Erich Fromm "The art of loving"

Erich Fromm oli saksa-ameerika psühhoanalüütik, filosoof ja sotsioloog. 1956-ndal aastal kirjutatud "Armastuse kunst" on filosoofiline teos, mis püüab anda ülevaate armastuse olemusest inimese jaoks ning armastamise oskuse puudujääke kapitalistlikus ühiskonnas.

Armastus on üks inimeksistentsi kõige olulisemaid mõisteid. Tundub, et armastus on ainus edasiviiv, lootust äratav jõud siin maailmas. Kõik inimesed on loodud armastama, otsima armastust. Seda eelkõige seetõttu, et inimese sügavaimaks vajaduseks on üle saada tema enda keha ja minatajuga tekkinud eraldatusest kõigest muust elavast ta ümber.

Kuid hoolimata vajadusest armastuse järgi, ei tundu inimene oskavat armastuse kunsti. Fromm'i meelest on selle peamiseks põhjuseks see, et enamik inimesi näeb armastust eelkõige esmajoones ihas olla armastatud, kui iseenda võimet armastada. Eeldatakse, et armastamine iseenesest on lihtne, raske on vaid leida seda õiget armastuse objekti või olla ise kellegi poolt armastatud.

Fromm'i meelest on armastus võimeline sündima ainult andmisaktis. Tema meelest on andmine võimekuse ülim väljendus, milles inimene kogeb oma jõudu, rikkust ja võimeid. "Mitte see, kellel on palju, ei ole rikas, vaid see, kes annab palju, on rikas." Üks inimene annab teisele enesest kõige hinnalisema- ta annab osa oma elust. Ta jagab oma rõõmu, huvi, teadmisi, huumorit, kurbust- kõike, mis teeb teda elusaks. Ta ei anna selleks, et vastu saada, andmine ise on erakordne rõõm. "Aga kord juba andes elustab ta igal juhul midagi teises inimeses ning see, mis elustub, peegeldub temas eneses; tõelise andmise puhul on paratamatu, et inimene saab seda, mida talle vastu antakse."

Fromm'i meelest on oluline, et armastatute vahel on sõltumatus. "Armastuse paradoks on see, et kaks inimest on üheks saanuna ikkagi kaks." Teisest inimesest lugu pidades, saab armastatud inimene kasvada ja kujuneda enesest lähtuvalt, mitte selleks, et mind teenida.

Autor eristab kahte liiki armastust- matriahaalset ja patriahaalset armastuse vormi. Emaarmastus on oma olemuselt tingimusteta ning see on iga inimolevuse üheks suurimaks igatsuseks- olla teiste poolt armastatud lihtsalt selle pärast, et ma olen. Isaarmastus seab tingimusi, et laps saaks areneda, et tal oleks südikust liikuda edasi. "Ema funktsioon n muuta lapse elu turvaliseks, isa funksioon on talle teadmisi anda, õpetada teda toime tulema nende probleemidega, mida tema ette seab ühiskond, milles ta on sündinud." Lõpuks peab küps inimene jõudma selleni, et ta on enesele nii ema kui ka isa eest. Enamik inimesi sinna kahjuks ei jõua, sest neil on lapsepõlves olnud puudujääk ühest- või teisest armastuse liigist.

Fromm toob välja selle, et tänapäeval levinud romantiline arusaam armastusest, kui "selle ühe ja õige objekti leidmisest", pole tegelikult õige armastus. "Kui inimene armastab ainult seda ühte ning on ülejäänud kaaslaste suhtes ükskõikne, siis ei ole tegemist armastuse, vaid sümbiootilise kiindumuse või paisunud isiksusega. Ometi usub enamik meist, et armastuse määrab objekt, mitte armastamisvõime."

Fromm'i meelst on teise inimese armastamiseks võimeline vaid isik, kes ka iseennast armastab."Kui ta suudab armastada ainult teisi, siis ei suuda ta üldse armastada." Armastus on võimalik vaid siis, kui kaks inimest oma olemusest lähtuvalt teineteisega suhtlevad, kui kumbki iseennast kogeb.

