Iga kord, kui me mingisuguseid uusi teadmisi omandame, toimuvad muudatused meie aju närvisüsteemis, kus neuronite vahel luuakse pidevalt uusi sidemeid. Uute sidemete loomine toimub väliskeskkonnast saadud stiimulite alusel. Need sidemed säilitatakse ajus teatud ajaks, kuid kui me neid mõnda aega ei kasutata, siis asendatakse nad uute sidemetega. Mida rohkem mingit sidet kasutatake, seda tugevam see on, ja seda kauem on sel eeldus püsida.
Õppimine sisaldab endas selliste protsesside pidevat esile kutsumist, eesmärgiga tuua kaasa positiivseid tulemusi meie ajus. Uute teadmiste omandamise muudab raskeks just see, kuna sellega kaasneb närvisüsteemis kerkiva vastupanu ületamine. Vastupanu ületamiseks tuleb õpitut korrata. Näitena võib tuua autoga sõitmise, mis esmalt tundub algajale väga keeruline. Ta peab pidevalt mõtlema kõikide nende tegevuste peale, mida ta oma kehaga sooritab. Mida rohkem aga autoga sõitmist harjutada, seda automaatsemaks see muutub ning kogenud juht võib vabalt lahendada sõidu ajal peas matemaatikaülesandeid, ilma et see segaks liikluse samaaegset jälgimist. Iga tegevus ja informatsioon muutub kordamistel järjest rohkem harjumuspäraseks. Hariduse mõte siinkohal ongi eelkõige positiivsete harjumuste loomine. On ju teadatuntud tõde, et inimene on oma harjumuste ori. Meie igapäevane elutegevus seisnebki sisuliselt erinevate harjumuspäraste käitumiste ja mõttemustrite taasloomises. Seetõttu on nii raske näiteks loobuda suitsetamisest või depressioonis inimesel oma negatiivsetest mõtetest- need on harjumuspärased, rutiinsed ning saanud osaks inimese minapildist. Kuna erinevad harjumused on paratamatuks osaks meie elust, on tähtis omada selliseid harjumusi, mis on meile kasulikud ja ihaldusväärsed. Sageli vaimustuvad inimesed mõnest uuest hobist, on täis kirge ja soovi sellega tegelema hakata, kuid kui nad ei loo sellest tegevusest endale pidevate, rutiinsete kordamistega, distsipliini, siis löövad nad pärast esmase entusiasmi kadumist sellele käega. Meisterlikkus on alati pikaajalise ja pideva töötamise tulemus. Geeniuseks ei sünnita, geeniuseks saadakse. Seda fakti on inimestel raske aga enesele tunnistada, palju lihtsam on süüdistada oma geneetikat või halba keskkonda. Andekusest ilma tööta pole mingisugust kasu.
Harjumuste loomine muudab meie elu lihtsamaks. See annab meie elule struktuuri. Lisaks, mida rohkem aega oma päevast me saame kulutada automatiseeritud käitumisele, seda rohkem vabaneb meil vaba energiat, mida saame kasutada mingite ihaldatud kõrgemate teadmiste või oskuste peale. Kui inimene peaks iga kord käsi pestes mõtlema pingsalt sellele kuidas käsi pestakse, võtaks see meilt palju energiat. Käte pesemise, nagu enamik igapäevaseid motoorseid tegevusi, õppisime me selgeks juba lapsepõlves ning see on meie jaoks lihtne. Samamoodi on ka teiste oskuste omandamisega- kui oleme mingisugusest tegevusest loonud endale harjumuse, väheneb sellele kuluv mentaalne energia ja see muutub järjest lihtsamaks. Näiteks jooksmine, mis algajale tundub raske ja ebamugav tegevus, muutub aja jooksul lihtsaks ja meeldivaks, sest meie keha on sellega harjunud ja see ei nõua meilt enam nii suurt pingutust.
Kuidas saada elavat kujutlusvõimet?
