How to use your mind

"How to you use your mind", on hea raamat kõikidele, keda paelub mälu- ja teadmiste omandamise teema. Raamat räägib sellest, kuidas õppida efektiivsemalt õppima, mälu treenima ja enda mentaalseid võimeid täiel määral välja arendama.

Iga kord, kui me mingisuguseid uusi teadmisi omandame, toimuvad muudatused meie aju närvisüsteemis, kus neuronite vahel luuakse pidevalt uusi sidemeid. Uute sidemete loomine toimub väliskeskkonnast saadud stiimulite alusel. Need sidemed säilitatakse ajus teatud ajaks, kuid kui me neid mõnda aega ei kasutata, siis asendatakse nad uute sidemetega. Mida rohkem mingit sidet kasutatake, seda tugevam see on, ja seda kauem on sel eeldus püsida.  

Õppimine sisaldab endas selliste protsesside pidevat esile kutsumist, eesmärgiga tuua kaasa positiivseid tulemusi meie ajus. Uute teadmiste omandamise muudab raskeks just see, kuna sellega kaasneb närvisüsteemis kerkiva vastupanu ületamine. Vastupanu ületamiseks tuleb õpitut korrata. Näitena võib tuua autoga sõitmise, mis esmalt tundub algajale väga keeruline. Ta peab pidevalt mõtlema kõikide nende tegevuste peale, mida ta oma kehaga sooritab. Mida rohkem aga autoga sõitmist harjutada, seda automaatsemaks see muutub ning kogenud juht võib vabalt lahendada sõidu ajal peas matemaatikaülesandeid, ilma et see segaks liikluse samaaegset jälgimist. Iga tegevus ja informatsioon muutub kordamistel järjest rohkem harjumuspäraseks. Hariduse mõte siinkohal ongi eelkõige positiivsete harjumuste loomine. On ju teadatuntud tõde, et inimene on oma harjumuste ori. Meie igapäevane elutegevus seisnebki sisuliselt erinevate harjumuspäraste käitumiste ja mõttemustrite taasloomises. Seetõttu on nii raske näiteks loobuda suitsetamisest või depressioonis inimesel oma negatiivsetest mõtetest- need on harjumuspärased, rutiinsed ning saanud osaks inimese minapildist. Kuna erinevad harjumused on paratamatuks osaks meie elust, on tähtis omada selliseid harjumusi, mis on meile kasulikud ja ihaldusväärsed. Sageli vaimustuvad inimesed mõnest uuest hobist, on täis kirge ja soovi sellega tegelema hakata, kuid kui nad ei loo sellest tegevusest endale pidevate, rutiinsete kordamistega, distsipliini, siis löövad nad pärast esmase entusiasmi kadumist sellele käega. Meisterlikkus on alati pikaajalise ja pideva töötamise tulemus. Geeniuseks ei sünnita, geeniuseks saadakse. Seda fakti on inimestel raske aga enesele tunnistada, palju lihtsam on süüdistada oma geneetikat või halba keskkonda. Andekusest ilma tööta pole mingisugust kasu. 

Harjumuste loomine muudab meie elu lihtsamaks. See annab meie elule struktuuri. Lisaks, mida rohkem aega oma päevast me saame kulutada automatiseeritud käitumisele, seda rohkem vabaneb meil vaba energiat, mida saame kasutada mingite ihaldatud kõrgemate teadmiste või oskuste peale. Kui inimene peaks iga kord käsi pestes mõtlema pingsalt sellele kuidas käsi pestakse, võtaks see meilt palju energiat. Käte pesemise, nagu enamik igapäevaseid motoorseid tegevusi, õppisime me selgeks juba lapsepõlves ning see on meie jaoks lihtne. Samamoodi on ka teiste oskuste omandamisega- kui oleme mingisugusest tegevusest loonud endale harjumuse, väheneb sellele kuluv mentaalne energia ja see muutub järjest lihtsamaks. Näiteks jooksmine, mis algajale tundub raske ja ebamugav tegevus, muutub aja jooksul lihtsaks ja meeldivaks, sest meie keha on sellega harjunud ja see ei nõua meilt enam nii suurt pingutust. 

Kuidas saada elavat kujutlusvõimet? 

Selleks, et omada head kujutlusvõimet, tuleb olla tähelepanelikum end ümbritseva keskkonna suhtes. See tähendab seda, et igapäevastes olukordades kasutada rohkem oma meeli, keskenduda erinevatele meid ümbritsevatele lõhnadele, helidele, värvidele. Selleks tuleb olla olevikuhetkes, mil tähelepanu on keskendunud hetkeolukorrale, ning me oleme tähelepanelikumad erinevatele meelte poolt kogetud stiimulitele. Teiseks tuleks oma tähelepanu suunata erinevatele meid ümbritsevatele objektidele. Näiteks vaadelda hoolega toa keskel asetsevat lauda, selle värvi, suurust, kuju jne. Ja viimaseks oluliseks faktoriks on otsida pidevalt erinevaid aistingulisi kogemusi, elada vähem rutiinset elu, kuna erilised kogemused talletuvad meie mällu tugevamalt. Meie kujutlusvõime põhineb meie pool läbi kogetud kogemustel, mida me saame oma peas ümber tõsta, muuta jne. Aga selle rakendamiseks on vaja tõesti asju tähelepanelikult kogeda.

Mälu võib jagada neljaks faasiks- mulje saamine, säilitamine, esilekutsumine ja äratundmine. Mulje tekib alati läbi meeleorganite. On oluline, et uute teadmise omandamist alustataks aeglaselt. Loetud materjali tuleb täielikult süüvida, üritada igast lausest täielikult aru saada. Enamik mäluprobleeme tulenebki sellest, et inimesed suhtuvad oma esimestesse muljetesse hooletult. Teiseks oluliseks faktoriks on loetu kordamine. Kordamise käigus jäävad asjad paremini meelde. Kõige suurem osa materjalist unustatakse juba esimese päeva jooksul. Järgmine unustamiseprotsess toimub paari esimese nädala jooksul. Seega on oluline, et selle ajavahemiku sees õpitut korrataks. Tähtis on, et esimesed kordamised leiaks aset võrdlemisi lühikese ajaperioodi jooksul, ja hiljem võib ajavahemik kordamiste vahel suureneda. Efektiivse õppimisprotsessi jaoks on seega oluline, et esmased muljed saadaks võimalikult vara. Kolm päeva enne eksamit õppimisega alustamisest pole mälu seisukohast mingisugust mõtet- teadmised ei jõua mälus kinnistuda. Lisaks on ääretult oluline ka suhtumine õpitud materjali. Juba õppimise käigus peame suhtuma materjali sooviga kinnistada see meile tulevikuks. Kui õpime materjali ainult eksamiks, siis pole meil motivatsiooni õpitut ka kauem mäletada. Samuti kinnistuvad teadmised magamise ajal. On oluline võtta õpingute vahel pause. Kuid pausid ei tohi jääda liiga pikaks. Tegelikult alahindame oma võimeid pea alati- peame end väsinuks ja loobume, kuigi oleksime võimelised veel pikalt töötama. Oma keha äärmusteni viies saabub tegelikult teine energia-laine, mis on sisuliselt sarnane jooksjate "runner's high'ga". Kui me viime oma keha füüsilise väsimuse piirini, hakkab aju eritama endorfiine, naturaalseid valuvaigisteid. Lisaks ka veel erinevaid teisi neurotransmittereid, mille tõttu tekib füüsilise kurnatuse piiril inimesel tohutult energiat ning kõrgenenud meeleolu. Sarnane efekt kehtib ka vaimse töö puhul. Eriti esineb seda siis, kui inimestel on sügav huvi ja motivatsioon asjaga tegeleda. Aju hakkab eritama neurotransmitterite kombinatsiooni, mille käigus keskendumisvõime paraneb, energiatase tõuseb, loomingulisus suureneb, tekivad kergemini seosed ja inimest tabab võimas rahulolutunne. Enamasti me aga selle seisundini ei jõua, sest oleme harjunud kergelt loobuma ega pole piisavalt motiveeritud. Kõige sellegi poolest toimub enamik mäletamisese protsessist, ilma et oleksime sellest teadlikud. See protsess jaguneb kaheks- mehaanilisteks ja loogilisteks assotsiatsioonideks. Mehaaniline on lihtsalt õpitu pähe tuupimine. Kõige efektiivsem on aga just assotsiatsioonide läbi õppimine. Isegi võõrkeele õpingutel, kui puutume kokku uue, meile võõra sõnaga, üritame seda meelde jätta otsides selle sarnasusi juba meile emakeeles või mõnes muus tuntud keeles tuttava sõnaga. 

Mälu arendamisega kaasneb areng ka teistes mentaalsetes oskustes, parema mäluga kaasneb ka parem keskendumisvõime, kujutlusvõime ja assotsiatsioonide loomise ja arutlemisoskus. 

