Roone Roost "Mis sul Viga on."

Selle raamatuga on selline lugu, et ma soovitaks seda lugeda küll, kuna see puudutab ühiskonnas õigeid punkte väga kriitilisel ja samas humoorikal moel. See tekitab äratundmisrõõmu ning autori keelekasutus ajab naerma. Samas häiris mind sellest õhkav tohutu viha ja vägivald. Ma saan aru, et asjad on "persses" (autori sõnakasutust järgides), kuid vägivaldne suhtumine ei tee asju paremaks (mis ei ole muidugi ka autori eesmärk). Ja kuigi raamatu eesmärgiks oli lugeja valgustamine ja valusate faktidega ülekülvamine, siis sellisel toonil kirjutatult võis see mõjuda just vastupidiselt. Jäi mulje, et kuigi autor on intelligentne ja laia silmaringiga, laskub ta täpselt samale tasandile (kui mitte madalamale), kui see sama inimkond, keda ta õhinal kritiseerib. Üldiselt mulle meeldis see "kõrvaltvaataja" ellusuhtumine ja nihilistlik elufilosoofia, kuid ma ei talunud seda tohutut viha. Kui autor oleks tõesti iseendaga ära leppinud ja elaks sellisel hedonistlikul viisil, nagu ta seda kirjeldas, poleks tal vaja nii ängistunult seda olukorda kirjeldada. Pigem ollagi kõrvaltvaataja, teadvustada, mis on valesti, naerda ja tunda ka inimliigi saatuse üle kurbust, kuid mitte lasta tohutul vihal iseenda heaolu rikkuda.

"Loodus on imeline iseparanev organism ja meie oleme muutunud selle organismi valutavaks pimesooleks, mis varem või hiljem eemaldatakse. Nii et sõbrad, pakkige oma kodinad kokku, me peame siit varsti leebet tegema."

"Varem või hiljem keerame oma tsivilisatsiooni ja suure kultuuriga kõik nii pöörumatult perse, et me lihtsalt kaome siit ära. Planeet elab edasi ka tükk aega pärast seda, kui meie siit juba ammu kadunud oleme."

"Kas sa saad aru, et sinu lapsed ja lapselapsed hakkavad elama üksteise otsas kohas, mis kunagi oli planeet, kuid mis selleks hetkeks on tõenäoliselt lihtsalt üks suur ümmargune seest õõnes hunnik sitta, mille peal ronib ligikaudu kakskümmend miljardid staarkahejalgset ja mitte oluliselt palju rohkemat, sest kõik teised liigid on selleks ajaks kas ära söödud või niisama lõbu pärast maha löödud."

"Asjad hakkavad looduse jaoks alles siis vähe paremini minema, kui inimkond on välja surnud. Mõtle selle peale järgmine kord, kui mingit "rohelise" märgiga paska koju ostad."

"Miks me võime loomi magama panna ilma nendelt luba küsimata, aga inimesi ei või nende piinadest vabastada, sest et see on ebamoraalne?"

"Inimeste puhul nimetame prostitutsiooniks seda, mida retriiverite puhul tõuaretuseks."

"Ma olen see, kes ma olen- kõrvalseisja. See, kes istub ja vaatab kogu tsirkust pealt ja olude sunnil osaleb selles täpselt nagu sina, mu kallis sõber."

"Kui ma peaksin valima asja, millese uskuda, siis oleks see loodus."

"Ma ei usu, et inimkonnal on tulevikku. Liigina olid meil selleks kõik eeldused, aga me mängisime need maha. Lihtsalt juhtus nii. Nüüd ma naudin seda, mis mul on, kuniks seda järkub."

"Mõtle ja ela ja ära muretse tühiste asjade pärast, mis lähevad nagunii mööda. Sa elad ühe korra ja pärast seda on mitte midagi. Kasuta võimalust, mis sulle praegu antud on."

Hinne: 3/5

John Fowles "Liblikapüüdja"

Raamat ühest psühhopaadist, kes võidab kihlveoga tohutult suure summa raha. Täiesti juhuslikult tuleb talle idee röövida oma eluarmastus, kelle tähelepanu kuidagi võita ei oskaks. Ta röövibki kunstitudengist Miranda ning sulgeb ta oma varanduse eest ostetud maamaja keldrisse. Loo käigus avaneb mehe eriskummaline mõttemaailm (kuigi empaatiat see küll ei tekita ning röövitud naises tekkinud elukihk ja vaimne areng Raamat on kirjutatud kahes osas. Esimeses osas on Ferdninadi kirjeldus ning teises pooles Miranda päevikusissekanded vangistuse perioodist. 

Raamat oli huvitav, kuid kirjastiili poolest jäi minu jaoks ehk veidi nõrgaks. Üldiselt oli põnev näha, kuidas vangistatud Miranda oma elu eest võitles ning missugustele arusaamadele oma elu osas jõudis. 

