Lihtsus. Tao järgivad hoiavad oma elu lihtsana. Nad säilitavad oma energiat ja on rahul sellega, mis neil on. Nad suudavad säilitada tasakaalu, sest ei ihalda teiste, ambitsioonikate inimeste pimestavaid eesmärke.
Iseseisvus. Tao järgijad hoolivad vähe ühiskonna ettekirjutustest, moehullustest, trendidest, poliitilistest suundumustest või tavamoraalist. Nende jaoks on see kõik liialt piiratud, ebatäiuslik ja väiklane. See ei tähenda sugugi, et Tao järgijad oleksid ebamoraalsed. Nad toimivad, lähtudes lihtsalt palju sügavamalt tasandilt- vaimu tasandilt. Need, kes järgivad Taod, tõendavad kidlalt oma kogemusliku tarkuse ülimuslikkust valitsuse, tavamoraali ja etiketil põhinevate käitumisnormide ees.
Elurõõm. Kui keegi kord jõuab Taoni, ei ole selles vähimatki kahtlust. See on nagu jumala nägemine või paradiis: niisugust kogemust ei saa olematuks muuta, öelgu või tehku teised mida tahes. Need, kes on Taod näinud ja kes elavad tema kulgemises, on rõõmsad, sest nende meel toetub sügavaimale ning saab sealt toitu ja kosutust. Nad tunnevad end vahetus ühenduses elu allikaga. Nad ei karda vaesust, sest Tao toob neile ülevoolava rikkuse. Nad ei karda üksindust, sest Tao ümbritseb neid lakkamatult.
Taevas on meie kohal. Taevas on ilmatu suur, lõputu, alati oma kohal, olgugi et alati muutuv. See ei ole mingi ebamäärane filosoofiline mõiste, vaid igapäevane kohalolek. Tuul puhub läbi selle sinise avaruse. Pilved kogunevad ja hajuvad tema ääretus laotuses. Ilma ilmata ei saaks me hingata. Ilma päikseta ei saaks me elada. Me ei saa elaa ilma taevast ja maast tulenevate ürgsete vägedeta.
Inimvaim on suursugune ega jää rahule ilma taevaliku ülevuse ja ääretuseta, milles rännelda. Me ei tohi teha oma ettekujutlust Taost liiga väikeseks. Isegi kui Tao märk kujutab veel käivat inimest, on see ikkagi otsatu tee lõputus maailmas.
Me ei peaks hoolima sellest, mida arvavad teised. Senikaua, kui me adume hetke määravust, kohtame võimalust ning vastame sellele kogu oma olemusega, võime end pidada kangelaseks.
Tähtis on teha sellist tööd, mis ei ole suunatud üksnes toodangule, vaid ka oskuse arendamisele. Teisiti öeldes on kõige tähtsamat sorti töö see, mis tuleneb su enda elust, mitte ühiskondlikust või majanduslikust survest. Kui töö on osa meie enda elust, jätab see sügava jälje meie isiksusele. See tekitab teostumise tunde, tööst saadava tarkuse kogunemise, mida on võimatu hankida mingil muul moel.
Kui meil ei ole sõpru, kellega koos jagada nii häid kui ka halbu aegu, ei õpi me iial tundma isetust. Nind mitte tunda sõpruse isetut usaldust tähendab kaotada võimalus mõista omaenese parimaid oskusi.
Õnnelik olemiseks tuleb meil valitseda oma ihasid.
Meil ei ole vaja uputada end kõikelubavatesse naudingutesse. Meie järgmine Taod, keskmise teed.
Söö mõõdukalt. Jäta oma kõhtu vaba ruumi. Katsu püsida saledana mitte moe, vaid selle pärast, et see on tervislik ja liikuma panev. Liiga rikkaliku toidu ja hea veiniga läheb meel laisaks.
Thursday, November 7, 2013
Wednesday, November 6, 2013
Theo Fischer "Wu Wei"
Raske pole see mitte ainult meie kõigi õnnetu harjumuse tõttu mõttega kõikjal viibida, mitte ainult silmapildu vahendituse pärast, vaid eelkõige seepärast, et meie argipäev ei näi sugugi piisavalt rõõmus, et seda hea meelega täpselt vaaelda ja et seda intensiivselt elada tahaks. Mõistagi tabame harva neid tunde, millest meelsasti kinni hoiaksime ja mida palju intensiivsemalt elada tahaksime, kuna need valmistavad meile rõõmu või lõbu.
Oleme oma vaimus alati ära, mõtterännakuil mineviku või tuleviku sündmuste radadel, eelrõõm või- kartus võimalikest sündmustest pilku teritamas, või hellitavate lootuste kütkeis. Aga me ei võta tõe pähe hetkeseisu milles just elame.
Aga meie mõistuse lakkamatu lobisemishimu on tõsine takistus eluks absoluutses olevikus. Seejuures on täiesti mõttetu püüda selle tungi talitsejaks saada, tahtes kõiki oma mõtteid maha suruda. Selline teguviis on äärmiselt pingutav ja pealekauba täiesti kasutu. Me vahetaksime ainuüksi märke. Mõtlemise väljalülitamise protsess on samuti kõigest mõtteprotsess. Kes püüab sel viisil siin ja praegu elada, veab end ninapidi ja raiskab asjatult energiat.
Üldsegi ei peeta Tao ringkondades mikski millegi poole püüdlemist: mitte omada eesmärki, auahnust, motiivi. Inimlik pingutus alati mingil viisil teisest või iseendast käesolevas situatsioonis parem olla, on lihtsalt naeruväärne. Järelemõeldes on iga inimene tegelikult märkimisväärselt rohkem kui see, milleks ta veel millalgi võib saada.
Esimene samm Tao teostumise teel oleks ehtsalt ja kestvalt vaimus olevikus viibida, juhtumisi tähelepanelikult jälgida, tajuda neid ilma analüüsimata. Lasta sündmustel minna oma teed, ilma neile vastupanu osutamata, neid ainult vaadelda, see on tegutsemine mittetegutsemises, wu wei. Kui olete õppinud oma päevi niiviisi mööda saatma, muutub Teie elu selliseks nagu see on lapsepõlve kõige kaunimal ajal: muretu, konfliktivaba, eilset unustav, homsest mitte midagi teadev, ainult tänases viibiv, täis õnne ja rahulikkust.
Kõigist köidikutest pääsemisega on aga seotus üks teine probleem: küsimus isiklikust kindlustundest. Niikaua, kui olete seotud mingisuguse institutsiooni, ideoloogi või organisatsiooniga, saate Te sellest kujutlusest kindlust. Te tunnete end olevat integreeritud ühiskonda ja kohanemine selle korra ja mängureeglitega annab Teile kindlustunde. Te leiate toetust partnerluses, elukutses, oma igapäevastes kinnistunud harjumustes. Kõik see pakub näilist kindlust, mida inimene paistab vajavat. On see ju ainus asi, mis inimsoo äärmise sisemise rõhutuse tõttu viletsust pisut suhkurdab.
On hädatarviklik, et Te loobuksite oma motiividest ja taotlustest, soovist kellekski saada, kes Te veel pole. Selle asemel peate õppima mitte midagi tegema, jälgima, tähelepanelik olema.
Me kogeme sündmusi lakkamatult minevikus, kuna oleme muutunud võimetuks nägema ja vaatlema olevikus.
Koolipõlvest alates on inimest intellekti kultiveerides eksiteele viidud, kontsenteerides teda täielikult teadmise omandamisele, saavutamata midagi mõtlemise vallas. Ignoreeritakse seda, et on veel midagi muud.
Igaüks võib elada olevikus, siin ja praegu elada. Aga selle juurde kuulub tähelepanu, tajumine. Alati, kui oskate vaadata oma elu, kontrollimata mõõttes, mida Te just praegu kogete, kui Te jälgite, siis olete automaatselt olevikus, elate hetkes ja ükski maailma vim ei saa teid sealt välja rebida- paremal juhul Teie ise, kui põgenete jälle mälestustesse ja illusioonidesse.
Kõikjal, kus ta viibib, on ta kohale jõudnud, ta on sihil, nimelt iseenda juures. Ta ei oota midagi. Mis juhtub, see juhtub, ja selle võtab ta vastu. Nii nagu kirsipuu kevadel õitseb ja südasuvel vilja kannab, mitte varakevadest suveni oodates, kuni lõpuks kirsid valmis on, vaid lihtsalt olles, eksisteerides. Nii elab ka Tao-inimene ühest päevast teiseni. Ta ei taha millekski eriliseks saada, sest ta on seda. Pole midagi, millest ta võiks saada paremaks, temas pole auahnust, vajadust au ja kuulsuse järele. Talle piisab tema enda elamise küllusest. Talle pole tähtis, kuidas see elu teiste silmis paistab, elab ta ju lõpuks enda, mitte teda ümbritsevate inimese jaoks.