Hamilton Wright Mabie "Essays On Work And Culture"

So fixed has become the habit of confusing the use of manifold gifts with mere dexterity that men of quality and power often question the promptings which impel them to use different or diverse forms of expression; as if a man were born to use only one limb and enjoy only one resource in this many-sided universe!

A man of original power can never be confined within the limits of a single field of interest and activity, nor can he ever be content to bear the marks and use the skill of a single occupation. He cannot pour his whole force into one channel; there is always a reserve of power beyond the demands of the work which he has in hand at the moment. Wherever he may find his place and whatever work may come to his hand, he must always be aware of the larger movement of life which incloses his special task; and he must have the consciousness of direct relation with that central power of which all activities are inadequate manifestations. To a man of this temper the whole range of human interests must remain open, and such a man can never escape the conviction that life is a unity under all its complexities; that all activities stand vitally related to each other; that truth, beauty, knowledge, and character must be harmonised and blended in every real and adequate development of the human spirit. To the growth of every flower earth, sun, and atmosphere must contribute; in the making of a man all the rich forces of nature and civilisation must have place.

In such moments the quick emotion, the sudden thrill, bear eloquent witness to that deeper and diviner life in which we all share, but of which we rarely seem aware. This perception of the presence of a man's soul comes to us when we stand before a true work of art. We not only uncover our heads, but our hearts are uncovered as well. Here is one who through all his skill speaks to us in a language which we understand, but which we rarely hear. A great work of art not only liberates the imagination, but the heart as well; for it speaks to us more intimately than our friends are able to speak, and that reticence which holds us back from perfect intercourse when we look into each other's faces vanishes. A few lines read in the solitude of the woods, or before the open fire, often kindle the emotion and imagination which slumber within us; in companionship with the greatest minds our shyness vanishes; we not only take but give with unconscious freedom.

Uncertainty breeds impatience; and in youth, before the will is firmly seated and the goal clearly seen, impatience often manifests itself in the relaxation of all forms of restraint. The richer the nature the greater the reaction which sometimes sets in at this period; the more varied and powerful the elements to be harmonised in a man's character and life, the greater the ferment and agitation which often precede the final discernment and acceptance of one's work. If the pressure of uncertainty with regard to one's gifts and their uses ought to call out patience and sympathy, so ought that experience of spiritual and intellectual agitation which often intervenes between the training for life and the process of actual living. 

The "storm and stress" period is always interesting because it predicts the appearance of a new power; and men instinctively love every evidence of the greatness of the race, as they instinctively crave the disclosure of new truth. In the reaction against the monotony of formalism and of that deadly conventionalism which is the peril of every accepted method in religion, art, education, or politics, men are ready to welcome any revolt, however extravagant. Too much life is always better than too little, and the absurdities of young genius are nobler than the selfish prudence of aged sagacity. 

For work speedily turns inward power into outward achievement, and so makes it possible to take accurate account of what has hitherto lain wholly within the realm of the potential. In a very deep and true sense an artist faces his own soul when he looks at his finished work. He sees a bit of himself in every book, painting, statue, or other product of his energy and skill. What was once concealed in the mystery of his own nature is set in clear light in the work of his hands; the reality or unreality of his aspirations is finally settled; the question of the possession of original power or of mere facility is answered. The worker is no longer an unknown force; he has been developed, revealed, measured, and tested.

No man is free until he can dispose of himself; until he is sought after instead of seeking; until, in the noblest sense of the words, he commands his own price in the world. There are men in every generation who push this self-development and self-mastery so far, and who obtain such a large degree of freedom in consequence, that the keys of all doors are open to them. 

There is no real freedom save that which is based upon discipline. The chance to do as one pleases is not liberty, as so many people imagine; liberty involves knowledge, self-mastery, capacity for exertion, power of resistance. 

The necessity of working gives society steadiness and stability; when large populations are freed from this necessity, irresponsible mobs take the place of orderly citizens, and the crowd of idlers must be fed and amused to be kept out of mischief. A man can never be idle with safety and advantage until he has been so trained by work that he makes his freedom from times and tasks more fruitful than his toil has been. 

n our time the chief peril for men of imagination and the artistic temperament comes from that aloofness of temper which separates its victim from his fellows, isolates him in the very heart of society, and turns his energy inward so that he preys upon himself. The root of a great deal of that pessimism which has found expression in modern literature is found in inactivity. He who contents himself with looking at life as a spectator sees its appalling contradictions and its baffling confusions, and misses the steadying power of the common toil, the comprehension through sympathy, the slow but deep unfolding and education which come from participation in the world's work. He who approaches life only through his feelings is bruised, hurt, and finally exhausted by a strain of emotion unrelieved by thought and action. No man is sound either in vision or in judgment who holds himself apart from the work of society. Participation in that work not only liberates the inward energy which preys upon itself if repressed; it also, through human fellowship, brings warmth and love to the solitary spirit; above all, it so identifies the man with outward activities that his personal force finds free access to the world, and he is delivered from the peril of self-consciousness. 

Creative men feel the necessity of many interests and of wide activities. Their natures require rich pasturage; they must be fed from many sources. They secure the skill of the specialist, but they never accept his limitations of interest and work. The clearer their vision of the unity of all forms of human action and expression, the deeper their need of studying at first hand these different forms of action and expression. 

A man is at his best only when he pours out his vital energy at full tide, without thought or care for anything save complete self-expression.

He who hopes to reach the highest level of activity in work will not aim, therefore, to gain specific ends or to touch external goals of any kind; he will aim at complete self-development. His ultimate aim will be not material but spiritual; he cannot rest short of the perfect self- expression. The rewards of work--money, influence, position, fame--will be the incidents, not the ends, of his toil. He has a right to look for them and count upon them; but if he be a true workman they will never be his inspirations, nor can they ever be his highest rewards. 

For a man's ultimate responsibility is met by what he is and does, not by what he gains. When he sets an exterior reward of any kind before him as the final goal of his endeavour, he breaks away from the divine order of life and destroys that deep interior harmony which ought to keep a man's spirit in time and tune with the creative element in the world.

The gifted young preacher must clearly discern the needs of his own nature or he will miss the one thing which he was probably sent into the world to accomplish, the one thing which all men are sent into the world to secure,--free and noble self-development. He must be wiser than his parish or the community; he must recognise the peril which comes from the too close pressure of near duties at the start. The community will thoughtlessly rob him of the time, the quiet, and the repose necessary for the unfolding of his spirit; it will drain him in a few years of the energy which ought to be spread over a long period of time; and at the end of a decade it will begin to say, under its breath, that its victim has not fulfilled the promise of his youth. It will fail to discern that it has blighted that promise by its own urgent demands. The young preacher who is eager to give the community the very greatest service in his power will protect it and himself by locking his study door and resolutely keeping it locked.

There are no men so interesting as those who are quietly and steadfastly following some distant aim which is invisible to others. One recognises them because they seem to be moving silently but surely onward. Skill, insight, and power steadily flow to them; and, apparently without effort, they climb step by step the steep acclivity where influence and fame abide. They are supremely interesting because, through absorption in their work, they are largely free from self-consciousness, and because they bring with them the air and stir of growth and movement. They rarely obtrude their interests or pursuits upon others, but they give the impression of a definiteness of aim which cannot be obscured or blurred, and a concentration of energy which steadily reacts in increase of power. 


Mr. Gladstone's astonishing range of interests and occupations was made possible by his power of concentration. He gave himself completely to the work in hand; all his knowledge, energy, and ability were focussed on that work, so that his whole personality was brought to a point of intense light and heat, as the rays of the sun are brought to a point in a burning-glass. When the power of concentration reaches this stage of development, it liberates a man from dependence upon times, places, and conditions; it makes privacy possible in crowds, and silence accessible in tumults of sound; it withdraws a man so completely from his surroundings that he secures complete isolation as readily as if the magic carpet of the "Arabian Nights" were under him to bear him on the instant into the solitude of lonely deserts or inaccessible mountains.


The book which one reads with eyes which are continually lifted from the page may furnish entertainment for the moment, but cannot enrich the reader, because it cannot become part of his knowledge.

Here, as everywhere in the field of man's life, there enters that element of sacrifice without which no real achievement is possible. To secure a great end, one must be willing to pay a great price. The exact adjustment of achievement to sacrifice makes us aware, at every step, of the invisible spiritual order with which all men are in contact in every kind of endeavour. If the highest skill could be secured without long and painful effort it would be wasted through ignorance of its value, or misused through lack of education; but a man rarely attains great skill without undergoing a discipline of self-denial and work which gives him steadiness, restraint, and a certain kind of character. The giving up of pleasures which are wholesome, the turning aside from fields which are inviting, the steady refusal of invitations and claims which one would be glad to accept or recognise, invest the power of concentration with moral quality, and throw a searching light on the nature of all genuine success. 

