Christopher Panza, Gregory Gale "Existentialism for Dummies"

See mahukas ligikaudu 350 leheküljeline raamat annab hea lihtsa (loe: inimkeelse) ülevaate eksistentsialismist. Mulle meeldis raamatu ülesehitus (tõepoolest lollidele ja lihtsalt). Kui üldiselt võib paksemaid filosoofiateoseid kätte haarates tekkida kergemat sorti ängistus seal sisalduva keerulistest terminitest üleujutava informatsiooni ees, siis see raamat mõjus pigem vastupidiselt. Autorid olid lähenenud eksistentsialismile pisut humoorikal (sellegipoolest tugevalt analüütilisel) moel. Raamat võttis enda kohuseks selgitada, struktueerida ja anda hea ülevaade kõikidest eksistentsialismiga seonduvatest autoritest ja teemadest alustades Nietzschest ja Kierkegaardist ja lõpetades parimate eksistentsialistlikke kirjandus- ja filmiteostega.


Raamatu positiivseks küljeks ongi hea ülevaate andmine. Loomulikult tasuks Sartre' ja Camus' loominguga iseseisvalt tutvuda, kuid antud teos andis hea selgituse filosoofide peamistele ideedele ja mõtetele, millele ise kohe ei pruugi jõuda (eriti arvestades näiteks Nietzsche kirjastiili). Raamat sobib seega hästi neile, kes on eksistentsialistlikke autoritega juba tutvust teinud, et aidata neid paremini hoomata. Teisalt võib see teos tekitada just suuremat huvi mõne filosoofi iseseisvaks läbitöötamiseks. Ma usun, et filosoofide paremaks mõistmiseks on oluline teada veidi nende taustalugu ja ülevaadet ideedest. Tegemist pole siiski lihtsa ilukirjandusega, millesse ilma igasuguste eelteadmisteta sisse võib sukelduda. Antud teost on aga küll väga lihtne ja ladus lugeda.