Selleks, et omada head kujutlusvõimet, tuleb olla tähelepanelikum end ümbritseva keskkonna suhtes. See tähendab seda, et igapäevastes olukordades kasutada rohkem oma meeli, keskenduda erinevatele meid ümbritsevatele lõhnadele, helidele, värvidele. Selleks tuleb olla olevikuhetkes, mil tähelepanu on keskendunud hetkeolukorrale, ning me oleme tähelepanelikumad erinevatele meelte poolt kogetud stiimulitele. Teiseks tuleks oma tähelepanu suunata erinevatele meid ümbritsevatele objektidele. Näiteks vaadelda hoolega toa keskel asetsevat lauda, selle värvi, suurust, kuju jne. Ja viimaseks oluliseks faktoriks on otsida pidevalt erinevaid aistingulisi kogemusi, elada vähem rutiinset elu, kuna erilised kogemused talletuvad meie mällu tugevamalt. Meie kujutlusvõime põhineb meie pool läbi kogetud kogemustel, mida me saame oma peas ümber tõsta, muuta jne. Aga selle rakendamiseks on vaja tõesti asju tähelepanelikult kogeda.
Mälu võib jagada neljaks faasiks- mulje saamine, säilitamine, esilekutsumine ja äratundmine. Mulje tekib alati läbi meeleorganite. On oluline, et uute teadmise omandamist alustataks aeglaselt. Loetud materjali tuleb täielikult süüvida, üritada igast lausest täielikult aru saada. Enamik mäluprobleeme tulenebki sellest, et inimesed suhtuvad oma esimestesse muljetesse hooletult. Teiseks oluliseks faktoriks on loetu kordamine. Kordamise käigus jäävad asjad paremini meelde. Kõige suurem osa materjalist unustatakse juba esimese päeva jooksul. Järgmine unustamiseprotsess toimub paari esimese nädala jooksul. Seega on oluline, et selle ajavahemiku sees õpitut korrataks. Tähtis on, et esimesed kordamised leiaks aset võrdlemisi lühikese ajaperioodi jooksul, ja hiljem võib ajavahemik kordamiste vahel suureneda. Efektiivse õppimisprotsessi jaoks on seega oluline, et esmased muljed saadaks võimalikult vara. Kolm päeva enne eksamit õppimisega alustamisest pole mälu seisukohast mingisugust mõtet- teadmised ei jõua mälus kinnistuda. Lisaks on ääretult oluline ka suhtumine õpitud materjali. Juba õppimise käigus peame suhtuma materjali sooviga kinnistada see meile tulevikuks. Kui õpime materjali ainult eksamiks, siis pole meil motivatsiooni õpitut ka kauem mäletada. Samuti kinnistuvad teadmised magamise ajal. On oluline võtta õpingute vahel pause. Kuid pausid ei tohi jääda liiga pikaks. Tegelikult alahindame oma võimeid pea alati- peame end väsinuks ja loobume, kuigi oleksime võimelised veel pikalt töötama. Oma keha äärmusteni viies saabub tegelikult teine energia-laine, mis on sisuliselt sarnane jooksjate "runner's high'ga". Kui me viime oma keha füüsilise väsimuse piirini, hakkab aju eritama endorfiine, naturaalseid valuvaigisteid. Lisaks ka veel erinevaid teisi neurotransmittereid, mille tõttu tekib füüsilise kurnatuse piiril inimesel tohutult energiat ning kõrgenenud meeleolu. Sarnane efekt kehtib ka vaimse töö puhul. Eriti esineb seda siis, kui inimestel on sügav huvi ja motivatsioon asjaga tegeleda. Aju hakkab eritama neurotransmitterite kombinatsiooni, mille käigus keskendumisvõime paraneb, energiatase tõuseb, loomingulisus suureneb, tekivad kergemini seosed ja inimest tabab võimas rahulolutunne. Enamasti me aga selle seisundini ei jõua, sest oleme harjunud kergelt loobuma ega pole piisavalt motiveeritud. Kõige sellegi poolest toimub enamik mäletamisese protsessist, ilma et oleksime sellest teadlikud. See protsess jaguneb kaheks- mehaanilisteks ja loogilisteks assotsiatsioonideks. Mehaaniline on lihtsalt õpitu pähe tuupimine. Kõige efektiivsem on aga just assotsiatsioonide läbi õppimine. Isegi võõrkeele õpingutel, kui puutume kokku uue, meile võõra sõnaga, üritame seda meelde jätta otsides selle sarnasusi juba meile emakeeles või mõnes muus tuntud keeles tuttava sõnaga.