Work is energy intelligently put forth; and intelligence in work depends largely upon keeping the whole nature in close and constant relation with all the sources of power. To be always doing something is to be as useless for the higher purposes of growth and influence as to be always idle; one can do nothing with a great show of energy, and one can do much with very little apparent effort.

The more one can gain in his passive moods, the more will he have to give in his active moods; for the greater the range of one's thought, the truer one's insight, and the deeper one's force of imagination, the more will one's skill express and convey.  

Earlier thinkers and writers on education had seen that play is an important element in the unfolding of a child's nature, but Froebel discerned the psychology of play and showed how it may be utilised for educational purposes. His comments on this subject are full of significance: "The plays of the child contain the germ of the whole life that is to follow; for the man develops and manifests himself in play, and reveals the noblest aptitudes and the deepest elements of his being. ...The plays of childhood are the germinal leaves of all later life; for the whole man is developed and shown in these, in his tenderest dispositions, in his innermost tendencies." And one of Froebel's most intimate associates suggests another service of play, when he says: "It is like a fresh bath for the human soul when we dare to be children again with children." Play is the prelude to work, and stands in closest relation to it; it is the natural expression of the child's energy, as work is the natural expression of the man's energy. In play and through play the child develops the power that is in him, comes to knowledge of himself, and realises his relation with other children and with the world about him. In the free and unconscious pouring out of his vitality he secures for himself training, education, and growth.

Now, play is as much a need of the man's nature as of the boy's, and if work is to keep its freshness of interest, its spontaneity, and its productiveness, it must retain the characteristics of play; it must have variety, unconsciousness of self, joy. Activity it cannot lose, but joy too often goes out of it. The fatal tendency to deadness, born of routine and repetition, overtakes the worker long before his force is spent, and blights his work by sapping its vitality. Real work always sinks its roots deep in a man's nature, and derives its life from the life of the man; when the vitality of the worker begins to subside, through fatigue, exhaustion of impulse, or loss of interest, the work ceases to be original, vital, and genuine. Whatever impairs the worker's vitality impairs his work. 

The highest productivity will never be secured until the duty of recreation is set on the same plane with that of work, and the obligation to nourish one's life made as binding as the obligation to spend one's life.

Any pursuit or occupation which takes a man out of the atmosphere of his work-room and away from his work, gives him different interests, calls into activity different muscles or faculties, brings back the spirit of play, recalls the spontaneous and joyous mood, and re-creates through diversion, variety, and the appeal to another side of the nature. To work long and with cumulative power, one must play often and honestly; that is to say, one must play for the pure joy of it.

It is significant that the most original and capacious minds, like the most powerful bodies, often betray noticeable awkwardness at the start; they need prolonged exercise in order to secure freedom of movement; they must have time for growth. Minds of a certain superficial brilliancy, on the other hand, often mature early because they have so little depth and range. To be awkward in taking hold of one's work is not, therefore, a thing to be regretted; as a rule it is a piece of good fortune.

The development of one's personality cannot be accomplished in isolation or solitude; the process involves close and enduring association with one's fellows. If work were purely a matter of mechanical skill, each worker might have his cell and perform his task, as in a prison. But work involves the entire personality, and the personality finds its complete unfolding, not in detachment, but in association. Talent, says Goethe, thrives in solitude, but character grows in the stream of the world. It is a twofold discovery which a man must make before the highest kind of success lies within his grasp: the discovery of his own individual gift, force, or aptitude, and the discovery of his place in society.

Individual teachers have often understood the place and function of the imagination, and have sought to liberate and enrich it by intelligently planned study; but the schools of most, if not of all, times have treated it as a wayward and disorderly gift, not amenable to discipline and training, and of very doubtful value. There has always been, in every highly civilised society, a good deal that has appealed to this divinest of all the gifts with which men have been endowed; there have been periods in which the imagination has been stirred to its depths by the force of human energy and the play and splendour of human experience and achievement; but there has never yet been adequate recognition of its place in the life of the individual and of society, nor intelligent provision for its education.

We begin with the imagination; it holds its light over the play of childhood; it is the master of the revels, the enchantments, and the dreams of youth; it must be also the inspiration of all toil and the shaping genius of all work.

The first stage in the education of the true worker is self-conscious; the final stage is self-forgetful. No man can enter the final stage without passing through the initial stage; no man can enter the final stage without leaving the initial stage behind him. One must first develop intense self-consciousness, and then one must be able to forget and obliterate himself. One must first accept the most exacting discipline of the school, and then one must forget that schools exist. 

This ability to transform skill into character, to make instinct do the work of intelligence, to pass from intense self-consciousness into self- forgetfulness, is the supreme test to which every artist must subject himself let him sustain this test and his place is secure. To find one's life in the deepest sense, to bring out and express one's personality, a man must lose that life; that is to say, he must have the power of entire self-surrender. When the inspiration comes, as it does come to all creative spirits, a man must be able to surrender himself to it completely. When the hour of vision arrives the prophet has no time or thought to waste on himself; if he is to speak, he must listen with intense and utter stillness of soul.

That which is true of the master worker, the artist, is true of all lesser workers: the highest efficiency is conditioned on the ability to forget oneself. Self-consciousness is the most serious and painful limitation of many men and women of genuine capacity and power. It rests like a heavy load on shoulders which ought to be free; it is an impediment of speech when speech ought to have entire spontaneity, and freedom. This intense consciousness of self, although always revealing a certain amount of egoism, is often devoid of egotism; it is, in many cases, a sign of diffidence and essential modesty. It is the burden and limitation of those especially who have high aims and standards, but who distrust their own ability to do well the things they are eager to do. To be self-conscious is to waste a great deal of force which ought to go into work; it is to put into introspection the vitality which ought to issue in some form of expression. 

The master worker learns that the secret of happiness is the opportunity and the ability to express nobly whatever is deepest in his personality, and that supreme good fortune comes to him who can lose himself in some generous and adequate task.

Lydia Leavitt "Bohemian Society"

Their amusement and pleasures were simple with no unnatural craving after excitement. The ever changing sky and clouds; the mists on the mountain top; the purple hills and yellow waving grain; the running brook; all these were sources of pleasure and amusement.

The children were sent to the college and and in a short time the strife began, each one trying to excel the other. No more time to study the effect of the misty mountain tops, no more time to listen to the songs of the birds, for here within these four walls were to be found and learned stranger things than they had ever thought of.

It is the one which our Saviour taught while on earth; the one which he taught his disciples to follow; one which requires no trained intellect or cultivated mind, but simply an understanding of the human heart, the human mind, and human passions. In it there are no creeds to learn, no dogmas to understand, but the simple lesson of "Do unto others as you would they should do unto you," which is the foundation of genuine religion.

 The religion of humanity is a grand, a noble belief. To remember that each and every one has some claim to consideration, that the way to restrain from wrong-doing is through the human heart. A warm hand clasp and a sympathetic tear will do more to strengthen ones belief in heaven than all the tracts which were ever written. Can we believe in the goodness and loving kindness of God, when we see nothing but coldness and selfishness in our fellow creatures. Ah believe me, the chords of the human heart are very tender and if touched by a sympathetic hand will produce sweet sounds but if touched by the unfriendly hand of coldness and indifference, the sounds will be harsh and discordant.

Pessimism is increasing daily. Any person who takes time to think on the subject can not fail to see that human misery is increasing. With all the boasted advantages of civilization, it has failed to bring happiness into the lives of the people. The more enlightened people become, the more they will recognize the fact that knowledge does not bring happiness. Scientific discoveries do not tend to lighten the load of human misery. 

The dreams of happiness and the shadows of disappointments. Looking back upon our past and taking a retrospective glance at years gone by we find our lives have been made up not of great events--but of a succession of disappointments. Each one is haunted by a phantom or ideal which they are vainly striving to reach but seldom attain. The garden of hope seems to bear well; we put forth our hands to reach the fruit and we find we have only the ashes of Dead Hopes.

 Some writer has said that there are two classes of people, those who are driven to death and those who are bored to death. There can be no sympathy between the rich and poor. There is an impassible gulf that can never be crossed. The man who has never known the want of money cannot know the sorrows and struggles of the poor.

It is a curious study to watch the faces one meets in a large city or town. Every face has a history, every life a story, if we but take the trouble to read. The face is but an index of the heart, and even in the heart of the happiest the "muffled drums are beating."

Life can not but be pleasant to those who make nature a study. There is a vast book open before us and every one who chooses can open a page. The study will never grow monotonous, for nature is constantly changing and with lavish hand showers upon her children from her great store house innumerable blessings, to those who "see books in running brooks, sermons in stones and good in everything."

 Life cannot but be pleasant to those who are fond of books, "our silent companions." They speak a language all their own and we can find companionship for every mood, grave, gay, dreamy, discursive, philosophical and scientific.