Eksistentsialism on kirjanduslik ja filosoofiline vool, mis sai populaarseks enne II maailmasõda. Selle esiisadeks peetakse aga juba 19. sajandi suuri filosoofe Nietzschet ja Kierkegaardi. Olulise panuse eksistentsialismile andis ka Martin Heidegger. Eksistentsialismi jaoks on suurimaks küsimuseks inimese püüd leida elu mõtet, sellest vaikivast maailmast, mis tema küsimustele ei vasta. Me oleme sündinud siia maailma vaba tahteta, ning meil tuleb igapäevaselt, tegelikult igal hetkel, võtta vastu otsuseid, mille õigsuses me kunagi kindel ei saa olla. Selles tuleneb absurditunne, mis tekitab ängistust. Me elame irratsionaalses maailmas, mida me üritame ratsionaalse mõtlemisega analüüsida. Pole ime, et sellest tuleneb suur lahkheli. Kui inimene absurdiga algselt silmitsi seisab, tunneb ta tohutut ärevust ja võõrandumist. Ta on ärganud sellest ühiskonna poolt loodud unenäolisest elusaginast ning ei suuda enam end sellega kuidagi siduda. Kuidas võtta vastu otsuseid, kui me ei tea kunagi, mis on õige ja vale? Kõik inimeste eesmärgid ja teod näivad äkitselt tühise ajaraiskamisena. Eksistentsialistide meelest seisab inimene siis valiku ees- kas tappa end ära või summutada oma ängistus igapäevasesse kohustustest tulvil rutiini. Ära tapmise korral mõistetakse küll elu mõttetust, kuid ei jõuta selle mõttetusega kaasneva vabaduse tunnetamiseni. Teine valik ei muuda lihtsalt mitte midagi. Inimene unustab küsimuse ning allub teiste ühiskonnaliikmete konformsusele. Eksistentsialistide meelest pole kumbki valik õige. Eksistentsialistlik ängistus on nende meelest positiivne, kuna sellest on võimalik saada impulss oma elu ümber korraldamiseks. Eksistentsialismi põhiideeks on see, et inimene on oma eluvalikutes täiesti vaba. See tähendab, et igas olukorras on meil võimalik käituda täpselt nii, nagu me ise õigeks peame. Kuigi selline väide näib kõlavat hästi- me oleme täiesti vabad. Kas pole see just see, mida me oleme alati ihanud? Kuid paraku ei- näib, et enamik inimesi kardab seda vabadust veel rohkem, kui täielikku orjust. Mks? Aga loomulikult sellepärast, et vabadusega kaasneb vastutus oma otsuste ees. Kui me pole vabad, on meil võimalik alati kedagi/midagi teist süüdistada. Me teeme seda nõmedat tööd, sest meil on paratamatult vaja raha, et korteriüüri maksta. Aga kas tegelikult on? Kui seda väidet pikemalt analüüsida, ilmneb, et tegelikult on meil vabadus oma olukorda muuta. Meil on võimalik vahetada töökohta. Meil on võimalik öelda töö üldse täiesti üles. Meil ei ole sundi korteris elada. Me võime otsida odavama korteri. Me võime olla ka kodutud. Isegi, kui see pole enamike jaoks eelistatuim valik, ei tähenda, et see poleks valik. See võimalusterohkus annabki inimesele täieliku vabaduse. Paljud inimesed tõlgendavad seda vabadust endale hedonismina. Inimene suunab kogu oma energia naudingute ammutamisele. See pole eksistentsialistide meelest jätkusuutlik. Naudingute ihaldamine pole mingil juhul küll halb, kuid jõuab lõpuks ringiga tagasi jälle elu mõttetuse juurde. Inimene üritab summutada ängistust mässumeelsesse naudisklemisele, kuid tunneb end siiski tühjana. Teiseks ängistuse summutamise viisiks on tohutult tegevusterohke elu elamine. Teate küll neid inimesi, kelle päevad on hommikust õhtuni täispikitud erinevaid tegevusi, lihtsalt selleks, et saada elus võimalikult palju kogemusi. Sellega ei kaasne aga rahulduspakkuv elu. Inimene jookseb ringi selleks, et ei peaks vaikuses ootava tühjusega silmitsi seisma. Eksistentsialistide meelest tuleb igal inimesel leida enese jaoks see mõte ning hakata oma elu selle ümber üles ehitama. Mõte võib aja jooksul muutuda, nagu muutub ka inimese isiksus. 20. aastane mina ja 50. aastane mina ei ela kindlasti samade eesmärkide nimel. Inimese isiksus muutub pidevalt. Sa ei pea olema see inimene, kes sa olid 5 minutit tagasi, rääkimata aastakümnetest! Oluline on see, et inimene oleks truu oma praegusel hetkel keskmes olevale mõttele. Sellisel juhul on meil võimalik kujundada endale täpselt selline elu, nagu me ise soovime.