Ta pole küll soovidest vaba, kuid ta ei ripu enam nende küljes. Ta on võimeline materiaalsest omamisest rõõmu tundma, aga ta omab, mitte ei omand ei oma teda. Ta ei kontrolli alati, kas tal on õige vaimne hoiak, ta võib endale lubada olla hooletu, elada täiesti lõdvalt, ilma igasuguse krambita. Ükski inimene, ükski organisatsioon ei saa talle ette kirjutada, milline peab olema tema siseelu, tema iseloom, või kuidas suhtuda kaasinimestesse.
Ta on võimeline elu ilusamaid külgi samal silmapilgul nautima, mil need end talle pakuvad, ta ei püüa rõõmu, selle hetkedest kinni hoida. Ta ei ripu neil küljes ega lase mööda seda, mis parajasti edasi juhtub.
Just, kuna järgib nii vabalt ja sõltumatult päevatööd enda, mitte resultaadi pärast, õnnestuvad tal asjad enamasti suurepäraselt.
Ta pole naudinguhimuline, aga on täis elurõõmu. Kui ta naudib, siis elab ta täielikult naudingule. Kui ta on nautinud, on see tema jaoks läbi, ta ei ripu mõtete ega soovidega möödunud lõbu küljes.
Ta ei püüdle kasu ega rikkuse poole, sest ta teab, et selline püüdlemine võib ta aheldada. Head asjad tulevad talle elus ise juurde, ja just seepärast, et ta ei püüa neid vägisti kätte võidelda.
Kui Te juba mõnda aega Tao vaimus elate, seega võimalikult tihti olevikus viibite, hakkab intuitsioon Teid nii või teisiti palju rohkem mõjutama kui siiani. Teie tegutsemine muutub spontaansemaks ja selle asemel, et kohelda igapäevaelu väljakutseid mõttelise analüüsiga, õpite Te usaldama oma intuitsiooni.
Nüüdisaegsetelt inimestel on röövitud kõik loomulikud käitumismustrid, ja isegi, kui ta jalutuskäikudel tihti vaba looduse üles otsib, on ta kaotanud sellega ulatuslikuma suhte. See annab kahtlemata tõuke alternatiivseks eluks maal ehk tagasipöördumiseks varasemate aegade elamisharjumuste juurde.
Selleks pole vaja mässu, mis väljendub ebaharilikus riietuses või kummalises eputamises. Siis olete kindlapeale teistsugune kui Teie kaasinimesed, kuid see teisitiolemine tuleb seestpoolt, on ehtne, mitte teeseldud nagu puhtalt välisele orienteeritud elufilosoofia. Siis võite minna maale ja omaenda aedvilu kasvatada, taimetoitlaseks hakata ja rahuliikumisega liituda- või ka mitte. Kus Te siis olete, mida teete, ei mängi tegelikult enam peamist rolli. Niipea kui hakkate tundma tundeid Iseendast lähtudes, päev-päevalt olevikus elama, olete eneseteostuse rajal; rada ise; Teie ardipäev on siis see teostumine.
Elu mõtet näeme alalises tunnustuse, edu ja võimu jahtimises, ka siis, kui on tegemist mõjuvõimuga oma laste või partneri üle.
Te olete elu Taos täiuslikult teostanud hetkel, kui suudate endast mitte midagi arvata, seega lihtsalt olete siin, ainult eksisteerite, elust rõõmu tundes, ja loobute kõigest õpitust ning päritud arusaamadest elust ja oma eksistentsist. See tähendab, et loote endas samasuguse situatsiooni, nagu see oli enne lapsena õppimisprotsessi alustamist, enne kui saitse mitmesuguste mõjude ja suundade all vähehaaval etekujutuse tegelikkusest, mis määrab veel täna Teie olemist. See kõlab groteskselt ja peaaegu uskumatult, kuid mitte miski, mis meile endast ja ümbritsevast maailmast selgeks on tehtud, ei vasta absoluutselt tõele. Elame oma elu keset mõõtkavade suhtelisust, mille istutab meisse mõtlemine. Ja see määrab ühtlasi meie piirid. Need samuti enda püstitatud, ümbritsevad meid nagu nähtamatu linnupuur, kuid on liikuv, nii et meil on sellegipoolest petlik vaimse vabaduse tunne. Niipea aga, kui inimene on võimeline loobuma oma eelarvamustest, kogeb ta enda suhtes asju- see äratundmine tärkab täiesti iseenesest-, mis võimaldavad tal tulevikus suhtuda iseendasse teisiti ja vahendavad talle tema tõelisi jõude. Tao inimene ei lase end petta välisest näilikkusest, ta tahab kogeda asju nii nagu nad tegelikult on. Ja asjad pole enamasti sellised, nagu välisilme end näitab. Tavaliselt tajume meid igal ajal mõjutavaid ja ümbritsevaid argipäeva olusid, vähesed kõrgpunktid välja arvatud, väga hallidena. Hirm tuleviku ees, prestiiži ja mõjukuse kaotuse ning kahjustuse ees, näiva kindlusehitise kokkuvarisemise ees on meie pidev alateadlik saatja. See määrab ka meie tegutsemise.
Üritame lakkamatult säilitada oma positsiooni elus ja inimlikes suhetes või siis saavutada oma positsiooni elus ja inimlikes suhetes või siis saavutada senisest enamat, ükskik, kas see puudutab enda isiklikke omadusi või ärilisi ettevõtmisi.
Te kogete, milline erinevus seisneb elu vahel, mis täielikus sisemises vabaduses end Tao voolamisse usaldab, ja Teie praeguse nii ebarahuldava, krampitõmbunud eksistentsi vahel.
Sisemine sõltumatus määrab Teie argipäeva kvaliteedi.
Kui täidate selles vaimus oma ülesandeid, ei pea Te muretsema oma eksistentsi alalhoiu pärast. Igat laadi tö on Teie jaoks täielik rahuldus. Te tegelete selega iseenda pärast, mitte, et sellega lõpule jõuda. See on Tao väga olemuslik tunnus: mitte midagi teha teadlikult ettevalmistatud põhjusel. Me elame ilma auahne eesmärgita, ilma motiivideta, põhjendamata oma tegevusi. Lihtsalt tegutseme ja see on kõik. Nii mõistame ka oma tööd. Me teeme seda. Hästi ja hoolikalt, kiirustamata ja ka ülevaltpoolt tulevat survet arvestamata. Kes seisab konveierlindi taga ja teeb kohutavalt monotoonset ja vaumitapvat tööd ning kelle sissetulek on seejuures sõltub valmistatava tükiarvust, võib- kui ta on Tao inimene- täita oma ülesande töökaaslastele ja kaaskannatajatele omase seesmise palavikuta.
Auahnus on Tao-inimesele võõras. Ta ei võta osa võimu ja rikastumise võidujooksust. Talle on küllalt olla tema ise, ja mida ta elus vajab, see voolab tema juurde ka ilma, et ta teiste ülespoole ronimise protsessioonist osa võtaks.
Niipea, kui olete õppinud siin ja praegu, võite lõpetada võitluse. Igaveseks. Kes võitleb, raiskab jõudu, sest samavõrd, kui palju ma end eesmärgi saavutamiseks pingutan, kaugeneb eesmärk ja esile astuvad vastasjõud, mis avalduvad mõju samal määral, kui palju oma jõupanust suurendan. Kes on selle ära tundnud, ning tunneb paremat vahendit eesmärgi saavutamiseks, jätab selle kasutu rähklemise. Uskuge mind, kõik asjad, mida Te soovite, langevad Teile iseenesest sülle, kui lõpetate nende nimel võitluse
See käib ka üldinimlike omaduste kohta, et see, mis on meile vaevaga kättesaadav, kaotab meie jaoks väärtuse, oma materiaalse ja ideelise tähtsuse. Seepärast on Tao-inimesel vähe soove, mis väljuvad igapäevavajaduste piiridest.
Peagi kogete ise seda sõltumatust materiaalsetest asjadest. Kaasinimeste lõppematu jaht õnne, edu ja rikkuse järele paneb meid heatahtlikult naeratama. Võiksime lõpetada selle mõttetu pingutamise, olles mõistnud, et selles ei peitu elu mõte.
Oleme oma vaimus alati ära, mõtterännakuil mineviku või tuleviku sündmuste radadel, eelrõõm või- kartus võimalikest sündmustest pilku teritamas, või hellitavate lootuste kütkeis. Aga me ei võta tõe pähe hetkeseisu milles just elame.
Aga meie mõistuse lakkamatu lobisemishimu on tõsine takistus eluks absoluutses olevikus. Seejuures on täiesti mõttetu püüda selle tungi talitsejaks saada, tahtes kõiki oma mõtteid maha suruda. Selline teguviis on äärmiselt pingutav ja pealekauba täiesti kasutu. Me vahetaksime ainuüksi märke. Mõtlemise väljalülitamise protsess on samuti kõigest mõtteprotsess. Kes püüab sel viisil siin ja praegu elada, veab end ninapidi ja raiskab asjatult energiat.
