Their amusement and pleasures were simple with no unnatural craving after excitement. The ever changing sky and clouds; the mists on the mountain top; the purple hills and yellow waving grain; the running brook; all these were sources of pleasure and amusement.
The children were sent to the college and and in a short time the strife began, each one trying to excel the other. No more time to study the effect of the misty mountain tops, no more time to listen to the songs of the birds, for here within these four walls were to be found and learned stranger things than they had ever thought of.
It is the one which our Saviour taught while on earth; the one which he taught his disciples to follow; one which requires no trained intellect or cultivated mind, but simply an understanding of the human heart, the human mind, and human passions. In it there are no creeds to learn, no dogmas to understand, but the simple lesson of "Do unto others as you would they should do unto you," which is the foundation of genuine religion.
The religion of humanity is a grand, a noble belief. To remember that each and every one has some claim to consideration, that the way to restrain from wrong-doing is through the human heart. A warm hand clasp and a sympathetic tear will do more to strengthen ones belief in heaven than all the tracts which were ever written. Can we believe in the goodness and loving kindness of God, when we see nothing but coldness and selfishness in our fellow creatures. Ah believe me, the chords of the human heart are very tender and if touched by a sympathetic hand will produce sweet sounds but if touched by the unfriendly hand of coldness and indifference, the sounds will be harsh and discordant.
Pessimism is increasing daily. Any person who takes time to think on the subject can not fail to see that human misery is increasing. With all the boasted advantages of civilization, it has failed to bring happiness into the lives of the people. The more enlightened people become, the more they will recognize the fact that knowledge does not bring happiness. Scientific discoveries do not tend to lighten the load of human misery.
The dreams of happiness and the shadows of disappointments. Looking back upon our past and taking a retrospective glance at years gone by we find our lives have been made up not of great events--but of a succession of disappointments. Each one is haunted by a phantom or ideal which they are vainly striving to reach but seldom attain. The garden of hope seems to bear well; we put forth our hands to reach the fruit and we find we have only the ashes of Dead Hopes.
Some writer has said that there are two classes of people, those who are driven to death and those who are bored to death. There can be no sympathy between the rich and poor. There is an impassible gulf that can never be crossed. The man who has never known the want of money cannot know the sorrows and struggles of the poor.
It is a curious study to watch the faces one meets in a large city or town. Every face has a history, every life a story, if we but take the trouble to read. The face is but an index of the heart, and even in the heart of the happiest the "muffled drums are beating."
Life can not but be pleasant to those who make nature a study. There is a vast book open before us and every one who chooses can open a page. The study will never grow monotonous, for nature is constantly changing and with lavish hand showers upon her children from her great store house innumerable blessings, to those who "see books in running brooks, sermons in stones and good in everything."
Life cannot but be pleasant to those who are fond of books, "our silent companions." They speak a language all their own and we can find companionship for every mood, grave, gay, dreamy, discursive, philosophical and scientific.
A person may be a true artist, who has never made a stroke with a brush. Any one who can blend colors harmoniously or produce effective contrasts in dress, or even in so trivial a thing as fancy work, is an artist. Again, one may paint for years without the slightest knowledge of, or taste for true art. In painting a portrait, something more is required than the mere likeness, something besides pink and white prettiness. Perhaps in two or three centuries an artist is born, one who in painting a portrait produces almost a living, breathing creature; and is able by his magic touch, to paint in the thoughts which flit through the brain; the feelings which move the heart, and is able to read almost the very soul.
Friday, November 4, 2016
Friday, October 28, 2016
Nad loeksid hommikuse postiga tulnud kirju, vaataksid ajalehti. Süütaksid esimese sigareti. Läheksid välja. Töö seoks neid ainult mõni tund hommikupoolikul. Lõunaoote ajal saaksid nad jälle kokku, sööksid ainult ühe võileiva või korraliku prae, kuidas just tuju on; jooksid uskil terrassil kohvi ja läheksid siis kiirustamata jalgsi koju.
Nende toad oleksid harva korras, aga just seles korralageduses peituks nende kodu võlu. Nad vaevalt tegeleksid oma korteriga, nad elaksid seal. Neid ümbritsev mugavus tunduks neile endastmõistetava asjana, loomuliku eeldusena, elu lahutamatu osana. Nende tähelepanu köidaks hoopis muu: raamat, mida nad parajasti loeksid, tekst, mida nad kirjutaksid, plaat, mida nad kuulaksid, omavaheline vestlus, mis päevast päeva jätkuks. Nad töötaksid kaua, närvitsemata ja kiirustamata, mõnuga. Siis sööksid nad lõunat või läheksid linna lõunale, kohtuksid sõpradega, jalutaksid koos.
Neile liiga suurtele unistustele andusid nad kummalise kergusega, praktiliselt aga ei liigutanud nad sõrmegi, ja nende kahe äärmuse vahel polnud kohta ühelgi reaalsel plaanil, mis oleks püüdnud sobitada objektiivseid vajadusi reaalsete võimalustega. Nende ääretud ihad halvasid neid.
Nad olid vabadusejüngrid. Meri oli neile põlvini, nende janu oli kõigi asjade mõõt, nende elujõud otsatu ja vaimustus piiritu. Nad oleksid võinud terve öö ringi kolistada, joosta, tantsida ja laulda.
Järgmisel päeval nad kokku ei saanud. Abielupaarid jäid koju lukustatud uste taha, süda pööritas, peeti dieeti, tarvitati kurjal kombel musta kohvi ja turgutavaid tablette. Alles õhtul hilja mindi välja, mõnda snack-bar'i verist steak'i sööma. Võeti vastu drakoonilisi otsuseid: suitsetamine ja joomine maha jätta, mitte enam mõttetult raha raisata. Pea oli tühi ning enesetunne totter ja muljetesse mälestusväärsest viinavõtmisest segunes ikka mingi tabamatu igatsus, mingi ebamäärane närvilisus, mingi kibe kõrvalmaik, nagu oleks unustuseiha, mis neid jooma ajas, ainult teravdanud hoopis põhilisemat arusaamatust, intensiivsemat irriteeritust, varjamatut vastuolu, millest polnud pääsu.
Nii nad elasid- nemad ja nende sõbrad- oma väikestes kenades täiskiilutud korterites, uitasid ringi ja vaatasid filme, pidasid suuri vennalike söömaaegu ja tegid imepäraseid plaane. Nad polnud õnnetud. Mõned elu rõõmud, ehkki haithuvad ja põgusad, andsid nende päevadele sära. Mõned õhtul jäid nad peale sööki laua äärde istuma, lõpetasid pooliku veinipudeli, krõbistasid pähkleid, suitsetasid sigaretti. Mõnel ööl ei tulnud neil und, ja poolistukil patjade najal, tuhatoos kahe vahel, rääkisid nad hommikuni. Mõned päeval jalutasid nad tundide kaupa lobisedes ringi. Naeratades silmitsesid nad ennast vaateakende peeglis. Kõik tundus neile liiga täiuslik, nad kõndisid vabalt, nende liigutused olid sundimatud, aeg oli seisma jäänud. Neile piisas sellest, et nad olemas olid, et nad videvikus tuulise ja lõikavalt külma ilmaga soojalt riides tänaval olid ning kiirustamata, kuid parajal sammul sõprade juurde läksid, ja igas nende liigutuses- sigareti süütamises, torbikutäie tuliste kastanite ostmises, jaamas tulijate summast läbitrügimises- väljendus nende kõikehaarav ja vahetu õnnetunne.
"Paraku- kes ei tööta, see ei söö, seda muidugi," mõtlesid Jerome ja Sylvie tihti ja ütlesid mõnikord: "Aga kes töötab, see ei ela enam."
"Nad olid lollid- kui palju kordi kordasid nad endale, et nad on lollid, lootusetult lollid, vähemalt mitte põrmugi targemad kui need teised, kes ihust ja hingest püüdsid kõrgemale ronida-, aga nad armastasid päevi, kus polnud vaja midagi teha ja võis terve hommikupooliku voodis vedeleda, kõrval hunnik kriminaalromaane ja science-fictione'eid, armastasid öiseid jalutuskäike Seine'i kaldal ja seda peaaegu joovastavat vabadusetunnet, mis valdas neid iga kord, kui nad provintsist küsitlustelt Pariisi tagasi jõudsid."
Nad olid banaalses ja rumalas olukorras. Nad teadsid, et nende olukord on banaalne ja rumal, aga see ei teinud asja kergemaks: kõikjal kinnitati, et vastuolu töö ja vabaduse vahel ei kujuta endast ammu tõsiselt võetavat kontseptsiooni, ometi dikteeris just see vastuolu nende valiku.
Ja kui raskemad vaevad kord seljataga, pole noor mees enam eriti noor, ja miks kõige kurvem, talle võib koguni tunduda, et aastad on läinud ja kogu energia on kulunud edasipüüdmisele, elu ise aga on jäänud elamata, ning isegi kui ta on liiga mõistlik ja liiga ettevaatlik- sest tema aeglane tõus on teinud ta eluterveks ja kogenuks-, et seda endale tunnistada, pole sellegipärast vähem tõsi, et ta on saanud neljakümneaastaseks ja et linnakorteri ja suvila sisustamine ning korrashoid ja laste kasvatamine on täitnud tema harvad tööst vabad tunnid...
Kogu nende elu kandis ajutist iseloomu. Nad töötasid, nagu teised ülikoolis õpivad: jaotades ise oma aega. Nad luusisid ringi, nagu ainult üliõpilased luusida oskavad.
Aga hädaohud varitsesid neid igast küljest. Nad oleksid tahtnud, et nende ühine elu oleks õnnelik elu, aga liiga sageli oli nende õnn ohus. Veel olid nad noored, aga aeg läks ruttu. Igavene üliõpilane on midagi kohutavat; mitte kuhugi jõudnud hädavares, hall keskpärasus on veel kohutavam. Neil oli hirm.
See, mis oli uus, oli nii tühine ja tabamatu, niivõrd seotud ainuüksi nende eluga, nende unistustega. Nad olid tülpinud. Nad olid vanemaks jäänud, jah. Mõnel päeval oli neil tunne, et nad ei ole veel elama hakanudki, aga ikka enam paistis elu, mida nad elasid, neile habras ja ajutine ning nad tundsid end jõuetuna, nagu oleks alatine ootus, rahanappus ja ruumipuudus neid tuimaks teinud, nagu oleks kõik loomulik: rahuldamata soovid, poolikud rõõmud, kaotatud aeg.
Mõnikord nad oleksid tahtnud, et kõik kestaks niisamuti edasi, et miski ei muutuks. Nad lihtsalt jätkaksid samas vaimus. Elu kannaks neid ise edasi. Kuust kuusse, aastast aastasse, peaaegu muutusteta, neid kunagi tagant sundimata. See oleks vaid päevade ja ööde harmooniline järgnemine, vaevumärgatav varieerumine, samade teemade lakkamatu kordumine, pidev õnn, jätkuv nauding, mida ei häiri ükski vapustus, ükski traagiline sündmus, ükski ootamatus.