Mälu võib jagada neljaks faasiks- mulje saamine, säilitamine, esilekutsumine ja äratundmine. Mulje tekib alati läbi meeleorganite. On oluline, et uute teadmise omandamist alustataks aeglaselt. Loetud materjali tuleb täielikult süüvida, üritada igast lausest täielikult aru saada. Enamik mäluprobleeme tulenebki sellest, et inimesed suhtuvad oma esimestesse muljetesse hooletult. Teiseks oluliseks faktoriks on loetu kordamine. Kordamise käigus jäävad asjad paremini meelde. Kõige suurem osa materjalist unustatakse juba esimese päeva jooksul. Järgmine unustamiseprotsess toimub paari esimese nädala jooksul. Seega on oluline, et selle ajavahemiku sees õpitut korrataks. Tähtis on, et esimesed kordamised leiaks aset võrdlemisi lühikese ajaperioodi jooksul, ja hiljem võib ajavahemik kordamiste vahel suureneda. Efektiivse õppimisprotsessi jaoks on seega oluline, et esmased muljed saadaks võimalikult vara. Kolm päeva enne eksamit õppimisega alustamisest pole mälu seisukohast mingisugust mõtet- teadmised ei jõua mälus kinnistuda. Lisaks on ääretult oluline ka suhtumine õpitud materjali. Juba õppimise käigus peame suhtuma materjali sooviga kinnistada see meile tulevikuks. Kui õpime materjali ainult eksamiks, siis pole meil motivatsiooni õpitut ka kauem mäletada. Samuti kinnistuvad teadmised magamise ajal. On oluline võtta õpingute vahel pause. Kuid pausid ei tohi jääda liiga pikaks. Tegelikult alahindame oma võimeid pea alati- peame end väsinuks ja loobume, kuigi oleksime võimelised veel pikalt töötama. Oma keha äärmusteni viies saabub tegelikult teine energia-laine, mis on sisuliselt sarnane jooksjate "runner's high'ga". Kui me viime oma keha füüsilise väsimuse piirini, hakkab aju eritama endorfiine, naturaalseid valuvaigisteid. Lisaks ka veel erinevaid teisi neurotransmittereid, mille tõttu tekib füüsilise kurnatuse piiril inimesel tohutult energiat ning kõrgenenud meeleolu. Sarnane efekt kehtib ka vaimse töö puhul. Eriti esineb seda siis, kui inimestel on sügav huvi ja motivatsioon asjaga tegeleda. Aju hakkab eritama neurotransmitterite kombinatsiooni, mille käigus keskendumisvõime paraneb, energiatase tõuseb, loomingulisus suureneb, tekivad kergemini seosed ja inimest tabab võimas rahulolutunne. Enamasti me aga selle seisundini ei jõua, sest oleme harjunud kergelt loobuma ega pole piisavalt motiveeritud. Kõige sellegi poolest toimub enamik mäletamisese protsessist, ilma et oleksime sellest teadlikud. See protsess jaguneb kaheks- mehaanilisteks ja loogilisteks assotsiatsioonideks. Mehaaniline on lihtsalt õpitu pähe tuupimine. Kõige efektiivsem on aga just assotsiatsioonide läbi õppimine. Isegi võõrkeele õpingutel, kui puutume kokku uue, meile võõra sõnaga, üritame seda meelde jätta otsides selle sarnasusi juba meile emakeeles või mõnes muus tuntud keeles tuttava sõnaga.
Mälu arendamisega kaasneb areng ka teistes mentaalsetes oskustes, parema mäluga kaasneb ka parem keskendumisvõime, kujutlusvõime ja assotsiatsioonide loomise ja arutlemisoskus.
No comments:
Post a Comment