Meie elu on alati meie valikute tulemus. Eksistentialistide meelest oleme me alati oma elu eest täielikult vastutavad. Välised tegurid võivad küll meid mõjutada, kuid peamiseks jääb alati meie enda suhtumine antud olukorda. Kui me pole olukorraga rahul, saame sealt minema liikuda või oma suhtumist muuta. Ehedaks näiteks on Camus' kuulsaim essee "Sisyphose müüt", kus antiik-kreeka kangelane Sisyphos on määratud igavesti mäe tippu rasket kivi veeretama. Kui Sisyphos jõuab mäe tippu, veereb kivi tagasi alla ning Sisyphosel tuleb uuesti alustada. Camus' loo püant seisneb aga selles, et kivi alla veeretades on Sisyphose näol naeratus. See on ootamatu suhtumine, vastupidiselt sellele mida me Sisyphoselt selles olukorras ootaksime. Aga selles seisnebki Sisyphose vabadus. Võimalus otsutada oma suhtumise üle. Sisyphose tuima ja rutiinset tulemusteta tööd võib sama hästi üle kanda kõikide inimeste eludele. Inimese elu seisneb tegelikult tühja töö tegemises, mis suuremas plaanis ei oma mingisugust mõtet. Aga meil on võimalik muuta oma suhtumist sellesse töösse, või valida töö, mis pakub meile vähemalt rõõmu (erinevalt Sispyhosest pole me mäeahelikule vangistatud). Ehk siis ei tähenda eksistentsialistide jaoks elu mõttetus seda, et me peaks kõigele käega lööma ja loobuma (enesetapp), vaid me peame looma oma elule ise mõtte, võtma oma elu eest vastutuse ja elama just sellist elu, nagu meile endile kõige õigem tundub. See on eksistentsialismi ilusaim pool, mis tihtipeale eksistentsialismi tõlgendamisel varju jääb. Üldiselt on eksistentsialistidest jäänud arusaam, kui olemisevalude all kannatavatest boheemidest. Vastupidi- eksistentsialistid usuvad, et eksistentsialism teeb elu elamisväärseks. Tihtipeale raskemaks (ühiskonnale vastuvoolu ujumise pärast), kuid elamisväärsemaks, sest võimaldab meil elada autentset elu. See tähendab, et inimene lähtub oma eluotsuste tegemisel alati iseendast, mitte teistest välistest teguritest. Muidugi on alati palju lihtsam teha nii, nagu teised ütlevad- mine ülikooli, tee seda tööd, osta see auto. Ühine teiste eeskujulike kodanike kombel tuima rat race'iga! Kõrvaleastumine on riskantne. See võib tähendada kehvemat majanduslikku olukorda, konflikte kaasaegsetega jne. Kuid eksistentsialistide meelest on need kannatused väärt, kuna tulemuseks on autentne indiviid. Või siis Nietzsche sõnastuses "übermensch" (ülinimene).

Eksistentsialismi puhul on põnev veel ka see, millise tähtsuse annavad nad emotsioonidele. Nende meelest on inimeste emotsioonidel väga suur roll meie heaolu kujunemisel. Miks? Aga loomulikult sellepärast, et inimestel pole paratamatult muud võimalust kui kogu aeg eksisteerida- see tähendab, olla igal oma elu hetkel mingis olukorras, suhestuda ümbritseva maailma ja teiste inimestega. Maailma interpreteerimisel saab vastutavaks aga just inimese emotsionaalne meelestatus. Pole ime, et kui oleme näiteks pärast eksamil läbikukkumist halvas tujus, näeme enda ümber järjest rohkem halbu asju- vihma sajab, buss jääb hiljaks jne. Kui oleme aga eufoorilised ja põnevil, ei kipu me vihmast väljagi tegevat. Me võime olla vihma üle isegi õnnelikud. Kui emotsioonidel on niivõrd suur roll inimese heaolu tagamisel, näitab see seda, et pelgalt oma emotsioonide kontrollimisega suudame me oma elu õnnelikumalt elada (sealt tuleneb ka 90-ndatel alguse saanud positiivse psühholoogia suund). Eksistentsialistid jaotavad emotsioonid kaheks- igapäeva emotsioonid ja eksistentsialistlikud emotsioonid. Igapäeva emotsioonid on argise eluga kaasnevad erinevad emotsioonid, mis meie elule maiku annavad. Eksistentsialistlike emotsioonide puhul astume me iseenda suhtes aga justkui kõrvaltvaatajaks ning tunnetame iseenda suhestumist maailma/universumiga suuremas plaanis. Kui meid tabab mingil eluhetkel eksistentsialistlik ängistus, tuleb sellega silmitsi seista. Ängistus tuleneb sellest, et see viis, kuidas me elame, ei lähe kokku meie ideaalse minaga (või Freudist lähtuvalt alter egoga). Selle ängistusega tegelemine on tegelikult positiivne, sest aitab meil oma elu lahti mõtestada, et endale tähendusrikkal viisil edasi elada. Ängistuse allasurumise korral suleme taas silmad, hüppame rongile ning sukeldume robotikombel inimsaginasse. Elame teiste poolt meile ette söödetud moel. Eksistentsialistlik ängistus karjub meile, et meil on võimalus oma elu muuta!

