Stefan Klein "Aeg"

On silmapilke, mil aja seadused näivad oma kehtivuse minetavat. Need on hetked, mida nimetatakse maagilisteks: mäetipul või silmitsi ookeani murdlainetusega, loomepalangus või armuakti ajal kaotavad plaanid, mured, mälestused oma tähenduse. Aeg jääb seisma; üks silmapilk hõlmab kõike, mis kunagi on olnud ja olema saab.

Kelladest ei ole tänapäeva ühiskonnas kellegi pääsu. Nad on igal pool. Kogu elu on nende järgi seatud. Me ajame taga kohe-kohe kukkuvad tähtaegu ja mõtleme kahetsusega kõigele sellele, mida meelsasti teeksime, kui vaid teaksime, millal.

Tundub, nagu oleks kellade käiguga läbi põimunud üks teine, omaette aeg- aeg, mis tekib meis endis.

Sisemine aeg allub omaenda salapärastele seadustele. Miks mööduvad just ebameeldivad olukorrad nii aeglaselt, õnnehetked seevastu nõnda kiiresti?

Niikuinii on väline aeg vaid tibatilluke kild sellest, mida me kogeme oma elu ajana. Sekundiosuti tunneb üksnes olevikku. Minevikku ja tulevikku ta käsitada ei suuda. Inimesed elavad siiski ka oma mälestustes- see on omamoodi mälus möödunud aeg.


Päeva ja öö vaheldumise rütm on inimesele sünnist saati sisse programmeeritud, kuid argielus joondume minutite ja tundide järgi.

Looduslikud erinevused on tohutud: kui inimesed jäetaks ilma välise sunduseta nende oma rütmi hooleks, heidaks osa neist magama alles siis, kui teine osa juba üles ärkab.

Kui mitte midagi ei muutu, näib ka aeg peatuvat. Niisiis saame hetke venitada, püsides mõttega ühe asja juures.

Me ei suuda kunagi olla midagi tegemata. Nagu vesi voolab tühja pudelisse, kui see järve viata, täitub ka tühi mõistus kohe mõtetega.

Kes aga treenib oma taju ja õpib käesolevast hetkest rohkem osa saama, täheldab kohe kahte kõrvalmõju: esiteks muutub ajatunnetus. Mida rohkem igast hetkest meeltega tajutakse, seda rikkam ja pikem tundub aeg tagasivaates. Tund aega huvitavat vestlust paistab tagantjärele lõpmata palju pikem kui tund, mis on veedetud hajameelselt uneledes. Andes oma ajale rohkem elu, anname ka elule rohkem aega.

Ja lõpuks parandab teravam tajumine meeleolu. Sest aju on seatud nii, et me kogeme ärksa tähelepanu seisundit rõõmuküllasena.

Tema lugu, kuitahes traagiline see ka on, puudutab kaht meie sügavaimat igatsust: ühest küljest tahaksime nautida olevikku nii, et meid ei segaks mõtted minevikust ja tulevikust. Ekstaas tähendab maailma tajumist nii intensiivselt, justkui näeksime kõike esmakordselt. Teisest küljest aga sooviksime just neid hetki alatiseks kinni hoida, neid mälus konserveerida.

Möödaniku kogemused kujundavad isiksust- me oleme teatud mõttes nagu poolile keritud aeg.

Ilmselt te teate, milline oli ilm, kui te eile hommikul tänavale astusite, mitte aga seda, mis värvi oli auto, mis oli pargitud koduukse ette.

Seega ei ole mälestus salvestatud nüüdishetk. Kui kogemusest saab mälestus, siis see muutub. See lõhutakse ära. Aju jätab aga meelde mitte ainult üksikuid osakesi, vaid ka selle, kuidas need on omavahel seotud.

Enamik pusletükke on puudu, sest neid pole seal kunag iolnudki. Sellest hoolimata arvame, et meil on silme ees enam-vähem täielik pilt minevikust. Aju lisab nimelt sundimatult puuduvad andmed, ja kui puuduvad usutavad viited, mõtleb ta need lihtsalt välja.

Ja siiski valmistab aja osas järelduste tegemine meile suuri raskusi, kui asume oma minevikus jälgi ajama. Kõik, mis esile kerkib, jääb poolikuks: paar stseeni siin, paar muljet seal.

See, mida me meenutades kogeme, on midagi palju enamat kui kõigest taaskohtumine kadunud ajaga. Sest mälestused ei ole lihtsalt kusagil tallel, vaid me loome neid. Me jutustame oma lugu endale uuesti ja sealjuures tekib mineviku side olevikuga.

Meenutamine on seega aktiivne protsess. Ja kui elame möödunud sündmust vaimus uuesti läbi, mõjutame sellega ka salvestatud informatsiooni- olevik muudab minevikku.

See võib ka olla üks põhjus, miks on vanematel inimestel nende nooruaastad või sõjaaja kogemused silme ees eredamalt kui kõik see, mida nad on kogenud hilisemas eas- nad on neid tihedamini meenutanud, neist rohkem rääkinud.

Kui aga võtame ette ringkäigu oma mälus, oleme ise oma mälu ehitusmeistriteks.

Kas on olevik huvitav ja näib kiiresti mööduvat- siis korvatakse see meile rikkalike mälestustega. Või siis venib olevik nagu närimiskumm, kuid tundub hiljem mälus lühendatud olevat.

See on televisiooni ja teiste meediakanalite sageli tähelepanuta jäetud mõju: nad ei kuluta mitte ainult aega, mida annaks ehk mõttekamalt veeta, vaid loovad ka mälestustevaba tsooni. Liialdades võib öelda, et elektrooniline meelelahutus lühendab elu.

Mõni aasta pärast puberteedi lõppu hakkab alles äsja nii visalt veninud aeg korraga tõttama. Kohustusi tuleb juurde, päevad aga pikemaks ei muutu.

Tundidest, mis nooruses näisid lõputud, saab kasin vara. Meil tuleb valida; me sõlmime vähem sõprussuhteid, sest kõhkleme oma õhtuid kinkimast inimesele, kes võib osutada igavaks või närvesöövaks tüübiks. Samas on meie elu silmapiir veel kord avardunud- mineviku suunas, sest võime tagasi vaadata üha rohkematele aastatele; ja pilku tulevikku heites oleme saanud teadlikuks sellest, et meie võiimalused ei ole enam piiratud.

Kas vanemad mälestused ei peaks olema kõige enam tuhmunud ja uuemad seevastu hulga kirjukamad ning ka arvukamad? Miks on asi täpselt vastupidi, selgitab eespool kirjeldatud ja kinnistust leidunud reministsentsiefekt: nooremas eas talletab aju rohkem muljeid. Ja just neid kõige varasemaid mälestusi ei ohusta unustamine hiljem enam peaaegu üldse. See, kas kogemus paneb mälus ajale vastu või ei, otsustatakse nimelt ära juba alguses. Kui mälestus on püsinud esimesed aastad, jääb ta tavaliselt alatiseks alles. Seepärast suudavad isegi kaheksakümneaastased inimesed oma noorusest pajatada nii, justkui olnuks see alles eile.