Kõige positiivsemaks lõpujooneks antud raamatu puhul jääb see, et armastamine on tegelikult nagu iga teinegi kunst, milles on võimalik areneda. Nagu igas teiseski kunstis, on heade tulemuste saavutamiseks vaja distsipliini. "Ma ei saavuta kunagi milleski häid tulemusi, kui ma ei tegele selle alaga distsiplineeritult: kõik, mida ma teen siis, kui "tuleb tuju" võib jääda vaid kenaks ja toredaks harrastuseks- sel moel ei saa ma iialgi üheski kunstis meistriks." Tähtis on aga, et distsipliini ei kogetaks kui väljastpoolt surutud reeglit, vaid et see kujuneks inimese enda tahteavalduseks, et see oleks talle meeldiv ning et ta harjuks sellise käitumisviisiga niivõrd, et teda häiriks, kui tal ei ole võimalik nii käituda. Kahjuks on kapitalistlik reeglipärastatud ühiskond tekitanud inimeses tunde, et ta on motiveeritud midagi tegema ainult kellegi teise sunnil, vajadusest teenida elatist, ning vaba aja veetmisel vastandub ta distsipliinile täieliku looderdamisega. Teiseks oluliseks faktoriks on keskendumisvõime. "Ometi on nii, et keskendumisvõimet kohtab meie kultuuris veelgi harvemini kui eneseditsipliini. Vastupidi, meie kultuur soodustav keskendumisvõimetust ja hajali eluviise sel määral, et seda on raske võrrelda millegagi kusagil mujal. Inimene teeb üheaegselt paljusid asju: loeb, kuulab raadiot, räägib, suitsetab, sööb, joob. Ta on avali sui tarbija, kes on valmis kõike neelama: vaatepilte, alkoholi, teadmisi. Keskendumisvõime puudumisest annavad selget tunnistust raskused, mis tekivad siis, kui üksi ollakse." Kolmandaks armastamisvõime arendamise eelduseks on püsivus. Seda on tänapäeva inimese juures aga haruldane omadus. Inimene tahab pigem hoopis kogu aeg kiirustada. "Tänapäeva inimene arvan, et ta kaotab- nimelt aega- kui ta kõike kiiresti ei tee; ometi ei tea ta, mida peale hakata võidetud ajaga- ta lihtsalt lööb seda surnuks."

Tänapäeva inimene kardab ja ei oska armastada. Armastamine on kunst, mida õpetab meile meie perekond, ühiskond ja meile lähedased inimesed. Lapsepõlves tekkinud puudujäägid ja hirmud takistavad meil teisi inimesi armastamast, takistades meil võimalust saada osa inimeksistentsi kõige olulisemast tundest. Kuid positiivne on see, et teadliku distsiplineeritud käitumisega, on kõik inimesed võimelised õppima armastama.

Kenko "Jõudeaja võrsed"

Pole vaja oodata kuni kõrge iga kätte jõuab, et Buddha õpetus käsile võtta. Iidsete haudade seas leidub palju selliseid, kuhu on maetud noored inimesed, Alles ootamatult haigeks jäädes, kui lahkumine siit maailmast seisab iga hetk silme ees, saavad paljud aru, et seni käidud rada on juhtinud vales suunas. Valeks nimetan ma siin seda, et venitatakse kõigega, mida peaks tegema kiiresti, ning ei mallata kannatada asjadega, mis võiksid rahulikult oodata. See toob kaasa kahetsust. Aga mis kasu on kahetsusest viimasel hetkel?

Ikka tuleb meeles pidada, et inimese keha on püsitu ja surm luurab teda igal sammul, ainsalgi hetkel ei tohi seda ära unustada. Kas seda teades võiks siis keegi väita, et muutlikust maailmast pärit sedajad pole loomult madalad või et Buddha õpetusse süvenemine on tühine tegevus?

Mis viitab madalale meelele: liiga palju tarbeasju ümberringi. Liiga palju pintsleid tušinõu juures. Liiga palju buddhakujusid kodutemplis. Liiga palju kive, puid ja taimi aias. Liiga palju lapsi majas. Liiga palju sõnu kellegagi kohtudes. Liiga palju vooruslikke tegusid palvelehele üles tähendatud.