Üksteise järel andsid peaaegu kõik sõbrad alla. Kompassi ja kaardita elule järgnes kindlustatuse aeg. Me ei või kogu elu nii edasi elada, ütlesid nad. Ja seda "nii-d" saatis ebamäärane žest, mis hõlmas kõike: joominguid, magamata öid, kartulisöömist, kantud pintsakuid, juhuslikke tööotsi, metrood.
Nende maaidülli mõtted olid küllalt sagedased, kuid jõudsid harva tõeliste plaanide staadiumi. Paar-kolm korda, tõsi küll, küsisid nad endilt, mis ametit nad võiksid maal pidada; selgus, et ei mingisugust. Ühel päeval tuli neil idee õpetajaks hakata, aga mõeldes liiga suurtele klassikomplektidele ja kurnavale päevatööle, heitsid nad selle plaani kohe vastikusega kõrvale. Nad rääkisid jutujätkuks, kuidas oleks hakata rändraamatukaupmeesteks või asuda mõnes Provence'i mahajäetud talumajas savinõusid põletama. Siis kujutlesid nad, et elavad Pariisis ainut kolm korda nädalas ja teenivad küllalt, et veeta ülejäänud aega Yonne'is või Loiret'is. Kuid ärasõidu-soovid jäid alati embrüonaalsesse olekusse. Nad ei jõõudnud kunagi selleni, et reaalselt kaaluda nende kavatsuste võimalikkust, või pigem võimatust.
Nende elu oli olnud vaid lõputu tants katkemiseni pingul köiel, mis ei viinud kuhugi: rahuldamatu nälg, alasti iha, millel polnud piire ega tuge. Nad tundsid, et on nõrkemas. Nad olid ära sõitnud, et ennast kolkasse matta, et unustada, et rahuneda.
Kannatamatu iha oli kadunud, nad ei teinud enam plaane, nad ei oodanud midagi, isegi mitte liiga kauget puhkust, isegi mitte tagasisõitu Prantsusmaale.
Nende elu oli nagu liiga pikk harjumus, nagu peaaegu kirgas igavus: elu ilma milletagi.
Mälestusteta, mäluta maailm. Aeg läks, kõrbetühjad päevad ja nädalas, mis ei lugenud. Nad ei ihanud enam midagi. Ükskõiksuse maailm. Rongid saabusid, laevad jõudsid sadamasse, tõid tööpinke, ravimeid ja kuullaagreid ning viisid fosfaati ja õli. Veoautod sõitsid õlekoormatega linnast läbi, lõunasse, kus oli ikaldus. Elu jätkus ikka ühesuguselt: koolitunnid, masinakohv "Regence'is", õhtul vanad filmid; ajalehed, ristsõnad. Nad olid nagu uneskõndijad. Nad ei teadnud enam, mida nad tahavad. Nad olid kõigest ilma.
Sunday, September 11, 2016
Stefan Klein "Aeg"
On silmapilke, mil aja seadused näivad oma kehtivuse minetavat. Need on hetked, mida nimetatakse maagilisteks: mäetipul või silmitsi ookeani murdlainetusega, loomepalangus või armuakti ajal kaotavad plaanid, mured, mälestused oma tähenduse. Aeg jääb seisma; üks silmapilk hõlmab kõike, mis kunagi on olnud ja olema saab.
Kelladest ei ole tänapäeva ühiskonnas kellegi pääsu. Nad on igal pool. Kogu elu on nende järgi seatud. Me ajame taga kohe-kohe kukkuvad tähtaegu ja mõtleme kahetsusega kõigele sellele, mida meelsasti teeksime, kui vaid teaksime, millal.
Tundub, nagu oleks kellade käiguga läbi põimunud üks teine, omaette aeg- aeg, mis tekib meis endis.
Sisemine aeg allub omaenda salapärastele seadustele. Miks mööduvad just ebameeldivad olukorrad nii aeglaselt, õnnehetked seevastu nõnda kiiresti?
Niikuinii on väline aeg vaid tibatilluke kild sellest, mida me kogeme oma elu ajana. Sekundiosuti tunneb üksnes olevikku. Minevikku ja tulevikku ta käsitada ei suuda. Inimesed elavad siiski ka oma mälestustes- see on omamoodi mälus möödunud aeg.
Päeva ja öö vaheldumise rütm on inimesele sünnist saati sisse programmeeritud, kuid argielus joondume minutite ja tundide järgi.
Looduslikud erinevused on tohutud: kui inimesed jäetaks ilma välise sunduseta nende oma rütmi hooleks, heidaks osa neist magama alles siis, kui teine osa juba üles ärkab.
Kui mitte midagi ei muutu, näib ka aeg peatuvat. Niisiis saame hetke venitada, püsides mõttega ühe asja juures.
Me ei suuda kunagi olla midagi tegemata. Nagu vesi voolab tühja pudelisse, kui see järve viata, täitub ka tühi mõistus kohe mõtetega.
Kes aga treenib oma taju ja õpib käesolevast hetkest rohkem osa saama, täheldab kohe kahte kõrvalmõju: esiteks muutub ajatunnetus. Mida rohkem igast hetkest meeltega tajutakse, seda rikkam ja pikem tundub aeg tagasivaates. Tund aega huvitavat vestlust paistab tagantjärele lõpmata palju pikem kui tund, mis on veedetud hajameelselt uneledes. Andes oma ajale rohkem elu, anname ka elule rohkem aega.
Ja lõpuks parandab teravam tajumine meeleolu. Sest aju on seatud nii, et me kogeme ärksa tähelepanu seisundit rõõmuküllasena.
Tema lugu, kuitahes traagiline see ka on, puudutab kaht meie sügavaimat igatsust: ühest küljest tahaksime nautida olevikku nii, et meid ei segaks mõtted minevikust ja tulevikust. Ekstaas tähendab maailma tajumist nii intensiivselt, justkui näeksime kõike esmakordselt. Teisest küljest aga sooviksime just neid hetki alatiseks kinni hoida, neid mälus konserveerida.
Möödaniku kogemused kujundavad isiksust- me oleme teatud mõttes nagu poolile keritud aeg.
Ilmselt te teate, milline oli ilm, kui te eile hommikul tänavale astusite, mitte aga seda, mis värvi oli auto, mis oli pargitud koduukse ette.
Seega ei ole mälestus salvestatud nüüdishetk. Kui kogemusest saab mälestus, siis see muutub. See lõhutakse ära. Aju jätab aga meelde mitte ainult üksikuid osakesi, vaid ka selle, kuidas need on omavahel seotud.
Enamik pusletükke on puudu, sest neid pole seal kunag iolnudki. Sellest hoolimata arvame, et meil on silme ees enam-vähem täielik pilt minevikust. Aju lisab nimelt sundimatult puuduvad andmed, ja kui puuduvad usutavad viited, mõtleb ta need lihtsalt välja.
Ja siiski valmistab aja osas järelduste tegemine meile suuri raskusi, kui asume oma minevikus jälgi ajama. Kõik, mis esile kerkib, jääb poolikuks: paar stseeni siin, paar muljet seal.
See, mida me meenutades kogeme, on midagi palju enamat kui kõigest taaskohtumine kadunud ajaga. Sest mälestused ei ole lihtsalt kusagil tallel, vaid me loome neid. Me jutustame oma lugu endale uuesti ja sealjuures tekib mineviku side olevikuga.
Meenutamine on seega aktiivne protsess. Ja kui elame möödunud sündmust vaimus uuesti läbi, mõjutame sellega ka salvestatud informatsiooni- olevik muudab minevikku.
See võib ka olla üks põhjus, miks on vanematel inimestel nende nooruaastad või sõjaaja kogemused silme ees eredamalt kui kõik see, mida nad on kogenud hilisemas eas- nad on neid tihedamini meenutanud, neist rohkem rääkinud.
Kui aga võtame ette ringkäigu oma mälus, oleme ise oma mälu ehitusmeistriteks.
Kas on olevik huvitav ja näib kiiresti mööduvat- siis korvatakse see meile rikkalike mälestustega. Või siis venib olevik nagu närimiskumm, kuid tundub hiljem mälus lühendatud olevat.
See on televisiooni ja teiste meediakanalite sageli tähelepanuta jäetud mõju: nad ei kuluta mitte ainult aega, mida annaks ehk mõttekamalt veeta, vaid loovad ka mälestustevaba tsooni. Liialdades võib öelda, et elektrooniline meelelahutus lühendab elu.
Mõni aasta pärast puberteedi lõppu hakkab alles äsja nii visalt veninud aeg korraga tõttama. Kohustusi tuleb juurde, päevad aga pikemaks ei muutu.
Tundidest, mis nooruses näisid lõputud, saab kasin vara. Meil tuleb valida; me sõlmime vähem sõprussuhteid, sest kõhkleme oma õhtuid kinkimast inimesele, kes võib osutada igavaks või närvesöövaks tüübiks. Samas on meie elu silmapiir veel kord avardunud- mineviku suunas, sest võime tagasi vaadata üha rohkematele aastatele; ja pilku tulevikku heites oleme saanud teadlikuks sellest, et meie võiimalused ei ole enam piiratud.
Kas vanemad mälestused ei peaks olema kõige enam tuhmunud ja uuemad seevastu hulga kirjukamad ning ka arvukamad? Miks on asi täpselt vastupidi, selgitab eespool kirjeldatud ja kinnistust leidunud reministsentsiefekt: nooremas eas talletab aju rohkem muljeid. Ja just neid kõige varasemaid mälestusi ei ohusta unustamine hiljem enam peaaegu üldse. See, kas kogemus paneb mälus ajale vastu või ei, otsustatakse nimelt ära juba alguses. Kui mälestus on püsinud esimesed aastad, jääb ta tavaliselt alatiseks alles. Seepärast suudavad isegi kaheksakümneaastased inimesed oma noorusest pajatada nii, justkui olnuks see alles eile.
Neil, kes on vaimselt aktiivsed, möödub vanaduspõlv aeglasemalt.
Kui kaks inimest tähistavad oma viiekümnendat sünnipäeva, siis võib üks neist ilma pikemata meenutada poole rohkem mälestusi kui teine. Tema senine elu ei tundu mitte ainult rikkam, vaid ka poole pikem.
Küsimus sellest, millega oma elu täita, sageli enam päevakorda ei tõusegi. See jääb tagaplaanile, kuna me näeme end päevast päeva mähituna rohkematesse kohustustesse kui jõuame täita. Nii elame üha lühema aja peale ette vaadates, meil on silme ees veel vaid eesmärgid, mida peame saavutama kas täna või järgmisel nädalal- või mis meil võivad saavutamata jääda.
Probleemi juureks ei ole mitte liiga vähe aega ja väljastpoolt peale sunnitud liig kiire tempo, vaid kolm faktorit, mis tulenevad meie oma siseelust: vähene keskendumisvõime, stress ja tüdimus.
Inimesed hakkasid oma tähelepanu suunama üha lühematele ajalõikudele. "Viieminutilised vestlused, minutipikkued telefonikõned, kõigest viiesekundilised keskustelud jalgrtta seljas", olevad kujunenud tavaliseks, märkis Saksa lähiajaloolane Karl Lamprecht."