Üldsegi ei peeta Tao ringkondades mikski millegi poole püüdlemist: mitte omada eesmärki, auahnust, motiivi. Inimlik pingutus alati mingil viisil teisest või iseendast käesolevas situatsioonis parem olla, on lihtsalt naeruväärne. Järelemõeldes on iga inimene tegelikult märkimisväärselt rohkem kui see, milleks ta veel millalgi võib saada.
Esimene samm Tao teostumise teel oleks ehtsalt ja kestvalt vaimus olevikus viibida, juhtumisi tähelepanelikult jälgida, tajuda neid ilma analüüsimata. Lasta sündmustel minna oma teed, ilma neile vastupanu osutamata, neid ainult vaadelda, see on tegutsemine mittetegutsemises, wu wei. Kui olete õppinud oma päevi niiviisi mööda saatma, muutub Teie elu selliseks nagu see on lapsepõlve kõige kaunimal ajal: muretu, konfliktivaba, eilset unustav, homsest mitte midagi teadev, ainult tänases viibiv, täis õnne ja rahulikkust.
Kõigist köidikutest pääsemisega on aga seotus üks teine probleem: küsimus isiklikust kindlustundest. Niikaua, kui olete seotud mingisuguse institutsiooni, ideoloogi või organisatsiooniga, saate Te sellest kujutlusest kindlust. Te tunnete end olevat integreeritud ühiskonda ja kohanemine selle korra ja mängureeglitega annab Teile kindlustunde. Te leiate toetust partnerluses, elukutses, oma igapäevastes kinnistunud harjumustes. Kõik see pakub näilist kindlust, mida inimene paistab vajavat. On see ju ainus asi, mis inimsoo äärmise sisemise rõhutuse tõttu viletsust pisut suhkurdab.
On hädatarviklik, et Te loobuksite oma motiividest ja taotlustest, soovist kellekski saada, kes Te veel pole. Selle asemel peate õppima mitte midagi tegema, jälgima, tähelepanelik olema.
Me kogeme sündmusi lakkamatult minevikus, kuna oleme muutunud võimetuks nägema ja vaatlema olevikus.
Koolipõlvest alates on inimest intellekti kultiveerides eksiteele viidud, kontsenteerides teda täielikult teadmise omandamisele, saavutamata midagi mõtlemise vallas. Ignoreeritakse seda, et on veel midagi muud.
Igaüks võib elada olevikus, siin ja praegu elada. Aga selle juurde kuulub tähelepanu, tajumine. Alati, kui oskate vaadata oma elu, kontrollimata mõõttes, mida Te just praegu kogete, kui Te jälgite, siis olete automaatselt olevikus, elate hetkes ja ükski maailma vim ei saa teid sealt välja rebida- paremal juhul Teie ise, kui põgenete jälle mälestustesse ja illusioonidesse.
Kõikjal, kus ta viibib, on ta kohale jõudnud, ta on sihil, nimelt iseenda juures. Ta ei oota midagi. Mis juhtub, see juhtub, ja selle võtab ta vastu. Nii nagu kirsipuu kevadel õitseb ja südasuvel vilja kannab, mitte varakevadest suveni oodates, kuni lõpuks kirsid valmis on, vaid lihtsalt olles, eksisteerides. Nii elab ka Tao-inimene ühest päevast teiseni. Ta ei taha millekski eriliseks saada, sest ta on seda. Pole midagi, millest ta võiks saada paremaks, temas pole auahnust, vajadust au ja kuulsuse järele. Talle piisab tema enda elamise küllusest. Talle pole tähtis, kuidas see elu teiste silmis paistab, elab ta ju lõpuks enda, mitte teda ümbritsevate inimese jaoks.
Ta pole küll soovidest vaba, kuid ta ei ripu enam nende küljes. Ta on võimeline materiaalsest omamisest rõõmu tundma, aga ta omab, mitte ei omand ei oma teda. Ta ei kontrolli alati, kas tal on õige vaimne hoiak, ta võib endale lubada olla hooletu, elada täiesti lõdvalt, ilma igasuguse krambita. Ükski inimene, ükski organisatsioon ei saa talle ette kirjutada, milline peab olema tema siseelu, tema iseloom, või kuidas suhtuda kaasinimestesse.
Ta on võimeline elu ilusamaid külgi samal silmapilgul nautima, mil need end talle pakuvad, ta ei püüa rõõmu, selle hetkedest kinni hoida. Ta ei ripu neil küljes ega lase mööda seda, mis parajasti edasi juhtub.
Just, kuna järgib nii vabalt ja sõltumatult päevatööd enda, mitte resultaadi pärast, õnnestuvad tal asjad enamasti suurepäraselt.
Ta pole naudinguhimuline, aga on täis elurõõmu. Kui ta naudib, siis elab ta täielikult naudingule. Kui ta on nautinud, on see tema jaoks läbi, ta ei ripu mõtete ega soovidega möödunud lõbu küljes.
Ta ei püüdle kasu ega rikkuse poole, sest ta teab, et selline püüdlemine võib ta aheldada. Head asjad tulevad talle elus ise juurde, ja just seepärast, et ta ei püüa neid vägisti kätte võidelda.
Kui Te juba mõnda aega Tao vaimus elate, seega võimalikult tihti olevikus viibite, hakkab intuitsioon Teid nii või teisiti palju rohkem mõjutama kui siiani. Teie tegutsemine muutub spontaansemaks ja selle asemel, et kohelda igapäevaelu väljakutseid mõttelise analüüsiga, õpite Te usaldama oma intuitsiooni.
Nüüdisaegsetelt inimestel on röövitud kõik loomulikud käitumismustrid, ja isegi, kui ta jalutuskäikudel tihti vaba looduse üles otsib, on ta kaotanud sellega ulatuslikuma suhte. See annab kahtlemata tõuke alternatiivseks eluks maal ehk tagasipöördumiseks varasemate aegade elamisharjumuste juurde.
Selleks pole vaja mässu, mis väljendub ebaharilikus riietuses või kummalises eputamises. Siis olete kindlapeale teistsugune kui Teie kaasinimesed, kuid see teisitiolemine tuleb seestpoolt, on ehtne, mitte teeseldud nagu puhtalt välisele orienteeritud elufilosoofia. Siis võite minna maale ja omaenda aedvilu kasvatada, taimetoitlaseks hakata ja rahuliikumisega liituda- või ka mitte. Kus Te siis olete, mida teete, ei mängi tegelikult enam peamist rolli. Niipea kui hakkate tundma tundeid Iseendast lähtudes, päev-päevalt olevikus elama, olete eneseteostuse rajal; rada ise; Teie ardipäev on siis see teostumine.
Elu mõtet näeme alalises tunnustuse, edu ja võimu jahtimises, ka siis, kui on tegemist mõjuvõimuga oma laste või partneri üle.
Te olete elu Taos täiuslikult teostanud hetkel, kui suudate endast mitte midagi arvata, seega lihtsalt olete siin, ainult eksisteerite, elust rõõmu tundes, ja loobute kõigest õpitust ning päritud arusaamadest elust ja oma eksistentsist. See tähendab, et loote endas samasuguse situatsiooni, nagu see oli enne lapsena õppimisprotsessi alustamist, enne kui saitse mitmesuguste mõjude ja suundade all vähehaaval etekujutuse tegelikkusest, mis määrab veel täna Teie olemist. See kõlab groteskselt ja peaaegu uskumatult, kuid mitte miski, mis meile endast ja ümbritsevast maailmast selgeks on tehtud, ei vasta absoluutselt tõele. Elame oma elu keset mõõtkavade suhtelisust, mille istutab meisse mõtlemine. Ja see määrab ühtlasi meie piirid. Need samuti enda püstitatud, ümbritsevad meid nagu nähtamatu linnupuur, kuid on liikuv, nii et meil on sellegipoolest petlik vaimse vabaduse tunne. Niipea aga, kui inimene on võimeline loobuma oma eelarvamustest, kogeb ta enda suhtes asju- see äratundmine tärkab täiesti iseenesest-, mis võimaldavad tal tulevikus suhtuda iseendasse teisiti ja vahendavad talle tema tõelisi jõude. Tao inimene ei lase end petta välisest näilikkusest, ta tahab kogeda asju nii nagu nad tegelikult on. Ja asjad pole enamasti sellised, nagu välisilme end näitab. Tavaliselt tajume meid igal ajal mõjutavaid ja ümbritsevaid argipäeva olusid, vähesed kõrgpunktid välja arvatud, väga hallidena. Hirm tuleviku ees, prestiiži ja mõjukuse kaotuse ning kahjustuse ees, näiva kindlusehitise kokkuvarisemise ees on meie pidev alateadlik saatja. See määrab ka meie tegutsemise.
Üritame lakkamatult säilitada oma positsiooni elus ja inimlikes suhetes või siis saavutada oma positsiooni elus ja inimlikes suhetes või siis saavutada senisest enamat, ükskik, kas see puudutab enda isiklikke omadusi või ärilisi ettevõtmisi.