Asjad mis ei mõju ebameeldivalt, hoolimata suurest hulgast: käsikirjad käsikirjakärus ja prügi prügikastis.

Vaene arvab, et heade kommete juurde kuulub väärtuslikke kingituste tegemine, ning kõrgesse ikka jõudnud peab vooruseks oma jõudu teiste heaks kulutada. Tõeliseks tarkuseks tuleb aga nimetada oskust oma piire ära tunda ning poolele teele peatuma jääda, kui aetakse taga saavutamatut. Kui teised seda õigel hetkel meelde ei tuleta, on see nende süü. Kui inimene ise oma piire ei tunne ning ennast üle jõu kulutab, on see tema oma süü. Vaesest, kes oma piire ei tunne, võib saada varas, ja vanur, kes oma piire ei tunne, saab tõved kaela.

Üldse, kas võib öelda, et kuu ja lilled pakuvad rõõmu ainult neid vaatavale silmale? Palju rohkem huvi pakub kevad, mis ilmub kujutlusse ka siis, kui toast välja ei minda, või kuupaistes öö, kui püsida magamiskambris. Väärt inimene ei lase vaimustusel end kunagi lõpuni kaasa viia, ka rõõmustades säilitab ta enesevalitsuse. Ainult kolkakülade elanikud satuvad vahetpidamata kõigest vaimustusse. Lilli vaadates trügivad nad neile ikka liiga lähedale ja jõllitavad neid, unustases kõik muu, siis joovad nad saket ja kirjutavad rengasid ning lõpuks murravad nad südametult endale suuri oksi kaasa. Allikat märgates topivad nad sinna oma käed või ronivad lausa jalgupidi sisse; kui lumi on maha sadanud, peavad nad ringimata puhtale pinnale oma jalajäljed jätma. Et kõike siin ilmas on võimalik ka kaugelt imetleda, sed nad ei taipa.


Erak, kes on maailmale selja pööranud, imetleb oma rohuonni rahus kivide ja oja ilu ning arvab, et kõik halb juhtub kuskil mujal- aga mis tuge on tal sellest? Kas jätab meie vaenlane püsitus siis mägederüpe vaikuses oma hoobi andmata? Erak kohtub surmaga samuti kui sõdur lahingus.

Tark mees küll pärast surma suuri varandusi järele ei jäta. Väärtuseta asjade kokkukuhjamine ei tee kellelegi au, aga hinnalised asjad võtavad endise omaniku südame ühes ning meenutavad surma lähedust. Seda raskem on tunne, kui neid on üleliia palju. Lisaks juhtub, et pärijad lähevad jagamisel omavahel kaklema, igaüks neist karjub: "Just mina pean selle saama!" See on sündsusetu vaatepilt. Kui on soov endast pärast surma kellelegi midagi mälestuseks jätta, tuleb see asi juba elu ajal ära kinkida. On asju, ilma milleta ei saa igapäevases elus läbi, aga nendele lisaks pole küll mingit omandit tarvis.

Iga oma ala meistrit taeva all on alguses sõimatud käpardiks ning kahtlemata on ta teinud ka vigu. Aga ta on oma kunsti reeglitest kinni pidanud, võtnud eriala endale elu sisuks ja ei ole lasknud ennast sellest eemale meelitada. Nii on ta maailmas kuulsaks saanud ning teda peetakse rahvahulkade õpetajaks. See kehtib kõikide kunstide kohta.

Kui siin maailmas kaks inimest kokku saavad, ei suuda nad kuidagi kaua vaikida. Tingimata on neil vaja sõnu. Nende vestlusi kuulates tuleb ilmsiks, kui palju on neis kasutut loba. Räägitakse edasi ilma kuulujutte, arutatakse inimeste voorusi ja puudusi. Nii neile endile kui ka teistele võib kõigest sellest sündida ainult kahju, kasu ei mingit. Aga vesteldes ei saa nad ise aru, et tegelikult pole neid sõnu tarvis kummalegi.

Buddha on õpetanud: "Kes võtab sakenõu ja sunnib teist inimest jooma, sünnib järgmises viiesajas elus kätetuna."