Eksistentsialistide meelest peaksid kõik inimesed elama kirglikult. Kui inimene leiab endale mõtte, mis pole teiste poolt talle peale surutud, on tal võimalik seada endale tähendusrikkaid eesmärke ja elada kirglikku elu. Inimene pole kivi, kelle ülesandeks on eksisteerida. Inimene on indiviid, kes saab valida, missugust elu ta elab.

Raamat kritiseeris palju veel ka tänapäeva inimeste passiivset eluviisi. Juba Kierkegaard tegi maha meedia negatiivset mõju inimeste elule. Selle asemel, et elada oma elu ning tegeleda enda eesmärkidega, ahmime me sisse täiesti mõttetut informatsiooni ning elame passiivselt teiste inimeste elusid. Võib kurvalt tõdeda, et praguse aja inimesed ei taha tegelikult elada- nad tahavad tunda, nagu nad elaksid. Meedia annab neile selleks suurepärase võimaluse. Internetiajastu on võõrandumist meie iseendi elust veelgi enam suurendanud. Sotsiaalmeedia annab meile võimaluse kaduda teiste inimeste eludesse ja tegemistesse. Ka teadmistesse suhtumine on muutunud. Tänapäeva inimene ei pea enam midag iseseisvalt teadma- tal pruugib vaid mõne klikiga kohe õige informatsioonini jõuda. Inimesed on muutunud justkui svammideks, kes imavad endasse mõttetut informatsiooni, selleks, et iseenda eest põgeneda.

Viimaseks oluliseks eksistentsialistliku filosoofia kriteeriumiks on pidev surma teadvustamine. Selles osas (nagu ka paljus muus) sarnaneb eksistentsialism palju budismiga. Inimese jaoks on oluline igal hetkel oma surelikkust meeles pidada. Põhjus selleks on lihtne- kui me unustame oma surelikkuse, võtame me elu liiga lihtsakäeliselt ning ei omista sellele suurt väärtust. Pidev surma teadvustamine annab meie elule suurema tähenduse ning aitab meil endi valikutele truuks jääda. Eksistentsialistid lähevad koguni nii kaugele, et võiksime iga oma valiku võimaluse kõrvale asetada lisaks ka surma. Ma võin minna täna kontserdile, aga ma võin ka surra. Ma võin juua kohvi, aga ma võin end ka ära tappa. Selline lähenemine võib tunduda äärmuslik ja kohatu, kuid täidab tegelikult suurepäraselt oma eesmärki. Me ei pea surma kartma, aga me peame seda alati meeles pidama, sest ainult sellisel juhul väärtustame oma elu tõeliselt. Tänapäeva ühiskonnas toimime me hoopis vastupidi. Surm on tabuteema, mida me kogu aeg eirata üritame. Me elame kunstlikes tarbimiskeskkondades, kuhu surmal mingisugust asja pole. Meile tekib tunne, et me elame igavesti. Aga me ei ela. Ja see, kuidas me elame, on lõpuks täielikult meie otsutada.