A person may be a true artist, who has never made a stroke with a brush. Any one who can blend colors harmoniously or produce effective contrasts in dress, or even in so trivial a thing as fancy work, is an artist. Again, one may paint for years without the slightest knowledge of, or taste for true art. In painting a portrait, something more is required than the mere likeness, something besides pink and white prettiness. Perhaps in two or three centuries an artist is born, one who in painting a portrait produces almost a living, breathing creature; and is able by his magic touch, to paint in the thoughts which flit through the brain; the feelings which move the heart, and is able to read almost the very soul.

Nad loeksid hommikuse postiga tulnud kirju, vaataksid ajalehti. Süütaksid esimese sigareti. Läheksid välja. Töö seoks neid ainult mõni tund hommikupoolikul. Lõunaoote ajal saaksid nad jälle kokku, sööksid ainult ühe võileiva või korraliku prae, kuidas just tuju on; jooksid uskil terrassil kohvi ja läheksid siis kiirustamata jalgsi koju. 

Nende toad oleksid harva korras, aga just seles korralageduses peituks nende kodu võlu. Nad vaevalt tegeleksid oma korteriga, nad elaksid seal. Neid ümbritsev mugavus tunduks neile endastmõistetava asjana, loomuliku eeldusena, elu lahutamatu osana. Nende tähelepanu köidaks hoopis muu: raamat, mida nad parajasti loeksid, tekst, mida nad kirjutaksid, plaat, mida nad kuulaksid, omavaheline vestlus, mis päevast päeva jätkuks. Nad töötaksid kaua, närvitsemata ja kiirustamata, mõnuga. Siis sööksid nad lõunat või läheksid linna lõunale, kohtuksid sõpradega, jalutaksid koos. 

Neile liiga suurtele unistustele andusid nad kummalise kergusega, praktiliselt aga ei liigutanud nad sõrmegi, ja nende kahe äärmuse vahel polnud kohta ühelgi reaalsel plaanil, mis oleks püüdnud sobitada objektiivseid vajadusi reaalsete võimalustega. Nende ääretud ihad halvasid neid. 

Nad olid vabadusejüngrid. Meri oli neile põlvini, nende janu oli kõigi asjade mõõt, nende elujõud otsatu ja vaimustus piiritu. Nad oleksid võinud terve öö ringi kolistada, joosta, tantsida ja laulda. 

Järgmisel päeval nad kokku ei saanud. Abielupaarid jäid koju lukustatud uste taha, süda pööritas, peeti dieeti, tarvitati kurjal kombel musta kohvi ja turgutavaid tablette. Alles õhtul hilja mindi välja, mõnda snack-bar'i verist steak'i sööma. Võeti vastu drakoonilisi otsuseid: suitsetamine ja joomine maha jätta, mitte enam mõttetult raha raisata. Pea oli tühi ning enesetunne totter ja muljetesse mälestusväärsest viinavõtmisest segunes ikka mingi tabamatu igatsus, mingi ebamäärane närvilisus, mingi kibe kõrvalmaik, nagu oleks unustuseiha, mis neid jooma ajas, ainult teravdanud hoopis põhilisemat arusaamatust, intensiivsemat irriteeritust, varjamatut vastuolu, millest polnud pääsu. 

Nii nad elasid- nemad ja nende sõbrad- oma väikestes kenades täiskiilutud korterites, uitasid ringi ja vaatasid filme, pidasid suuri vennalike söömaaegu ja tegid imepäraseid plaane. Nad polnud õnnetud. Mõned elu rõõmud, ehkki haithuvad ja põgusad, andsid nende päevadele sära. Mõned õhtul jäid nad peale sööki laua äärde istuma, lõpetasid pooliku veinipudeli, krõbistasid pähkleid, suitsetasid sigaretti. Mõnel ööl ei tulnud neil und, ja poolistukil patjade najal, tuhatoos kahe vahel, rääkisid nad hommikuni. Mõned päeval jalutasid nad tundide kaupa lobisedes ringi. Naeratades silmitsesid nad ennast vaateakende peeglis. Kõik tundus neile liiga täiuslik, nad kõndisid vabalt, nende liigutused olid sundimatud, aeg oli seisma jäänud. Neile piisas sellest, et nad olemas olid, et nad videvikus  tuulise ja lõikavalt külma ilmaga soojalt riides tänaval olid ning kiirustamata, kuid parajal sammul sõprade juurde läksid, ja igas nende liigutuses- sigareti süütamises, torbikutäie tuliste kastanite ostmises, jaamas tulijate summast läbitrügimises- väljendus nende kõikehaarav ja vahetu õnnetunne. 

"Paraku- kes ei tööta, see ei söö, seda muidugi," mõtlesid Jerome ja Sylvie tihti ja ütlesid mõnikord: "Aga kes töötab, see ei ela enam."

"Nad olid lollid- kui palju kordi kordasid nad endale, et nad on lollid, lootusetult lollid, vähemalt mitte põrmugi targemad kui need teised, kes ihust ja hingest püüdsid kõrgemale ronida-, aga nad armastasid päevi, kus polnud vaja midagi teha ja võis terve hommikupooliku voodis vedeleda, kõrval hunnik kriminaalromaane ja science-fictione'eid, armastasid öiseid jalutuskäike Seine'i kaldal ja seda peaaegu joovastavat vabadusetunnet, mis valdas neid iga kord, kui nad provintsist küsitlustelt Pariisi tagasi jõudsid."

Nad olid banaalses ja rumalas olukorras. Nad teadsid, et nende olukord on banaalne ja rumal, aga see ei teinud asja kergemaks: kõikjal kinnitati, et vastuolu töö ja vabaduse vahel ei kujuta endast ammu tõsiselt võetavat kontseptsiooni, ometi dikteeris just see vastuolu nende valiku. 

Ja kui raskemad vaevad kord seljataga, pole noor mees enam eriti noor, ja miks kõige kurvem, talle võib koguni tunduda, et aastad on läinud ja kogu energia on kulunud edasipüüdmisele, elu ise aga on jäänud elamata, ning isegi kui ta on liiga mõistlik ja liiga ettevaatlik- sest tema aeglane tõus on teinud ta eluterveks ja kogenuks-, et seda endale tunnistada, pole sellegipärast vähem tõsi, et ta on saanud neljakümneaastaseks ja et linnakorteri ja suvila sisustamine ning korrashoid ja laste kasvatamine on täitnud tema harvad tööst vabad tunnid...

Kogu nende elu kandis ajutist iseloomu. Nad töötasid, nagu teised ülikoolis õpivad: jaotades ise oma aega. Nad luusisid ringi, nagu ainult üliõpilased luusida oskavad. 

Aga hädaohud varitsesid neid igast küljest. Nad oleksid tahtnud, et nende ühine elu oleks õnnelik elu, aga liiga sageli oli nende õnn ohus. Veel olid nad noored, aga aeg läks ruttu. Igavene üliõpilane on midagi kohutavat; mitte kuhugi jõudnud hädavares, hall keskpärasus on veel kohutavam. Neil oli hirm. 

See, mis oli uus, oli nii tühine ja tabamatu, niivõrd seotud ainuüksi nende eluga, nende unistustega. Nad olid tülpinud. Nad olid vanemaks jäänud, jah. Mõnel päeval oli neil tunne, et nad ei ole veel elama hakanudki, aga ikka enam paistis elu, mida nad elasid, neile habras ja ajutine ning nad tundsid end jõuetuna, nagu oleks alatine ootus, rahanappus ja ruumipuudus neid tuimaks teinud, nagu oleks kõik loomulik: rahuldamata soovid, poolikud rõõmud, kaotatud aeg. 

Mõnikord nad oleksid tahtnud, et kõik kestaks niisamuti edasi, et miski ei muutuks. Nad lihtsalt jätkaksid samas vaimus. Elu kannaks neid ise edasi. Kuust kuusse, aastast aastasse, peaaegu muutusteta, neid kunagi tagant sundimata. See oleks vaid päevade ja ööde harmooniline järgnemine, vaevumärgatav varieerumine, samade teemade lakkamatu kordumine, pidev õnn, jätkuv nauding, mida ei häiri ükski vapustus, ükski traagiline sündmus, ükski ootamatus. 

Üksteise järel andsid peaaegu kõik sõbrad alla. Kompassi ja kaardita elule järgnes kindlustatuse aeg. Me ei või kogu elu nii edasi elada, ütlesid nad. Ja seda "nii-d" saatis ebamäärane žest, mis hõlmas kõike: joominguid, magamata öid, kartulisöömist, kantud pintsakuid, juhuslikke tööotsi, metrood. 