Elu sarnaneb maratonijooksuga: seal, kus üksik jooksja oleks juba ammugi alla andnud või vähemalt rahulikuma tempo valinud, surub ta tropis hambad kokku ja jätkab jooksmist, sest keegi ei taha ju teistega võrreldes maha jääda. Nii saab kiirustamisest epideemia- kuni esimesed kokku varisevad.
Sotsioloogid nimetavad seda "sündmuste ühiskonnaks"- meeleärritusi on suvalisel hulgal ja kohe. Meil puudub ainult aeg, et neid nautida.
Sest aju ei suuda uut informatsiooni piisavalt kiiresti töödelda. Sellest dilemmast on ainult kaks väljapääsu. Me kas pühendame igale ärritusele vähem aega ja pöördume kohe järgmise teabe poole, mis saabub. Nii muutub tähelepanu hüplikuk. Kontsentratsioon väheneb, me ei ole enam võimelised kauem ja põhjalikumalt ühe asjaga tegelema. Või siis teeme valiku. Sel juhul jätame uue, peale tuleva informatsiooni tähelepanuta, et vanemat pisut kauem töödelda- andmete kuhi peas ei tohi suuremaks kasvada. Mõlemal juhul ei kasuta me pakutavat ära, sest kui hüppame ühe ärrituse juurest teise juure, läheb meil kaduma suurem osa vastuvõetud teabe sisust. Kui aga teeme valiku, ei jõua enamik signaale välisilmast isegi mitte meie teadvusse.
Kõik mis meie ümber muutub, äratab tähelepanu, soovime me seda või mitte. Pilk liigub automaatselt sinna. Nii võime tänapäeval arvuti ees istude väga hästi teada, kui tühine on enamik meili teel saabuvatest sõnumitest- aga me tormame nende kallale siiski niisama pingsalt, nagu savannielanik teritas kõrvu, kui kuulis puuokstes sahinat.
Kuna tähelepanu suunab end ise, on raske selliseid signaale tahtlikult eirata. Aga ehk me ei tahakski seda teha. Olgu siis uus nägu või ka kõigest parajasti saabuv e-mail- uus informatsioon, mis meie teadvusse jõuab, tähendab elevust, tekitab väikese flash'i. Efekt on tõepoolest võrreldav uimastiga; selliseid ained nagu niktoiin ja esmajoones kokaiin avaldavad mõju ühtedele ja samadele närvikulglatele.
Kui tähelepanu filtrid jäävad auklikuks, kaotame võime järgida enda valitud plaane. Seepärast ongi ärritusi tulvil maailmas nii raske elada isikliku rütmi järgi. Kõik, mis ümberringi toimub, surub meile peale oma tempo. Me järgneme välismaailma sündmustele nagu dresseeritud koer kellukesele.
Narkootikumid viivad aju keemilisel teel erandlikku seisukorda. See, mis täpsemalt ümberringi toimub, ei ole enam huvitav; loeb vaid tugev tunne. Kiires tempos möödunud päev on umbes samasuguse mõjuga. Tempo tekitab sõltuvust.
Nii on paljukirutud kiirustamine veel ebameeldivama tühjusetunde pahupool: sageli topime oma päevad kokkusaamisi täis, et aeg lihtsalt liiga pikk ei tunduks. Rohkem või vähem teadlikult ei püüdle me mitte aja külluse, vaid ajapuuduse poole.
Meie kultuur ei tee sellest dilemmast väljapaasu leidmist just lihtsaks. Oleme viimase ajukääruni omaks võtnud, et ainult täidetud aeg on hea aeg. Meie tööinnust kujundatu ühiskonnas peetakse ajaraisamist kõige hullemaks kõigist pattudest, nagu on märkinud sotsioloog Max Weber.
Inimestel, kes kannatavad pideva kiirustamise all, kipub tähelepanud kõrvale kalduma.
Eksekutiivfunktsioon on loid. Iga kord, kui pühendutakse mõnele teisele tegevusele, võtab see aega.
Kui alustame millegi uuega, eksleb tähelepanud hakatuseks ringi; tööteadlaste uurimuste järgi suudab enamik inimesi kõige varem 15 minuti pärast keskenduda nii, nagu paljus tööülesanded nõuavad. Sinnamaani on nad vastuvõtlikud igale kui tahes väikesele tähelepanud kõrvalekaldumisele.
Niisiis piisab paarist kõnest ja pool päeva ongi raisus. Väljapääs on ilmselge- paljud kirjanikud tõmbuvad üksildastesse paikadesse, et rahus raamatut kirjutada.
Selle, kui tõhusalt eksekutiivfunktsioon töötab, määravad ära kolm faktorit: esiteks isiklik keskendumisoskus, teiseks stressikoormus ja kolmandaks motivatsioon.
Kõige usinamate kohvijoojate hulka kuuluvad inimesed, keda- teavad nas seda ise või mitte- piinab tähelepanuhäire. Sest selle häda põhjuseks on liiga nõrk eksekutiivfunktsioon, ja selle puuduse vastu saab ajutiselt abi kofeiinist. Tähelepanuhäirega inimestel ei õnnestu oma kavatsusi sobivasse järjekorda seada. Eeskätt ei talu nad viivitusi. Väikelapse kombel jälgivad nad jalamaid iga impulssi, kuna ei suuda soovi otsekohe mõnu kogeda hilisema tasu nimel alla suruda.
Erinevalt loomadest reageerivad inimesed mitte ainult sellele, mida nad tajuvad; nad kujutlevad lisaks ka tulevikku. Ja stressireaktsiooni käivitamiseks piisav juba võimaliku ohu ettekujutamisest.
Stressi ei koge me seega mitte siis, kui aega on vähe, vaid siis, kui meil puudub enda meelest aja üle kontroll.
Kes ei saa ise oma aja üle otsustada, sureb varem. Kui peame tingimusteta võõra rütmiga kohanduma, tunneme abitust.
Kas kontrolli kaotamine seletab ka seda, miks stressi üle kurtmine muutub valjuhäälsemaks, ehkki me ei ole vaba aja poolest keskeltläbi vaesemad kui varem? Rohkem inimesi kui iial enne kannatab selle all, et peab olema pidevalt kättesaadav- või nad vähemalt arvavad, et neilt seda nõutakse.
Nii tunduvad mobiiltelefon ja Internet paljudele inimestele edasiminekuna nende enesemääramise arvelt. Me tunneme end üha sagedamini marionettidena, mille niite tõmbavad teised.
La Feure oli eeldanud, et kõik emad peavad "vaba aja" all silmas häirimatut aega iseendale ja igatsevad selliseid tunde. Tegelikkuses sõltus tulemus suurel määral emade hariduse astmest. Madalamatest kihtidest naistele tähendas "vaba aeg" esmajoones võimalust tekitada endale koos lastega paar mõnusat tundi, mängida nendega, minna jäätist sööma või ka poodi."
Kõrgema haridusega naised seevastu mõtlesid täpselt vastupidi. Ka neile meeldis oma tütarde ja poegadega koos olla, kuid nende silmis oli see kohustus, mitte puhas nauding. "Vaba aeg" tähendas nende emade meelest pigem üksi spordiklubis lõõgastumist või partneri seltsis väljaminemist.
Ka inimestel, kes kannatavad tähelepanuhäire all, ei lähe ses osas kuigi hästi: kes saab tulevikust liiga vähe aimu, muutub tasakaalutuks ja võimetuks oma aega jaotama. Ajule, mis ei suuda kuigi hästi tulevikku kujutleda, on suured ja kauged eesmärgid vähem väärt kui väike tasu otsekohe.
Täielik keskendumine ühele ülesandele on seega saavutatav vaid siis, kui meil on kaugem eesmärk nii kindlalt ja nii ahvatlevana silme ees, et mõistus enam kõrvalekallutamisele ei allu.
Kes põlgab selle arusaama liiga äraleierdatuks, sellel jääb märkamata, et seda on lausa ületamatult raske aksepteerida: suurem osa igapäevasest kiirustamisest tuleneb lihtlabaselt sellest, et me ei ole valmis millestki loobuma.
Lõpuks ei ole tänapäeva inimesed suutelised kujutlema, et aeg võiks mitte kehtida.
Probleem ei ole sugugi selles, et meie aeg on kasin. Pigemini on meil probleeme sellega, et me ei oska kuigi hästi ajaga ümber käia
See, kas saame õige hoo sisse vara või hilja, on meile sündides kaasa antud. Oma eluviisi on võimalik kohandada ainult sisemise päevakellaga. Kes üritab vastupidist, maksab selle eest kallist hinda.
Pidev üliagarus röövib jõudu, teeb võimatuks sügavama järelemõtlemise ja lõhub inimsuhteid.
Aja tõhusama kasutamise võtmeks on suurem kontroll iseenda ja tunnete üle.
Kelladest ei ole tänapäeva ühiskonnas kellegi pääsu. Nad on igal pool. Kogu elu on nende järgi seatud. Me ajame taga kohe-kohe kukkuvad tähtaegu ja mõtleme kahetsusega kõigele sellele, mida meelsasti teeksime, kui vaid teaksime, millal.
Tundub, nagu oleks kellade käiguga läbi põimunud üks teine, omaette aeg- aeg, mis tekib meis endis.
Sisemine aeg allub omaenda salapärastele seadustele. Miks mööduvad just ebameeldivad olukorrad nii aeglaselt, õnnehetked seevastu nõnda kiiresti?
Niikuinii on väline aeg vaid tibatilluke kild sellest, mida me kogeme oma elu ajana. Sekundiosuti tunneb üksnes olevikku. Minevikku ja tulevikku ta käsitada ei suuda. Inimesed elavad siiski ka oma mälestustes- see on omamoodi mälus möödunud aeg.
Päeva ja öö vaheldumise rütm on inimesele sünnist saati sisse programmeeritud, kuid argielus joondume minutite ja tundide järgi.
Looduslikud erinevused on tohutud: kui inimesed jäetaks ilma välise sunduseta nende oma rütmi hooleks, heidaks osa neist magama alles siis, kui teine osa juba üles ärkab.
Kui mitte midagi ei muutu, näib ka aeg peatuvat. Niisiis saame hetke venitada, püsides mõttega ühe asja juures.
Me ei suuda kunagi olla midagi tegemata. Nagu vesi voolab tühja pudelisse, kui see järve viata, täitub ka tühi mõistus kohe mõtetega.
Kes aga treenib oma taju ja õpib käesolevast hetkest rohkem osa saama, täheldab kohe kahte kõrvalmõju: esiteks muutub ajatunnetus. Mida rohkem igast hetkest meeltega tajutakse, seda rikkam ja pikem tundub aeg tagasivaates. Tund aega huvitavat vestlust paistab tagantjärele lõpmata palju pikem kui tund, mis on veedetud hajameelselt uneledes. Andes oma ajale rohkem elu, anname ka elule rohkem aega.