5/5

Artur Schopenhauer "Geniaalsusest" (kogumikust "Kunstidest")

See Schopenhaueri teos jäi mulle filosoofiasaalis kogemata silma ja kuna Schopenhauer on mulle varasemalt väga hea mulje jätnud, otsustasin sellele pilgu peale heita. Teos koosneb Schopenhaueri erinevatest esseedest. "Geniaalsusest" näis kutsuv juba ainuüksi oma nime pärast ning peab tõdema, et sisus ei pidanud pettuma. Essee eesmärgiks on luua geniaalse inimese portree- mille poolest erineb tõeline geenius ülejäänud ininmkonnast. Ja tuleb nentida, et selline arutlev analüüs on äärmiselt veenev (psühholoogide arvamusega pole ma veel end kurssi viinud).
Esmalt üritab Schopenhauer eristada geeniust tavalisest andekast inimesest. "Andekas mõtleb kiiremini ja õigemini kui teised, seevastu geenius teistsugust maalma kui kõik teised, ühtlasi tunnetab ta teistele avanevat maailma sügavamalt, sest see peegeldub tema peas objektiivsemalt, seega täielikumalt ja selgemalt." Schopenhaueri meelest on geeniusel tavalisest inimesest suurem tunnetusvõime. Kui tavalised inimesed tegutsevad vastavalt enda tahtele ja eesmärkidele ning muutuvad passiivseks kohe, kui nad seda aktiveerida ei suuda, siis geeniuse tunnetusvõime on ergas täiesti eesmärgivabas olekus. "Otse öeldes: geniaalsus seisneb selles, et tunnetusvõime on arenenud palju kaugemale, kui nõuab tahte teenimine- algul tekkis tunnetus üksnes selleks." Filosoofi meelest võib lihtsustavalt öelda, et tavaline inimene koosneb 2/3 tahtest ja 1/3 intellektist, seevastu geenius omab 2/3 intellekti ja 1/3 tahet. Üheks oluliseimaks geeniuse omaduseks ja tööriistaks peab Schopenhauer fantaasiat. "Ainult tänu fantaasiale saab geenius vastavalt oma kunsti-, luule, või mõtteloominguga seonduvatele vajadustele silme ette manada elava pildi igast esemest või protsessist ja sel moel ammutada meelelisest tunnetusest, st igasuguse tunnetuse algallikast pidevalt värsket toitu. Fantaasialennuga nimene oskaks nagu vaime välja kutsuda, kes ilmutavad talle õigel ajal tõdesid, mida asjade pelk reaalsus vaid nõrgalt, harva ja enamasti valel ajal ilmutab." Nagu eelnevalt mainitud, eristab geeniust tavalisest inimesest tahteväline tegevus st. looming, mis sünnib justkui iseenesest, geeniuse fantaasiarikkast tunnetusest tingituna. "See, mida nimetatakse geniaalsuse tärkamiseks, pühaks tunniks, vaimu silmapilguks, ei tähenda muud, kui et tahtest vabanenuna ei lasku intellekt tegevustesse ega lõtvu, vaid lühikese hetke vältel iseenesest aktiveerub." Seega leiab Schopenhauer, et andekatel ja teotahtelistel inimestel ei õnnestu elases geeniuse tasandile jõuda. "Maailm saab avalduda ehtsates värvides ja ehtsal kujul, täielikus ja õiges tähenduses alles siis, ku tahtest ja tahte tõugetest vabalt, ent tulvil energiat objektide kohal hõljudes tegutseb." Schopenhaueri meelest on geeniustele omaseks raskused igapäevaeluga toimetulekul. "Geenius aga elab sageli väga viletsalt, sest ta toob oma isikliku heaolu ohvriks objektiivsele eesmärgile." Geeniustele on kunsti
looming eesmärk, teistele vahend. "Sellega kooskõlas on geeniuse teos igavene, aga seda tunnustavad enamasti alles järeltulevad põlved, teised elavad ja surevad oma ajas." Kuna geeniused ei keskendu isiklikele eesmärkidele, jäävad nad teistest inimestest tihti eemale. "Suur tunnetab end kõiges ja seega kõiksuses, ta ei ela väikeste kombel üksnes mikro-, vaid pigem makrokosmoses." Teistest võõrandumist soosib ka geeniuse ebapraktiline eluviis, mis ülejäänud ühiskonnaliikmetele mingisugust silmaga mõõdetavat kasu ei tooda. See aga teebki filosoofi meelest geeniuse töö viljad niivõrd eriliseks. "Seepärast on meie süda neid nautides avali, me tõuseme maisest viletsusest kõrgemale.- Harva näeme koos ilusat ja kasulikku. Kõrged ja ilusad puud vilja ei kanna, viljapuud on väikesed ja inetud jändrikud." Kuigi järeltulevad põlved geeniuste töid kõrgelt hindavad, on tal omaaegsetega suhtlemine vägagi raskendatud."Geenius aga satub oma aega nagu komeet planeetide orbiidile, mille reeglipärasele ja ülevaatlkule korrale on tema ekstsentriline kulg võõras." Kuna geeniuse töid ei suudeta hinnata, tuleb tal elu veeta enamasti üksildaselt."Ta on selleks liiga haruldane, et kergesti omataolist kohata ja erineb liiga palju teistest, et nende kaaslane olla. Teistel domineerib tahe, geeniusel tunnetus, seega pole neil ühiseid rõõme." Väga hästi oskab Schopenhauer sõnastada talendi ja geeniuse põhimõttelist erinevust. "Talent võib ületada teiste võimet midagi saavutada, mtte aga võimet mõista, seetõttu leiab ta alati neid, kes teda hndavad. Geenius seevastu ei ületa teisi mitte ainult saavutuste, vaid ka mõistmisvõime poolest, seetõttu ei saa teised temast vahetult aru."
Geniaalsuse tärkamiseks peab autor loomulikult lapsepõlve, mil kõik inimesed on omamoodi geeniused, sest tunnetavad maailma palju sügavamalt, kui kunagi hilisemas elus. "Oleks ülearune lisada, millel lapseea ja geeniuse sarnasus põhineb- tunnetusvõime domineerimine tahtevajaduste üle ja sellest johtuval puhttunnetuslike tegevuse ülekaalul." Geeniused jäävad ühiskonnas alati teistest liikmetest eemale, kuna tajuvad seda lihtsalt teistmoodi, kui tavalised inimesed. "Kõik geeniused on juba sellepärast suured lapsed, et nad vaatavad maalma kui midagi võõrast, mingit vaatemängu- nende huvi on puhtobjektiivne."

