Nad loeksid hommikuse postiga tulnud kirju, vaataksid ajalehti. Süütaksid esimese sigareti. Läheksid välja. Töö seoks neid ainult mõni tund hommikupoolikul. Lõunaoote ajal saaksid nad jälle kokku, sööksid ainult ühe võileiva või korraliku prae, kuidas just tuju on; jooksid uskil terrassil kohvi ja läheksid siis kiirustamata jalgsi koju. 

Nende toad oleksid harva korras, aga just seles korralageduses peituks nende kodu võlu. Nad vaevalt tegeleksid oma korteriga, nad elaksid seal. Neid ümbritsev mugavus tunduks neile endastmõistetava asjana, loomuliku eeldusena, elu lahutamatu osana. Nende tähelepanu köidaks hoopis muu: raamat, mida nad parajasti loeksid, tekst, mida nad kirjutaksid, plaat, mida nad kuulaksid, omavaheline vestlus, mis päevast päeva jätkuks. Nad töötaksid kaua, närvitsemata ja kiirustamata, mõnuga. Siis sööksid nad lõunat või läheksid linna lõunale, kohtuksid sõpradega, jalutaksid koos. 

Neile liiga suurtele unistustele andusid nad kummalise kergusega, praktiliselt aga ei liigutanud nad sõrmegi, ja nende kahe äärmuse vahel polnud kohta ühelgi reaalsel plaanil, mis oleks püüdnud sobitada objektiivseid vajadusi reaalsete võimalustega. Nende ääretud ihad halvasid neid. 

Nad olid vabadusejüngrid. Meri oli neile põlvini, nende janu oli kõigi asjade mõõt, nende elujõud otsatu ja vaimustus piiritu. Nad oleksid võinud terve öö ringi kolistada, joosta, tantsida ja laulda. 

Järgmisel päeval nad kokku ei saanud. Abielupaarid jäid koju lukustatud uste taha, süda pööritas, peeti dieeti, tarvitati kurjal kombel musta kohvi ja turgutavaid tablette. Alles õhtul hilja mindi välja, mõnda snack-bar'i verist steak'i sööma. Võeti vastu drakoonilisi otsuseid: suitsetamine ja joomine maha jätta, mitte enam mõttetult raha raisata. Pea oli tühi ning enesetunne totter ja muljetesse mälestusväärsest viinavõtmisest segunes ikka mingi tabamatu igatsus, mingi ebamäärane närvilisus, mingi kibe kõrvalmaik, nagu oleks unustuseiha, mis neid jooma ajas, ainult teravdanud hoopis põhilisemat arusaamatust, intensiivsemat irriteeritust, varjamatut vastuolu, millest polnud pääsu. 

Nii nad elasid- nemad ja nende sõbrad- oma väikestes kenades täiskiilutud korterites, uitasid ringi ja vaatasid filme, pidasid suuri vennalike söömaaegu ja tegid imepäraseid plaane. Nad polnud õnnetud. Mõned elu rõõmud, ehkki haithuvad ja põgusad, andsid nende päevadele sära. Mõned õhtul jäid nad peale sööki laua äärde istuma, lõpetasid pooliku veinipudeli, krõbistasid pähkleid, suitsetasid sigaretti. Mõnel ööl ei tulnud neil und, ja poolistukil patjade najal, tuhatoos kahe vahel, rääkisid nad hommikuni. Mõned päeval jalutasid nad tundide kaupa lobisedes ringi. Naeratades silmitsesid nad ennast vaateakende peeglis. Kõik tundus neile liiga täiuslik, nad kõndisid vabalt, nende liigutused olid sundimatud, aeg oli seisma jäänud. Neile piisas sellest, et nad olemas olid, et nad videvikus  tuulise ja lõikavalt külma ilmaga soojalt riides tänaval olid ning kiirustamata, kuid parajal sammul sõprade juurde läksid, ja igas nende liigutuses- sigareti süütamises, torbikutäie tuliste kastanite ostmises, jaamas tulijate summast läbitrügimises- väljendus nende kõikehaarav ja vahetu õnnetunne. 

"Paraku- kes ei tööta, see ei söö, seda muidugi," mõtlesid Jerome ja Sylvie tihti ja ütlesid mõnikord: "Aga kes töötab, see ei ela enam."

"Nad olid lollid- kui palju kordi kordasid nad endale, et nad on lollid, lootusetult lollid, vähemalt mitte põrmugi targemad kui need teised, kes ihust ja hingest püüdsid kõrgemale ronida-, aga nad armastasid päevi, kus polnud vaja midagi teha ja võis terve hommikupooliku voodis vedeleda, kõrval hunnik kriminaalromaane ja science-fictione'eid, armastasid öiseid jalutuskäike Seine'i kaldal ja seda peaaegu joovastavat vabadusetunnet, mis valdas neid iga kord, kui nad provintsist küsitlustelt Pariisi tagasi jõudsid."

Nad olid banaalses ja rumalas olukorras. Nad teadsid, et nende olukord on banaalne ja rumal, aga see ei teinud asja kergemaks: kõikjal kinnitati, et vastuolu töö ja vabaduse vahel ei kujuta endast ammu tõsiselt võetavat kontseptsiooni, ometi dikteeris just see vastuolu nende valiku. 