Te kogete, milline erinevus seisneb elu vahel, mis täielikus sisemises vabaduses end Tao voolamisse usaldab, ja Teie praeguse nii ebarahuldava, krampitõmbunud eksistentsi vahel.
Sisemine sõltumatus määrab Teie argipäeva kvaliteedi.
Kui täidate selles vaimus oma ülesandeid, ei pea Te muretsema oma eksistentsi alalhoiu pärast. Igat laadi tö on Teie jaoks täielik rahuldus. Te tegelete selega iseenda pärast, mitte, et sellega lõpule jõuda. See on Tao väga olemuslik tunnus: mitte midagi teha teadlikult ettevalmistatud põhjusel. Me elame ilma auahne eesmärgita, ilma motiivideta, põhjendamata oma tegevusi. Lihtsalt tegutseme ja see on kõik. Nii mõistame ka oma tööd. Me teeme seda. Hästi ja hoolikalt, kiirustamata ja ka ülevaltpoolt tulevat survet arvestamata. Kes seisab konveierlindi taga ja teeb kohutavalt monotoonset ja vaumitapvat tööd ning kelle sissetulek on seejuures sõltub valmistatava tükiarvust, võib- kui ta on Tao inimene- täita oma ülesande töökaaslastele ja kaaskannatajatele omase seesmise palavikuta.
Auahnus on Tao-inimesele võõras. Ta ei võta osa võimu ja rikastumise võidujooksust. Talle on küllalt olla tema ise, ja mida ta elus vajab, see voolab tema juurde ka ilma, et ta teiste ülespoole ronimise protsessioonist osa võtaks.
Niipea, kui olete õppinud siin ja praegu, võite lõpetada võitluse. Igaveseks. Kes võitleb, raiskab jõudu, sest samavõrd, kui palju ma end eesmärgi saavutamiseks pingutan, kaugeneb eesmärk ja esile astuvad vastasjõud, mis avalduvad mõju samal määral, kui palju oma jõupanust suurendan. Kes on selle ära tundnud, ning tunneb paremat vahendit eesmärgi saavutamiseks, jätab selle kasutu rähklemise. Uskuge mind, kõik asjad, mida Te soovite, langevad Teile iseenesest sülle, kui lõpetate nende nimel võitluse
See käib ka üldinimlike omaduste kohta, et see, mis on meile vaevaga kättesaadav, kaotab meie jaoks väärtuse, oma materiaalse ja ideelise tähtsuse. Seepärast on Tao-inimesel vähe soove, mis väljuvad igapäevavajaduste piiridest.
Peagi kogete ise seda sõltumatust materiaalsetest asjadest. Kaasinimeste lõppematu jaht õnne, edu ja rikkuse järele paneb meid heatahtlikult naeratama. Võiksime lõpetada selle mõttetu pingutamise, olles mõistnud, et selles ei peitu elu mõte.
Tuesday, November 5, 2013
Bertrand Russell "Valik esseid"
"Et inimene on loodud põhjusjõudude poolt, mis tegutsesid sihti tunnetamata, et tema päritolu, ta kasvamine, ta lootused ja hirmud, ta armud ja uskumused on kõik vaid aatomite juhuslike kokkusattumiste tulemus, et ei tulisus kangelaslikkus ega mistahes mõtte- või tundeerksus või anda talle hauatagust elu, et kõikide ajastute pingutused, kõik andumus ja innustus ja kogu inimvaimu südapäevane sära on määratud kaduma ühes päikesesüsteemi üldise hukuga ja et kogu inimsaavutuste tempel mattub kunagi paratamatult puruneva kõiksuse rusude alla- kõik see on, kui mitte täiesti väljaspool vaidlust, siis ometi peaaegu kindel, nõnda et ükski filosoofia, mis seda eitab, ei või loota püsivusele. Ainult nende tõsiasjade tellinguilt ja ainult vankumatu lootusetuse kõvale alusele on nüüdsest võimalik ehitada hinge eluaset.
Raev on mõtte, mida ihade alistumine, stoiline vabadus aga, milles seisnebki tarkus, saabub siis, kui alistuvad mitte mõtted, vaid ihad. Ihade alistumisest sünnib loobumuse-voorus; mõtete vabadusest sünnib terve kunsti ja filosoofia maailm ning ilmutus ilust, mille abiga me viimaks vallutame tagasi poole tõrksat maailma. Ilmutuseni ilust aga võib jõuda ainult aheldamata sisevaatlus ja himukate soovide koormast rõhumata mõtlemine, järelikult saabub vabadus ainult neile, kes enam ei palu elult ühtegi neist isiklikest hüvedest, mida moonutab aeg.
Loobumuses aga on veel üks hea alge: isegi tõeliselt heade asjade järele, kui need on kättesaamatud, ei tohiks tunda ärritavat iha. Igale inimesele tuleb varem või hiljem kätte suure lahtiütlemise aeg. Noorte jaoks pole miski kättesaamatu: ihaldada midagi kogu oma kirgliku tahtmise jõuga ja seda mitte saavutada tundub neile uskumatu. Ometi kas surma, haiguse, vaesuse või kohusetunde sunni läbi tuleb kõigil meist, viimsel kui ühel, õppida, et maailm ei ole loodud meie pärast ja et kuitahes ilusad meie poolt igatsetavad asjad ka ei ole, siiski võib saatus need keelata.
Seal sureb Mina, seal hukatakse himu ja taltsutamata ihade ahnus, sest ainult nii võib saada vabaks saatuse võimu alt. Koopast aga viib tee läbi Lahtiütlemise Värava jälle välja tarkuse päevavalgusse, mille säras hiilgavad palveränduri südant rõõmustades uus kaemus, uus rõõm ja uus helgus.
Niipea kui me oleme õppinud nõdras mässus kibestumata alluma saatuse välispidisele võimule ja mõistnud, et inimesteväline maailm ei vääri kultustamist, saab ometi kord võimalikuks teadmatu kõiksuse muutumine ja ümberkujundamine, selle ümbervalamine kujutluse sulatusahjus nii, et vana savist iidoli asemele astub uus kuju heledast kullast.
Säärastel kaemushetkedel kaob kogu meie ajalike ihade himukus, kogu heitlus ja rabelemine väikeste eesmärkide poole, kgu mure nende tühiste pisiasjade pärast, millest pinnapealse pilgu jaoks seisabki koos igapäevane elu; me näeme ümber selle tillukese parve, mida valgustab inimliku seltsimehetunde hubisev tuli, tumedat ookeani, mille veerevail laineil me üürikest aega lendleme; öö varjust haarab meie pelgupaika kõle tuuleiil; kogu vaenulike jõudude keskel elava inimsoo üksildus koondub ainsasse hinge, kellel tuleb võidelda üksi, appi võttes kogu endas leiduvat vaprust, terve kõiksuse survega, mis ei pane millekski tema lootusi ja hirme. Võita see pimedusejõududega peetav võitlus tähendab tõelist pühitsemist kangelaste uhkesse kilda, tõelist initsiatsiooni inimolemise võimsasse ilusse. Sellest hinge hirmsast kokkupõrkest välisilmaga sünnivad mõtteväljendus, tarkus ja ligimesearmastus, nende sünniga aga algab uus elu. Võtta hinge varjatuimasse pühapaika need vastupandamatud jõud, mille käes me näime kui nukud- surm ja muutumine, mineviku pöördumatus ja inimese jõuetus kõiksuse ees, mis pidmedana kihutab tühisuse juurest tühisuse juurde- neid tunnetada ja teada tähendab nad alistada.
Inimese elu on väljastpoolt vaadatuna midagi väga pisikest võrreldes Looduse jõududega. Ori on mõistetud kummardama aega ja saatust ja surma seetõttu, et need kõik on suuremad kui see, mida ta leiab iseendast, ja seetõttu, et kõik tema mõtted tegelevad asjadega, mina need jõud neelavad. Kuid olgugi need suured, mtelda neist suuri mõtteid ja tunnetada nende kiretut hiilgust tähendab olla nendest suurem. Ja säärane mõtlemine teeb meist vabad inimesed: me ei painuta end enam paratamatuse ees hommikumaise allaheitlikkusega, vaid neelame selle endasse ja muudame selle osaks iseendast. Jätta rabelemine isikliku õnne poole, kihutada minema kõigi ajalike soovide himukus, põleda kiresti igaveste asjade järele- see on vabadus, see on vaba inimese kultus. Ja see vabanemine teostub mõtiskluses saatuse üle, sest teadvus, mis ei jäta mida puhastada aja puhastustulele, alistab ka saatuse enese.