Ja lõpuks parandab teravam tajumine meeleolu. Sest aju on seatud nii, et me kogeme ärksa tähelepanu seisundit rõõmuküllasena.
Tema lugu, kuitahes traagiline see ka on, puudutab kaht meie sügavaimat igatsust: ühest küljest tahaksime nautida olevikku nii, et meid ei segaks mõtted minevikust ja tulevikust. Ekstaas tähendab maailma tajumist nii intensiivselt, justkui näeksime kõike esmakordselt. Teisest küljest aga sooviksime just neid hetki alatiseks kinni hoida, neid mälus konserveerida.
Möödaniku kogemused kujundavad isiksust- me oleme teatud mõttes nagu poolile keritud aeg.
Ilmselt te teate, milline oli ilm, kui te eile hommikul tänavale astusite, mitte aga seda, mis värvi oli auto, mis oli pargitud koduukse ette.
Seega ei ole mälestus salvestatud nüüdishetk. Kui kogemusest saab mälestus, siis see muutub. See lõhutakse ära. Aju jätab aga meelde mitte ainult üksikuid osakesi, vaid ka selle, kuidas need on omavahel seotud.
Enamik pusletükke on puudu, sest neid pole seal kunag iolnudki. Sellest hoolimata arvame, et meil on silme ees enam-vähem täielik pilt minevikust. Aju lisab nimelt sundimatult puuduvad andmed, ja kui puuduvad usutavad viited, mõtleb ta need lihtsalt välja.
Ja siiski valmistab aja osas järelduste tegemine meile suuri raskusi, kui asume oma minevikus jälgi ajama. Kõik, mis esile kerkib, jääb poolikuks: paar stseeni siin, paar muljet seal.
See, mida me meenutades kogeme, on midagi palju enamat kui kõigest taaskohtumine kadunud ajaga. Sest mälestused ei ole lihtsalt kusagil tallel, vaid me loome neid. Me jutustame oma lugu endale uuesti ja sealjuures tekib mineviku side olevikuga.
Meenutamine on seega aktiivne protsess. Ja kui elame möödunud sündmust vaimus uuesti läbi, mõjutame sellega ka salvestatud informatsiooni- olevik muudab minevikku.
See võib ka olla üks põhjus, miks on vanematel inimestel nende nooruaastad või sõjaaja kogemused silme ees eredamalt kui kõik see, mida nad on kogenud hilisemas eas- nad on neid tihedamini meenutanud, neist rohkem rääkinud.
Kui aga võtame ette ringkäigu oma mälus, oleme ise oma mälu ehitusmeistriteks.
Kas on olevik huvitav ja näib kiiresti mööduvat- siis korvatakse see meile rikkalike mälestustega. Või siis venib olevik nagu närimiskumm, kuid tundub hiljem mälus lühendatud olevat.
See on televisiooni ja teiste meediakanalite sageli tähelepanuta jäetud mõju: nad ei kuluta mitte ainult aega, mida annaks ehk mõttekamalt veeta, vaid loovad ka mälestustevaba tsooni. Liialdades võib öelda, et elektrooniline meelelahutus lühendab elu.
Mõni aasta pärast puberteedi lõppu hakkab alles äsja nii visalt veninud aeg korraga tõttama. Kohustusi tuleb juurde, päevad aga pikemaks ei muutu.
Tundidest, mis nooruses näisid lõputud, saab kasin vara. Meil tuleb valida; me sõlmime vähem sõprussuhteid, sest kõhkleme oma õhtuid kinkimast inimesele, kes võib osutada igavaks või närvesöövaks tüübiks. Samas on meie elu silmapiir veel kord avardunud- mineviku suunas, sest võime tagasi vaadata üha rohkematele aastatele; ja pilku tulevikku heites oleme saanud teadlikuks sellest, et meie võiimalused ei ole enam piiratud.
Kas vanemad mälestused ei peaks olema kõige enam tuhmunud ja uuemad seevastu hulga kirjukamad ning ka arvukamad? Miks on asi täpselt vastupidi, selgitab eespool kirjeldatud ja kinnistust leidunud reministsentsiefekt: nooremas eas talletab aju rohkem muljeid. Ja just neid kõige varasemaid mälestusi ei ohusta unustamine hiljem enam peaaegu üldse. See, kas kogemus paneb mälus ajale vastu või ei, otsustatakse nimelt ära juba alguses. Kui mälestus on püsinud esimesed aastad, jääb ta tavaliselt alatiseks alles. Seepärast suudavad isegi kaheksakümneaastased inimesed oma noorusest pajatada nii, justkui olnuks see alles eile.
Neil, kes on vaimselt aktiivsed, möödub vanaduspõlv aeglasemalt.
Kui kaks inimest tähistavad oma viiekümnendat sünnipäeva, siis võib üks neist ilma pikemata meenutada poole rohkem mälestusi kui teine. Tema senine elu ei tundu mitte ainult rikkam, vaid ka poole pikem.
Küsimus sellest, millega oma elu täita, sageli enam päevakorda ei tõusegi. See jääb tagaplaanile, kuna me näeme end päevast päeva mähituna rohkematesse kohustustesse kui jõuame täita. Nii elame üha lühema aja peale ette vaadates, meil on silme ees veel vaid eesmärgid, mida peame saavutama kas täna või järgmisel nädalal- või mis meil võivad saavutamata jääda.
Probleemi juureks ei ole mitte liiga vähe aega ja väljastpoolt peale sunnitud liig kiire tempo, vaid kolm faktorit, mis tulenevad meie oma siseelust: vähene keskendumisvõime, stress ja tüdimus.
Inimesed hakkasid oma tähelepanu suunama üha lühematele ajalõikudele. "Viieminutilised vestlused, minutipikkued telefonikõned, kõigest viiesekundilised keskustelud jalgrtta seljas", olevad kujunenud tavaliseks, märkis Saksa lähiajaloolane Karl Lamprecht."
Elu sarnaneb maratonijooksuga: seal, kus üksik jooksja oleks juba ammugi alla andnud või vähemalt rahulikuma tempo valinud, surub ta tropis hambad kokku ja jätkab jooksmist, sest keegi ei taha ju teistega võrreldes maha jääda. Nii saab kiirustamisest epideemia- kuni esimesed kokku varisevad.
Sotsioloogid nimetavad seda "sündmuste ühiskonnaks"- meeleärritusi on suvalisel hulgal ja kohe. Meil puudub ainult aeg, et neid nautida.
Sest aju ei suuda uut informatsiooni piisavalt kiiresti töödelda. Sellest dilemmast on ainult kaks väljapääsu. Me kas pühendame igale ärritusele vähem aega ja pöördume kohe järgmise teabe poole, mis saabub. Nii muutub tähelepanu hüplikuk. Kontsentratsioon väheneb, me ei ole enam võimelised kauem ja põhjalikumalt ühe asjaga tegelema. Või siis teeme valiku. Sel juhul jätame uue, peale tuleva informatsiooni tähelepanuta, et vanemat pisut kauem töödelda- andmete kuhi peas ei tohi suuremaks kasvada. Mõlemal juhul ei kasuta me pakutavat ära, sest kui hüppame ühe ärrituse juurest teise juure, läheb meil kaduma suurem osa vastuvõetud teabe sisust. Kui aga teeme valiku, ei jõua enamik signaale välisilmast isegi mitte meie teadvusse.
Kõik mis meie ümber muutub, äratab tähelepanu, soovime me seda või mitte. Pilk liigub automaatselt sinna. Nii võime tänapäeval arvuti ees istude väga hästi teada, kui tühine on enamik meili teel saabuvatest sõnumitest- aga me tormame nende kallale siiski niisama pingsalt, nagu savannielanik teritas kõrvu, kui kuulis puuokstes sahinat.
Kuna tähelepanu suunab end ise, on raske selliseid signaale tahtlikult eirata. Aga ehk me ei tahakski seda teha. Olgu siis uus nägu või ka kõigest parajasti saabuv e-mail- uus informatsioon, mis meie teadvusse jõuab, tähendab elevust, tekitab väikese flash'i. Efekt on tõepoolest võrreldav uimastiga; selliseid ained nagu niktoiin ja esmajoones kokaiin avaldavad mõju ühtedele ja samadele närvikulglatele.
Kui tähelepanu filtrid jäävad auklikuks, kaotame võime järgida enda valitud plaane. Seepärast ongi ärritusi tulvil maailmas nii raske elada isikliku rütmi järgi. Kõik, mis ümberringi toimub, surub meile peale oma tempo. Me järgneme välismaailma sündmustele nagu dresseeritud koer kellukesele.
Narkootikumid viivad aju keemilisel teel erandlikku seisukorda. See, mis täpsemalt ümberringi toimub, ei ole enam huvitav; loeb vaid tugev tunne. Kiires tempos möödunud päev on umbes samasuguse mõjuga. Tempo tekitab sõltuvust.
Nii on paljukirutud kiirustamine veel ebameeldivama tühjusetunde pahupool: sageli topime oma päevad kokkusaamisi täis, et aeg lihtsalt liiga pikk ei tunduks. Rohkem või vähem teadlikult ei püüdle me mitte aja külluse, vaid ajapuuduse poole.
Meie kultuur ei tee sellest dilemmast väljapaasu leidmist just lihtsaks. Oleme viimase ajukääruni omaks võtnud, et ainult täidetud aeg on hea aeg. Meie tööinnust kujundatu ühiskonnas peetakse ajaraisamist kõige hullemaks kõigist pattudest, nagu on märkinud sotsioloog Max Weber.
Inimestel, kes kannatavad pideva kiirustamise all, kipub tähelepanud kõrvale kalduma.
Eksekutiivfunktsioon on loid. Iga kord, kui pühendutakse mõnele teisele tegevusele, võtab see aega.
Kui alustame millegi uuega, eksleb tähelepanud hakatuseks ringi; tööteadlaste uurimuste järgi suudab enamik inimesi kõige varem 15 minuti pärast keskenduda nii, nagu paljus tööülesanded nõuavad. Sinnamaani on nad vastuvõtlikud igale kui tahes väikesele tähelepanud kõrvalekaldumisele.
Niisiis piisab paarist kõnest ja pool päeva ongi raisus. Väljapääs on ilmselge- paljud kirjanikud tõmbuvad üksildastesse paikadesse, et rahus raamatut kirjutada.
Selle, kui tõhusalt eksekutiivfunktsioon töötab, määravad ära kolm faktorit: esiteks isiklik keskendumisoskus, teiseks stressikoormus ja kolmandaks motivatsioon.
Kõige usinamate kohvijoojate hulka kuuluvad inimesed, keda- teavad nas seda ise või mitte- piinab tähelepanuhäire. Sest selle häda põhjuseks on liiga nõrk eksekutiivfunktsioon, ja selle puuduse vastu saab ajutiselt abi kofeiinist. Tähelepanuhäirega inimestel ei õnnestu oma kavatsusi sobivasse järjekorda seada. Eeskätt ei talu nad viivitusi. Väikelapse kombel jälgivad nad jalamaid iga impulssi, kuna ei suuda soovi otsekohe mõnu kogeda hilisema tasu nimel alla suruda.