Neil, kes on vaimselt aktiivsed, möödub vanaduspõlv aeglasemalt.

Kui kaks inimest tähistavad oma viiekümnendat sünnipäeva, siis võib üks neist ilma pikemata meenutada poole rohkem mälestusi kui teine. Tema senine elu ei tundu mitte ainult rikkam, vaid ka poole pikem.

Küsimus sellest, millega oma elu täita, sageli enam päevakorda ei tõusegi. See jääb tagaplaanile, kuna me näeme end päevast päeva mähituna rohkematesse kohustustesse kui jõuame täita. Nii elame üha lühema aja peale ette vaadates, meil on silme ees veel vaid eesmärgid, mida peame saavutama kas täna või järgmisel nädalal- või mis meil võivad saavutamata jääda.

Probleemi juureks ei ole mitte liiga vähe aega ja väljastpoolt peale sunnitud liig kiire tempo, vaid kolm faktorit, mis tulenevad meie oma siseelust: vähene keskendumisvõime, stress ja tüdimus.

Inimesed hakkasid oma tähelepanu suunama üha lühematele ajalõikudele. "Viieminutilised vestlused, minutipikkued telefonikõned, kõigest viiesekundilised keskustelud jalgrtta seljas", olevad kujunenud tavaliseks, märkis Saksa lähiajaloolane Karl Lamprecht."

Elu sarnaneb maratonijooksuga: seal, kus üksik jooksja oleks juba ammugi alla andnud või vähemalt rahulikuma tempo valinud, surub ta tropis hambad kokku ja jätkab jooksmist, sest keegi ei taha ju teistega võrreldes maha jääda. Nii saab kiirustamisest epideemia- kuni esimesed kokku varisevad.

Sotsioloogid nimetavad seda "sündmuste ühiskonnaks"- meeleärritusi on suvalisel hulgal ja kohe. Meil puudub ainult aeg, et neid nautida.

Sest aju ei suuda uut informatsiooni piisavalt kiiresti töödelda. Sellest dilemmast on ainult kaks väljapääsu. Me kas pühendame igale ärritusele vähem aega ja pöördume kohe järgmise teabe poole, mis saabub. Nii muutub tähelepanu hüplikuk. Kontsentratsioon väheneb, me ei ole enam võimelised kauem ja põhjalikumalt ühe asjaga tegelema. Või siis teeme valiku. Sel juhul jätame uue, peale tuleva informatsiooni tähelepanuta, et vanemat pisut kauem töödelda- andmete kuhi peas ei tohi suuremaks kasvada. Mõlemal juhul ei kasuta me pakutavat ära, sest kui hüppame ühe ärrituse juurest teise juure, läheb meil kaduma suurem osa vastuvõetud teabe sisust. Kui aga teeme valiku, ei jõua enamik signaale välisilmast isegi mitte meie teadvusse.

Kõik mis meie ümber muutub, äratab tähelepanu, soovime me seda või mitte. Pilk liigub automaatselt sinna. Nii võime tänapäeval arvuti ees istude väga hästi teada, kui tühine on enamik meili teel saabuvatest sõnumitest- aga me tormame nende kallale siiski niisama pingsalt, nagu savannielanik teritas kõrvu, kui kuulis puuokstes sahinat.

Kuna tähelepanu suunab end ise, on raske selliseid signaale tahtlikult eirata. Aga ehk me ei tahakski seda teha. Olgu siis uus nägu või ka kõigest parajasti saabuv e-mail- uus informatsioon, mis meie teadvusse jõuab, tähendab elevust, tekitab väikese flash'i. Efekt on tõepoolest võrreldav uimastiga; selliseid ained nagu niktoiin ja esmajoones kokaiin avaldavad mõju ühtedele ja samadele närvikulglatele.

Kui tähelepanu filtrid jäävad auklikuks, kaotame võime järgida enda valitud plaane. Seepärast ongi ärritusi tulvil maailmas nii raske elada isikliku rütmi järgi. Kõik, mis ümberringi toimub, surub meile peale oma tempo. Me järgneme välismaailma sündmustele nagu dresseeritud koer kellukesele.

Narkootikumid viivad aju keemilisel teel erandlikku seisukorda. See, mis täpsemalt ümberringi toimub, ei ole enam huvitav; loeb vaid tugev tunne. Kiires tempos möödunud päev on umbes samasuguse mõjuga. Tempo tekitab sõltuvust.

Nii on paljukirutud kiirustamine veel ebameeldivama tühjusetunde pahupool: sageli topime oma päevad kokkusaamisi täis, et aeg lihtsalt liiga pikk ei tunduks. Rohkem või vähem teadlikult ei püüdle me mitte aja külluse, vaid ajapuuduse poole.

Meie kultuur ei tee sellest dilemmast väljapaasu leidmist just lihtsaks. Oleme viimase ajukääruni omaks võtnud, et ainult täidetud aeg on hea aeg. Meie tööinnust kujundatu ühiskonnas peetakse ajaraisamist kõige hullemaks kõigist pattudest, nagu on märkinud sotsioloog Max Weber.

Inimestel, kes kannatavad pideva kiirustamise all, kipub tähelepanud kõrvale kalduma.

Eksekutiivfunktsioon on loid. Iga kord, kui pühendutakse mõnele teisele tegevusele, võtab see aega.

Kui alustame millegi uuega, eksleb tähelepanud hakatuseks ringi; tööteadlaste uurimuste järgi suudab enamik inimesi kõige varem 15 minuti pärast keskenduda nii, nagu paljus tööülesanded nõuavad. Sinnamaani on nad vastuvõtlikud igale kui tahes väikesele tähelepanud kõrvalekaldumisele.

Niisiis piisab paarist kõnest ja pool päeva ongi raisus. Väljapääs on ilmselge- paljud kirjanikud tõmbuvad üksildastesse paikadesse, et rahus raamatut kirjutada.

Selle, kui tõhusalt eksekutiivfunktsioon töötab, määravad ära kolm faktorit: esiteks isiklik keskendumisoskus, teiseks stressikoormus ja kolmandaks motivatsioon.

Kõige usinamate kohvijoojate hulka kuuluvad inimesed, keda- teavad nas seda ise või mitte- piinab tähelepanuhäire. Sest selle häda põhjuseks on liiga nõrk eksekutiivfunktsioon, ja selle puuduse vastu saab ajutiselt abi kofeiinist. Tähelepanuhäirega inimestel ei õnnestu oma kavatsusi sobivasse järjekorda seada. Eeskätt ei talu nad viivitusi. Väikelapse kombel jälgivad nad jalamaid iga impulssi, kuna ei suuda soovi otsekohe mõnu kogeda hilisema tasu nimel alla suruda.

