Erich Fromm oli saksa-ameerika psühhoanalüütik, filosoof ja sotsioloog. 1956-ndal aastal kirjutatud "Armastuse kunst" on filosoofiline teos, mis püüab anda ülevaate armastuse olemusest inimese jaoks ning armastamise oskuse puudujääke kapitalistlikus ühiskonnas.
Armastus on üks inimeksistentsi kõige olulisemaid mõisteid. Tundub, et armastus on ainus edasiviiv, lootust äratav jõud siin maailmas. Kõik inimesed on loodud armastama, otsima armastust. Seda eelkõige seetõttu, et inimese sügavaimaks vajaduseks on üle saada tema enda keha ja minatajuga tekkinud eraldatusest kõigest muust elavast ta ümber.
Kuid hoolimata vajadusest armastuse järgi, ei tundu inimene oskavat armastuse kunsti. Fromm'i meelest on selle peamiseks põhjuseks see, et enamik inimesi näeb armastust eelkõige esmajoones ihas olla armastatud, kui iseenda võimet armastada. Eeldatakse, et armastamine iseenesest on lihtne, raske on vaid leida seda õiget armastuse objekti või olla ise kellegi poolt armastatud.
Fromm'i meelest on armastus võimeline sündima ainult andmisaktis. Tema meelest on andmine võimekuse ülim väljendus, milles inimene kogeb oma jõudu, rikkust ja võimeid. "Mitte see, kellel on palju, ei ole rikas, vaid see, kes annab palju, on rikas." Üks inimene annab teisele enesest kõige hinnalisema- ta annab osa oma elust. Ta jagab oma rõõmu, huvi, teadmisi, huumorit, kurbust- kõike, mis teeb teda elusaks. Ta ei anna selleks, et vastu saada, andmine ise on erakordne rõõm. "Aga kord juba andes elustab ta igal juhul midagi teises inimeses ning see, mis elustub, peegeldub temas eneses; tõelise andmise puhul on paratamatu, et inimene saab seda, mida talle vastu antakse."
Fromm'i meelest on oluline, et armastatute vahel on sõltumatus. "Armastuse paradoks on see, et kaks inimest on üheks saanuna ikkagi kaks." Teisest inimesest lugu pidades, saab armastatud inimene kasvada ja kujuneda enesest lähtuvalt, mitte selleks, et mind teenida.
Autor eristab kahte liiki armastust- matriahaalset ja patriahaalset armastuse vormi. Emaarmastus on oma olemuselt tingimusteta ning see on iga inimolevuse üheks suurimaks igatsuseks- olla teiste poolt armastatud lihtsalt selle pärast, et ma olen. Isaarmastus seab tingimusi, et laps saaks areneda, et tal oleks südikust liikuda edasi. "Ema funktsioon n muuta lapse elu turvaliseks, isa funksioon on talle teadmisi anda, õpetada teda toime tulema nende probleemidega, mida tema ette seab ühiskond, milles ta on sündinud." Lõpuks peab küps inimene jõudma selleni, et ta on enesele nii ema kui ka isa eest. Enamik inimesi sinna kahjuks ei jõua, sest neil on lapsepõlves olnud puudujääk ühest- või teisest armastuse liigist.
Fromm toob välja selle, et tänapäeval levinud romantiline arusaam armastusest, kui "selle ühe ja õige objekti leidmisest", pole tegelikult õige armastus. "Kui inimene armastab ainult seda ühte ning on ülejäänud kaaslaste suhtes ükskõikne, siis ei ole tegemist armastuse, vaid sümbiootilise kiindumuse või paisunud isiksusega. Ometi usub enamik meist, et armastuse määrab objekt, mitte armastamisvõime."
Fromm'i meelst on teise inimese armastamiseks võimeline vaid isik, kes ka iseennast armastab."Kui ta suudab armastada ainult teisi, siis ei suuda ta üldse armastada." Armastus on võimalik vaid siis, kui kaks inimest oma olemusest lähtuvalt teineteisega suhtlevad, kui kumbki iseennast kogeb.
Kõige positiivsemaks lõpujooneks antud raamatu puhul jääb see, et armastamine on tegelikult nagu iga teinegi kunst, milles on võimalik areneda. Nagu igas teiseski kunstis, on heade tulemuste saavutamiseks vaja distsipliini. "Ma ei saavuta kunagi milleski häid tulemusi, kui ma ei tegele selle alaga distsiplineeritult: kõik, mida ma teen siis, kui "tuleb tuju" võib jääda vaid kenaks ja toredaks harrastuseks- sel moel ei saa ma iialgi üheski kunstis meistriks." Tähtis on aga, et distsipliini ei kogetaks kui väljastpoolt surutud reeglit, vaid et see kujuneks inimese enda tahteavalduseks, et see oleks talle meeldiv ning et ta harjuks sellise käitumisviisiga niivõrd, et teda häiriks, kui tal ei ole võimalik nii käituda. Kahjuks on kapitalistlik reeglipärastatud ühiskond tekitanud inimeses tunde, et ta on motiveeritud midagi tegema ainult kellegi teise sunnil, vajadusest teenida elatist, ning vaba aja veetmisel vastandub ta distsipliinile täieliku looderdamisega. Teiseks oluliseks faktoriks on keskendumisvõime. "Ometi on nii, et keskendumisvõimet kohtab meie kultuuris veelgi harvemini kui eneseditsipliini. Vastupidi, meie kultuur soodustav keskendumisvõimetust ja hajali eluviise sel määral, et seda on raske võrrelda millegagi kusagil mujal. Inimene teeb üheaegselt paljusid asju: loeb, kuulab raadiot, räägib, suitsetab, sööb, joob. Ta on avali sui tarbija, kes on valmis kõike neelama: vaatepilte, alkoholi, teadmisi. Keskendumisvõime puudumisest annavad selget tunnistust raskused, mis tekivad siis, kui üksi ollakse." Kolmandaks armastamisvõime arendamise eelduseks on püsivus. Seda on tänapäeva inimese juures aga haruldane omadus. Inimene tahab pigem hoopis kogu aeg kiirustada. "Tänapäeva inimene arvan, et ta kaotab- nimelt aega- kui ta kõike kiiresti ei tee; ometi ei tea ta, mida peale hakata võidetud ajaga- ta lihtsalt lööb seda surnuks."
Tänapäeva inimene kardab ja ei oska armastada. Armastamine on kunst, mida õpetab meile meie perekond, ühiskond ja meile lähedased inimesed. Lapsepõlves tekkinud puudujäägid ja hirmud takistavad meil teisi inimesi armastamast, takistades meil võimalust saada osa inimeksistentsi kõige olulisemast tundest. Kuid positiivne on see, et teadliku distsiplineeritud käitumisega, on kõik inimesed võimelised õppima armastama.
No comments:
Post a Comment