Erinevalt loomadest reageerivad inimesed mitte ainult sellele, mida nad tajuvad; nad kujutlevad lisaks ka tulevikku. Ja stressireaktsiooni käivitamiseks piisav juba võimaliku ohu ettekujutamisest.
Stressi ei koge me seega mitte siis, kui aega on vähe, vaid siis, kui meil puudub enda meelest aja üle kontroll.
Kes ei saa ise oma aja üle otsustada, sureb varem. Kui peame tingimusteta võõra rütmiga kohanduma, tunneme abitust.
Kas kontrolli kaotamine seletab ka seda, miks stressi üle kurtmine muutub valjuhäälsemaks, ehkki me ei ole vaba aja poolest keskeltläbi vaesemad kui varem? Rohkem inimesi kui iial enne kannatab selle all, et peab olema pidevalt kättesaadav- või nad vähemalt arvavad, et neilt seda nõutakse.
Nii tunduvad mobiiltelefon ja Internet paljudele inimestele edasiminekuna nende enesemääramise arvelt. Me tunneme end üha sagedamini marionettidena, mille niite tõmbavad teised.
La Feure oli eeldanud, et kõik emad peavad "vaba aja" all silmas häirimatut aega iseendale ja igatsevad selliseid tunde. Tegelikkuses sõltus tulemus suurel määral emade hariduse astmest. Madalamatest kihtidest naistele tähendas "vaba aeg" esmajoones võimalust tekitada endale koos lastega paar mõnusat tundi, mängida nendega, minna jäätist sööma või ka poodi."
Kõrgema haridusega naised seevastu mõtlesid täpselt vastupidi. Ka neile meeldis oma tütarde ja poegadega koos olla, kuid nende silmis oli see kohustus, mitte puhas nauding. "Vaba aeg" tähendas nende emade meelest pigem üksi spordiklubis lõõgastumist või partneri seltsis väljaminemist.
Ka inimestel, kes kannatavad tähelepanuhäire all, ei lähe ses osas kuigi hästi: kes saab tulevikust liiga vähe aimu, muutub tasakaalutuks ja võimetuks oma aega jaotama. Ajule, mis ei suuda kuigi hästi tulevikku kujutleda, on suured ja kauged eesmärgid vähem väärt kui väike tasu otsekohe.
Täielik keskendumine ühele ülesandele on seega saavutatav vaid siis, kui meil on kaugem eesmärk nii kindlalt ja nii ahvatlevana silme ees, et mõistus enam kõrvalekallutamisele ei allu.
Kes põlgab selle arusaama liiga äraleierdatuks, sellel jääb märkamata, et seda on lausa ületamatult raske aksepteerida: suurem osa igapäevasest kiirustamisest tuleneb lihtlabaselt sellest, et me ei ole valmis millestki loobuma.
Lõpuks ei ole tänapäeva inimesed suutelised kujutlema, et aeg võiks mitte kehtida.
Probleem ei ole sugugi selles, et meie aeg on kasin. Pigemini on meil probleeme sellega, et me ei oska kuigi hästi ajaga ümber käia
See, kas saame õige hoo sisse vara või hilja, on meile sündides kaasa antud. Oma eluviisi on võimalik kohandada ainult sisemise päevakellaga. Kes üritab vastupidist, maksab selle eest kallist hinda.
Pidev üliagarus röövib jõudu, teeb võimatuks sügavama järelemõtlemise ja lõhub inimsuhteid.
Aja tõhusama kasutamise võtmeks on suurem kontroll iseenda ja tunnete üle.
Wednesday, August 24, 2016
Erich Fromm "The art of loving"
Erich Fromm oli saksa-ameerika psühhoanalüütik, filosoof ja sotsioloog. 1956-ndal aastal kirjutatud "Armastuse kunst" on filosoofiline teos, mis püüab anda ülevaate armastuse olemusest inimese jaoks ning armastamise oskuse puudujääke kapitalistlikus ühiskonnas.
Armastus on üks inimeksistentsi kõige olulisemaid mõisteid. Tundub, et armastus on ainus edasiviiv, lootust äratav jõud siin maailmas. Kõik inimesed on loodud armastama, otsima armastust. Seda eelkõige seetõttu, et inimese sügavaimaks vajaduseks on üle saada tema enda keha ja minatajuga tekkinud eraldatusest kõigest muust elavast ta ümber.
Kuid hoolimata vajadusest armastuse järgi, ei tundu inimene oskavat armastuse kunsti. Fromm'i meelest on selle peamiseks põhjuseks see, et enamik inimesi näeb armastust eelkõige esmajoones ihas olla armastatud, kui iseenda võimet armastada. Eeldatakse, et armastamine iseenesest on lihtne, raske on vaid leida seda õiget armastuse objekti või olla ise kellegi poolt armastatud.
Fromm'i meelest on armastus võimeline sündima ainult andmisaktis. Tema meelest on andmine võimekuse ülim väljendus, milles inimene kogeb oma jõudu, rikkust ja võimeid. "Mitte see, kellel on palju, ei ole rikas, vaid see, kes annab palju, on rikas." Üks inimene annab teisele enesest kõige hinnalisema- ta annab osa oma elust. Ta jagab oma rõõmu, huvi, teadmisi, huumorit, kurbust- kõike, mis teeb teda elusaks. Ta ei anna selleks, et vastu saada, andmine ise on erakordne rõõm. "Aga kord juba andes elustab ta igal juhul midagi teises inimeses ning see, mis elustub, peegeldub temas eneses; tõelise andmise puhul on paratamatu, et inimene saab seda, mida talle vastu antakse."
Fromm'i meelest on oluline, et armastatute vahel on sõltumatus. "Armastuse paradoks on see, et kaks inimest on üheks saanuna ikkagi kaks." Teisest inimesest lugu pidades, saab armastatud inimene kasvada ja kujuneda enesest lähtuvalt, mitte selleks, et mind teenida.
Autor eristab kahte liiki armastust- matriahaalset ja patriahaalset armastuse vormi. Emaarmastus on oma olemuselt tingimusteta ning see on iga inimolevuse üheks suurimaks igatsuseks- olla teiste poolt armastatud lihtsalt selle pärast, et ma olen. Isaarmastus seab tingimusi, et laps saaks areneda, et tal oleks südikust liikuda edasi. "Ema funktsioon n muuta lapse elu turvaliseks, isa funksioon on talle teadmisi anda, õpetada teda toime tulema nende probleemidega, mida tema ette seab ühiskond, milles ta on sündinud." Lõpuks peab küps inimene jõudma selleni, et ta on enesele nii ema kui ka isa eest. Enamik inimesi sinna kahjuks ei jõua, sest neil on lapsepõlves olnud puudujääk ühest- või teisest armastuse liigist.
Fromm toob välja selle, et tänapäeval levinud romantiline arusaam armastusest, kui "selle ühe ja õige objekti leidmisest", pole tegelikult õige armastus. "Kui inimene armastab ainult seda ühte ning on ülejäänud kaaslaste suhtes ükskõikne, siis ei ole tegemist armastuse, vaid sümbiootilise kiindumuse või paisunud isiksusega. Ometi usub enamik meist, et armastuse määrab objekt, mitte armastamisvõime."
Fromm'i meelst on teise inimese armastamiseks võimeline vaid isik, kes ka iseennast armastab."Kui ta suudab armastada ainult teisi, siis ei suuda ta üldse armastada." Armastus on võimalik vaid siis, kui kaks inimest oma olemusest lähtuvalt teineteisega suhtlevad, kui kumbki iseennast kogeb.
Kõige positiivsemaks lõpujooneks antud raamatu puhul jääb see, et armastamine on tegelikult nagu iga teinegi kunst, milles on võimalik areneda. Nagu igas teiseski kunstis, on heade tulemuste saavutamiseks vaja distsipliini. "Ma ei saavuta kunagi milleski häid tulemusi, kui ma ei tegele selle alaga distsiplineeritult: kõik, mida ma teen siis, kui "tuleb tuju" võib jääda vaid kenaks ja toredaks harrastuseks- sel moel ei saa ma iialgi üheski kunstis meistriks." Tähtis on aga, et distsipliini ei kogetaks kui väljastpoolt surutud reeglit, vaid et see kujuneks inimese enda tahteavalduseks, et see oleks talle meeldiv ning et ta harjuks sellise käitumisviisiga niivõrd, et teda häiriks, kui tal ei ole võimalik nii käituda. Kahjuks on kapitalistlik reeglipärastatud ühiskond tekitanud inimeses tunde, et ta on motiveeritud midagi tegema ainult kellegi teise sunnil, vajadusest teenida elatist, ning vaba aja veetmisel vastandub ta distsipliinile täieliku looderdamisega. Teiseks oluliseks faktoriks on keskendumisvõime. "Ometi on nii, et keskendumisvõimet kohtab meie kultuuris veelgi harvemini kui eneseditsipliini. Vastupidi, meie kultuur soodustav keskendumisvõimetust ja hajali eluviise sel määral, et seda on raske võrrelda millegagi kusagil mujal. Inimene teeb üheaegselt paljusid asju: loeb, kuulab raadiot, räägib, suitsetab, sööb, joob. Ta on avali sui tarbija, kes on valmis kõike neelama: vaatepilte, alkoholi, teadmisi. Keskendumisvõime puudumisest annavad selget tunnistust raskused, mis tekivad siis, kui üksi ollakse." Kolmandaks armastamisvõime arendamise eelduseks on püsivus. Seda on tänapäeva inimese juures aga haruldane omadus. Inimene tahab pigem hoopis kogu aeg kiirustada. "Tänapäeva inimene arvan, et ta kaotab- nimelt aega- kui ta kõike kiiresti ei tee; ometi ei tea ta, mida peale hakata võidetud ajaga- ta lihtsalt lööb seda surnuks."
Tänapäeva inimene kardab ja ei oska armastada. Armastamine on kunst, mida õpetab meile meie perekond, ühiskond ja meile lähedased inimesed. Lapsepõlves tekkinud puudujäägid ja hirmud takistavad meil teisi inimesi armastamast, takistades meil võimalust saada osa inimeksistentsi kõige olulisemast tundest. Kuid positiivne on see, et teadliku distsiplineeritud käitumisega, on kõik inimesed võimelised õppima armastama.
Armastus on üks inimeksistentsi kõige olulisemaid mõisteid. Tundub, et armastus on ainus edasiviiv, lootust äratav jõud siin maailmas. Kõik inimesed on loodud armastama, otsima armastust. Seda eelkõige seetõttu, et inimese sügavaimaks vajaduseks on üle saada tema enda keha ja minatajuga tekkinud eraldatusest kõigest muust elavast ta ümber.
Kuid hoolimata vajadusest armastuse järgi, ei tundu inimene oskavat armastuse kunsti. Fromm'i meelest on selle peamiseks põhjuseks see, et enamik inimesi näeb armastust eelkõige esmajoones ihas olla armastatud, kui iseenda võimet armastada. Eeldatakse, et armastamine iseenesest on lihtne, raske on vaid leida seda õiget armastuse objekti või olla ise kellegi poolt armastatud.