Erinevalt loomadest reageerivad inimesed mitte ainult sellele, mida nad tajuvad; nad kujutlevad lisaks ka tulevikku. Ja stressireaktsiooni käivitamiseks piisav juba võimaliku ohu ettekujutamisest.

Stressi ei koge me seega mitte siis, kui aega on vähe, vaid siis, kui meil puudub enda meelest aja üle kontroll.

Kes ei saa ise oma aja üle otsustada, sureb varem. Kui peame tingimusteta võõra rütmiga kohanduma, tunneme abitust.

Kas kontrolli kaotamine seletab ka seda, miks stressi üle kurtmine muutub valjuhäälsemaks, ehkki me ei ole vaba aja poolest keskeltläbi vaesemad kui varem? Rohkem inimesi kui iial enne kannatab selle all, et peab olema pidevalt kättesaadav- või nad vähemalt arvavad, et neilt seda nõutakse.

Nii tunduvad mobiiltelefon ja Internet paljudele inimestele edasiminekuna nende enesemääramise arvelt. Me tunneme end üha sagedamini marionettidena, mille niite tõmbavad teised.

La Feure oli eeldanud, et kõik emad peavad "vaba aja" all silmas häirimatut aega iseendale ja igatsevad selliseid tunde. Tegelikkuses sõltus tulemus suurel määral emade hariduse astmest. Madalamatest kihtidest naistele tähendas "vaba aeg" esmajoones võimalust tekitada endale koos lastega paar mõnusat tundi, mängida nendega, minna jäätist sööma või ka poodi."
Kõrgema haridusega naised seevastu mõtlesid täpselt vastupidi. Ka neile meeldis oma tütarde ja poegadega koos olla, kuid nende silmis oli see kohustus, mitte puhas nauding. "Vaba aeg" tähendas nende emade meelest pigem üksi spordiklubis lõõgastumist või partneri seltsis väljaminemist.

Ka inimestel, kes kannatavad tähelepanuhäire all, ei lähe ses osas kuigi hästi: kes saab tulevikust liiga vähe aimu, muutub tasakaalutuks ja võimetuks oma aega jaotama. Ajule, mis ei suuda kuigi hästi tulevikku kujutleda, on suured ja kauged eesmärgid vähem väärt kui väike tasu otsekohe.

Täielik keskendumine ühele ülesandele on seega saavutatav vaid siis, kui meil on kaugem eesmärk nii kindlalt ja nii ahvatlevana silme ees, et mõistus enam kõrvalekallutamisele ei allu.

Kes põlgab selle arusaama liiga äraleierdatuks, sellel jääb märkamata, et seda on lausa ületamatult raske aksepteerida: suurem osa igapäevasest kiirustamisest tuleneb lihtlabaselt sellest, et me ei ole valmis millestki loobuma.

Lõpuks ei ole tänapäeva inimesed suutelised kujutlema, et aeg võiks mitte kehtida.

Probleem ei ole sugugi selles, et meie aeg on kasin. Pigemini on meil probleeme sellega, et me ei oska kuigi hästi ajaga ümber käia

See, kas saame õige hoo sisse vara või hilja, on meile sündides kaasa antud. Oma eluviisi on võimalik kohandada ainult sisemise päevakellaga. Kes üritab vastupidist, maksab selle eest kallist hinda.

Pidev üliagarus röövib jõudu, teeb võimatuks sügavama järelemõtlemise ja lõhub inimsuhteid.

Aja tõhusama kasutamise võtmeks on suurem kontroll iseenda ja tunnete üle.

Erich Fromm "The art of loving"

Erich Fromm oli saksa-ameerika psühhoanalüütik, filosoof ja sotsioloog. 1956-ndal aastal kirjutatud "Armastuse kunst" on filosoofiline teos, mis püüab anda ülevaate armastuse olemusest inimese jaoks ning armastamise oskuse puudujääke kapitalistlikus ühiskonnas.

Armastus on üks inimeksistentsi kõige olulisemaid mõisteid. Tundub, et armastus on ainus edasiviiv, lootust äratav jõud siin maailmas. Kõik inimesed on loodud armastama, otsima armastust. Seda eelkõige seetõttu, et inimese sügavaimaks vajaduseks on üle saada tema enda keha ja minatajuga tekkinud eraldatusest kõigest muust elavast ta ümber.

Kuid hoolimata vajadusest armastuse järgi, ei tundu inimene oskavat armastuse kunsti. Fromm'i meelest on selle peamiseks põhjuseks see, et enamik inimesi näeb armastust eelkõige esmajoones ihas olla armastatud, kui iseenda võimet armastada. Eeldatakse, et armastamine iseenesest on lihtne, raske on vaid leida seda õiget armastuse objekti või olla ise kellegi poolt armastatud.

Fromm'i meelest on armastus võimeline sündima ainult andmisaktis. Tema meelest on andmine võimekuse ülim väljendus, milles inimene kogeb oma jõudu, rikkust ja võimeid. "Mitte see, kellel on palju, ei ole rikas, vaid see, kes annab palju, on rikas." Üks inimene annab teisele enesest kõige hinnalisema- ta annab osa oma elust. Ta jagab oma rõõmu, huvi, teadmisi, huumorit, kurbust- kõike, mis teeb teda elusaks. Ta ei anna selleks, et vastu saada, andmine ise on erakordne rõõm. "Aga kord juba andes elustab ta igal juhul midagi teises inimeses ning see, mis elustub, peegeldub temas eneses; tõelise andmise puhul on paratamatu, et inimene saab seda, mida talle vastu antakse."

Fromm'i meelest on oluline, et armastatute vahel on sõltumatus. "Armastuse paradoks on see, et kaks inimest on üheks saanuna ikkagi kaks." Teisest inimesest lugu pidades, saab armastatud inimene kasvada ja kujuneda enesest lähtuvalt, mitte selleks, et mind teenida.

Autor eristab kahte liiki armastust- matriahaalset ja patriahaalset armastuse vormi. Emaarmastus on oma olemuselt tingimusteta ning see on iga inimolevuse üheks suurimaks igatsuseks- olla teiste poolt armastatud lihtsalt selle pärast, et ma olen. Isaarmastus seab tingimusi, et laps saaks areneda, et tal oleks südikust liikuda edasi. "Ema funktsioon n muuta lapse elu turvaliseks, isa funksioon on talle teadmisi anda, õpetada teda toime tulema nende probleemidega, mida tema ette seab ühiskond, milles ta on sündinud." Lõpuks peab küps inimene jõudma selleni, et ta on enesele nii ema kui ka isa eest. Enamik inimesi sinna kahjuks ei jõua, sest neil on lapsepõlves olnud puudujääk ühest- või teisest armastuse liigist.