Ja kui raskemad vaevad kord seljataga, pole noor mees enam eriti noor, ja miks kõige kurvem, talle võib koguni tunduda, et aastad on läinud ja kogu energia on kulunud edasipüüdmisele, elu ise aga on jäänud elamata, ning isegi kui ta on liiga mõistlik ja liiga ettevaatlik- sest tema aeglane tõus on teinud ta eluterveks ja kogenuks-, et seda endale tunnistada, pole sellegipärast vähem tõsi, et ta on saanud neljakümneaastaseks ja et linnakorteri ja suvila sisustamine ning korrashoid ja laste kasvatamine on täitnud tema harvad tööst vabad tunnid...

Kogu nende elu kandis ajutist iseloomu. Nad töötasid, nagu teised ülikoolis õpivad: jaotades ise oma aega. Nad luusisid ringi, nagu ainult üliõpilased luusida oskavad. 

Aga hädaohud varitsesid neid igast küljest. Nad oleksid tahtnud, et nende ühine elu oleks õnnelik elu, aga liiga sageli oli nende õnn ohus. Veel olid nad noored, aga aeg läks ruttu. Igavene üliõpilane on midagi kohutavat; mitte kuhugi jõudnud hädavares, hall keskpärasus on veel kohutavam. Neil oli hirm. 

See, mis oli uus, oli nii tühine ja tabamatu, niivõrd seotud ainuüksi nende eluga, nende unistustega. Nad olid tülpinud. Nad olid vanemaks jäänud, jah. Mõnel päeval oli neil tunne, et nad ei ole veel elama hakanudki, aga ikka enam paistis elu, mida nad elasid, neile habras ja ajutine ning nad tundsid end jõuetuna, nagu oleks alatine ootus, rahanappus ja ruumipuudus neid tuimaks teinud, nagu oleks kõik loomulik: rahuldamata soovid, poolikud rõõmud, kaotatud aeg. 

Mõnikord nad oleksid tahtnud, et kõik kestaks niisamuti edasi, et miski ei muutuks. Nad lihtsalt jätkaksid samas vaimus. Elu kannaks neid ise edasi. Kuust kuusse, aastast aastasse, peaaegu muutusteta, neid kunagi tagant sundimata. See oleks vaid päevade ja ööde harmooniline järgnemine, vaevumärgatav varieerumine, samade teemade lakkamatu kordumine, pidev õnn, jätkuv nauding, mida ei häiri ükski vapustus, ükski traagiline sündmus, ükski ootamatus. 

Üksteise järel andsid peaaegu kõik sõbrad alla. Kompassi ja kaardita elule järgnes kindlustatuse aeg. Me ei või kogu elu nii edasi elada, ütlesid nad. Ja seda "nii-d" saatis ebamäärane žest, mis hõlmas kõike: joominguid, magamata öid, kartulisöömist, kantud pintsakuid, juhuslikke tööotsi, metrood. 

Nende maaidülli mõtted olid küllalt sagedased, kuid jõudsid harva tõeliste plaanide staadiumi. Paar-kolm korda, tõsi küll, küsisid nad endilt, mis ametit nad võiksid maal pidada; selgus, et ei mingisugust. Ühel päeval tuli neil idee õpetajaks hakata, aga mõeldes liiga suurtele klassikomplektidele ja kurnavale päevatööle, heitsid nad selle plaani kohe vastikusega kõrvale. Nad rääkisid jutujätkuks, kuidas oleks hakata rändraamatukaupmeesteks või asuda mõnes Provence'i mahajäetud talumajas savinõusid põletama. Siis kujutlesid nad, et elavad Pariisis ainut kolm korda nädalas ja  teenivad küllalt, et veeta ülejäänud aega Yonne'is või Loiret'is. Kuid ärasõidu-soovid jäid alati embrüonaalsesse olekusse. Nad ei jõõudnud kunagi selleni, et reaalselt kaaluda nende kavatsuste võimalikkust, või pigem võimatust. 

Nende elu oli olnud vaid lõputu tants katkemiseni pingul köiel, mis ei  viinud kuhugi: rahuldamatu nälg, alasti iha, millel polnud piire ega tuge. Nad tundsid, et on nõrkemas. Nad olid ära sõitnud, et ennast kolkasse matta, et unustada, et rahuneda. 

Kannatamatu iha oli kadunud, nad ei teinud enam plaane, nad ei oodanud midagi, isegi mitte liiga kauget puhkust, isegi mitte tagasisõitu Prantsusmaale. 

Nende elu oli nagu liiga pikk harjumus, nagu peaaegu kirgas igavus: elu ilma milletagi. 

Mälestusteta, mäluta maailm. Aeg läks, kõrbetühjad päevad ja nädalas, mis ei lugenud. Nad ei ihanud enam midagi. Ükskõiksuse maailm. Rongid saabusid, laevad jõudsid sadamasse, tõid tööpinke, ravimeid ja kuullaagreid ning viisid fosfaati ja õli. Veoautod sõitsid õlekoormatega linnast läbi, lõunasse, kus oli ikaldus. Elu jätkus ikka ühesuguselt: koolitunnid, masinakohv "Regence'is", õhtul vanad filmid; ajalehed, ristsõnad. Nad olid nagu uneskõndijad. Nad ei teadnud enam, mida nad tahavad. Nad olid kõigest ilma.