Üksteise järel kaob meie silmist marssivaid seltsimehi, keda viib minema kõikvõimsa surma sõnatu käsk. Väga üürike on see aeg, mille jooksul me saame neid aidata ja mille jooksul otsustatakse nende õnne või viletsuse üle. Kallakem siis nende rajale päikesevalgust, salvigem osavõtlikkusega kergemaks nende mured, jagagem nendega iialväsimatu kiindumuse puhast rõõmu, toetagem vankuvat vaprust ja sisendagem usku meeleheitetundidel. Ärgem vaagigem ihnsa kaaluga nende väärt ja väärituid tegusid, mõtelgem nende nõrkusele- muredele, rakustele ja võibolla ka oskamatusele näha, millest tuleneb nende elu viletsus; meenutagem, et nad on meie kaaskannatajad samas pimeduses, näitlejad samas tragöödias milles meiegi.
"Aga igast tulevikust saab kunagi minevik: kui me praegu näeme minevikku tõeselt, siis pidi ta alles tulevik olles olema sama, mida me näeme siis, kui sellest saab minevik. Seega ei ole tunnetatab kvaliteedierinevus mineviku ja tuleviku vahel sisuline erinevus, vaid ainult erinevus suhtes meiega- erapooletu vaatluse jaoks ei ole seda olemas. Ja vaatluse erapooletus intellektuaalses vallas kujutab endast seda sama omakasupüüdmatuse-voorust, mis tegude vallas avaldub õiglasena ja isekuse puudumisena. Kes iganes tahab näha maailma tõeliselt ja tõusta mõtetes kõrgemale praktiliste soovide türanniast, peab õppima jagu saama hoiaku erinevusest mineviku ja tuleviku suhtes ning haarama ühesuguse pilguga aja voolu tervikuna."
"Tänased veendumused võivad täna olla meile tõe eest, kui need meid selles voolus edasi kannavad, homme aga on nad valed ja vajavad väljavahetamist uue vastu, mis sobiksid uue olukorraga."
"Mingil moel, ilma lähema selgituseta, poetub vähele väide, et tulevik, ehkki me seda ette ei näe, on parem kui minevik või olevik: lugeja on nagu laps, kes ootab kommi, sest tal on kästus teha suu lahti ja panna silmad kinni."
Monday, November 4, 2013
Lao Tzu "Tao Te Ching"
The Master leads
by emptying people's minds
and filling their cores,
by weakening their ambition
and toughening their resolve.
He helps people lose everything
they know, everything they desire,
and creates confusion
in those who think that they know.
Practice not-doing,
and everything will fall into place.
In dwelling, live close to the ground.
In thinking, keep to the simple.
In conflict, be fair and generous.
In governing, don't try to control.
In work, do what you enjoy.
In family life, be completely present.
When you are content to be simply yourself
and don't compare or compete,
everybody will respect you.
Fill your bowl to the brim
and it will spill.
Keep sharpening your knife
and it will blunt.
Chase after money and security
and your heart will never unclench.
Care about people's approval
and you will be their prisoner.
Can you coax your mind from its wandering
and keep to the original oneness?
Can you let your body become
supple as a newborn child's?
Can you cleanse your inner vision
until you see nothing but the light?
Can you love people and lead them
without imposing your will?
Can you deal with the most vital matters
by letting events take their course?
Can you step back from you own mind
and thus understand all things?
Success is as dangerous as failure.
Hope is as hollow as fear.
What does it mean that success is a dangerous as failure?
Whether you go up the ladder or down it,
you position is shaky.
When you stand with your two feet on the ground,
you will always keep your balance.
What does it mean that hope is as hollow as fear?
Hope and fear are both phantoms
that arise from thinking of the self.
When we don't see the self as self,
what do we have to fear?
See the world as your self.
Have faith in the way things are.
Love the world as your self;
then you can care for all things.
The Master doesn't seek fulfillment.
Not seeking, not expecting,
she is present, and can welcome all things.
Empty your mind of all thoughts.
Let your heart be at peace.
Watch the turmoil of beings,
but contemplate their return.
Stop thinking, and end your problems.
What difference between yes and no?
What difference between success and failure?
Must you value what others value,
avoid what others avoid?
How ridiculous!
Other people are excited,
as though they were at a parade.
I alone don't care,
I alone am expressionless,
like an infant before it can smile.
Other people have what they need;
I alone possess nothing.
I alone drift about,
like someone without a home.
I am like an idiot, my mind is so empty.
Other people are bright;
I alone am dark.
Other people are sharper;
I alone am dull.
Other people have a purpose;
I alone don't know.
I drift like a wave on the ocean,
I blow as aimless as the wind.
I am different from ordinary people.
I drink from the Great Mother's breasts.
If you want to become whole,
let yourself be partial.
If you want to become straight,
let yourself be crooked.
If you want to become full,
let yourself be empty.
If you want to be reborn,
let yourself die.
If you want to be given everything,
give everything up.
Knowing others is intelligence;
knowing yourself is true wisdom.
Mastering others is strength;
mastering yourself is true power.
If you realize that you have enough,
you are truly rich.
If you stay in the center
and embrace death with your whole heart,
you will endure forever.
If powerful men and women
could venter themselves in it,
the whole world would be transformed
by itself, in its natural rhythms.
People would be content
with their simple, everyday lives,
in harmony, and free of desire.
When there is no desire,
all things are at peace.
Ordinary men hate solitude.
But the Master makes use of it,
embracing his aloneness, realizing
he is one with the whole universe.
Fame or integrity: which is more important?
Money or happiness: which is more valuable?
Success of failure: which is more destructive?
If you look to others for fulfillment,
you will never truly be fulfilled.
If your happiness depends on money,
you will never be happy with yourself.
Be content with what you have;
rejoice in the way things are.
When you realize there is nothing lacking,
the whole world belongs to you.
The Master allows things to happen.
She shapes events as they come.
She steps out of the way
and lets the Tao speak for itself.
There is no greater illusion than fear,
no greater wrong than preparing to defend yourself,
no greater misfortune than having an enemy.
In pursuit of knowledge,
every day something is added.
In the practice of the Tao,
every day something is dropped.
Less and less do you need to force things,
until finally you arrive at non-action.
When nothing is done,
nothing is left undone.
True mastery can be gained
by letting things go their own way.
It can't be gained by interfering.
She is good to people who are good.
She is also good to people who aren't good.
This is true goodness.
The Master gives himself up
to whatever the moment brings.
He knows that he is going to die,
and he has nothing left to hold on to:
no illusions in his mind,
no resistances in his body.
He doesn't think about his actions;
they flow from the core of his being.
He holds nothing back from life;
therefore he is ready for death,
as a man is ready for sleep
after a good day's work.
If you close your mind in judgements
and traffic with desires,
your heart will be troubled.
If you keep your mind from judging
and aren't led by the senses,
your heart will find peace.
The mark of a moderate man
is freedom from his own ideas.
Tolerant like the sky,
all-pervading like sunlight,
firm like a mountain,
supple like a tree in the wind,
he has no destination in view
and makes use of anything
life happens to bring his way.
Honors can be bought with fine words,
respect can be won with good deeds;
but the Tao is beyond all value,
and no one can achieve it.
I have just three things to teach:
simplicity, patience, compassion.
These three are your greatest treasures.
Simple in actions and in thoughts,
you return to the source of being.
Patient with both friends and enemies,
you accord with the way things are.
Compassionate toward yourself,
you reconcile all beings in the world.
My teachings are easy to understand
and easy to put into practice.
Yet your intellect will never grasp them,
and if you try to practice them, you'll fail.
My teachings are older than the world.
How can you grasp their meaning?
If you want to know me,
look inside your heart.
by emptying people's minds
and filling their cores,
by weakening their ambition
and toughening their resolve.
He helps people lose everything
they know, everything they desire,
and creates confusion
in those who think that they know.
Practice not-doing,
and everything will fall into place.
In dwelling, live close to the ground.
In thinking, keep to the simple.
In conflict, be fair and generous.
In governing, don't try to control.
In work, do what you enjoy.
In family life, be completely present.
When you are content to be simply yourself
and don't compare or compete,
everybody will respect you.
Fill your bowl to the brim
and it will spill.
Keep sharpening your knife
and it will blunt.
Chase after money and security
and your heart will never unclench.
Care about people's approval
and you will be their prisoner.
Can you coax your mind from its wandering
and keep to the original oneness?
Can you let your body become
supple as a newborn child's?
Can you cleanse your inner vision
until you see nothing but the light?
Can you love people and lead them
without imposing your will?
Can you deal with the most vital matters
by letting events take their course?
Can you step back from you own mind
and thus understand all things?
Success is as dangerous as failure.
Hope is as hollow as fear.
What does it mean that success is a dangerous as failure?
Whether you go up the ladder or down it,
you position is shaky.
When you stand with your two feet on the ground,
you will always keep your balance.
What does it mean that hope is as hollow as fear?
Hope and fear are both phantoms
that arise from thinking of the self.
When we don't see the self as self,
what do we have to fear?
See the world as your self.
Have faith in the way things are.
Love the world as your self;
then you can care for all things.
The Master doesn't seek fulfillment.
Not seeking, not expecting,
she is present, and can welcome all things.
