijatel mõistlikum vähem mõelda arhitektuuri monumentaalsusele, vaid rohkem sellele, kuidas täna elavat inimest kõige paremini majutada ning mismoodi teda vabastada tehnoloogia türanniast. Kultuur ei ela edasi mitte kivi või metallmonstrumite, vaid inimeselt-inimesele edasiantava elava vaimu vormis.

***

Lapsena ärgates tundus mulle iga päev uue eluna, sest eelmisel päeval valitsenud vahetu suhe maailma oli unega tühistatud. Kas me ei peaks täisealistenagi niimoodi elama ja vaatama täna oma eilseid plaane kui vaid kaja eelenud elust.

***

Õppida on palju lihtsam kui olla, olla sama loomulikult, nagu aasal lumi, merel jää...

***

Olen ka olnud üks paljudest kommunismi-idee ohvritest, mida aastakümneid püüti vägivallaga realiseerida, kuulutades kannatavale ühiskonnale, et kõik see toimub helge homse nimel. Nüüd on see homme käes- ja kus me oleme- jõhkras kapitalismi, mida eitades ju kommunistliku tulevikku loodigi. Seega, kui kõnelda tühjuse kõrval tühisusest, siis on selle väljenduseks just kõiksugu kavad, mis on pööratud tulevikku. Ometigi võib seda vormitut maailma käsitleda kui tühjuse modelleerimist, mõnusat enesepettust ning illusiooni, sest kogu elava looduse peamine siht on hävida, et end taasluua.

***

Meenutades tänast päeva kümme, kakskümmend, kolmkümmend aastat tagasi, aegu tagasi, mida me võime juba nimetada ajalooks, me ei mäleta üldse mitte midagi. Ja kui ka midagi mäletame, on see meele ime, vaimu arheoloogiline leid. Seega, mida rohkem konkreetne sündmus meist kaugeneb, seda rohkem hävitab teda unustuse hall, aja lineaarse kulgemise pilti aegamööda kattev möödaniku sudu- sõnaga-tühjus.

***

Tegelikult ei saa meist keegi elada minevikuta, sest just selle kaose ja tühjuse maailmast on pärit meie tänased isiklikud ja ka kollektiivsed müüdid, mis aitavad meil säilitada mingitki inimese elu mõõtkavale vastavat stabiilsust oma hinges ja ühiskonnas. Kui meie elu kavatsetud plaanide päraselt ei lähe, kui sellese tungib loodusele omane stiihia ja ükskõiksus, süüdistame tihti just sedasama minevikust nopitud, kildudest moodustatud ja tühjusega tsementeeritud pettepilti- ajalugu.

***

Tühjus õpetab meid selles, peagi loodusressursse lõpuni tarbivas maailmas, olema säästvamad: me võime oma tegevust, kogu inimtegevust, muuta palju miniatuursemaks, jättes enam ruumi tühjusele, seega loodusele, luues talle paremaid tingimusi taastumiseks.

***

On küsitav nüüdisinimeste tihe loodust saastav reisimine, eriti turism, kus võõrsil elatakse samasugust elu nagu kodukandis, üldsegi süvenemata paiksesse kultuuride vahel ületada mõistlikumalt ja vähema vaevaga virtuaalselt, kasutades selleks tänapäeva infotehnoloogia vahendeid. Või teha nende abil kindlaks, kuhu ja milleks meil üldse on vaja reisima minna. Buddha sõnum jõudis minuni ise- üle merede ja mägede- tema õpetuseni jõudmiseks pole ma ette võtnud pikki reise ega koormanud inimkonda transpordisaastega, sest vajalik õpetus leiab meid ise üles, kui me talle vaid oma südame avame.