Charles Baudelaire "Mu alasti kistud süda"

Elul on vaid üks tõeline võlu: Mängu võlu. Aga kui meile on ükskõik, kas võita või kaotada?

Olla kasulik inimene on mulle alati üsna jõle tundunud.

Samuti leidub inimesi, kes suudavad vaid karjas lõbutseda. Tõeline kangelane lõbutseb täies üksinduses.

Tuleb töötada kui mitte ihast, siis vähemalt meeleheitest, sest ma olen päris kindel, et töötada on vähem tüütu kui lõbutseda.

Inimese südames peitub vastupandamtu prostitutsiooniiha, mis sünnitab hirmu üksinduse ees. - Ta soovib olla kaks. Geenius soovib olla üks, seega üksiklane.
Kuulsus tähendab jääda üheks ja müüa end erandlikul moel. Just seda hirmu üksinduse ees, vajadust unustada oma mina välises ihus, kutsub inimene uhkelt armastuse vajaduseks.

Vaimuinimene, kes pole kunagi kellegagi kooskõlas, peab õppima armastama vestlust nõdrameelsetega ja halbade raamatute lugemist.

Asuda tööle kohe, kas või halvasti, on parem kui uneleda.

Hinne: 3/5

Thaddeus Golas "The lazy man guide's to enlightment"

Raamat, mis teeb vabaks. All I can say.

If the universe as we see it from our vibration level is illusory, only partially true, then that's all the more reason for enjoying it and loving it, instead of getting freaked by it.