Fromm'i meelest on armastus võimeline sündima ainult andmisaktis. Tema meelest on andmine võimekuse ülim väljendus, milles inimene kogeb oma jõudu, rikkust ja võimeid. "Mitte see, kellel on palju, ei ole rikas, vaid see, kes annab palju, on rikas." Üks inimene annab teisele enesest kõige hinnalisema- ta annab osa oma elust. Ta jagab oma rõõmu, huvi, teadmisi, huumorit, kurbust- kõike, mis teeb teda elusaks. Ta ei anna selleks, et vastu saada, andmine ise on erakordne rõõm. "Aga kord juba andes elustab ta igal juhul midagi teises inimeses ning see, mis elustub, peegeldub temas eneses; tõelise andmise puhul on paratamatu, et inimene saab seda, mida talle vastu antakse."
Fromm'i meelest on oluline, et armastatute vahel on sõltumatus. "Armastuse paradoks on see, et kaks inimest on üheks saanuna ikkagi kaks." Teisest inimesest lugu pidades, saab armastatud inimene kasvada ja kujuneda enesest lähtuvalt, mitte selleks, et mind teenida.
Autor eristab kahte liiki armastust- matriahaalset ja patriahaalset armastuse vormi. Emaarmastus on oma olemuselt tingimusteta ning see on iga inimolevuse üheks suurimaks igatsuseks- olla teiste poolt armastatud lihtsalt selle pärast, et ma olen. Isaarmastus seab tingimusi, et laps saaks areneda, et tal oleks südikust liikuda edasi. "Ema funktsioon n muuta lapse elu turvaliseks, isa funksioon on talle teadmisi anda, õpetada teda toime tulema nende probleemidega, mida tema ette seab ühiskond, milles ta on sündinud." Lõpuks peab küps inimene jõudma selleni, et ta on enesele nii ema kui ka isa eest. Enamik inimesi sinna kahjuks ei jõua, sest neil on lapsepõlves olnud puudujääk ühest- või teisest armastuse liigist.
Fromm toob välja selle, et tänapäeval levinud romantiline arusaam armastusest, kui "selle ühe ja õige objekti leidmisest", pole tegelikult õige armastus. "Kui inimene armastab ainult seda ühte ning on ülejäänud kaaslaste suhtes ükskõikne, siis ei ole tegemist armastuse, vaid sümbiootilise kiindumuse või paisunud isiksusega. Ometi usub enamik meist, et armastuse määrab objekt, mitte armastamisvõime."
Fromm'i meelst on teise inimese armastamiseks võimeline vaid isik, kes ka iseennast armastab."Kui ta suudab armastada ainult teisi, siis ei suuda ta üldse armastada." Armastus on võimalik vaid siis, kui kaks inimest oma olemusest lähtuvalt teineteisega suhtlevad, kui kumbki iseennast kogeb.
Kõige positiivsemaks lõpujooneks antud raamatu puhul jääb see, et armastamine on tegelikult nagu iga teinegi kunst, milles on võimalik areneda. Nagu igas teiseski kunstis, on heade tulemuste saavutamiseks vaja distsipliini. "Ma ei saavuta kunagi milleski häid tulemusi, kui ma ei tegele selle alaga distsiplineeritult: kõik, mida ma teen siis, kui "tuleb tuju" võib jääda vaid kenaks ja toredaks harrastuseks- sel moel ei saa ma iialgi üheski kunstis meistriks." Tähtis on aga, et distsipliini ei kogetaks kui väljastpoolt surutud reeglit, vaid et see kujuneks inimese enda tahteavalduseks, et see oleks talle meeldiv ning et ta harjuks sellise käitumisviisiga niivõrd, et teda häiriks, kui tal ei ole võimalik nii käituda. Kahjuks on kapitalistlik reeglipärastatud ühiskond tekitanud inimeses tunde, et ta on motiveeritud midagi tegema ainult kellegi teise sunnil, vajadusest teenida elatist, ning vaba aja veetmisel vastandub ta distsipliinile täieliku looderdamisega. Teiseks oluliseks faktoriks on keskendumisvõime. "Ometi on nii, et keskendumisvõimet kohtab meie kultuuris veelgi harvemini kui eneseditsipliini. Vastupidi, meie kultuur soodustav keskendumisvõimetust ja hajali eluviise sel määral, et seda on raske võrrelda millegagi kusagil mujal. Inimene teeb üheaegselt paljusid asju: loeb, kuulab raadiot, räägib, suitsetab, sööb, joob. Ta on avali sui tarbija, kes on valmis kõike neelama: vaatepilte, alkoholi, teadmisi. Keskendumisvõime puudumisest annavad selget tunnistust raskused, mis tekivad siis, kui üksi ollakse." Kolmandaks armastamisvõime arendamise eelduseks on püsivus. Seda on tänapäeva inimese juures aga haruldane omadus. Inimene tahab pigem hoopis kogu aeg kiirustada. "Tänapäeva inimene arvan, et ta kaotab- nimelt aega- kui ta kõike kiiresti ei tee; ometi ei tea ta, mida peale hakata võidetud ajaga- ta lihtsalt lööb seda surnuks."
Tänapäeva inimene kardab ja ei oska armastada. Armastamine on kunst, mida õpetab meile meie perekond, ühiskond ja meile lähedased inimesed. Lapsepõlves tekkinud puudujäägid ja hirmud takistavad meil teisi inimesi armastamast, takistades meil võimalust saada osa inimeksistentsi kõige olulisemast tundest. Kuid positiivne on see, et teadliku distsiplineeritud käitumisega, on kõik inimesed võimelised õppima armastama.
Monday, August 8, 2016
Kenko "Jõudeaja võrsed"
Pole vaja oodata kuni kõrge iga kätte jõuab, et Buddha õpetus käsile võtta. Iidsete haudade seas leidub palju selliseid, kuhu on maetud noored inimesed, Alles ootamatult haigeks jäädes, kui lahkumine siit maailmast seisab iga hetk silme ees, saavad paljud aru, et seni käidud rada on juhtinud vales suunas. Valeks nimetan ma siin seda, et venitatakse kõigega, mida peaks tegema kiiresti, ning ei mallata kannatada asjadega, mis võiksid rahulikult oodata. See toob kaasa kahetsust. Aga mis kasu on kahetsusest viimasel hetkel?
Ikka tuleb meeles pidada, et inimese keha on püsitu ja surm luurab teda igal sammul, ainsalgi hetkel ei tohi seda ära unustada. Kas seda teades võiks siis keegi väita, et muutlikust maailmast pärit sedajad pole loomult madalad või et Buddha õpetusse süvenemine on tühine tegevus?
Mis viitab madalale meelele: liiga palju tarbeasju ümberringi. Liiga palju pintsleid tušinõu juures. Liiga palju buddhakujusid kodutemplis. Liiga palju kive, puid ja taimi aias. Liiga palju lapsi majas. Liiga palju sõnu kellegagi kohtudes. Liiga palju vooruslikke tegusid palvelehele üles tähendatud.
Asjad mis ei mõju ebameeldivalt, hoolimata suurest hulgast: käsikirjad käsikirjakärus ja prügi prügikastis.
Vaene arvab, et heade kommete juurde kuulub väärtuslikke kingituste tegemine, ning kõrgesse ikka jõudnud peab vooruseks oma jõudu teiste heaks kulutada. Tõeliseks tarkuseks tuleb aga nimetada oskust oma piire ära tunda ning poolele teele peatuma jääda, kui aetakse taga saavutamatut. Kui teised seda õigel hetkel meelde ei tuleta, on see nende süü. Kui inimene ise oma piire ei tunne ning ennast üle jõu kulutab, on see tema oma süü. Vaesest, kes oma piire ei tunne, võib saada varas, ja vanur, kes oma piire ei tunne, saab tõved kaela.
Üldse, kas võib öelda, et kuu ja lilled pakuvad rõõmu ainult neid vaatavale silmale? Palju rohkem huvi pakub kevad, mis ilmub kujutlusse ka siis, kui toast välja ei minda, või kuupaistes öö, kui püsida magamiskambris. Väärt inimene ei lase vaimustusel end kunagi lõpuni kaasa viia, ka rõõmustades säilitab ta enesevalitsuse. Ainult kolkakülade elanikud satuvad vahetpidamata kõigest vaimustusse. Lilli vaadates trügivad nad neile ikka liiga lähedale ja jõllitavad neid, unustases kõik muu, siis joovad nad saket ja kirjutavad rengasid ning lõpuks murravad nad südametult endale suuri oksi kaasa. Allikat märgates topivad nad sinna oma käed või ronivad lausa jalgupidi sisse; kui lumi on maha sadanud, peavad nad ringimata puhtale pinnale oma jalajäljed jätma. Et kõike siin ilmas on võimalik ka kaugelt imetleda, sed nad ei taipa.
Erak, kes on maailmale selja pööranud, imetleb oma rohuonni rahus kivide ja oja ilu ning arvab, et kõik halb juhtub kuskil mujal- aga mis tuge on tal sellest? Kas jätab meie vaenlane püsitus siis mägederüpe vaikuses oma hoobi andmata? Erak kohtub surmaga samuti kui sõdur lahingus.
Tark mees küll pärast surma suuri varandusi järele ei jäta. Väärtuseta asjade kokkukuhjamine ei tee kellelegi au, aga hinnalised asjad võtavad endise omaniku südame ühes ning meenutavad surma lähedust. Seda raskem on tunne, kui neid on üleliia palju. Lisaks juhtub, et pärijad lähevad jagamisel omavahel kaklema, igaüks neist karjub: "Just mina pean selle saama!" See on sündsusetu vaatepilt. Kui on soov endast pärast surma kellelegi midagi mälestuseks jätta, tuleb see asi juba elu ajal ära kinkida. On asju, ilma milleta ei saa igapäevases elus läbi, aga nendele lisaks pole küll mingit omandit tarvis.
Iga oma ala meistrit taeva all on alguses sõimatud käpardiks ning kahtlemata on ta teinud ka vigu. Aga ta on oma kunsti reeglitest kinni pidanud, võtnud eriala endale elu sisuks ja ei ole lasknud ennast sellest eemale meelitada. Nii on ta maailmas kuulsaks saanud ning teda peetakse rahvahulkade õpetajaks. See kehtib kõikide kunstide kohta.
Kui siin maailmas kaks inimest kokku saavad, ei suuda nad kuidagi kaua vaikida. Tingimata on neil vaja sõnu. Nende vestlusi kuulates tuleb ilmsiks, kui palju on neis kasutut loba. Räägitakse edasi ilma kuulujutte, arutatakse inimeste voorusi ja puudusi. Nii neile endile kui ka teistele võib kõigest sellest sündida ainult kahju, kasu ei mingit. Aga vesteldes ei saa nad ise aru, et tegelikult pole neid sõnu tarvis kummalegi.
Buddha on õpetanud: "Kes võtab sakenõu ja sunnib teist inimest jooma, sünnib järgmises viiesajas elus kätetuna."