Fromm toob välja selle, et tänapäeval levinud romantiline arusaam armastusest, kui "selle ühe ja õige objekti leidmisest", pole tegelikult õige armastus. "Kui inimene armastab ainult seda ühte ning on ülejäänud kaaslaste suhtes ükskõikne, siis ei ole tegemist armastuse, vaid sümbiootilise kiindumuse või paisunud isiksusega. Ometi usub enamik meist, et armastuse määrab objekt, mitte armastamisvõime."

Fromm'i meelst on teise inimese armastamiseks võimeline vaid isik, kes ka iseennast armastab."Kui ta suudab armastada ainult teisi, siis ei suuda ta üldse armastada." Armastus on võimalik vaid siis, kui kaks inimest oma olemusest lähtuvalt teineteisega suhtlevad, kui kumbki iseennast kogeb.

Kõige positiivsemaks lõpujooneks antud raamatu puhul jääb see, et armastamine on tegelikult nagu iga teinegi kunst, milles on võimalik areneda. Nagu igas teiseski kunstis, on heade tulemuste saavutamiseks vaja distsipliini. "Ma ei saavuta kunagi milleski häid tulemusi, kui ma ei tegele selle alaga distsiplineeritult: kõik, mida ma teen siis, kui "tuleb tuju" võib jääda vaid kenaks ja toredaks harrastuseks- sel moel ei saa ma iialgi üheski kunstis meistriks." Tähtis on aga, et distsipliini ei kogetaks kui väljastpoolt surutud reeglit, vaid et see kujuneks inimese enda tahteavalduseks, et see oleks talle meeldiv ning et ta harjuks sellise käitumisviisiga niivõrd, et teda häiriks, kui tal ei ole võimalik nii käituda. Kahjuks on kapitalistlik reeglipärastatud ühiskond tekitanud inimeses tunde, et ta on motiveeritud midagi tegema ainult kellegi teise sunnil, vajadusest teenida elatist, ning vaba aja veetmisel vastandub ta distsipliinile täieliku looderdamisega. Teiseks oluliseks faktoriks on keskendumisvõime. "Ometi on nii, et keskendumisvõimet kohtab meie kultuuris veelgi harvemini kui eneseditsipliini. Vastupidi, meie kultuur soodustav keskendumisvõimetust ja hajali eluviise sel määral, et seda on raske võrrelda millegagi kusagil mujal. Inimene teeb üheaegselt paljusid asju: loeb, kuulab raadiot, räägib, suitsetab, sööb, joob. Ta on avali sui tarbija, kes on valmis kõike neelama: vaatepilte, alkoholi, teadmisi. Keskendumisvõime puudumisest annavad selget tunnistust raskused, mis tekivad siis, kui üksi ollakse." Kolmandaks armastamisvõime arendamise eelduseks on püsivus. Seda on tänapäeva inimese juures aga haruldane omadus. Inimene tahab pigem hoopis kogu aeg kiirustada. "Tänapäeva inimene arvan, et ta kaotab- nimelt aega- kui ta kõike kiiresti ei tee; ometi ei tea ta, mida peale hakata võidetud ajaga- ta lihtsalt lööb seda surnuks."

Tänapäeva inimene kardab ja ei oska armastada. Armastamine on kunst, mida õpetab meile meie perekond, ühiskond ja meile lähedased inimesed. Lapsepõlves tekkinud puudujäägid ja hirmud takistavad meil teisi inimesi armastamast, takistades meil võimalust saada osa inimeksistentsi kõige olulisemast tundest. Kuid positiivne on see, et teadliku distsiplineeritud käitumisega, on kõik inimesed võimelised õppima armastama.

Kenko "Jõudeaja võrsed"

Pole vaja oodata kuni kõrge iga kätte jõuab, et Buddha õpetus käsile võtta. Iidsete haudade seas leidub palju selliseid, kuhu on maetud noored inimesed, Alles ootamatult haigeks jäädes, kui lahkumine siit maailmast seisab iga hetk silme ees, saavad paljud aru, et seni käidud rada on juhtinud vales suunas. Valeks nimetan ma siin seda, et venitatakse kõigega, mida peaks tegema kiiresti, ning ei mallata kannatada asjadega, mis võiksid rahulikult oodata. See toob kaasa kahetsust. Aga mis kasu on kahetsusest viimasel hetkel?

Ikka tuleb meeles pidada, et inimese keha on püsitu ja surm luurab teda igal sammul, ainsalgi hetkel ei tohi seda ära unustada. Kas seda teades võiks siis keegi väita, et muutlikust maailmast pärit sedajad pole loomult madalad või et Buddha õpetusse süvenemine on tühine tegevus?

Mis viitab madalale meelele: liiga palju tarbeasju ümberringi. Liiga palju pintsleid tušinõu juures. Liiga palju buddhakujusid kodutemplis. Liiga palju kive, puid ja taimi aias. Liiga palju lapsi majas. Liiga palju sõnu kellegagi kohtudes. Liiga palju vooruslikke tegusid palvelehele üles tähendatud.

Asjad mis ei mõju ebameeldivalt, hoolimata suurest hulgast: käsikirjad käsikirjakärus ja prügi prügikastis.

Vaene arvab, et heade kommete juurde kuulub väärtuslikke kingituste tegemine, ning kõrgesse ikka jõudnud peab vooruseks oma jõudu teiste heaks kulutada. Tõeliseks tarkuseks tuleb aga nimetada oskust oma piire ära tunda ning poolele teele peatuma jääda, kui aetakse taga saavutamatut. Kui teised seda õigel hetkel meelde ei tuleta, on see nende süü. Kui inimene ise oma piire ei tunne ning ennast üle jõu kulutab, on see tema oma süü. Vaesest, kes oma piire ei tunne, võib saada varas, ja vanur, kes oma piire ei tunne, saab tõved kaela.

Üldse, kas võib öelda, et kuu ja lilled pakuvad rõõmu ainult neid vaatavale silmale? Palju rohkem huvi pakub kevad, mis ilmub kujutlusse ka siis, kui toast välja ei minda, või kuupaistes öö, kui püsida magamiskambris. Väärt inimene ei lase vaimustusel end kunagi lõpuni kaasa viia, ka rõõmustades säilitab ta enesevalitsuse. Ainult kolkakülade elanikud satuvad vahetpidamata kõigest vaimustusse. Lilli vaadates trügivad nad neile ikka liiga lähedale ja jõllitavad neid, unustases kõik muu, siis joovad nad saket ja kirjutavad rengasid ning lõpuks murravad nad südametult endale suuri oksi kaasa. Allikat märgates topivad nad sinna oma käed või ronivad lausa jalgupidi sisse; kui lumi on maha sadanud, peavad nad ringimata puhtale pinnale oma jalajäljed jätma. Et kõike siin ilmas on võimalik ka kaugelt imetleda, sed nad ei taipa.