Enlightenment is any experience of expanding our consciousness beyond its present limits. We could also say that perfect enlightenment is realizing that we have no limits at all, and that the entire universe is alive.

Karma is not "paying for" exactly what you did in the past. It's just that, as you raise your vibration level, you may encounter the kind of experiences you withdrew from in the past, or you may run into anything other than what you are insisting on now. 

What happens is not as important as how you react to what happens.

It can be safely predicted that, as you grow more loving of yourself and others, you will in this lifetime begin seeing every person and object as a perfect form,

just the way they are now. You will feel a rich pleasure in every moment. And since beauty really is in the eye of the beholder, your vibrations will be beautiful, too.

There is a paradise in and around you right now, and to be there you don't even have to make a move, not even lifting your eyes from this page

 If you say a man should not receive help undeservedly, it may not affect his life much, but it will

hold for you: you will not get undeserved help.

It's a beautiful paradox: the more you open your consciousness, the fewer

unpleasant events intrude themselves into your awareness.

 The way you see the world depends entirely on your own vibration level. When your vibration

changes, the whole world will look different. It's like those days when everyone seems to be smiling at you because you feel happy. The way to raise your vibration level is to feel more love. 

When you love your self you are in truth expanding in love into many other beings.

Loving yourself is not a matter of building your ego. Egotism is proving you are worthwhile after you have sunk into hating yourself. Loving yourself will dissolve your ego: you will feel no need to prove you are superior.

We human beings, almost alone among species, have solved the problem of maintaining negative tension by being our own worst enemies.

Pay attention, here and now. It's all right to say No.

When you learn to love hell, you will be in heaven.

The solution to all our push-pull tensions is to treat everyone, every being you recognize to be alive, as equal to yourself. Always look deeper than any evidence that you are unequal. If another person displays great wisdom or genius, produces great paintings, or even inflates himself to writing books of advice like this one, just DON'T BELIEVE it is any evidence that his potential is higher than yours. Know that anything he has done, you can do—not in the sense of debasing him but

of elevating yourself. Don't "admire" him excessively—that separates you. Let him be what he is, love him as your brother, enjoy what he produces, treat him as an equal. 

Some of us grow discouraged with spiritual efforts because enlightening experiences don't always help us handle the facts of physical existence any better. We may even mess up more: an LSD trip may show us how vaporous the world is, and then we get annoyed because hard, mass-level reality is still there when we come down

Hinne: 5/5

Roone Roost "Mis sul Viga on."

Selle raamatuga on selline lugu, et ma soovitaks seda lugeda küll, kuna see puudutab ühiskonnas õigeid punkte väga kriitilisel ja samas humoorikal moel. See tekitab äratundmisrõõmu ning autori keelekasutus ajab naerma. Samas häiris mind sellest õhkav tohutu viha ja vägivald. Ma saan aru, et asjad on "persses" (autori sõnakasutust järgides), kuid vägivaldne suhtumine ei tee asju paremaks (mis ei ole muidugi ka autori eesmärk). Ja kuigi raamatu eesmärgiks oli lugeja valgustamine ja valusate faktidega ülekülvamine, siis sellisel toonil kirjutatult võis see mõjuda just vastupidiselt. Jäi mulje, et kuigi autor on intelligentne ja laia silmaringiga, laskub ta täpselt samale tasandile (kui mitte madalamale), kui see sama inimkond, keda ta õhinal kritiseerib. Üldiselt mulle meeldis see "kõrvaltvaataja" ellusuhtumine ja nihilistlik elufilosoofia, kuid ma ei talunud seda tohutut viha. Kui autor oleks tõesti iseendaga ära leppinud ja elaks sellisel hedonistlikul viisil, nagu ta seda kirjeldas, poleks tal vaja nii ängistunult seda olukorda kirjeldada. Pigem ollagi kõrvaltvaataja, teadvustada, mis on valesti, naerda ja tunda ka inimliigi saatuse üle kurbust, kuid mitte lasta tohutul vihal iseenda heaolu rikkuda.