Nende maaidülli mõtted olid küllalt sagedased, kuid jõudsid harva tõeliste plaanide staadiumi. Paar-kolm korda, tõsi küll, küsisid nad endilt, mis ametit nad võiksid maal pidada; selgus, et ei mingisugust. Ühel päeval tuli neil idee õpetajaks hakata, aga mõeldes liiga suurtele klassikomplektidele ja kurnavale päevatööle, heitsid nad selle plaani kohe vastikusega kõrvale. Nad rääkisid jutujätkuks, kuidas oleks hakata rändraamatukaupmeesteks või asuda mõnes Provence'i mahajäetud talumajas savinõusid põletama. Siis kujutlesid nad, et elavad Pariisis ainut kolm korda nädalas ja  teenivad küllalt, et veeta ülejäänud aega Yonne'is või Loiret'is. Kuid ärasõidu-soovid jäid alati embrüonaalsesse olekusse. Nad ei jõõudnud kunagi selleni, et reaalselt kaaluda nende kavatsuste võimalikkust, või pigem võimatust. 

Nende elu oli olnud vaid lõputu tants katkemiseni pingul köiel, mis ei  viinud kuhugi: rahuldamatu nälg, alasti iha, millel polnud piire ega tuge. Nad tundsid, et on nõrkemas. Nad olid ära sõitnud, et ennast kolkasse matta, et unustada, et rahuneda. 

Kannatamatu iha oli kadunud, nad ei teinud enam plaane, nad ei oodanud midagi, isegi mitte liiga kauget puhkust, isegi mitte tagasisõitu Prantsusmaale. 

Nende elu oli nagu liiga pikk harjumus, nagu peaaegu kirgas igavus: elu ilma milletagi. 

Mälestusteta, mäluta maailm. Aeg läks, kõrbetühjad päevad ja nädalas, mis ei lugenud. Nad ei ihanud enam midagi. Ükskõiksuse maailm. Rongid saabusid, laevad jõudsid sadamasse, tõid tööpinke, ravimeid ja kuullaagreid ning viisid fosfaati ja õli. Veoautod sõitsid õlekoormatega linnast läbi, lõunasse, kus oli ikaldus. Elu jätkus ikka ühesuguselt: koolitunnid, masinakohv "Regence'is", õhtul vanad filmid; ajalehed, ristsõnad. Nad olid nagu uneskõndijad. Nad ei teadnud enam, mida nad tahavad. Nad olid kõigest ilma. 

Stefan Klein "Aeg"

On silmapilke, mil aja seadused näivad oma kehtivuse minetavat. Need on hetked, mida nimetatakse maagilisteks: mäetipul või silmitsi ookeani murdlainetusega, loomepalangus või armuakti ajal kaotavad plaanid, mured, mälestused oma tähenduse. Aeg jääb seisma; üks silmapilk hõlmab kõike, mis kunagi on olnud ja olema saab.

Kelladest ei ole tänapäeva ühiskonnas kellegi pääsu. Nad on igal pool. Kogu elu on nende järgi seatud. Me ajame taga kohe-kohe kukkuvad tähtaegu ja mõtleme kahetsusega kõigele sellele, mida meelsasti teeksime, kui vaid teaksime, millal.

Tundub, nagu oleks kellade käiguga läbi põimunud üks teine, omaette aeg- aeg, mis tekib meis endis.

Sisemine aeg allub omaenda salapärastele seadustele. Miks mööduvad just ebameeldivad olukorrad nii aeglaselt, õnnehetked seevastu nõnda kiiresti?

Niikuinii on väline aeg vaid tibatilluke kild sellest, mida me kogeme oma elu ajana. Sekundiosuti tunneb üksnes olevikku. Minevikku ja tulevikku ta käsitada ei suuda. Inimesed elavad siiski ka oma mälestustes- see on omamoodi mälus möödunud aeg.


Päeva ja öö vaheldumise rütm on inimesele sünnist saati sisse programmeeritud, kuid argielus joondume minutite ja tundide järgi.

Looduslikud erinevused on tohutud: kui inimesed jäetaks ilma välise sunduseta nende oma rütmi hooleks, heidaks osa neist magama alles siis, kui teine osa juba üles ärkab.

Kui mitte midagi ei muutu, näib ka aeg peatuvat. Niisiis saame hetke venitada, püsides mõttega ühe asja juures.

Me ei suuda kunagi olla midagi tegemata. Nagu vesi voolab tühja pudelisse, kui see järve viata, täitub ka tühi mõistus kohe mõtetega.

Kes aga treenib oma taju ja õpib käesolevast hetkest rohkem osa saama, täheldab kohe kahte kõrvalmõju: esiteks muutub ajatunnetus. Mida rohkem igast hetkest meeltega tajutakse, seda rikkam ja pikem tundub aeg tagasivaates. Tund aega huvitavat vestlust paistab tagantjärele lõpmata palju pikem kui tund, mis on veedetud hajameelselt uneledes. Andes oma ajale rohkem elu, anname ka elule rohkem aega.

Ja lõpuks parandab teravam tajumine meeleolu. Sest aju on seatud nii, et me kogeme ärksa tähelepanu seisundit rõõmuküllasena.

Tema lugu, kuitahes traagiline see ka on, puudutab kaht meie sügavaimat igatsust: ühest küljest tahaksime nautida olevikku nii, et meid ei segaks mõtted minevikust ja tulevikust. Ekstaas tähendab maailma tajumist nii intensiivselt, justkui näeksime kõike esmakordselt. Teisest küljest aga sooviksime just neid hetki alatiseks kinni hoida, neid mälus konserveerida.

Möödaniku kogemused kujundavad isiksust- me oleme teatud mõttes nagu poolile keritud aeg.

Ilmselt te teate, milline oli ilm, kui te eile hommikul tänavale astusite, mitte aga seda, mis värvi oli auto, mis oli pargitud koduukse ette.

Seega ei ole mälestus salvestatud nüüdishetk. Kui kogemusest saab mälestus, siis see muutub. See lõhutakse ära. Aju jätab aga meelde mitte ainult üksikuid osakesi, vaid ka selle, kuidas need on omavahel seotud.

Enamik pusletükke on puudu, sest neid pole seal kunag iolnudki. Sellest hoolimata arvame, et meil on silme ees enam-vähem täielik pilt minevikust. Aju lisab nimelt sundimatult puuduvad andmed, ja kui puuduvad usutavad viited, mõtleb ta need lihtsalt välja.

Ja siiski valmistab aja osas järelduste tegemine meile suuri raskusi, kui asume oma minevikus jälgi ajama. Kõik, mis esile kerkib, jääb poolikuks: paar stseeni siin, paar muljet seal.

See, mida me meenutades kogeme, on midagi palju enamat kui kõigest taaskohtumine kadunud ajaga. Sest mälestused ei ole lihtsalt kusagil tallel, vaid me loome neid. Me jutustame oma lugu endale uuesti ja sealjuures tekib mineviku side olevikuga.

Meenutamine on seega aktiivne protsess. Ja kui elame möödunud sündmust vaimus uuesti läbi, mõjutame sellega ka salvestatud informatsiooni- olevik muudab minevikku.

See võib ka olla üks põhjus, miks on vanematel inimestel nende nooruaastad või sõjaaja kogemused silme ees eredamalt kui kõik see, mida nad on kogenud hilisemas eas- nad on neid tihedamini meenutanud, neist rohkem rääkinud.

Kui aga võtame ette ringkäigu oma mälus, oleme ise oma mälu ehitusmeistriteks.

Kas on olevik huvitav ja näib kiiresti mööduvat- siis korvatakse see meile rikkalike mälestustega. Või siis venib olevik nagu närimiskumm, kuid tundub hiljem mälus lühendatud olevat.

See on televisiooni ja teiste meediakanalite sageli tähelepanuta jäetud mõju: nad ei kuluta mitte ainult aega, mida annaks ehk mõttekamalt veeta, vaid loovad ka mälestustevaba tsooni. Liialdades võib öelda, et elektrooniline meelelahutus lühendab elu.

Mõni aasta pärast puberteedi lõppu hakkab alles äsja nii visalt veninud aeg korraga tõttama. Kohustusi tuleb juurde, päevad aga pikemaks ei muutu.

Tundidest, mis nooruses näisid lõputud, saab kasin vara. Meil tuleb valida; me sõlmime vähem sõprussuhteid, sest kõhkleme oma õhtuid kinkimast inimesele, kes võib osutada igavaks või närvesöövaks tüübiks. Samas on meie elu silmapiir veel kord avardunud- mineviku suunas, sest võime tagasi vaadata üha rohkematele aastatele; ja pilku tulevikku heites oleme saanud teadlikuks sellest, et meie võiimalused ei ole enam piiratud.

Kas vanemad mälestused ei peaks olema kõige enam tuhmunud ja uuemad seevastu hulga kirjukamad ning ka arvukamad? Miks on asi täpselt vastupidi, selgitab eespool kirjeldatud ja kinnistust leidunud reministsentsiefekt: nooremas eas talletab aju rohkem muljeid. Ja just neid kõige varasemaid mälestusi ei ohusta unustamine hiljem enam peaaegu üldse. See, kas kogemus paneb mälus ajale vastu või ei, otsustatakse nimelt ära juba alguses. Kui mälestus on püsinud esimesed aastad, jääb ta tavaliselt alatiseks alles. Seepärast suudavad isegi kaheksakümneaastased inimesed oma noorusest pajatada nii, justkui olnuks see alles eile.