Üks mees õpetas oma poega, kelle ta mungaks andis: "Õppides pea silmas, et saaksid selgeks põhjuse ja tagajärje seosed, et jutlustajana mööda ilma ringi sõites toime tulla." Poes otsustas isa õpetuse järgi käia. Et end jutlustaja töö vastu ette valmistada, asus ta kõigepealt ratsutamist õppima. Võib ju juhtuda, et vaimuliku järele saadetakse kuskilt kaudemalt ja tal pole kandetooli või tõlda käsutada, nii et sõida tuleb hobuse seljas. Kui siis jutlustaja sadulasse hüpatud ei saa, vaid maha kukub, on ikka häbi küll. Järgmiseks otsustas ta õppida lõbusaid laulukesi esitama, et peremees ei peaks teda kuivaks ja kunstianneteta mungaks, kui talle pärast toimingute lõppu pisut saket ja kerge eine pakutakse. Neis kahes saavutas ta järjest kõrgema taseme, aga kui ta lõpuks nii kaugele jõudis, et võis end lausa asjatundjaks pidada, oli ta juba nii vanaks saanud, et vaimuliku tarkuse õppimiseks ei jäänudki enam aega.
See munk pole sugugi üksikjuhtum, meie maailm on sellistest inimestest tulvil. Noorpõlves tahaksid nad tegeleda kõigega järjepannu: luua alust oma kuulsusele, püüda suurte õpetuste saladustesse tungida, õppida vähemaid kunste ja omandada haridust. Aga südames on neil selline tunne, nagu oleks ees lõputult pikk tulevik. Neil ei ole oma saatuse pärast mingit muret ja nii nad jätavad tähtsad asjad hooletusse, võttes alati esmalt käsile otse silme ees seisvad, nii öelda pakilised tegemised. Nõnda saadavadki nad mööda kuid ja päevi, kuni saavad vanaks ja tuleb välja, et nad ei ole millegagi toime tulnud. Selgeks pole nad õppinud ühtki kunsti ja eluredelil pole nad ka väärilisse kõrgusse jõudnud. Kahetsusest hoolimata ei saa nad nüüd enam algusaegadesse tagasi pöörduda ning nende elu veereb langusse nagu mööda kunkanõlva kolinal allakihutav ratas.
Nõnda tuleb siis hoolega läbi mõelda, millised kõikvõimalikest soovidest elus tähtsale kohale seada. Need, mis võrdluses peale jäävad, tuleb kohe käsile võtta, kõik muu aga mõtetest sootuks välja heita. Samuti on tarvis iga päev ja iga tund esilekerkivatest toimetustest vähegi tulusad välja sõelua ja kõigest muust loobuda, sest tähtsa asjada peab alati kiirustama. Kui südames ei jätku söakust teistest meelepärastest asjadest lahti öelda, jäävad kõik tööd lõpule viimata.
Leidub inimesi, kes ütlevad, et öö saabudes kaob asjade välimusest peen võlu. Milline tuimus! Igasugune vaevalt tajutav ilu, kõik kaunistused ja värvivarjundid on just öösel eriti haaravad. Päevad on õige ringi käia tavalises, lihtsas rõivastuses, öösel aga mõjuvad väga meeldivalt just peened ja säravad riided. Samuti on inimestega- õilis nägu tundub laternavalgel veel õilsam ning kõneleja sõnade kõla pääseb läbi pimeduse kuulduna palju paremini mõjule ning erutab südant.
Kes kavatseb Buddha õpetuse käsile võtta alles pärast kõikide himude rahuldamist- kui siis veel aega peaks jääma-, saab näha, et himudele ei tule iial lõppu. Ja mida on siis ühe unetaolise elu jooksul üldse võimalik saavutada? Kõik meie soovid on tühi meelepete. Kui neid peaks südamesse tungima, tuleb endale selgeks tea, et tegemist on eksitavate ja häirivate viirasmõtetega ning ühelegi neist ei tohi järele anda. Kohe, kui mustuhat kõrvalist asja on alla surutud ja meel on valmis pöörduma Buddha teele, kaovad kõik segajad ja kohustused ning süda ja keha võivad üheskoos hakata nautima igavest rahu.
Ikka tuleb meeles pidada, et inimese keha on püsitu ja surm luurab teda igal sammul, ainsalgi hetkel ei tohi seda ära unustada. Kas seda teades võiks siis keegi väita, et muutlikust maailmast pärit sedajad pole loomult madalad või et Buddha õpetusse süvenemine on tühine tegevus?
Mis viitab madalale meelele: liiga palju tarbeasju ümberringi. Liiga palju pintsleid tušinõu juures. Liiga palju buddhakujusid kodutemplis. Liiga palju kive, puid ja taimi aias. Liiga palju lapsi majas. Liiga palju sõnu kellegagi kohtudes. Liiga palju vooruslikke tegusid palvelehele üles tähendatud.
Asjad mis ei mõju ebameeldivalt, hoolimata suurest hulgast: käsikirjad käsikirjakärus ja prügi prügikastis.
Vaene arvab, et heade kommete juurde kuulub väärtuslikke kingituste tegemine, ning kõrgesse ikka jõudnud peab vooruseks oma jõudu teiste heaks kulutada. Tõeliseks tarkuseks tuleb aga nimetada oskust oma piire ära tunda ning poolele teele peatuma jääda, kui aetakse taga saavutamatut. Kui teised seda õigel hetkel meelde ei tuleta, on see nende süü. Kui inimene ise oma piire ei tunne ning ennast üle jõu kulutab, on see tema oma süü. Vaesest, kes oma piire ei tunne, võib saada varas, ja vanur, kes oma piire ei tunne, saab tõved kaela.
Üldse, kas võib öelda, et kuu ja lilled pakuvad rõõmu ainult neid vaatavale silmale? Palju rohkem huvi pakub kevad, mis ilmub kujutlusse ka siis, kui toast välja ei minda, või kuupaistes öö, kui püsida magamiskambris. Väärt inimene ei lase vaimustusel end kunagi lõpuni kaasa viia, ka rõõmustades säilitab ta enesevalitsuse. Ainult kolkakülade elanikud satuvad vahetpidamata kõigest vaimustusse. Lilli vaadates trügivad nad neile ikka liiga lähedale ja jõllitavad neid, unustases kõik muu, siis joovad nad saket ja kirjutavad rengasid ning lõpuks murravad nad südametult endale suuri oksi kaasa. Allikat märgates topivad nad sinna oma käed või ronivad lausa jalgupidi sisse; kui lumi on maha sadanud, peavad nad ringimata puhtale pinnale oma jalajäljed jätma. Et kõike siin ilmas on võimalik ka kaugelt imetleda, sed nad ei taipa.
Erak, kes on maailmale selja pööranud, imetleb oma rohuonni rahus kivide ja oja ilu ning arvab, et kõik halb juhtub kuskil mujal- aga mis tuge on tal sellest? Kas jätab meie vaenlane püsitus siis mägederüpe vaikuses oma hoobi andmata? Erak kohtub surmaga samuti kui sõdur lahingus.
Tark mees küll pärast surma suuri varandusi järele ei jäta. Väärtuseta asjade kokkukuhjamine ei tee kellelegi au, aga hinnalised asjad võtavad endise omaniku südame ühes ning meenutavad surma lähedust. Seda raskem on tunne, kui neid on üleliia palju. Lisaks juhtub, et pärijad lähevad jagamisel omavahel kaklema, igaüks neist karjub: "Just mina pean selle saama!" See on sündsusetu vaatepilt. Kui on soov endast pärast surma kellelegi midagi mälestuseks jätta, tuleb see asi juba elu ajal ära kinkida. On asju, ilma milleta ei saa igapäevases elus läbi, aga nendele lisaks pole küll mingit omandit tarvis.
Iga oma ala meistrit taeva all on alguses sõimatud käpardiks ning kahtlemata on ta teinud ka vigu. Aga ta on oma kunsti reeglitest kinni pidanud, võtnud eriala endale elu sisuks ja ei ole lasknud ennast sellest eemale meelitada. Nii on ta maailmas kuulsaks saanud ning teda peetakse rahvahulkade õpetajaks. See kehtib kõikide kunstide kohta.
Kui siin maailmas kaks inimest kokku saavad, ei suuda nad kuidagi kaua vaikida. Tingimata on neil vaja sõnu. Nende vestlusi kuulates tuleb ilmsiks, kui palju on neis kasutut loba. Räägitakse edasi ilma kuulujutte, arutatakse inimeste voorusi ja puudusi. Nii neile endile kui ka teistele võib kõigest sellest sündida ainult kahju, kasu ei mingit. Aga vesteldes ei saa nad ise aru, et tegelikult pole neid sõnu tarvis kummalegi.
Buddha on õpetanud: "Kes võtab sakenõu ja sunnib teist inimest jooma, sünnib järgmises viiesajas elus kätetuna."
Üks mees õpetas oma poega, kelle ta mungaks andis: "Õppides pea silmas, et saaksid selgeks põhjuse ja tagajärje seosed, et jutlustajana mööda ilma ringi sõites toime tulla." Poes otsustas isa õpetuse järgi käia. Et end jutlustaja töö vastu ette valmistada, asus ta kõigepealt ratsutamist õppima. Võib ju juhtuda, et vaimuliku järele saadetakse kuskilt kaudemalt ja tal pole kandetooli või tõlda käsutada, nii et sõida tuleb hobuse seljas. Kui siis jutlustaja sadulasse hüpatud ei saa, vaid maha kukub, on ikka häbi küll. Järgmiseks otsustas ta õppida lõbusaid laulukesi esitama, et peremees ei peaks teda kuivaks ja kunstianneteta mungaks, kui talle pärast toimingute lõppu pisut saket ja kerge eine pakutakse. Neis kahes saavutas ta järjest kõrgema taseme, aga kui ta lõpuks nii kaugele jõudis, et võis end lausa asjatundjaks pidada, oli ta juba nii vanaks saanud, et vaimuliku tarkuse õppimiseks ei jäänudki enam aega.
See munk pole sugugi üksikjuhtum, meie maailm on sellistest inimestest tulvil. Noorpõlves tahaksid nad tegeleda kõigega järjepannu: luua alust oma kuulsusele, püüda suurte õpetuste saladustesse tungida, õppida vähemaid kunste ja omandada haridust. Aga südames on neil selline tunne, nagu oleks ees lõputult pikk tulevik. Neil ei ole oma saatuse pärast mingit muret ja nii nad jätavad tähtsad asjad hooletusse, võttes alati esmalt käsile otse silme ees seisvad, nii öelda pakilised tegemised. Nõnda saadavadki nad mööda kuid ja päevi, kuni saavad vanaks ja tuleb välja, et nad ei ole millegagi toime tulnud. Selgeks pole nad õppinud ühtki kunsti ja eluredelil pole nad ka väärilisse kõrgusse jõudnud. Kahetsusest hoolimata ei saa nad nüüd enam algusaegadesse tagasi pöörduda ning nende elu veereb langusse nagu mööda kunkanõlva kolinal allakihutav ratas.