Empty your mind of all thoughts.
Let your heart be at peace.
Watch the turmoil of beings,
but contemplate their return.
Stop thinking, and end your problems.
What difference between yes and no?
What difference between success and failure?
Must you value what others value,
avoid what others avoid?
How ridiculous!
Other people are excited,
as though they were at a parade.
I alone don't care,
I alone am expressionless,
like an infant before it can smile.
Other people have what they need;
I alone possess nothing.
I alone drift about,
like someone without a home.
I am like an idiot, my mind is so empty.
Other people are bright;
I alone am dark.
Other people are sharper;
I alone am dull.
Other people have a purpose;
I alone don't know.
I drift like a wave on the ocean,
I blow as aimless as the wind.
I am different from ordinary people.
I drink from the Great Mother's breasts.
If you want to become whole,
let yourself be partial.
If you want to become straight,
let yourself be crooked.
If you want to become full,
let yourself be empty.
If you want to be reborn,
let yourself die.
If you want to be given everything,
give everything up.
Knowing others is intelligence;
knowing yourself is true wisdom.
Mastering others is strength;
mastering yourself is true power.
If you realize that you have enough,
you are truly rich.
If you stay in the center
and embrace death with your whole heart,
you will endure forever.
If powerful men and women
could venter themselves in it,
the whole world would be transformed
by itself, in its natural rhythms.
People would be content
with their simple, everyday lives,
in harmony, and free of desire.
When there is no desire,
all things are at peace.
Ordinary men hate solitude.
But the Master makes use of it,
embracing his aloneness, realizing
he is one with the whole universe.
Fame or integrity: which is more important?
Money or happiness: which is more valuable?
Success of failure: which is more destructive?
If you look to others for fulfillment,
you will never truly be fulfilled.
If your happiness depends on money,
you will never be happy with yourself.
Be content with what you have;
rejoice in the way things are.
When you realize there is nothing lacking,
the whole world belongs to you.
The Master allows things to happen.
She shapes events as they come.
She steps out of the way
and lets the Tao speak for itself.
There is no greater illusion than fear,
no greater wrong than preparing to defend yourself,
no greater misfortune than having an enemy.
In pursuit of knowledge,
every day something is added.
In the practice of the Tao,
every day something is dropped.
Less and less do you need to force things,
until finally you arrive at non-action.
When nothing is done,
nothing is left undone.
True mastery can be gained
by letting things go their own way.
It can't be gained by interfering.
She is good to people who are good.
She is also good to people who aren't good.
This is true goodness.
The Master gives himself up
to whatever the moment brings.
He knows that he is going to die,
and he has nothing left to hold on to:
no illusions in his mind,
no resistances in his body.
He doesn't think about his actions;
they flow from the core of his being.
He holds nothing back from life;
therefore he is ready for death,
as a man is ready for sleep
after a good day's work.
If you close your mind in judgements
and traffic with desires,
your heart will be troubled.
If you keep your mind from judging
and aren't led by the senses,
your heart will find peace.
The mark of a moderate man
is freedom from his own ideas.
Tolerant like the sky,
all-pervading like sunlight,
firm like a mountain,
supple like a tree in the wind,
he has no destination in view
and makes use of anything
life happens to bring his way.
Honors can be bought with fine words,
respect can be won with good deeds;
but the Tao is beyond all value,
and no one can achieve it.
I have just three things to teach:
simplicity, patience, compassion.
These three are your greatest treasures.
Simple in actions and in thoughts,
you return to the source of being.
Patient with both friends and enemies,
you accord with the way things are.
Compassionate toward yourself,
you reconcile all beings in the world.
My teachings are easy to understand
and easy to put into practice.
Yet your intellect will never grasp them,
and if you try to practice them, you'll fail.
My teachings are older than the world.
How can you grasp their meaning?
If you want to know me,
look inside your heart.
Toomas Paul "Pastišs ja popurrii"
"Ameerika esseist Susan Sontag arutleb sarnaselt. Ühiskond, mis muudab normatiivseks püüdluse mitte kunagi tunda puudust, nurjumist, viletsust, valu, hirmsaid tõbesid ning milles surma ennast ei peeta millekski loomulikuks ja vältimatuks, vaid julmaks ja teenimatuks õnnetuseks, tekitab sõja ja katastroofide suhtes määratu uudishimu- mida osaliselt rahuldatakse pildistamisega."
Cinis aequat omnia. Jah, tuhk võrdustab kõik. Kui aga inimese elu on mõistetud pöördamatule hävingule, siis peavad hävima ka kõik inimloomingu viljad, olgu nad materiaalsed või vaimsed, ja pole tähtsust, kui kaua meie ise või meie saavutused kestavad.
Kui universumi ja inimkonna käekäigul pole igaviku vaatepunktist mingit tähendust, siis pole tal üldse tähendust.
Hea kerge lugemine ühte pimedasse sügisöösse. Tulvil mõnusat ühiskonnakriitikat ja äratundmisrõõmu. Samas lõpeb väga konkreetselt- kõik on kaduv ja kas on tarvis nende hoomamatute maailmas toimuvate nähtustega oma pead vaevata?
3/5
Cinis aequat omnia. Jah, tuhk võrdustab kõik. Kui aga inimese elu on mõistetud pöördamatule hävingule, siis peavad hävima ka kõik inimloomingu viljad, olgu nad materiaalsed või vaimsed, ja pole tähtsust, kui kaua meie ise või meie saavutused kestavad.
Kui universumi ja inimkonna käekäigul pole igaviku vaatepunktist mingit tähendust, siis pole tal üldse tähendust.
Hea kerge lugemine ühte pimedasse sügisöösse. Tulvil mõnusat ühiskonnakriitikat ja äratundmisrõõmu. Samas lõpeb väga konkreetselt- kõik on kaduv ja kas on tarvis nende hoomamatute maailmas toimuvate nähtustega oma pead vaevata?
3/5
Alain De Botton- Mure staatuse pärast
Tihtipeale nimetatakse inimesi, kes on ühiskonnas tähtsal kohal, "kellekski", ja nende vastandeid "mitte kellekski"- absurdsed väljendid, sest me kõik oleme vaieldamatult oma identiteediga isikud, kellel on samaväärsed õigused olemasoluks. Sellised väljendid annavad aga väga täpselt edasi erinevat kohtlemist, mis erinevatele gruppidele osaks saab.
Staatuseta inimesed jäävad märkamatuks, neid koheldakse jõhkralt, nende iseärasused surutakse alla ja nende isiksust ignoreeritakse.
Adam Smith "Moraalsete tunnete teooria"
"Mis on kõige vaeva ja sekeldamise põhjus siin maailmas? Mis on saaamahimu ja auahnuse, võimu ja tähelepanu tagaajamise eesmärk? Kas see on looduse poolt määratud vajaduste rahuldamine? Need suudaks rahuldada ka kõige madalama töölise tasu. Missuguseid hüvesid tähenda siis see inimelu suur eesmärk, mida me nimetame oma olukorra parandamiseks?
Teiste tähelepanu läheb meile tõenäoliselt korda peamiselt sellepärast, et meid ahistab kaasasündinud ebakindlus oma väärtuse suhtes- just seetõttu mängib teiste arvamus meie minapildi kujundamisel määravat rolli.
Ideaalses maailmas ei oleks me sellest nii mõjutatavad. Meile ei läheks orda, kas meid ignoreeritakse või pannakse tähele, kas meid ülistatakse või irvitatakse meie üle. Kui keegi teeb meile alusetu komplimendi, ei oleks me üleliia meelitatud.
Snoobide seltskonnal on võim meid vihastada ja rööpast välja lüüa, sest me mõistame, kui vähe see, kes e sügaval sisimas oleme- see tähendab see, kes me oleme väljaspool oma staatust-, suudab nende suhtumist meisse mõjutada.
Kui madala staatusega harilikult kaasas käivaks materiaalseks karistuseks on vaesus, siis emotsionaalseks karistuseks on eiramine ja möödavaatavad pilgud, millest snoobilik maailm ei suuda kuidagi loobuda, kui tegemist on nendega, kes on tähtsuse sümbolitest ilma jäänud.
Kahe tuhande aasta vanuse Lääne tsivilisatsiooni plusspooled on kõigile hästi teada: erakordne jõukuse, toiduainete hulga, teaduslike teadmiste, tarbekaupade valiku, füüsilise turvalisuse, eluea ja majanduslike võimaluste kasv. Võib-olla vähem hakkab silma ja ajab meid kimbatusse aga tõik, et sellise muljeltavaldava materiaalse võidukäiguga käib kaasas nähtus, mida Nixon oma kõnes nõukogude televaatajale ei maininud: staatusemure suurenemine tavaliselt Lääne inimeste juures, mille all meldakse mure suurenemist oma tähtsuse, saavutuste ja sissetuleku pärast.