Erak, kes on maailmale selja pööranud, imetleb oma rohuonni rahus kivide ja oja ilu ning arvab, et kõik halb juhtub kuskil mujal- aga mis tuge on tal sellest? Kas jätab meie vaenlane püsitus siis mägederüpe vaikuses oma hoobi andmata? Erak kohtub surmaga samuti kui sõdur lahingus.

Tark mees küll pärast surma suuri varandusi järele ei jäta. Väärtuseta asjade kokkukuhjamine ei tee kellelegi au, aga hinnalised asjad võtavad endise omaniku südame ühes ning meenutavad surma lähedust. Seda raskem on tunne, kui neid on üleliia palju. Lisaks juhtub, et pärijad lähevad jagamisel omavahel kaklema, igaüks neist karjub: "Just mina pean selle saama!" See on sündsusetu vaatepilt. Kui on soov endast pärast surma kellelegi midagi mälestuseks jätta, tuleb see asi juba elu ajal ära kinkida. On asju, ilma milleta ei saa igapäevases elus läbi, aga nendele lisaks pole küll mingit omandit tarvis.

Iga oma ala meistrit taeva all on alguses sõimatud käpardiks ning kahtlemata on ta teinud ka vigu. Aga ta on oma kunsti reeglitest kinni pidanud, võtnud eriala endale elu sisuks ja ei ole lasknud ennast sellest eemale meelitada. Nii on ta maailmas kuulsaks saanud ning teda peetakse rahvahulkade õpetajaks. See kehtib kõikide kunstide kohta.

Kui siin maailmas kaks inimest kokku saavad, ei suuda nad kuidagi kaua vaikida. Tingimata on neil vaja sõnu. Nende vestlusi kuulates tuleb ilmsiks, kui palju on neis kasutut loba. Räägitakse edasi ilma kuulujutte, arutatakse inimeste voorusi ja puudusi. Nii neile endile kui ka teistele võib kõigest sellest sündida ainult kahju, kasu ei mingit. Aga vesteldes ei saa nad ise aru, et tegelikult pole neid sõnu tarvis kummalegi.

Buddha on õpetanud: "Kes võtab sakenõu ja sunnib teist inimest jooma, sünnib järgmises viiesajas elus kätetuna."

Üks mees õpetas oma poega, kelle ta mungaks andis: "Õppides pea silmas, et saaksid selgeks põhjuse ja tagajärje seosed, et jutlustajana mööda ilma ringi sõites toime tulla." Poes otsustas isa õpetuse järgi käia. Et end jutlustaja töö vastu ette valmistada, asus  ta kõigepealt ratsutamist õppima. Võib ju juhtuda, et vaimuliku järele saadetakse kuskilt kaudemalt ja tal pole kandetooli või tõlda käsutada, nii et sõida tuleb hobuse seljas. Kui siis jutlustaja sadulasse hüpatud ei saa, vaid maha kukub, on ikka häbi küll. Järgmiseks otsustas ta õppida lõbusaid laulukesi esitama, et peremees ei peaks teda kuivaks ja kunstianneteta mungaks, kui talle pärast toimingute lõppu pisut saket ja kerge eine pakutakse. Neis kahes saavutas ta järjest kõrgema taseme, aga kui ta lõpuks nii kaugele jõudis, et võis end lausa asjatundjaks pidada, oli ta juba nii vanaks saanud, et vaimuliku tarkuse õppimiseks ei jäänudki enam aega.

See munk pole sugugi üksikjuhtum, meie maailm on sellistest inimestest tulvil. Noorpõlves tahaksid nad tegeleda kõigega järjepannu: luua alust oma kuulsusele, püüda suurte õpetuste saladustesse tungida, õppida vähemaid kunste ja omandada haridust. Aga südames on neil selline tunne, nagu oleks ees lõputult pikk tulevik. Neil ei ole oma saatuse pärast mingit muret ja nii nad jätavad tähtsad asjad hooletusse, võttes alati esmalt käsile otse silme ees seisvad, nii öelda pakilised tegemised. Nõnda saadavadki nad mööda kuid ja päevi, kuni saavad vanaks ja tuleb välja, et nad ei ole millegagi toime tulnud. Selgeks pole nad õppinud ühtki kunsti ja eluredelil pole nad ka väärilisse kõrgusse jõudnud. Kahetsusest hoolimata ei saa nad nüüd enam algusaegadesse tagasi pöörduda ning nende elu veereb langusse nagu mööda kunkanõlva kolinal allakihutav ratas.

Nõnda tuleb siis hoolega läbi mõelda, millised kõikvõimalikest soovidest elus tähtsale kohale seada. Need, mis võrdluses peale jäävad, tuleb kohe käsile võtta, kõik muu aga mõtetest sootuks välja heita. Samuti on tarvis iga päev ja iga tund esilekerkivatest toimetustest vähegi tulusad välja sõelua ja kõigest muust loobuda, sest tähtsa asjada peab alati kiirustama. Kui südames ei jätku söakust teistest meelepärastest asjadest lahti öelda, jäävad kõik tööd lõpule viimata.

Leidub inimesi, kes ütlevad, et öö saabudes kaob asjade välimusest peen võlu. Milline tuimus! Igasugune vaevalt tajutav ilu, kõik kaunistused ja värvivarjundid on just öösel eriti haaravad. Päevad on õige ringi käia tavalises, lihtsas rõivastuses, öösel aga mõjuvad väga meeldivalt just peened ja säravad riided. Samuti on inimestega- õilis nägu tundub laternavalgel veel õilsam ning kõneleja sõnade kõla pääseb läbi pimeduse kuulduna palju paremini mõjule ning erutab südant.

Kes kavatseb Buddha õpetuse käsile võtta alles pärast kõikide himude rahuldamist- kui siis veel aega peaks jääma-, saab näha, et himudele ei tule iial lõppu. Ja mida on siis ühe unetaolise elu jooksul üldse võimalik saavutada? Kõik meie soovid on tühi meelepete. Kui neid peaks südamesse tungima, tuleb endale selgeks tea, et tegemist on eksitavate ja häirivate viirasmõtetega ning ühelegi neist ei tohi järele anda. Kohe, kui mustuhat kõrvalist asja on alla surutud ja meel on valmis pöörduma Buddha teele, kaovad kõik segajad ja kohustused ning süda ja keha võivad üheskoos hakata nautima igavest rahu.