Nõnda tuleb siis hoolega läbi mõelda, millised kõikvõimalikest soovidest elus tähtsale kohale seada. Need, mis võrdluses peale jäävad, tuleb kohe käsile võtta, kõik muu aga mõtetest sootuks välja heita. Samuti on tarvis iga päev ja iga tund esilekerkivatest toimetustest vähegi tulusad välja sõelua ja kõigest muust loobuda, sest tähtsa asjada peab alati kiirustama. Kui südames ei jätku söakust teistest meelepärastest asjadest lahti öelda, jäävad kõik tööd lõpule viimata.
Leidub inimesi, kes ütlevad, et öö saabudes kaob asjade välimusest peen võlu. Milline tuimus! Igasugune vaevalt tajutav ilu, kõik kaunistused ja värvivarjundid on just öösel eriti haaravad. Päevad on õige ringi käia tavalises, lihtsas rõivastuses, öösel aga mõjuvad väga meeldivalt just peened ja säravad riided. Samuti on inimestega- õilis nägu tundub laternavalgel veel õilsam ning kõneleja sõnade kõla pääseb läbi pimeduse kuulduna palju paremini mõjule ning erutab südant.
Kes kavatseb Buddha õpetuse käsile võtta alles pärast kõikide himude rahuldamist- kui siis veel aega peaks jääma-, saab näha, et himudele ei tule iial lõppu. Ja mida on siis ühe unetaolise elu jooksul üldse võimalik saavutada? Kõik meie soovid on tühi meelepete. Kui neid peaks südamesse tungima, tuleb endale selgeks tea, et tegemist on eksitavate ja häirivate viirasmõtetega ning ühelegi neist ei tohi järele anda. Kohe, kui mustuhat kõrvalist asja on alla surutud ja meel on valmis pöörduma Buddha teele, kaovad kõik segajad ja kohustused ning süda ja keha võivad üheskoos hakata nautima igavest rahu.
Sunday, April 19, 2015
Friedrich Nietzsche "Ecce Homo"
"Ecce Homo" on Nietzsche autobiograafiline teos, kus ta võtab oma sõnadega (ja päris mahlakatega, sealjuures) kokku oma elutöö viljad. Ilmselt polnud just kõige targem valik võtta esimeseks Nietzsche teoseks just see raamat, kuna ta analüüsis siin oma teoseid, millest mul ülevaadet polnud. Teisalt andis see mulle põgusa arusaama Nietzschest kui indiviidist (või nagu talle meeldiks- üliinimesest), tema kirjastiilist ja teemadest, mis teda puudutasid. Teose algus oli paljutõotav- oli huvitav lugeda Nietzsche heietusi ühiskonna, moraali, kristluse, kaaskondlaste ja sakslaste suhtes. Raamatu lõpp muutus igavaks, aga ilmselt just seetõttu, et ma polnud ta teostega kursis. Vormilt meenutas see veidi Rosseau "Üksildase uitaja mõtisklusi". Nietzsche ülistas samamoodi üksindust, looduses viibimist ja väga olulisel määral rõhutas ta kliima- ja toitumisharjumusi inimese heaolu kujundamisel: "Kuid üksildus on minu hädavajadusi, teisisõnu, tervenemine, naasmine ensese juurde, hingetõmme vabas, kerges, värelevas õhus..." Nietzsche oli ääretult kriitiline tubase eluviisi suhtes: "Istuda nii vähe kui võimalik; mitte usaldada ühtki mõtet, mis pole sündinud vabas õhus ja vaba liikumise viljana- mida ka musklid poleks pühitsenud." Toasistumine oli Nietzsche meelest irooniliselt lausa päris patt püha vaimu vastu. Ridade vahelt tuli välja pisut ka Nietzsche zen-budistlik elufilosoofia: "Veel praeguselgi hetkel vaatan ma oma tulevikku- avarat tulevikku!- kui tüünet merd: mitte minid ihad ei säbrusta tema pinda." Eriti puudutatuna tundsin ma end Nietzsche kriitikast liigse lugemuse suhtes. Kui üldiselt seostatakse suurt lugemust positiivsete aspektidega, siis Nietzsche põhjendas väga hästi ära vastupidise argumendi. Nimelt kaotavad tema meelest õpetlased, kes ainult raamatuid lappavad, viimaks võime midagi oma peaga välja mõelda. Loomulikult annab lugemus juurde palju mõtteid ja ideid, aga seda enam vähenevad indiviidi autentsed mõtted. Pea muutub sisuliselt lihtsalt google'i otsingumootoriks, kust ei tule midagi originaalset. Loovus kaob. Eriti hästi ilmestab seda meie aegunud koolisüsteem, mille eesmärgiks näib siiski faktiteadmiste tuupimine, mis üldiseks tervikuks seostamata ja enesele lahti mõtestamata, peale eksami sooritamist unustusse vajuvad. Teisalt väitis isegi autor, et tema eelistatuimaks puhkamisviisiks on lugemine. See eest valib ta väga kriitiliselt oma lugemisvara. Mina selles vaatenurgas nii kindlameelseks ei jääks- loomulikult ei ole mõtet kõike lugeda, aga huvi tuleks siiski kõige vastu tunda ja lapse kombel ringi avastada- asjad, mille suhtes meil on eelarvamused, võivad tutvumisel hoopis vastupidise mulje tekitada. Teisalt suurte meeste papagoiks muutuda ka ei tahaks. Nietzsche ise väitis, et suured ja geniaalsed mõtted tulid tal just tänu haigusest tingitud üksinda olesklemisele ja raamatutest hoidumisele. Loomeperioodil ei lasknud ta endal midagi lugeda. Olen sama kuulnud ka paljudelt muusikutelt, kes loometöö juures ei saa teist muusikat kuulata. Ilmselt on väga lihtne kaotada nii oma autentsus. Üldiselt võis raamatust leida huvitavaid ja ka mitte nii huvitavaid mõttekäike ning anda endale põhiteadmised Nietzsche loominguga sügavamaks tutvumiseks. (Kaheks aastaks eraldusse minemine peab veel ootama)
Mõned tsitaadid veel: (turukärbes nagu ma olen, armastan ma tistaate)
"Vihavimm, mis sündinud nõrkusest, on kahjulik eelkõige nõrgale endale- kui aga eeldada rikast natuuri, siis on ta ülearune tunne, tunne mida valitseda on vaat et rikkuse tõend."
"Saksa vaim on indigestioon, seedehäire, ta ei saa millestki jagu."
"Õpetlane, kes õigupoolest veel ainult raamatuid "lappab"- filoloog mõõdua normiga umbes 200 päevas- kaotab viimaks täiesti võime midagi oma peaga välja mõelda. Ja kui ta parajasti ei lappa, siis ta ka ei mõtle. Mõeldes ta vastab ärritusele (loetud mõttele)- kuni ta viimaks üksnes reageerib. Õpetlane paneb kogu oma jõu juba valmismõeldud mõtete eitamisse või jaatamisse, nende kritiseerimisse- ise ta enam ei mõtle... Tema enesekaitseinstinkt on nürinenud; vastasel korral oskaks ta end raamatute eest kaitsta. Õpetlane on decadent. -Omaenese silmil olen ma näinud, kuidas andekad, vaba ja rikkaliku eelsoodumusega natuurid juba kolmekümnendais aastaid end "raisku loevad", saades tühipaljaiks tuletikukesteks, kes hõõrdudes sädeme- "mõtte" esile toovad."
"Vastuväiteid kutsub esile ka kannatamine üksinduse all- mina ise olen alati vaid "paljunduse" all kannatanud..."
"Lõppudelõpuks ei või mitte keegi mitte millestki- raamatud kaasa arvatud- välja meelitada häält, mida temas endas pole."
3/5
Mõned tsitaadid veel: (turukärbes nagu ma olen, armastan ma tistaate)
"Vihavimm, mis sündinud nõrkusest, on kahjulik eelkõige nõrgale endale- kui aga eeldada rikast natuuri, siis on ta ülearune tunne, tunne mida valitseda on vaat et rikkuse tõend."
"Saksa vaim on indigestioon, seedehäire, ta ei saa millestki jagu."
"Õpetlane, kes õigupoolest veel ainult raamatuid "lappab"- filoloog mõõdua normiga umbes 200 päevas- kaotab viimaks täiesti võime midagi oma peaga välja mõelda. Ja kui ta parajasti ei lappa, siis ta ka ei mõtle. Mõeldes ta vastab ärritusele (loetud mõttele)- kuni ta viimaks üksnes reageerib. Õpetlane paneb kogu oma jõu juba valmismõeldud mõtete eitamisse või jaatamisse, nende kritiseerimisse- ise ta enam ei mõtle... Tema enesekaitseinstinkt on nürinenud; vastasel korral oskaks ta end raamatute eest kaitsta. Õpetlane on decadent. -Omaenese silmil olen ma näinud, kuidas andekad, vaba ja rikkaliku eelsoodumusega natuurid juba kolmekümnendais aastaid end "raisku loevad", saades tühipaljaiks tuletikukesteks, kes hõõrdudes sädeme- "mõtte" esile toovad."
"Vastuväiteid kutsub esile ka kannatamine üksinduse all- mina ise olen alati vaid "paljunduse" all kannatanud..."
"Lõppudelõpuks ei või mitte keegi mitte millestki- raamatud kaasa arvatud- välja meelitada häält, mida temas endas pole."
3/5
Tuesday, April 14, 2015
Susan Brown "Does Work Really Work"
Those who do work (and they are becoming less numerous as our economies slowly disintegrate) are something — they are teachers, nurses, doctors, factory workers, machinists, dental assistants, coaches, librarians, secretaries, bus drivers and so on. They have identities defined by what they do. They are considered normal productive members of our society.
Whether machinist, dancer, teacher, secretary, or pharmacist, it is not only one’s skills that are being sold to an employer, it is also one’s very being. When employees contract out their labour power as property in the person to employers, what is really happening is that employees are selling their own self determination, their own wills, their own freedom. In short, they are, during their hours of employment, slaves.
Increasing the amount of free work in our lives requires that we be conscious of the corrupting effects of money and barter. Thus, baby-sit your friend’s children not for money, but because you want to do so. Teach someone how to speak a second language, or edit someone’s essay, or coach a running team for the simple pleasure of taking part in the activity itself. Celebrate giving and helping as play, without expecting anything in return. Do these things because you want to, not because you have to.
Whether machinist, dancer, teacher, secretary, or pharmacist, it is not only one’s skills that are being sold to an employer, it is also one’s very being. When employees contract out their labour power as property in the person to employers, what is really happening is that employees are selling their own self determination, their own wills, their own freedom. In short, they are, during their hours of employment, slaves.
Increasing the amount of free work in our lives requires that we be conscious of the corrupting effects of money and barter. Thus, baby-sit your friend’s children not for money, but because you want to do so. Teach someone how to speak a second language, or edit someone’s essay, or coach a running team for the simple pleasure of taking part in the activity itself. Celebrate giving and helping as play, without expecting anything in return. Do these things because you want to, not because you have to.
Subscribe to:
Posts (Atom)