Järsk tegeliku puudumise vähenemine võib- paradoksaalsel kombel- tuua kaasa sama tugeva või veelgi tugevama puuduse all kannatamise tunde ja kartuse selle ees. Põlvkonnas, kes on õnnistatud rikuste ja võimalustega, mida nende esivanemad, kes harisid kesaegse Euroopa tujukaid põlde, ettegi kujutada poleks osanud, on näidanud üles märkimisväärset võimet tunda, et sellest, kes nad on ja mis neil on, neile ei piisa.
Me peame end õnelikuks ainult siis, kui meil on sama palju või natuke rohkem kui inimestel, kellega me koos üles kasvame, kelle kõrval me töötame, keda oma sõbraks peame ja kellega ühiskonna ees samastume.
David Hume "Traktaat inimloomusest"
"Kadedust ei põhjusta mitte suur vahe meie ja teiste vahel, vaid vastupidi, lähedus. Lihtne sõdur ei tunne kindrali vastu mingit kadedust, kui võrrelda sellega, mida ta tunneb seersandi või kaprali vastu; samuti ei suhtu silmapaistvasse kirjanikku nii suure kadedusega mitte lihtlabased tindisolkijad kui just teised kirjanikud, kes küündivad talle ligemale. "
Lootuste luhtumise oht suureneb veelgi, kui kaob meie usk hauataguse maailma olemasolusse. Need, kes suudavad uskuda, et kõik maa peal toimuv on ainult põgus sissejuhatus igavesele eksistentsile, tasakaalustavad kõik kadedusealged mõttega, et teiste edu on igavese elu taustal vaid hetkeline nähtus.
Kui aga usku teise maailma peetakse lapsikuks ja teaduslikult võimatuks opiaadiks, siis õhutab tundi edukusele ja oma soovide rahldamisele vältimatult teadmine, et selleks on ainult üks ja hirmutavalt lühike võimalus. Siis ei saa maiseid saavutusi vaadelda avamänguna sellele, mis tuleb teises maailmas, need on kõik, mis inimesel kunagi olema saavad.
Rousseau' mõttekäik toetus ühele rikkuse kohta käivale teesile: rikku ei tähenda suure hulga asjade omamist. Rikkad oleme siis, kui meil on olemas see, mida me igatseme. Rikkus pole absoluutne. See sõltub soovidest. Iga kord, kui me tahame midagi, mida me endale lubada ei saa, jääme me vaesemaks, ükskõik kui suured meie võimalused ka poleks. Ja alati, kui me oleme rahul sellega, mis meil on, võib meid pidada rikkaks, ükskõik kui vähe meil tegelikult on.
On kaks võimalust inimesi rikkamaks teha, järeldas Rousseau: anda neile raha juurde või piirata nende soove. Tänapäeva ühiskonnal on oivaliselt õnnestunud esimene, kuid pideva soovide õhutamisega on ta samal ajal takistanud inimesi oma kõige rabavamatest saavutustest osa saada. Vahest ei peagi selleks, et end rikkana tunda, tingimata püüda raha teenida.
Kuna arenenud ühiskond pakub meile läbi ajaloo tõusnud sissetulekut, paistab, et see teeb meid rikkamaks. Tegelikult aga võib selline ühiskond meid lõpptulemusena vaesemaks teha, sest piiramatuid ootusi soosides hoiab ta pidevalt lõhet selle vahel, mida me tahame ja mida endale lubada võime, selle vahel, kes me oleme ja kes võiksime olla.
Sellises ühiskonnas võime tunda, et oleme suuremas puuduses kui primitiivsed metslased, kes- lisab Rousseau- on kindlad, et neil ei puudu miski, kui neil on katus pea kohal, paar õuna ja pähklit söömiseks ja nad võivad veeta oma õhtud, mängides "mõnd rohmakat muusikariista" või "õõnestades teravaservaliste kivide abil kalapüügikanuud."
"Ei saa ju kiidetav ei halvemaks ega paremaks? Muutub siis smaragd halvemaks, kui teda ei kiideta? Ja kuld, elevandiluu, purpur, lüüra, pistoda, lilleke või puu?" Selle asemel et lasta end meelitada, kui teist kõneldakse hästi, või piineldes omaette tõmbuda, kui teid solvatakse, soovitab Marcus Aurelius lähtuda sellest, milline inimene ise teab end olevat: "Keegi hakkab sind põlgama? Vaadaku ise. Mina aga vaatan, et mina midagi põlastusväärset tegema või rääkima ei juhtuks."
Me võime tunda kadedust mingi seisundi või omandi pärast, mis teeb meid hoopis õnnetuks, kui me selleni jõuame. Meil võivad tekkida soovid, mis pole seotud meie tegelike vajadustega. Omapead jäetuna võivad meie tunded tõugata meid täpselt sama tõenäoliselt nii liialdustele kontrollimatule vigale ja enesehävitusele kui ka tervise ja vooruste poole. Kuna neile tunnetele paistab olevat iseloomulik kas liigne vähesus või üleküllus, on filosoofid andnud nõu, et me kasutaksime oma mõistust, et suunata neid õigete eesmärkide saavutamiseks; et me küsiksime endalt, kas see, mida me tahame, on tõesti see, mida meil vaja on, ja kas see, mida me kardame, on tõesti hirmus.
Edasi kujutas Rousseau maailma ajalugu mitte kui arengut barbarlusest suurte tehaste ja linnadeni Euroopas, vaid kui langemist priviligeeritud seisundist, kus me elasime lihtsalt, kuid meil oli võimalus oma vajadusi kuulata, sellisesse seisundisse, kus me võime kadestada elustiile, millel on meie iseloomuga vähe ühist. Tehnoloogiliselt vähearenenud ürgaega, Rousseau arvates loomulikkuse aega, mil mehed ja naised elasid metsas ja polnud kunagi käinud poes ega lugenud ajalehte, kujutas filosoof ajana, mil inimesed mõistsid iseend kergemini ja seepärast tundsid tõmmet rahuloleva elu kõige olulisemate osade poole nagu perekonna armastus, austus looduse vastu, aukartus kauni maailma ees, uudishimu teiste vastu ja muusika ning lihtsate meelelahutuste hindamine. Sellest seisundist kiskus tänapäeva äriline "tsivilisatsioon" meid välja, jättes meid kadestama, igatsema ja kannatama külluse maailmas.
"Raamatus "Viimaseni" palus ta selleoärast tungivalt, et me jätaksime kõrvale tavalise, rahalise arusaama rikkusest ja võtaksime taas omaks "elu"-põhise mõtteviisi, mille järgi kõige rikkamad inimesed ei ole automaatselt kaupmehed ja maaomanikud, vaid need, kes tunnevad öötähtede all kõige valdavama imetlust ja suudavad kõige paremini teiste inimeste kannatusi mõista ja neid leevendada. "Pole olemas mingit rikkust peale elu," kordas ta nagu mantrat, "elu, mis hõlmab võimet armastada, tunda rõmu ja imetlust."
Thomas Carlyl: "Inglismaa edukas tööstus ma ülirohke jõukusega... keda meie seast on ta rikkamaks teinud?...Meid ümbrisevad luksuslikud esemed, kuid me oleme unustanud nende keskel elada. Paljud söövad peeneid roogasid, joovad kalleid napse, kuid kas nende nende südamed on sellest enam õnnistatud? Kas nad on paremad, ilusamad, tugevamad, vapramad? Kas nende kohta võib öelda isegi "õnnelikumad"?
Tohututes avarustes viibides võib tunne, et me oleme ühiskondlikus hierarhias tähtsusetud, suubuda lohutavasse teadmisesse, kui tähtsusetud on kosmoses kõik inimesed.
Emerson: "Kes soovib olla inimene, peab olema teisimõtleja."
Staatuseta inimesed jäävad märkamatuks, neid koheldakse jõhkralt, nende iseärasused surutakse alla ja nende isiksust ignoreeritakse.
Adam Smith "Moraalsete tunnete teooria"
"Mis on kõige vaeva ja sekeldamise põhjus siin maailmas? Mis on saaamahimu ja auahnuse, võimu ja tähelepanu tagaajamise eesmärk? Kas see on looduse poolt määratud vajaduste rahuldamine? Need suudaks rahuldada ka kõige madalama töölise tasu. Missuguseid hüvesid tähenda siis see inimelu suur eesmärk, mida me nimetame oma olukorra parandamiseks?
Teiste tähelepanu läheb meile tõenäoliselt korda peamiselt sellepärast, et meid ahistab kaasasündinud ebakindlus oma väärtuse suhtes- just seetõttu mängib teiste arvamus meie minapildi kujundamisel määravat rolli.
Ideaalses maailmas ei oleks me sellest nii mõjutatavad. Meile ei läheks orda, kas meid ignoreeritakse või pannakse tähele, kas meid ülistatakse või irvitatakse meie üle. Kui keegi teeb meile alusetu komplimendi, ei oleks me üleliia meelitatud.