Neil, kes on vaimselt aktiivsed, möödub vanaduspõlv aeglasemalt.

Kui kaks inimest tähistavad oma viiekümnendat sünnipäeva, siis võib üks neist ilma pikemata meenutada poole rohkem mälestusi kui teine. Tema senine elu ei tundu mitte ainult rikkam, vaid ka poole pikem.

Küsimus sellest, millega oma elu täita, sageli enam päevakorda ei tõusegi. See jääb tagaplaanile, kuna me näeme end päevast päeva mähituna rohkematesse kohustustesse kui jõuame täita. Nii elame üha lühema aja peale ette vaadates, meil on silme ees veel vaid eesmärgid, mida peame saavutama kas täna või järgmisel nädalal- või mis meil võivad saavutamata jääda.

Probleemi juureks ei ole mitte liiga vähe aega ja väljastpoolt peale sunnitud liig kiire tempo, vaid kolm faktorit, mis tulenevad meie oma siseelust: vähene keskendumisvõime, stress ja tüdimus.

Inimesed hakkasid oma tähelepanu suunama üha lühematele ajalõikudele. "Viieminutilised vestlused, minutipikkued telefonikõned, kõigest viiesekundilised keskustelud jalgrtta seljas", olevad kujunenud tavaliseks, märkis Saksa lähiajaloolane Karl Lamprecht."

Elu sarnaneb maratonijooksuga: seal, kus üksik jooksja oleks juba ammugi alla andnud või vähemalt rahulikuma tempo valinud, surub ta tropis hambad kokku ja jätkab jooksmist, sest keegi ei taha ju teistega võrreldes maha jääda. Nii saab kiirustamisest epideemia- kuni esimesed kokku varisevad.

Sotsioloogid nimetavad seda "sündmuste ühiskonnaks"- meeleärritusi on suvalisel hulgal ja kohe. Meil puudub ainult aeg, et neid nautida.

Sest aju ei suuda uut informatsiooni piisavalt kiiresti töödelda. Sellest dilemmast on ainult kaks väljapääsu. Me kas pühendame igale ärritusele vähem aega ja pöördume kohe järgmise teabe poole, mis saabub. Nii muutub tähelepanu hüplikuk. Kontsentratsioon väheneb, me ei ole enam võimelised kauem ja põhjalikumalt ühe asjaga tegelema. Või siis teeme valiku. Sel juhul jätame uue, peale tuleva informatsiooni tähelepanuta, et vanemat pisut kauem töödelda- andmete kuhi peas ei tohi suuremaks kasvada. Mõlemal juhul ei kasuta me pakutavat ära, sest kui hüppame ühe ärrituse juurest teise juure, läheb meil kaduma suurem osa vastuvõetud teabe sisust. Kui aga teeme valiku, ei jõua enamik signaale välisilmast isegi mitte meie teadvusse.

Kõik mis meie ümber muutub, äratab tähelepanu, soovime me seda või mitte. Pilk liigub automaatselt sinna. Nii võime tänapäeval arvuti ees istude väga hästi teada, kui tühine on enamik meili teel saabuvatest sõnumitest- aga me tormame nende kallale siiski niisama pingsalt, nagu savannielanik teritas kõrvu, kui kuulis puuokstes sahinat.

Kuna tähelepanu suunab end ise, on raske selliseid signaale tahtlikult eirata. Aga ehk me ei tahakski seda teha. Olgu siis uus nägu või ka kõigest parajasti saabuv e-mail- uus informatsioon, mis meie teadvusse jõuab, tähendab elevust, tekitab väikese flash'i. Efekt on tõepoolest võrreldav uimastiga; selliseid ained nagu niktoiin ja esmajoones kokaiin avaldavad mõju ühtedele ja samadele närvikulglatele.

Kui tähelepanu filtrid jäävad auklikuks, kaotame võime järgida enda valitud plaane. Seepärast ongi ärritusi tulvil maailmas nii raske elada isikliku rütmi järgi. Kõik, mis ümberringi toimub, surub meile peale oma tempo. Me järgneme välismaailma sündmustele nagu dresseeritud koer kellukesele.

Narkootikumid viivad aju keemilisel teel erandlikku seisukorda. See, mis täpsemalt ümberringi toimub, ei ole enam huvitav; loeb vaid tugev tunne. Kiires tempos möödunud päev on umbes samasuguse mõjuga. Tempo tekitab sõltuvust.

Nii on paljukirutud kiirustamine veel ebameeldivama tühjusetunde pahupool: sageli topime oma päevad kokkusaamisi täis, et aeg lihtsalt liiga pikk ei tunduks. Rohkem või vähem teadlikult ei püüdle me mitte aja külluse, vaid ajapuuduse poole.

Meie kultuur ei tee sellest dilemmast väljapaasu leidmist just lihtsaks. Oleme viimase ajukääruni omaks võtnud, et ainult täidetud aeg on hea aeg. Meie tööinnust kujundatu ühiskonnas peetakse ajaraisamist kõige hullemaks kõigist pattudest, nagu on märkinud sotsioloog Max Weber.

Inimestel, kes kannatavad pideva kiirustamise all, kipub tähelepanud kõrvale kalduma.

Eksekutiivfunktsioon on loid. Iga kord, kui pühendutakse mõnele teisele tegevusele, võtab see aega.

Kui alustame millegi uuega, eksleb tähelepanud hakatuseks ringi; tööteadlaste uurimuste järgi suudab enamik inimesi kõige varem 15 minuti pärast keskenduda nii, nagu paljus tööülesanded nõuavad. Sinnamaani on nad vastuvõtlikud igale kui tahes väikesele tähelepanud kõrvalekaldumisele.

Niisiis piisab paarist kõnest ja pool päeva ongi raisus. Väljapääs on ilmselge- paljud kirjanikud tõmbuvad üksildastesse paikadesse, et rahus raamatut kirjutada.

Selle, kui tõhusalt eksekutiivfunktsioon töötab, määravad ära kolm faktorit: esiteks isiklik keskendumisoskus, teiseks stressikoormus ja kolmandaks motivatsioon.

Kõige usinamate kohvijoojate hulka kuuluvad inimesed, keda- teavad nas seda ise või mitte- piinab tähelepanuhäire. Sest selle häda põhjuseks on liiga nõrk eksekutiivfunktsioon, ja selle puuduse vastu saab ajutiselt abi kofeiinist. Tähelepanuhäirega inimestel ei õnnestu oma kavatsusi sobivasse järjekorda seada. Eeskätt ei talu nad viivitusi. Väikelapse kombel jälgivad nad jalamaid iga impulssi, kuna ei suuda soovi otsekohe mõnu kogeda hilisema tasu nimel alla suruda.

Erinevalt loomadest reageerivad inimesed mitte ainult sellele, mida nad tajuvad; nad kujutlevad lisaks ka tulevikku. Ja stressireaktsiooni käivitamiseks piisav juba võimaliku ohu ettekujutamisest.

Stressi ei koge me seega mitte siis, kui aega on vähe, vaid siis, kui meil puudub enda meelest aja üle kontroll.

Kes ei saa ise oma aja üle otsustada, sureb varem. Kui peame tingimusteta võõra rütmiga kohanduma, tunneme abitust.

Kas kontrolli kaotamine seletab ka seda, miks stressi üle kurtmine muutub valjuhäälsemaks, ehkki me ei ole vaba aja poolest keskeltläbi vaesemad kui varem? Rohkem inimesi kui iial enne kannatab selle all, et peab olema pidevalt kättesaadav- või nad vähemalt arvavad, et neilt seda nõutakse.

Nii tunduvad mobiiltelefon ja Internet paljudele inimestele edasiminekuna nende enesemääramise arvelt. Me tunneme end üha sagedamini marionettidena, mille niite tõmbavad teised.

La Feure oli eeldanud, et kõik emad peavad "vaba aja" all silmas häirimatut aega iseendale ja igatsevad selliseid tunde. Tegelikkuses sõltus tulemus suurel määral emade hariduse astmest. Madalamatest kihtidest naistele tähendas "vaba aeg" esmajoones võimalust tekitada endale koos lastega paar mõnusat tundi, mängida nendega, minna jäätist sööma või ka poodi."
Kõrgema haridusega naised seevastu mõtlesid täpselt vastupidi. Ka neile meeldis oma tütarde ja poegadega koos olla, kuid nende silmis oli see kohustus, mitte puhas nauding. "Vaba aeg" tähendas nende emade meelest pigem üksi spordiklubis lõõgastumist või partneri seltsis väljaminemist.