Hinne: 3/5

100 % Margo Vaino

mees ja naine
vedasid kihla
aga ei
abiellunud

***

eks et ime sünniks
tulev juhusega vahekorras olla

***

kes viimasena
lahkab
see kustutab
surnukuuris
tule

***

kas kuul on elu?
ei kuul on surm


***

inimene võib
olla nii petis

kui ka piimas

***

elatis
seda sõna
peaksid kõik
lugema tagurpidi

***

tee või tina
mina valiksin tee

Hinne: 4/5

E. Tolle "Siin ja praegu: kohaloleku jõud.

Raamat kõigile, kes tunnevad, et elu nautimise asemel on nad ümbritsetud hirmuga tuleviku ees. 

Paljude inimeste peas elabki piinaja, kes neid pidevalt ründab ja karistab ja imeb neist välja viimasegi eluenergia, ning kes on kurbuse, masenduse ja haiguste põhjustaja.

Ego ei tunne olevikuhetke. Tähtsad on vaid minevik ja tulevik.

Või siis taandab ta oleviu millegi saavutamise vahendiks ja see saavutus asub alati mõistuse kujutletud tulevikus.

Miks mõistus olevikuhetke vastu võitleb? Sellepärast, et ilma ajata, ilma mineviku ja tulevikta, ei suudaks ta toimida ja kontrolli säilitada.

Kujuta ette maakera ilma inimesteta. On ainult taimed ja loomad. Kas ka siis oleks olemas minevik ja tulevik?

Su elutee pole enam seiklus, vaid painajalik vajadus kohale jõuda, saavutada, korda saata. Sa lakkad märkamast lilli, sa ei tunne enam nende lõhna, sa ei näe enam sind olevikuhetkes ümbritseva elu imet ja ilu.

Ma kordan: praegune hetk on ainus, mis sul kunagi on.

See, mida sa tajud tulevikus, peegelduab sinu hetke teadvust. Kui su peas on rasked mõtted minevikust, tunned sa sama valu ka tulevikus.

Kui sa aktsepteerid seda, mis on, on iga lihatükk- iga hetk- parim. See on valgustumine.

Hinne: 5/5

100 % fs

me synnime haiglates
pikad luitunud koridorid
vaikused kajavad sammud
õhk täis kloori- ja ravimihaisu
seintesse imbunud haigused
meie nimed on kirjas
kõik on kontrolli all
paberid on kaustades
kaustad luku taga
välisukse ees valvurilauad
täna enam sind vaatama
keegi tulla ei saa
akna taga hämardub
teisel pool maja surnukuur
võta jalad eest
ytleb koristaja


ja jälle me läheme välja
lõuad raseeritud
värvitud silmad
jälle me astume bussi
või autosse
kõnnime
kuhu on vaja
justkui ei olekski olnud
eelmist ööd
vannitoa valget seina
kardinateta akent
mõtteid
tyhjas toas
žiletitera kylma yksindust
ihkamas kuuma verd
jälle me läheme välja
kes seda meiega teeb?


Hinne: 5/5

J. Krishnamurti "Silmitsi maailma kriisiga"

Tsivilisatsioon ütleb mulle: ole keegi, ole edukas, ühine selle kogukonnaga, kasvata pikad juuksed, kanna lühikesi juukseid, võta narkootikume, ära võta narkootikume, käi kirikus, ära käi kirikus, ole vaba, mõtle sõltumatult. Ühiskond, olgu siis suur või väike, sunnib mind käitumismudelit omaks võtma. Ja mudelist saab mu kujutluspilt, mina olengi see kujutluspilt. Ma olen kujutluspilt, mida kirjeldavad asjatundjad, mida kirjeldan ma ise, kui olen üksinda, selle kujutluspildi agooniat, kadedust, hirme, mõnusid.



Päris huvitav (ja küllalt agressiivne) ühiskonnakriitiline teos, mille eesmärgiks on inimest tema rumalusest üles raputada. Häid mõtteid on palju, kuid üldiselt jätab teos autorist väga kõrgi mulje.

Hinne: 3/5

Kaur Riismaa "Rebase matmine"

pale blue dot

Kas mäletate, hommikul me veel uskusime,
tehes ringkäiku oma aias, jalutades tänava lõppu,
et maailm on suur, maailm on midagi võimsat,

küsisime endilt-
kas kuuled elu mühinat puudes?

Nüüd oleme näinud oma pisikes planeeti
sinist täpikest, tolmukübet tähe kiires,
justkui juhuslik,
justkui eksinud,

nii võimatult
pisikest
meie galaktika tolmuses nurgas.

Jumal ei loonud maailma,
ta unustas selle nurga koristada,

enne kui ta lahkus.


Positiivne üllatus. See kogu meeldis mulle palju rohkem, kui tema  esimene üllitis (mida ma ei suutnud isegi lugeda millegipärast). Seda lugedes oli vahel küll tunne (nagu Salinger ytles), et tahaks võtta telefoni ja helistada. Kuigi helistamisest ei piisaks. Tahaks lihtsalt rääkida. Kuigi tegelikult piisab sellest lugemisest ka. Ja lugemine ilmselt ongi parem, kuna siis on ainult sõnad, mis on kirja pandud. On täpselt nii palju, kui on. Ei saa pettuda.

Hinne: 4/5