Snoobide seltskonnal on võim meid vihastada ja rööpast välja lüüa, sest me mõistame, kui vähe see, kes e sügaval sisimas oleme- see tähendab see, kes me oleme väljaspool oma staatust-, suudab nende suhtumist meisse mõjutada.
Kui madala staatusega harilikult kaasas käivaks materiaalseks karistuseks on vaesus, siis emotsionaalseks karistuseks on eiramine ja möödavaatavad pilgud, millest snoobilik maailm ei suuda kuidagi loobuda, kui tegemist on nendega, kes on tähtsuse sümbolitest ilma jäänud.
Kahe tuhande aasta vanuse Lääne tsivilisatsiooni plusspooled on kõigile hästi teada: erakordne jõukuse, toiduainete hulga, teaduslike teadmiste, tarbekaupade valiku, füüsilise turvalisuse, eluea ja majanduslike võimaluste kasv. Võib-olla vähem hakkab silma ja ajab meid kimbatusse aga tõik, et sellise muljeltavaldava materiaalse võidukäiguga käib kaasas nähtus, mida Nixon oma kõnes nõukogude televaatajale ei maininud: staatusemure suurenemine tavaliselt Lääne inimeste juures, mille all meldakse mure suurenemist oma tähtsuse, saavutuste ja sissetuleku pärast.
Järsk tegeliku puudumise vähenemine võib- paradoksaalsel kombel- tuua kaasa sama tugeva või veelgi tugevama puuduse all kannatamise tunde ja kartuse selle ees. Põlvkonnas, kes on õnnistatud rikuste ja võimalustega, mida nende esivanemad, kes harisid kesaegse Euroopa tujukaid põlde, ettegi kujutada poleks osanud, on näidanud üles märkimisväärset võimet tunda, et sellest, kes nad on ja mis neil on, neile ei piisa.
Me peame end õnelikuks ainult siis, kui meil on sama palju või natuke rohkem kui inimestel, kellega me koos üles kasvame, kelle kõrval me töötame, keda oma sõbraks peame ja kellega ühiskonna ees samastume.
David Hume "Traktaat inimloomusest"
"Kadedust ei põhjusta mitte suur vahe meie ja teiste vahel, vaid vastupidi, lähedus. Lihtne sõdur ei tunne kindrali vastu mingit kadedust, kui võrrelda sellega, mida ta tunneb seersandi või kaprali vastu; samuti ei suhtu silmapaistvasse kirjanikku nii suure kadedusega mitte lihtlabased tindisolkijad kui just teised kirjanikud, kes küündivad talle ligemale. "
Lootuste luhtumise oht suureneb veelgi, kui kaob meie usk hauataguse maailma olemasolusse. Need, kes suudavad uskuda, et kõik maa peal toimuv on ainult põgus sissejuhatus igavesele eksistentsile, tasakaalustavad kõik kadedusealged mõttega, et teiste edu on igavese elu taustal vaid hetkeline nähtus.
Kui aga usku teise maailma peetakse lapsikuks ja teaduslikult võimatuks opiaadiks, siis õhutab tundi edukusele ja oma soovide rahldamisele vältimatult teadmine, et selleks on ainult üks ja hirmutavalt lühike võimalus. Siis ei saa maiseid saavutusi vaadelda avamänguna sellele, mis tuleb teises maailmas, need on kõik, mis inimesel kunagi olema saavad.
Rousseau' mõttekäik toetus ühele rikkuse kohta käivale teesile: rikku ei tähenda suure hulga asjade omamist. Rikkad oleme siis, kui meil on olemas see, mida me igatseme. Rikkus pole absoluutne. See sõltub soovidest. Iga kord, kui me tahame midagi, mida me endale lubada ei saa, jääme me vaesemaks, ükskõik kui suured meie võimalused ka poleks. Ja alati, kui me oleme rahul sellega, mis meil on, võib meid pidada rikkaks, ükskõik kui vähe meil tegelikult on.
On kaks võimalust inimesi rikkamaks teha, järeldas Rousseau: anda neile raha juurde või piirata nende soove. Tänapäeva ühiskonnal on oivaliselt õnnestunud esimene, kuid pideva soovide õhutamisega on ta samal ajal takistanud inimesi oma kõige rabavamatest saavutustest osa saada. Vahest ei peagi selleks, et end rikkana tunda, tingimata püüda raha teenida.
Kuna arenenud ühiskond pakub meile läbi ajaloo tõusnud sissetulekut, paistab, et see teeb meid rikkamaks. Tegelikult aga võib selline ühiskond meid lõpptulemusena vaesemaks teha, sest piiramatuid ootusi soosides hoiab ta pidevalt lõhet selle vahel, mida me tahame ja mida endale lubada võime, selle vahel, kes me oleme ja kes võiksime olla.
Sellises ühiskonnas võime tunda, et oleme suuremas puuduses kui primitiivsed metslased, kes- lisab Rousseau- on kindlad, et neil ei puudu miski, kui neil on katus pea kohal, paar õuna ja pähklit söömiseks ja nad võivad veeta oma õhtud, mängides "mõnd rohmakat muusikariista" või "õõnestades teravaservaliste kivide abil kalapüügikanuud."
"Ei saa ju kiidetav ei halvemaks ega paremaks? Muutub siis smaragd halvemaks, kui teda ei kiideta? Ja kuld, elevandiluu, purpur, lüüra, pistoda, lilleke või puu?" Selle asemel et lasta end meelitada, kui teist kõneldakse hästi, või piineldes omaette tõmbuda, kui teid solvatakse, soovitab Marcus Aurelius lähtuda sellest, milline inimene ise teab end olevat: "Keegi hakkab sind põlgama? Vaadaku ise. Mina aga vaatan, et mina midagi põlastusväärset tegema või rääkima ei juhtuks."
Me võime tunda kadedust mingi seisundi või omandi pärast, mis teeb meid hoopis õnnetuks, kui me selleni jõuame. Meil võivad tekkida soovid, mis pole seotud meie tegelike vajadustega. Omapead jäetuna võivad meie tunded tõugata meid täpselt sama tõenäoliselt nii liialdustele kontrollimatule vigale ja enesehävitusele kui ka tervise ja vooruste poole. Kuna neile tunnetele paistab olevat iseloomulik kas liigne vähesus või üleküllus, on filosoofid andnud nõu, et me kasutaksime oma mõistust, et suunata neid õigete eesmärkide saavutamiseks; et me küsiksime endalt, kas see, mida me tahame, on tõesti see, mida meil vaja on, ja kas see, mida me kardame, on tõesti hirmus.
Edasi kujutas Rousseau maailma ajalugu mitte kui arengut barbarlusest suurte tehaste ja linnadeni Euroopas, vaid kui langemist priviligeeritud seisundist, kus me elasime lihtsalt, kuid meil oli võimalus oma vajadusi kuulata, sellisesse seisundisse, kus me võime kadestada elustiile, millel on meie iseloomuga vähe ühist. Tehnoloogiliselt vähearenenud ürgaega, Rousseau arvates loomulikkuse aega, mil mehed ja naised elasid metsas ja polnud kunagi käinud poes ega lugenud ajalehte, kujutas filosoof ajana, mil inimesed mõistsid iseend kergemini ja seepärast tundsid tõmmet rahuloleva elu kõige olulisemate osade poole nagu perekonna armastus, austus looduse vastu, aukartus kauni maailma ees, uudishimu teiste vastu ja muusika ning lihtsate meelelahutuste hindamine. Sellest seisundist kiskus tänapäeva äriline "tsivilisatsioon" meid välja, jättes meid kadestama, igatsema ja kannatama külluse maailmas.
"Raamatus "Viimaseni" palus ta selleoärast tungivalt, et me jätaksime kõrvale tavalise, rahalise arusaama rikkusest ja võtaksime taas omaks "elu"-põhise mõtteviisi, mille järgi kõige rikkamad inimesed ei ole automaatselt kaupmehed ja maaomanikud, vaid need, kes tunnevad öötähtede all kõige valdavama imetlust ja suudavad kõige paremini teiste inimeste kannatusi mõista ja neid leevendada. "Pole olemas mingit rikkust peale elu," kordas ta nagu mantrat, "elu, mis hõlmab võimet armastada, tunda rõmu ja imetlust."
Thomas Carlyl: "Inglismaa edukas tööstus ma ülirohke jõukusega... keda meie seast on ta rikkamaks teinud?...Meid ümbrisevad luksuslikud esemed, kuid me oleme unustanud nende keskel elada. Paljud söövad peeneid roogasid, joovad kalleid napse, kuid kas nende nende südamed on sellest enam õnnistatud? Kas nad on paremad, ilusamad, tugevamad, vapramad? Kas nende kohta võib öelda isegi "õnnelikumad"?
Tohututes avarustes viibides võib tunne, et me oleme ühiskondlikus hierarhias tähtsusetud, suubuda lohutavasse teadmisesse, kui tähtsusetud on kosmoses kõik inimesed.
Emerson: "Kes soovib olla inimene, peab olema teisimõtleja."
Subscribe to:
Posts (Atom)