Friedrich Nietzsche "Ecce Homo"

"Ecce Homo" on Nietzsche autobiograafiline teos, kus ta võtab oma sõnadega (ja päris mahlakatega, sealjuures) kokku oma elutöö viljad. Ilmselt polnud just kõige targem valik võtta esimeseks Nietzsche teoseks just see raamat, kuna ta analüüsis siin oma teoseid, millest mul ülevaadet polnud. Teisalt andis see mulle põgusa arusaama Nietzschest kui indiviidist (või nagu talle meeldiks- üliinimesest), tema kirjastiilist ja teemadest, mis teda puudutasid. Teose algus oli paljutõotav- oli huvitav lugeda Nietzsche heietusi ühiskonna, moraali, kristluse, kaaskondlaste ja sakslaste suhtes. Raamatu lõpp muutus igavaks, aga ilmselt just seetõttu, et ma polnud ta teostega kursis. Vormilt meenutas see veidi Rosseau "Üksildase uitaja mõtisklusi". Nietzsche ülistas samamoodi üksindust, looduses viibimist ja väga olulisel määral rõhutas ta kliima- ja toitumisharjumusi inimese heaolu kujundamisel: "Kuid üksildus on minu hädavajadusi, teisisõnu, tervenemine, naasmine ensese juurde, hingetõmme vabas, kerges, värelevas õhus..." Nietzsche oli ääretult kriitiline tubase eluviisi suhtes: "Istuda nii vähe kui võimalik; mitte usaldada ühtki mõtet, mis pole sündinud vabas õhus ja vaba liikumise viljana- mida ka musklid poleks pühitsenud." Toasistumine oli Nietzsche meelest irooniliselt lausa päris patt püha vaimu vastu. Ridade vahelt tuli välja pisut ka Nietzsche zen-budistlik elufilosoofia: "Veel praeguselgi hetkel vaatan ma oma tulevikku- avarat tulevikku!- kui tüünet merd: mitte minid ihad ei säbrusta tema pinda." Eriti puudutatuna tundsin ma end Nietzsche kriitikast liigse lugemuse suhtes. Kui üldiselt seostatakse suurt lugemust positiivsete aspektidega, siis Nietzsche põhjendas väga hästi ära vastupidise argumendi. Nimelt kaotavad tema meelest õpetlased, kes ainult raamatuid lappavad, viimaks võime midagi oma peaga välja mõelda. Loomulikult annab lugemus juurde palju mõtteid ja ideid, aga seda enam vähenevad indiviidi autentsed mõtted. Pea muutub sisuliselt lihtsalt google'i otsingumootoriks, kust ei tule midagi originaalset. Loovus kaob. Eriti hästi ilmestab seda meie aegunud koolisüsteem, mille eesmärgiks näib siiski faktiteadmiste tuupimine, mis üldiseks tervikuks seostamata ja enesele lahti mõtestamata, peale eksami sooritamist unustusse vajuvad. Teisalt väitis isegi autor, et tema eelistatuimaks puhkamisviisiks on lugemine. See eest valib ta väga kriitiliselt oma lugemisvara. Mina selles vaatenurgas nii kindlameelseks ei jääks- loomulikult ei ole mõtet kõike lugeda, aga huvi tuleks siiski kõige vastu tunda ja lapse kombel ringi avastada- asjad, mille suhtes meil on eelarvamused, võivad tutvumisel hoopis vastupidise mulje tekitada. Teisalt suurte meeste papagoiks muutuda ka ei tahaks. Nietzsche ise väitis, et suured ja geniaalsed mõtted tulid tal just tänu haigusest tingitud üksinda olesklemisele ja raamatutest hoidumisele. Loomeperioodil ei lasknud ta endal midagi lugeda. Olen sama kuulnud ka paljudelt muusikutelt, kes loometöö juures ei saa teist muusikat kuulata. Ilmselt on väga lihtne kaotada nii oma autentsus. Üldiselt võis raamatust leida huvitavaid ja ka mitte nii huvitavaid mõttekäike ning anda endale põhiteadmised Nietzsche loominguga sügavamaks tutvumiseks. (Kaheks aastaks eraldusse minemine peab veel ootama)

Mõned tsitaadid veel: (turukärbes nagu ma olen, armastan ma tistaate)

"Vihavimm, mis sündinud nõrkusest, on kahjulik eelkõige nõrgale endale- kui aga eeldada rikast natuuri, siis on ta ülearune tunne, tunne mida valitseda on vaat et rikkuse tõend."

"Saksa vaim on indigestioon, seedehäire, ta ei saa millestki jagu."

"Õpetlane, kes õigupoolest veel ainult raamatuid "lappab"- filoloog mõõdua normiga umbes 200 päevas- kaotab viimaks täiesti võime midagi oma peaga välja mõelda. Ja kui ta parajasti ei lappa, siis ta ka ei mõtle. Mõeldes ta vastab ärritusele (loetud mõttele)- kuni ta viimaks üksnes reageerib. Õpetlane paneb kogu oma jõu juba valmismõeldud mõtete eitamisse või jaatamisse, nende kritiseerimisse- ise ta enam ei mõtle... Tema enesekaitseinstinkt on nürinenud; vastasel korral oskaks ta end raamatute eest kaitsta. Õpetlane on decadent. -Omaenese silmil olen ma näinud, kuidas andekad, vaba ja rikkaliku eelsoodumusega natuurid juba kolmekümnendais aastaid end "raisku loevad", saades tühipaljaiks tuletikukesteks, kes hõõrdudes sädeme- "mõtte" esile toovad."


"Vastuväiteid kutsub esile ka kannatamine üksinduse all- mina ise olen alati vaid "paljunduse" all kannatanud..."

"Lõppudelõpuks ei või mitte keegi mitte millestki- raamatud kaasa arvatud- välja meelitada häält, mida temas endas pole."


3/5

Susan Brown "Does Work Really Work"

Those who do work (and they are becoming less numerous as our economies slowly disintegrate) are something — they are teachers, nurses, doctors, factory workers, machinists, dental assistants, coaches, librarians, secretaries, bus drivers and so on. They have identities defined by what they do. They are considered normal productive members of our society. 

Whether machinist, dancer, teacher, secretary, or pharmacist, it is not only one’s skills that are being sold to an employer, it is also one’s very being. When employees contract out their labour power as property in the person to employers, what is really happening is that employees are selling their own self determination, their own wills, their own freedom. In short, they are, during their hours of employment, slaves.

Increasing the amount of free work in our lives requires that we be conscious of the corrupting effects of money and barter. Thus, baby-sit your friend’s children not for money, but because you want to do so. Teach someone how to speak a second language, or edit someone’s essay, or coach a running team for the simple pleasure of taking part in the activity itself. Celebrate giving and helping as play, without expecting anything in return. Do these things because you want to, not because you have to.