"Loodus on imeline iseparanev organism ja meie oleme muutunud selle organismi valutavaks pimesooleks, mis varem või hiljem eemaldatakse. Nii et sõbrad, pakkige oma kodinad kokku, me peame siit varsti leebet tegema."

"Varem või hiljem keerame oma tsivilisatsiooni ja suure kultuuriga kõik nii pöörumatult perse, et me lihtsalt kaome siit ära. Planeet elab edasi ka tükk aega pärast seda, kui meie siit juba ammu kadunud oleme."

"Kas sa saad aru, et sinu lapsed ja lapselapsed hakkavad elama üksteise otsas kohas, mis kunagi oli planeet, kuid mis selleks hetkeks on tõenäoliselt lihtsalt üks suur ümmargune seest õõnes hunnik sitta, mille peal ronib ligikaudu kakskümmend miljardid staarkahejalgset ja mitte oluliselt palju rohkemat, sest kõik teised liigid on selleks ajaks kas ära söödud või niisama lõbu pärast maha löödud."

"Asjad hakkavad looduse jaoks alles siis vähe paremini minema, kui inimkond on välja surnud. Mõtle selle peale järgmine kord, kui mingit "rohelise" märgiga paska koju ostad."

"Miks me võime loomi magama panna ilma nendelt luba küsimata, aga inimesi ei või nende piinadest vabastada, sest et see on ebamoraalne?"

"Inimeste puhul nimetame prostitutsiooniks seda, mida retriiverite puhul tõuaretuseks."

"Ma olen see, kes ma olen- kõrvalseisja. See, kes istub ja vaatab kogu tsirkust pealt ja olude sunnil osaleb selles täpselt nagu sina, mu kallis sõber."

"Kui ma peaksin valima asja, millese uskuda, siis oleks see loodus."

"Ma ei usu, et inimkonnal on tulevikku. Liigina olid meil selleks kõik eeldused, aga me mängisime need maha. Lihtsalt juhtus nii. Nüüd ma naudin seda, mis mul on, kuniks seda järkub."

"Mõtle ja ela ja ära muretse tühiste asjade pärast, mis lähevad nagunii mööda. Sa elad ühe korra ja pärast seda on mitte midagi. Kasuta võimalust, mis sulle praegu antud on."

Hinne: 3/5

John Fowles "Liblikapüüdja"

Raamat ühest psühhopaadist, kes võidab kihlveoga tohutult suure summa raha. Täiesti juhuslikult tuleb talle idee röövida oma eluarmastus, kelle tähelepanu kuidagi võita ei oskaks. Ta röövibki kunstitudengist Miranda ning sulgeb ta oma varanduse eest ostetud maamaja keldrisse. Loo käigus avaneb mehe eriskummaline mõttemaailm (kuigi empaatiat see küll ei tekita ning röövitud naises tekkinud elukihk ja vaimne areng Raamat on kirjutatud kahes osas. Esimeses osas on Ferdninadi kirjeldus ning teises pooles Miranda päevikusissekanded vangistuse perioodist. 

Raamat oli huvitav, kuid kirjastiili poolest jäi minu jaoks ehk veidi nõrgaks. Üldiselt oli põnev näha, kuidas vangistatud Miranda oma elu eest võitles ning missugustele arusaamadele oma elu osas jõudis. 

Hinne: 3/5

100 % Margo Vaino

mees ja naine
vedasid kihla
aga ei
abiellunud

***

eks et ime sünniks
tulev juhusega vahekorras olla

***

kes viimasena
lahkab
see kustutab
surnukuuris
tule

***

kas kuul on elu?
ei kuul on surm


***

inimene võib
olla nii petis

kui ka piimas

***

elatis
seda sõna
peaksid kõik
lugema tagurpidi

***

tee või tina
mina valiksin tee

Hinne: 4/5