Ka inimestel, kes kannatavad tähelepanuhäire all, ei lähe ses osas kuigi hästi: kes saab tulevikust liiga vähe aimu, muutub tasakaalutuks ja võimetuks oma aega jaotama. Ajule, mis ei suuda kuigi hästi tulevikku kujutleda, on suured ja kauged eesmärgid vähem väärt kui väike tasu otsekohe.

Täielik keskendumine ühele ülesandele on seega saavutatav vaid siis, kui meil on kaugem eesmärk nii kindlalt ja nii ahvatlevana silme ees, et mõistus enam kõrvalekallutamisele ei allu.

Kes põlgab selle arusaama liiga äraleierdatuks, sellel jääb märkamata, et seda on lausa ületamatult raske aksepteerida: suurem osa igapäevasest kiirustamisest tuleneb lihtlabaselt sellest, et me ei ole valmis millestki loobuma.

Lõpuks ei ole tänapäeva inimesed suutelised kujutlema, et aeg võiks mitte kehtida.

Probleem ei ole sugugi selles, et meie aeg on kasin. Pigemini on meil probleeme sellega, et me ei oska kuigi hästi ajaga ümber käia

See, kas saame õige hoo sisse vara või hilja, on meile sündides kaasa antud. Oma eluviisi on võimalik kohandada ainult sisemise päevakellaga. Kes üritab vastupidist, maksab selle eest kallist hinda.

Pidev üliagarus röövib jõudu, teeb võimatuks sügavama järelemõtlemise ja lõhub inimsuhteid.

Aja tõhusama kasutamise võtmeks on suurem kontroll iseenda ja tunnete üle.

Erich Fromm "The art of loving"

Erich Fromm oli saksa-ameerika psühhoanalüütik, filosoof ja sotsioloog. 1956-ndal aastal kirjutatud "Armastuse kunst" on filosoofiline teos, mis püüab anda ülevaate armastuse olemusest inimese jaoks ning armastamise oskuse puudujääke kapitalistlikus ühiskonnas.

Armastus on üks inimeksistentsi kõige olulisemaid mõisteid. Tundub, et armastus on ainus edasiviiv, lootust äratav jõud siin maailmas. Kõik inimesed on loodud armastama, otsima armastust. Seda eelkõige seetõttu, et inimese sügavaimaks vajaduseks on üle saada tema enda keha ja minatajuga tekkinud eraldatusest kõigest muust elavast ta ümber.

Kuid hoolimata vajadusest armastuse järgi, ei tundu inimene oskavat armastuse kunsti. Fromm'i meelest on selle peamiseks põhjuseks see, et enamik inimesi näeb armastust eelkõige esmajoones ihas olla armastatud, kui iseenda võimet armastada. Eeldatakse, et armastamine iseenesest on lihtne, raske on vaid leida seda õiget armastuse objekti või olla ise kellegi poolt armastatud.

Fromm'i meelest on armastus võimeline sündima ainult andmisaktis. Tema meelest on andmine võimekuse ülim väljendus, milles inimene kogeb oma jõudu, rikkust ja võimeid. "Mitte see, kellel on palju, ei ole rikas, vaid see, kes annab palju, on rikas." Üks inimene annab teisele enesest kõige hinnalisema- ta annab osa oma elust. Ta jagab oma rõõmu, huvi, teadmisi, huumorit, kurbust- kõike, mis teeb teda elusaks. Ta ei anna selleks, et vastu saada, andmine ise on erakordne rõõm. "Aga kord juba andes elustab ta igal juhul midagi teises inimeses ning see, mis elustub, peegeldub temas eneses; tõelise andmise puhul on paratamatu, et inimene saab seda, mida talle vastu antakse."

Fromm'i meelest on oluline, et armastatute vahel on sõltumatus. "Armastuse paradoks on see, et kaks inimest on üheks saanuna ikkagi kaks." Teisest inimesest lugu pidades, saab armastatud inimene kasvada ja kujuneda enesest lähtuvalt, mitte selleks, et mind teenida.

Autor eristab kahte liiki armastust- matriahaalset ja patriahaalset armastuse vormi. Emaarmastus on oma olemuselt tingimusteta ning see on iga inimolevuse üheks suurimaks igatsuseks- olla teiste poolt armastatud lihtsalt selle pärast, et ma olen. Isaarmastus seab tingimusi, et laps saaks areneda, et tal oleks südikust liikuda edasi. "Ema funktsioon n muuta lapse elu turvaliseks, isa funksioon on talle teadmisi anda, õpetada teda toime tulema nende probleemidega, mida tema ette seab ühiskond, milles ta on sündinud." Lõpuks peab küps inimene jõudma selleni, et ta on enesele nii ema kui ka isa eest. Enamik inimesi sinna kahjuks ei jõua, sest neil on lapsepõlves olnud puudujääk ühest- või teisest armastuse liigist.

Fromm toob välja selle, et tänapäeval levinud romantiline arusaam armastusest, kui "selle ühe ja õige objekti leidmisest", pole tegelikult õige armastus. "Kui inimene armastab ainult seda ühte ning on ülejäänud kaaslaste suhtes ükskõikne, siis ei ole tegemist armastuse, vaid sümbiootilise kiindumuse või paisunud isiksusega. Ometi usub enamik meist, et armastuse määrab objekt, mitte armastamisvõime."

Fromm'i meelst on teise inimese armastamiseks võimeline vaid isik, kes ka iseennast armastab."Kui ta suudab armastada ainult teisi, siis ei suuda ta üldse armastada." Armastus on võimalik vaid siis, kui kaks inimest oma olemusest lähtuvalt teineteisega suhtlevad, kui kumbki iseennast kogeb.

Kõige positiivsemaks lõpujooneks antud raamatu puhul jääb see, et armastamine on tegelikult nagu iga teinegi kunst, milles on võimalik areneda. Nagu igas teiseski kunstis, on heade tulemuste saavutamiseks vaja distsipliini. "Ma ei saavuta kunagi milleski häid tulemusi, kui ma ei tegele selle alaga distsiplineeritult: kõik, mida ma teen siis, kui "tuleb tuju" võib jääda vaid kenaks ja toredaks harrastuseks- sel moel ei saa ma iialgi üheski kunstis meistriks." Tähtis on aga, et distsipliini ei kogetaks kui väljastpoolt surutud reeglit, vaid et see kujuneks inimese enda tahteavalduseks, et see oleks talle meeldiv ning et ta harjuks sellise käitumisviisiga niivõrd, et teda häiriks, kui tal ei ole võimalik nii käituda. Kahjuks on kapitalistlik reeglipärastatud ühiskond tekitanud inimeses tunde, et ta on motiveeritud midagi tegema ainult kellegi teise sunnil, vajadusest teenida elatist, ning vaba aja veetmisel vastandub ta distsipliinile täieliku looderdamisega. Teiseks oluliseks faktoriks on keskendumisvõime. "Ometi on nii, et keskendumisvõimet kohtab meie kultuuris veelgi harvemini kui eneseditsipliini. Vastupidi, meie kultuur soodustav keskendumisvõimetust ja hajali eluviise sel määral, et seda on raske võrrelda millegagi kusagil mujal. Inimene teeb üheaegselt paljusid asju: loeb, kuulab raadiot, räägib, suitsetab, sööb, joob. Ta on avali sui tarbija, kes on valmis kõike neelama: vaatepilte, alkoholi, teadmisi. Keskendumisvõime puudumisest annavad selget tunnistust raskused, mis tekivad siis, kui üksi ollakse." Kolmandaks armastamisvõime arendamise eelduseks on püsivus. Seda on tänapäeva inimese juures aga haruldane omadus. Inimene tahab pigem hoopis kogu aeg kiirustada. "Tänapäeva inimene arvan, et ta kaotab- nimelt aega- kui ta kõike kiiresti ei tee; ometi ei tea ta, mida peale hakata võidetud ajaga- ta lihtsalt lööb seda surnuks."

Tänapäeva inimene kardab ja ei oska armastada. Armastamine on kunst, mida õpetab meile meie perekond, ühiskond ja meile lähedased inimesed. Lapsepõlves tekkinud puudujäägid ja hirmud takistavad meil teisi inimesi armastamast, takistades meil võimalust saada osa inimeksistentsi kõige olulisemast tundest. Kuid positiivne on see, et teadliku distsiplineeritud käitumisega, on kõik inimesed võimelised õppima armastama.

Kenko "Jõudeaja võrsed"

Pole vaja oodata kuni kõrge iga kätte jõuab, et Buddha õpetus käsile võtta. Iidsete haudade seas leidub palju selliseid, kuhu on maetud noored inimesed, Alles ootamatult haigeks jäädes, kui lahkumine siit maailmast seisab iga hetk silme ees, saavad paljud aru, et seni käidud rada on juhtinud vales suunas. Valeks nimetan ma siin seda, et venitatakse kõigega, mida peaks tegema kiiresti, ning ei mallata kannatada asjadega, mis võiksid rahulikult oodata. See toob kaasa kahetsust. Aga mis kasu on kahetsusest viimasel hetkel?