Ted Kaczynski "Industrial Society and It's Future"

In modern industrial society only minimal effort is necessary to satisfy one's physical needs. It is enough to go through a training program to acquire some petty technical skill, then come to work on time and exert the very modest effort needed to hold a job. The only requirements are a moderate amount of intelligence and, most of all, simple OBEDIENCE. If one has those, society takes care of one from cradle to grave. (Yes, there is an underclass that cannot take the physical necessities for granted, but we are speaking here of mainstream society.) Thus it is not surprising that modern society is full of surrogate activities. These include scientific work, athletic achievement, humanitarian work, artistic and literary creation, climbing the corporate ladder, acquisition of money and material goods far beyond the point at which they cease to give any additional physical satisfaction, and social activism when it addresses issues that are not important for the activist personally, as in the case of white activists who work for the rights of nonwhite minorities. These are not always PURE surrogate activities, since for many people they may be motivated in part by needs other than the need to have some goal to pursue. Scientific work may be motivated in part by a drive for prestige, artistic creation by a need to express feelings, militant social activism by hostility. But for most people who pursue them, these activities are in large part surrogate activities. For example, the majority of scientists will probably agree that the "fulfillment" they get from their work is more important than the money and prestige they earn.

For many if not most people, surrogate activities are less satistying than the pursuit of real goals (that is, goals that people would want to attain even if their need for the power process were already fulfilled). One indication of this is the fact that, in many or most cases, people who are deeply involved in surrogate activities are never satisfied, never at rest. Thus the money-maker constantly strives for more and more wealth. The scientist no sooner solves one problem than he moves on to the next. The long-distance runner drives himself to run always farther and faster. Many people who pursue surrogate activities will say that they get far more fulfillment from these activities than they do from the "mundane" business of satisfying their biological needs, but that is because in our society the effort required to satisfy the biological needs has been reduced to triviality. More importantly, in our society people do not satisty their biological needs AUTONOMOUSLY but by functioning as parts of an immense social machine. In contrast, people generally have a great deal of autonomy in pursuing their surrogate activities.

 But for most people it is through the power process---having a goal, making an AUTONOMOUS effort and attaining the goal---that self-esteem, self-confidence and a sense of power are acquired. When one does not have adequate opportunity to go through the power process the consequences are (depending on the individual and on the way the power process is disrupted) boredom, demoralization, low self-esteem, inferiority feelings, defeatism, depression, anxiety, guilt, frustration, hostility, spouse or child abuse, insatiable hedonism, abnormal sexual behavior, sleep disorders, eating disorders, etc.

Among the abnormal conditions present in modern industrial society are excessive density of population, isolation of man from nature, excessive rapidity of social change and the breakdown of natural small-scale communities such as the extended family, the village or the tribe.

Our lives depend on decisions made by other people; we have no control over these decisions and usually we do not even know the people who make them. ("We live in a world in which relatively few people---maybe 500 or 1,000---make the important decisions," Philip B. Heymann of Harvard Law School, quoted by Anthony Lewis, New York Times, April 21, 1995.) Our lives depend on whether safety standards at a nuclear power plant are properly maintained; on how much pesticide is allowed to get into our food or how much pollution into our air; on how skillful (or incompetent) our doctor is; whether we lose or GET A JOB may depend on decisions made by government economists or corporation executives; and so forth. Most individuals are not in a position to secure themselves against these threats to more than a very limited extent. The individual's search for security is therefore frustrated, which leads to a sense of powerlessness.

 In primitive societies life is a succession of stages. The needs and purposes of one stage having been fulfilled, there is no particular reluctance about passing on to the next stage. A young man goes through the power process by becoming a hunter, hunting not for sport or for fulfillment but to get meat that is necessary for food. (In young women the process is more complex, with greater emphasis on social power; we won't discuss that here.) This phase having been successfully passed through, the young man has no reluctance about settling down to the responsibilities of raising a family. (In contrast, some modern people indefinitely postpone having children because they are too busy seeking some kind of "fulfillment." We suggest that the fulfillment they need is adequate experience of the power process---with real goals instead of the artificial goals of surrogate activities.) Again, having successfully raised his children, going through the power process by providing them with the physical necessities, the primitive man feels that his work is done and he is prepared to accept old age (if he survives that long) and death. Many modern people, on the other hand, are disturbed by the prospect of physical deterioration and death, as is shown by the amount of effort they expend trying to maintain their physical condition, appearance and health. We argue that this is due to unfulfillment resulting from the fact that they have never put their physical powers to any practical use, have never gone through the power process using their bodies in a serious way. It is not the primitive man, who has used his body daily for practical purposes, who fears the deterioration of age, but the modern man, who has never had a practical use for his body beyond walking from his car to his house. It is the man whose need for the power process has been satisfied during his life who is best prepared to accept the end of that life.

Another way in which people satisfy their need for the power process is through surrogate activities. As we explained in paragraphs 38-40, a surrogate activity is an activity that is directed toward an artificial goal that the individual pursues for the sake of the "fulfillment" that he gets from pursuing the goal, not because he needs to attain the goal itself. For instance, there is no practical motive for building enormous muscles, hitting a little white ball into a hole or acquiring a complete series of postage stamps. Yet many people in our society devote themselves with passion to bodybuilding, golf or stamp-collecting. Some people are more "other-directed" than others, and therefore will more readily attach importance to a surrogate activity simply because the people around them treat it as important or because society tells them it is important. That is why some people get very serious about essentially trivial activities such as sports, or bridge, or chess, or arcane scholarly pursuits, whereas others who are more clear-sighted never see these things as anything but the surrogate activities that they are, and consequently never attach enough importance to them to satisfy their need for the power process in that way. It only remains to point out that in many cases a person's way of earning a living is also a surrogate activity. Not a PURE surrogate activity, since part of the motive for the activity is to gain the physical necessities and (for some people) social status and the luxuries that advertising makes them want. But many people put into their work far more effort than is necessary to earn whatever money and status they require,

Assuming that industrial society survives, it is likely that technology will eventually acquire something approaching complete control over human behavior. It has been established beyond any rational doubt that human thought and behavior have a largely biological basis. As experimenters have demonstrated, feelings such as hunger, pleasure, anger and fear can be turned on and off by electrical stimulation of appropriate parts of the brain. Memories can be destroyed by damaging parts of the brain or they can be brought to the surface by electrical stimulation. Hallucinations can be induced or moods changed by drugs. There may or may not be an immaterial human soul, but if there is one it clearly is less powerful than the biological mechanisms of human behavior. For if that were not the case then researchers would not be able so easily to manipulate human feelings and behavior with drugs and electrical currents.

Ven. Thubten Yeste "Make Your Mind an Ocean"

Despite what you think, you are not free. I’m not saying that you are under the control of someone else. It’s your own uncontrolled mind, your own attachment, that oppresses you. If you discover how you oppress yourself, your uncontrolled mind will disappear. Knowing your own mind is the solution to all your problems.

One day the world looks so beautiful; the next day it looks terrible. How can you say that? Scientifically, it’s impossible that the world can change so radically. It’s your mind that causes these appearances. This is not religious dogma; your up and down is not religious dogma. I’m not talking about religion; I’m talking about the way you lead your daily life, which is what sends you up and down. Other people and your environment don’t change radically; it’s your mind. I hope you understand that.