Üks mees õpetas oma poega, kelle ta mungaks andis: "Õppides pea silmas, et saaksid selgeks põhjuse ja tagajärje seosed, et jutlustajana mööda ilma ringi sõites toime tulla." Poes otsustas isa õpetuse järgi käia. Et end jutlustaja töö vastu ette valmistada, asus  ta kõigepealt ratsutamist õppima. Võib ju juhtuda, et vaimuliku järele saadetakse kuskilt kaudemalt ja tal pole kandetooli või tõlda käsutada, nii et sõida tuleb hobuse seljas. Kui siis jutlustaja sadulasse hüpatud ei saa, vaid maha kukub, on ikka häbi küll. Järgmiseks otsustas ta õppida lõbusaid laulukesi esitama, et peremees ei peaks teda kuivaks ja kunstianneteta mungaks, kui talle pärast toimingute lõppu pisut saket ja kerge eine pakutakse. Neis kahes saavutas ta järjest kõrgema taseme, aga kui ta lõpuks nii kaugele jõudis, et võis end lausa asjatundjaks pidada, oli ta juba nii vanaks saanud, et vaimuliku tarkuse õppimiseks ei jäänudki enam aega.

See munk pole sugugi üksikjuhtum, meie maailm on sellistest inimestest tulvil. Noorpõlves tahaksid nad tegeleda kõigega järjepannu: luua alust oma kuulsusele, püüda suurte õpetuste saladustesse tungida, õppida vähemaid kunste ja omandada haridust. Aga südames on neil selline tunne, nagu oleks ees lõputult pikk tulevik. Neil ei ole oma saatuse pärast mingit muret ja nii nad jätavad tähtsad asjad hooletusse, võttes alati esmalt käsile otse silme ees seisvad, nii öelda pakilised tegemised. Nõnda saadavadki nad mööda kuid ja päevi, kuni saavad vanaks ja tuleb välja, et nad ei ole millegagi toime tulnud. Selgeks pole nad õppinud ühtki kunsti ja eluredelil pole nad ka väärilisse kõrgusse jõudnud. Kahetsusest hoolimata ei saa nad nüüd enam algusaegadesse tagasi pöörduda ning nende elu veereb langusse nagu mööda kunkanõlva kolinal allakihutav ratas.

Nõnda tuleb siis hoolega läbi mõelda, millised kõikvõimalikest soovidest elus tähtsale kohale seada. Need, mis võrdluses peale jäävad, tuleb kohe käsile võtta, kõik muu aga mõtetest sootuks välja heita. Samuti on tarvis iga päev ja iga tund esilekerkivatest toimetustest vähegi tulusad välja sõelua ja kõigest muust loobuda, sest tähtsa asjada peab alati kiirustama. Kui südames ei jätku söakust teistest meelepärastest asjadest lahti öelda, jäävad kõik tööd lõpule viimata.

Leidub inimesi, kes ütlevad, et öö saabudes kaob asjade välimusest peen võlu. Milline tuimus! Igasugune vaevalt tajutav ilu, kõik kaunistused ja värvivarjundid on just öösel eriti haaravad. Päevad on õige ringi käia tavalises, lihtsas rõivastuses, öösel aga mõjuvad väga meeldivalt just peened ja säravad riided. Samuti on inimestega- õilis nägu tundub laternavalgel veel õilsam ning kõneleja sõnade kõla pääseb läbi pimeduse kuulduna palju paremini mõjule ning erutab südant.

Kes kavatseb Buddha õpetuse käsile võtta alles pärast kõikide himude rahuldamist- kui siis veel aega peaks jääma-, saab näha, et himudele ei tule iial lõppu. Ja mida on siis ühe unetaolise elu jooksul üldse võimalik saavutada? Kõik meie soovid on tühi meelepete. Kui neid peaks südamesse tungima, tuleb endale selgeks tea, et tegemist on eksitavate ja häirivate viirasmõtetega ning ühelegi neist ei tohi järele anda. Kohe, kui mustuhat kõrvalist asja on alla surutud ja meel on valmis pöörduma Buddha teele, kaovad kõik segajad ja kohustused ning süda ja keha võivad üheskoos hakata nautima igavest rahu.