Ikka tuleb meeles pidada, et inimese keha on püsitu ja surm luurab teda igal sammul, ainsalgi hetkel ei tohi seda ära unustada. Kas seda teades võiks siis keegi väita, et muutlikust maailmast pärit sedajad pole loomult madalad või et Buddha õpetusse süvenemine on tühine tegevus?

Mis viitab madalale meelele: liiga palju tarbeasju ümberringi. Liiga palju pintsleid tušinõu juures. Liiga palju buddhakujusid kodutemplis. Liiga palju kive, puid ja taimi aias. Liiga palju lapsi majas. Liiga palju sõnu kellegagi kohtudes. Liiga palju vooruslikke tegusid palvelehele üles tähendatud.

Asjad mis ei mõju ebameeldivalt, hoolimata suurest hulgast: käsikirjad käsikirjakärus ja prügi prügikastis.

Vaene arvab, et heade kommete juurde kuulub väärtuslikke kingituste tegemine, ning kõrgesse ikka jõudnud peab vooruseks oma jõudu teiste heaks kulutada. Tõeliseks tarkuseks tuleb aga nimetada oskust oma piire ära tunda ning poolele teele peatuma jääda, kui aetakse taga saavutamatut. Kui teised seda õigel hetkel meelde ei tuleta, on see nende süü. Kui inimene ise oma piire ei tunne ning ennast üle jõu kulutab, on see tema oma süü. Vaesest, kes oma piire ei tunne, võib saada varas, ja vanur, kes oma piire ei tunne, saab tõved kaela.

Üldse, kas võib öelda, et kuu ja lilled pakuvad rõõmu ainult neid vaatavale silmale? Palju rohkem huvi pakub kevad, mis ilmub kujutlusse ka siis, kui toast välja ei minda, või kuupaistes öö, kui püsida magamiskambris. Väärt inimene ei lase vaimustusel end kunagi lõpuni kaasa viia, ka rõõmustades säilitab ta enesevalitsuse. Ainult kolkakülade elanikud satuvad vahetpidamata kõigest vaimustusse. Lilli vaadates trügivad nad neile ikka liiga lähedale ja jõllitavad neid, unustases kõik muu, siis joovad nad saket ja kirjutavad rengasid ning lõpuks murravad nad südametult endale suuri oksi kaasa. Allikat märgates topivad nad sinna oma käed või ronivad lausa jalgupidi sisse; kui lumi on maha sadanud, peavad nad ringimata puhtale pinnale oma jalajäljed jätma. Et kõike siin ilmas on võimalik ka kaugelt imetleda, sed nad ei taipa.


Erak, kes on maailmale selja pööranud, imetleb oma rohuonni rahus kivide ja oja ilu ning arvab, et kõik halb juhtub kuskil mujal- aga mis tuge on tal sellest? Kas jätab meie vaenlane püsitus siis mägederüpe vaikuses oma hoobi andmata? Erak kohtub surmaga samuti kui sõdur lahingus.

Tark mees küll pärast surma suuri varandusi järele ei jäta. Väärtuseta asjade kokkukuhjamine ei tee kellelegi au, aga hinnalised asjad võtavad endise omaniku südame ühes ning meenutavad surma lähedust. Seda raskem on tunne, kui neid on üleliia palju. Lisaks juhtub, et pärijad lähevad jagamisel omavahel kaklema, igaüks neist karjub: "Just mina pean selle saama!" See on sündsusetu vaatepilt. Kui on soov endast pärast surma kellelegi midagi mälestuseks jätta, tuleb see asi juba elu ajal ära kinkida. On asju, ilma milleta ei saa igapäevases elus läbi, aga nendele lisaks pole küll mingit omandit tarvis.

Iga oma ala meistrit taeva all on alguses sõimatud käpardiks ning kahtlemata on ta teinud ka vigu. Aga ta on oma kunsti reeglitest kinni pidanud, võtnud eriala endale elu sisuks ja ei ole lasknud ennast sellest eemale meelitada. Nii on ta maailmas kuulsaks saanud ning teda peetakse rahvahulkade õpetajaks. See kehtib kõikide kunstide kohta.

Kui siin maailmas kaks inimest kokku saavad, ei suuda nad kuidagi kaua vaikida. Tingimata on neil vaja sõnu. Nende vestlusi kuulates tuleb ilmsiks, kui palju on neis kasutut loba. Räägitakse edasi ilma kuulujutte, arutatakse inimeste voorusi ja puudusi. Nii neile endile kui ka teistele võib kõigest sellest sündida ainult kahju, kasu ei mingit. Aga vesteldes ei saa nad ise aru, et tegelikult pole neid sõnu tarvis kummalegi.

Buddha on õpetanud: "Kes võtab sakenõu ja sunnib teist inimest jooma, sünnib järgmises viiesajas elus kätetuna."

Üks mees õpetas oma poega, kelle ta mungaks andis: "Õppides pea silmas, et saaksid selgeks põhjuse ja tagajärje seosed, et jutlustajana mööda ilma ringi sõites toime tulla." Poes otsustas isa õpetuse järgi käia. Et end jutlustaja töö vastu ette valmistada, asus  ta kõigepealt ratsutamist õppima. Võib ju juhtuda, et vaimuliku järele saadetakse kuskilt kaudemalt ja tal pole kandetooli või tõlda käsutada, nii et sõida tuleb hobuse seljas. Kui siis jutlustaja sadulasse hüpatud ei saa, vaid maha kukub, on ikka häbi küll. Järgmiseks otsustas ta õppida lõbusaid laulukesi esitama, et peremees ei peaks teda kuivaks ja kunstianneteta mungaks, kui talle pärast toimingute lõppu pisut saket ja kerge eine pakutakse. Neis kahes saavutas ta järjest kõrgema taseme, aga kui ta lõpuks nii kaugele jõudis, et võis end lausa asjatundjaks pidada, oli ta juba nii vanaks saanud, et vaimuliku tarkuse õppimiseks ei jäänudki enam aega.

See munk pole sugugi üksikjuhtum, meie maailm on sellistest inimestest tulvil. Noorpõlves tahaksid nad tegeleda kõigega järjepannu: luua alust oma kuulsusele, püüda suurte õpetuste saladustesse tungida, õppida vähemaid kunste ja omandada haridust. Aga südames on neil selline tunne, nagu oleks ees lõputult pikk tulevik. Neil ei ole oma saatuse pärast mingit muret ja nii nad jätavad tähtsad asjad hooletusse, võttes alati esmalt käsile otse silme ees seisvad, nii öelda pakilised tegemised. Nõnda saadavadki nad mööda kuid ja päevi, kuni saavad vanaks ja tuleb välja, et nad ei ole millegagi toime tulnud. Selgeks pole nad õppinud ühtki kunsti ja eluredelil pole nad ka väärilisse kõrgusse jõudnud. Kahetsusest hoolimata ei saa nad nüüd enam algusaegadesse tagasi pöörduda ning nende elu veereb langusse nagu mööda kunkanõlva kolinal allakihutav ratas.

Nõnda tuleb siis hoolega läbi mõelda, millised kõikvõimalikest soovidest elus tähtsale kohale seada. Need, mis võrdluses peale jäävad, tuleb kohe käsile võtta, kõik muu aga mõtetest sootuks välja heita. Samuti on tarvis iga päev ja iga tund esilekerkivatest toimetustest vähegi tulusad välja sõelua ja kõigest muust loobuda, sest tähtsa asjada peab alati kiirustama. Kui südames ei jätku söakust teistest meelepärastest asjadest lahti öelda, jäävad kõik tööd lõpule viimata.

Leidub inimesi, kes ütlevad, et öö saabudes kaob asjade välimusest peen võlu. Milline tuimus! Igasugune vaevalt tajutav ilu, kõik kaunistused ja värvivarjundid on just öösel eriti haaravad. Päevad on õige ringi käia tavalises, lihtsas rõivastuses, öösel aga mõjuvad väga meeldivalt just peened ja säravad riided. Samuti on inimestega- õilis nägu tundub laternavalgel veel õilsam ning kõneleja sõnade kõla pääseb läbi pimeduse kuulduna palju paremini mõjule ning erutab südant.

Kes kavatseb Buddha õpetuse käsile võtta alles pärast kõikide himude rahuldamist- kui siis veel aega peaks jääma-, saab näha, et himudele ei tule iial lõppu. Ja mida on siis ühe unetaolise elu jooksul üldse võimalik saavutada? Kõik meie soovid on tühi meelepete. Kui neid peaks südamesse tungima, tuleb endale selgeks tea, et tegemist on eksitavate ja häirivate viirasmõtetega ning ühelegi neist ei tohi järele anda. Kohe, kui mustuhat kõrvalist asja on alla surutud ja meel on valmis pöörduma Buddha teele, kaovad kõik segajad ja kohustused ning süda ja keha võivad üheskoos hakata nautima igavest rahu.