When you were a child you loved and craved ice-cream, chocolate and cake, and thought, “When I grow up, I’ll have all the ice-cream, chocolate and cake I want; then I’ll be happy.” Now you have as much ice-cream, chocolate and cake as you want, but you’re bored. You decide that since this doesn’t make you happy you’ll get a car, a house, television, a husband or wife — then you’ll be happy. Now you have everything, but your car is a problem, your house is a problem, your husband or wife is a problem, your children are a problem.

Lord Buddha says that all you have to know is what you are, how you exist. You don’t have to believe in anything. Just understand your mind: how it works, how attachment and desire arise, how ignorance arises, and where emotions come from. It is sufficient to know the nature of all that; that alone can bring you happiness and peace. Thus, your life can change completely; everything turns upside down. What you once interpreted as horrible can become beautiful.


If I told you that all you were living for was chocolate and ice-cream, you’d think I was crazy. “No! no!” your arrogant mind would say. But look deeper into your life’s purpose. Why are you here? To be Lama Yeshe Wisdom Archive: Make Your Mind an Ocean page 10 well liked? To become famous? To accumulate possessions? To be attractive to others? I’m not exaggerating — check for yourself, then you’ll see. Through thorough examination you can realize that dedicating your entire life to seeking happiness through chocolate and ice-cream completely nullifies the significance of your having been born human.

Realize that the nature of your mind is different from that of the flesh and bone of your physical body. Your mind is like a mirror, reflecting everything without discrimination. If you have understanding-wisdom, you can control the kind of reflection that you allow into the mirror of your mind. If you totally ignore what is happening in your mind, it will reflect whatever garbage it encounters — things that make you psychologically sick. Your checking-wisdom should distinguish between reflections that are beneficial and those that bring psychological problems. Eventually, when you realize the true nature of subject and object, all your problems will vanish.

No matter which of the many world religions we consider, their interpretation of God or Buddha and so forth is simply words and mind; these two alone. Therefore, words don’t matter so much. What you have to realize is that everything — good and bad, every philosophy and doctrine — comes from mind. The mind is very powerful. Therefore, it requires firm guidance. A powerful jet plane needs a good pilot; the pilot of your mind should be the wisdom that understands its nature. In that way, you can direct your powerful mental energy to benefit your life instead of letting it run about uncontrollably like a mad elephant, destroying yourself and others.


If you understand that satisfaction does not depend only on external things, you can enjoy both material possessions and peace of mind.

People should be totally aware of both what’s going on in their own minds and how their minds are relating to the outside world, what effect the environment is having on their minds. You can’t close your life off from the world; you have to face it; you have to be open to everything.

If you’re having a problem with your parents, maybe you can solve it in a month. But changing and overcoming the fundamental dissatisfied mind can take many, many years. The waves are easy; the ocean is more difficult

Nirvana is a Sanskrit word that means freedom, or liberation. Inner liberation. It means that your heart is no longer bound by the uncontrolled, unsubdued, dissatisfied mind, not tied by attachment. When you realize the absolute nature of your mind, you free yourself from bondage and are able to find enjoyment without dependence upon sense objects. Our minds are bound because of the conception of ego; to loosen these bonds we have to lose our ego. This might seem strange to you, that you should lose your ego. It’s certainly not something we talk about in the West. On the contrary, here we are taught to build our egos; if you don’t have a strong ego, you’re lost, you’re not human, you’re weak. This seems to be society’s view. However, from the point of view of Buddhist psychology, the conception of ego is our biggest problem, the king of problems; other emotions are like ministers, ego is king. When you reach beyond ego, the cabinet of other delusions disappears, the agitated, fettered mind vanishes, and you attain an everlasting blissful state of mind. That’s what we call nirvana, inner freedom. Your mind is no longer conditioned, tied to something else, like it is at the moment. Presently, because our mind is dependent upon other phenomena, when those other phenomena move, they take our mind with them. We have no control; our mind is led like an animal with a rope through its nose. We are not free; we have no independence. Of course, we think we’re free, we think we’re independent, but we’re not; we’re not free inside. Every time the uncontrolled mind arises, we suffer.Therefore, liberation means freedom from dependence upon other conditions and the experience of stable, everlasting bliss, instead of the up and down of our normal lives. That’s nirvana. Of course, this is just a brief explanation; we could talk about it for hours, but not now. However, if you understand the nature of inner freedom, you realize that transient sense pleasures are nowhere near enough, that they’re not the most important thing. You realize that as a human being you have the ability and the methods to reach a permanent state of everlasting, unconditional joy. That gives you a new perspective on life.

You have to learn to investigate the deeper nature of anger, aggression, anxiety or whatever it is that troubles you. When you look into the deeper nature of negative energy you’ll see that it’s really quite insubstantial, that it’s only mind. As your mental expression changes, the negative energy disappears, digested by the wisdom that understands the nature of hatred, anger, aggression and so forth.

When you look at the outside world you have a very strong impression of its substantiality. You probably don’t realize that that strong impression is merely your own mind’s interpretation of what it sees. You think that the strong, solid reality really exists outside, and perhaps, when you look within, you feel empty. This is also a misconception: the strong impression that the world appears to truly exist outside of you is actually projected by your own mind. Everything you experience — feelings, sensations, shapes and colors — comes from your mind.

Most of the decisions that your mind has been making from the time you were born — “This is right; this is wrong; this is not reality” — have been misconceptions. A mind possessed by misconceptions is an uncertain mind, never sure of anything. A small change in the external conditions and it freaks out; even small things make it crazy. If you could only see the whole picture, you’d see how silly this was. But we don’t see totality; totality is too big for us.
If you have the misconception that your life will be perfect, its nature will be up Lama Yeshe Wisdom Archive: Make Your Mind an Ocean page 35 and down. If you expect your life to be up and down, your mind will be much more peaceful. What in the external world is perfect? Nothing. So since the energy of your mind and body are inextricably bound up with the external world, how can you expect your life to go perfectly? You can’t.

L ook into your mind. If you fervently believe that all your enjoyment comes from the material objects and dedicate your entire life to their pursuit, you’re under the control of a serious misconception

A mind that has such strong faith in the material world is narrow, limited; it has no space. Its nature is sick, unhealthy, or, in Buddhist terminology, dualistic

Recognize the nature of your mind. As human beings, we always seek satisfaction. By knowing the nature of the mind, we can satisfy ourselves internally; perhaps even eternally. But you must realize the nature of your own mind. We see the sense world so clearly, but we’re completely blind to our internal world, where the constant functioning of misconceptions keeps us under the control of unhappiness and dissatisfaction. This is what we must discover.

To enter the spiritual path, you must begin to understand your own mental attitude and how your mind perceives things. If you’re all caught up in attachment to tiny atoms, your limited, craving mind will make it impossible for you to enjoy life’s pleasures. External energy is so incredibly limited that if you allow yourself to be bound by it, your mind itself will become just as limited. When your mind is narrow, small things easily agitate you. Make your mind an ocean.