"Ecce Homo" on Nietzsche autobiograafiline teos, kus ta võtab oma sõnadega (ja päris mahlakatega, sealjuures) kokku oma elutöö viljad. Ilmselt polnud just kõige targem valik võtta esimeseks Nietzsche teoseks just see raamat, kuna ta analüüsis siin oma teoseid, millest mul ülevaadet polnud. Teisalt andis see mulle põgusa arusaama Nietzschest kui indiviidist (või nagu talle meeldiks- üliinimesest), tema kirjastiilist ja teemadest, mis teda puudutasid. Teose algus oli paljutõotav- oli huvitav lugeda Nietzsche heietusi ühiskonna, moraali, kristluse, kaaskondlaste ja sakslaste suhtes. Raamatu lõpp muutus igavaks, aga ilmselt just seetõttu, et ma polnud ta teostega kursis. Vormilt meenutas see veidi Rosseau "Üksildase uitaja mõtisklusi". Nietzsche ülistas samamoodi üksindust, looduses viibimist ja väga olulisel määral rõhutas ta kliima- ja toitumisharjumusi inimese heaolu kujundamisel: "Kuid üksildus on minu hädavajadusi, teisisõnu, tervenemine, naasmine ensese juurde, hingetõmme vabas, kerges, värelevas õhus..." Nietzsche oli ääretult kriitiline tubase eluviisi suhtes: "Istuda nii vähe kui võimalik; mitte usaldada ühtki mõtet, mis pole sündinud vabas õhus ja vaba liikumise viljana- mida ka musklid poleks pühitsenud." Toasistumine oli Nietzsche meelest irooniliselt lausa päris patt püha vaimu vastu. Ridade vahelt tuli välja pisut ka Nietzsche zen-budistlik elufilosoofia: "Veel praeguselgi hetkel vaatan ma oma tulevikku- avarat tulevikku!- kui tüünet merd: mitte minid ihad ei säbrusta tema pinda." Eriti puudutatuna tundsin ma end Nietzsche kriitikast liigse lugemuse suhtes. Kui üldiselt seostatakse suurt lugemust positiivsete aspektidega, siis Nietzsche põhjendas väga hästi ära vastupidise argumendi. Nimelt kaotavad tema meelest õpetlased, kes ainult raamatuid lappavad, viimaks võime midagi oma peaga välja mõelda. Loomulikult annab lugemus juurde palju mõtteid ja ideid, aga seda enam vähenevad indiviidi autentsed mõtted. Pea muutub sisuliselt lihtsalt google'i otsingumootoriks, kust ei tule midagi originaalset. Loovus kaob. Eriti hästi ilmestab seda meie aegunud koolisüsteem, mille eesmärgiks näib siiski faktiteadmiste tuupimine, mis üldiseks tervikuks seostamata ja enesele lahti mõtestamata, peale eksami sooritamist unustusse vajuvad. Teisalt väitis isegi autor, et tema eelistatuimaks puhkamisviisiks on lugemine. See eest valib ta väga kriitiliselt oma lugemisvara. Mina selles vaatenurgas nii kindlameelseks ei jääks- loomulikult ei ole mõtet kõike lugeda, aga huvi tuleks siiski kõige vastu tunda ja lapse kombel ringi avastada- asjad, mille suhtes meil on eelarvamused, võivad tutvumisel hoopis vastupidise mulje tekitada. Teisalt suurte meeste papagoiks muutuda ka ei tahaks. Nietzsche ise väitis, et suured ja geniaalsed mõtted tulid tal just tänu haigusest tingitud üksinda olesklemisele ja raamatutest hoidumisele. Loomeperioodil ei lasknud ta endal midagi lugeda. Olen sama kuulnud ka paljudelt muusikutelt, kes loometöö juures ei saa teist muusikat kuulata. Ilmselt on väga lihtne kaotada nii oma autentsus. Üldiselt võis raamatust leida huvitavaid ja ka mitte nii huvitavaid mõttekäike ning anda endale põhiteadmised Nietzsche loominguga sügavamaks tutvumiseks. (Kaheks aastaks eraldusse minemine peab veel ootama)
Mõned tsitaadid veel: (turukärbes nagu ma olen, armastan ma tistaate)
"Vihavimm, mis sündinud nõrkusest, on kahjulik eelkõige nõrgale endale- kui aga eeldada rikast natuuri, siis on ta ülearune tunne, tunne mida valitseda on vaat et rikkuse tõend."
"Saksa vaim on indigestioon, seedehäire, ta ei saa millestki jagu."
"Õpetlane, kes õigupoolest veel ainult raamatuid "lappab"- filoloog mõõdua normiga umbes 200 päevas- kaotab viimaks täiesti võime midagi oma peaga välja mõelda. Ja kui ta parajasti ei lappa, siis ta ka ei mõtle. Mõeldes ta vastab ärritusele (loetud mõttele)- kuni ta viimaks üksnes reageerib. Õpetlane paneb kogu oma jõu juba valmismõeldud mõtete eitamisse või jaatamisse, nende kritiseerimisse- ise ta enam ei mõtle... Tema enesekaitseinstinkt on nürinenud; vastasel korral oskaks ta end raamatute eest kaitsta. Õpetlane on decadent. -Omaenese silmil olen ma näinud, kuidas andekad, vaba ja rikkaliku eelsoodumusega natuurid juba kolmekümnendais aastaid end "raisku loevad", saades tühipaljaiks tuletikukesteks, kes hõõrdudes sädeme- "mõtte" esile toovad."
"Vastuväiteid kutsub esile ka kannatamine üksinduse all- mina ise olen alati vaid "paljunduse" all kannatanud..."
"Lõppudelõpuks ei või mitte keegi mitte millestki- raamatud kaasa arvatud- välja meelitada häält, mida temas endas pole."
3/5
No comments:
Post a Comment